Koolis peab käima selleks, et sotsialiseeruda. Nii väidab mulle suur osa lapsevanemaid, kui ütlen, et meil on olnud kodus esimesest klassist peale koduõpe. Tänases loos vaatan seda väidet lähemalt. Hakatuseks võiks mõelda sellele, mida me õigupoolest vajame, et õpiksime hästi suhtlema ja edaspidises elus toime tulema?
Õppimiseks ja õpitu kinnistumiseks peaks meie autonoomne närvisüsteem olema nn sotsiaalse kaasatuse seisundis. See ei tähenda, et peame olema seltskonnas ja teistega tegevustesse kaasatud. See tähendab rahu ja lõõgastuse seisundit, kus tunneme end turvaliselt ja meie meeled on õppimiseks avatud. Seisundit, kus me oleme ihust ja hingest valmis uurima keskkonda ja teistega suhtlema. Mitte olukorda, kus me oleme selleks sunnitud. Lihtsalt seepärast, et sündisime seitsme aasta eest ja keegi on meie eest ära otsustanud, mismoodi meil tuleks õppida ja mida.
Kas koolis toimuv sotsialiseerumine on oma hinda väärt? Milline on selle sotsialiseerumise kvaliteet, kus õpilaste närvisüsteem ei ole sageli sotsiaalse kaasatuse seisundis? Miks ma ütlen nii julgelt sageli?
Kutsun sind üles mõtlema järgmisele. Kodustes tingimustes, eeldusel, et need on enam-vähem normaalsed, käitub laps ühtmoodi. Koolis tavaliselt üsna teistmoodi. Paljud kodus enesekindlad ja julged lapsed on koolis vaiksed kukupaid. Koju jõudes hakkavad välja elama kogu pinget, mis koolipäeva jooksul kogunes. Sest pidevalt loomuvastaselt vaikselt paigal istudes ja kellegi teise käske täites tekivad tahes-tahtmata pinged. Mida õpilased sellises pingeseisundis õpivad? Kas nad arenevad iseseisvaks, loominguliseks, autoriteetseks, enesekindlaks? Või lihtsalt kuidagi aega täis tiksuma? Lisaks tasuks mõelda sellelegi, mida saab pakkuda sotsialiseerumine, kus ei saa valida keskkonda, kaaslasi ega temperamenditüübile sobivat koosolemist? Kus ei saa olla päris ise? Kui paljud probleemid tekivad elus sellest, et me ei ole päris ise? Et me harjume maha suruma oma soove ja mõtteid, sest need on kellegi arvates valed. Mida me pakume maailmale, kui me pole harjunud enam ise olema?
Jah, ma tean, et on ka lapsi, kel kodus väga keerulised tingimused ja kes koolis end vabamalt tunnevad. Kuid osa neist kipub jälle kodust kaasatulnud raskusi koolis teiste peal välja elama. Nii mõnestki saab koolikiusaja, kes muudab paljude elu sama kibedaks kui ta enda oma.
Meil on küll PISA-testide järgi õpitulemused keskmisest palju paremad, samas on ka pidevalt õnnetuid lapsi keskmisest rohkem. Lisaks tabab igakuine kiusamine selle uuringu kohaselt igat neljandat last.
Mina olen ka ise olnud koolikiusamise objekt. Sotsialiseerumisele see kaasa ei aidanud ja mingit head ettevalmistust järgnevaks eluks ei andnud. Sest mu närvisüsteem ei olnud koolis vist kunagi sotsiaalse kaasatuse seisundis. Selline sotsialiseerumiskogemus õpetas mind hoopis teisi kartma, tarduma, vait olema ja selja taga hambaid kiristama. Väljaspool kooli ma kiusamist kogenud ei ole. Päriselus on võimalik rakendada vaba tahet oluliselt suuremal määral. Saab valida tegevusala, töökohta, sõpru. Selliseks vabaduseks ja enese eest otsustamiseks mina ettevalmistust ei saanud. Kaksteist aastat öeldakse meile ette, mida peame tegema ja kuidas. Ning selle möödudes eeldatakse, et oleme kasvanud küpseks ja iseseisvaks.
Kutsun sind mõtlema veel ühele tõsiasjale: ärevate, tähelepanuraskustega ja meditsiiniliste diagnoosidega laste arvu pidevale kasvule. Kuidas mõjub neile sundsotsialiseerumine, kui neil on niigi raske endaga toime tulla? Ja kui paljudel nende hulgast sellised sümptomid koduõppele jäädes kaovad? Tasub uurimist, sest lugusid selle kohta jagub.
Olukorda põhjalikult vaagides olen leidnud, et parim lahendus tänases päevas on ohjad enda kätte võtta ja lapsega koduõppele jääda. Kindlasti on abi lapsesõbralikest väike- ja erakoolidest, kuid mina olen otsustanud neistki loobuda. Ma tahan osaleda oma lapse haridusteel aktiivselt ega vaja kooli pakutavat lapsehoiuteenust.
Ma ei ole kasvanud üles koduõppevaimus. Ma ei tundnud endas seda kutsumust isegi veel siis, kui emaks sain. Kuid emaks saamine pani mind mõtlema. Ja ühel hetkel enda elu ja haridustee üle mõtiskledes avastasin midagi üpris ehmatavat. Ma oskasin kooli minnes juba ammu lugeda ja kirjutada ning elementaarselt arvutada. Ning nende oskuste põhjal tuli kõik muu. Kõik selle, mida mul elus tõepoolest vaja on läinud, olen õppinud ise. Ja ma olen õppinud selle kiiresti ning huviga.
Koolis ei õppinud ma midagi huviga, sest sealne kogemus oli hoopis teistsugune. Esimese kooliaasta alguses sain kohe ja valusalt selgeks, et õpitakse selleks, et õpetaja käsib ja selleks, et mitte häbisse sattuda. Et muid põhjuseid ei ole. See, et mul on oma huvid ja omad viisid õppida, sai juba esimeses klassis maha maetud. Sellest haavast paranemine ja õpihuvi taastumine võttis ligi kolm aastakümmet. Oma lapsele ma seda ei soovinud. Tahtsin, et ta saaks juba algusest peale tegelda oma annete arendamisega. Sest see on inimloomusele omane. Ma tean kindlalt, et beebid ja väikelapsed on kõige innukamad õppijad üldse. Neil on loomulik huvi elu vastu. Nad õpivad palju ja matkides. Hiljem peaks toimuma õppimine valikuliselt, lähtuvalt annetest ja huvidest. Ma olen täiesti veendunud, et tänapäeva oludes tekiks igal lapsel varem või hiljem mõistmine, et elus oma lemmikalaga tegeldes on tarvis omandada üldoskused, nagu lugemine, kirjutamine, arvutamine, mõni võõrkeelgi. Vajaduse ja huvi tekkides läheb õppeprotsess hoopis ladusamalt. Meil on vaja mõtestatud ja huvitavat tegevust ning selle otsimine on inimloomusele omane. Väga kurb, et meil on otsustatud asendada seitsmenda eluaasta pealt loomulik, enesejuhitud õppimine millegi muuga.
Paraku ei anna koduõpegi vabadust riiklikust õppekavast. Kuid selle täitmisega saab vabalt hakkama. Tavakoolis tehakse palju rohkem kui riiklikus kavas nõutakse. Vähemalt see liiasus jääb kodus ära. Samuti jääb ära lõputu võitlus tähelepanu ja oma koha eest. Kodus ei pea aheldama last 5-8 tunniks laua taha istuma. Kodus õppides on lapsel võimalik leida iseend, päris oma õppeviis ja huvid. On aega selleks, mis tõeliselt huvi pakub ja südame põksuma paneb. On võimalus olla sotsiaalse kaasatuse seisundis ja võtta seeläbi õppimisest maksimum. Samuti on head võimalused leida endale sobiv seltskond, kellega kasvõi igapäevaselt koos mängida ja õppida. Sellest, kuidas koduõppel olles edukalt sotsialiseerutakse, kirjutan juba jätkuartiklis.
Soovid koduõppe teemal edasi mõelda ja alternatiivseid variante tundma õppida?
Sel suvel on ees mõned põnevad sündmused, kuhu saab tulla tuge ja juhendamist otsima:
6.-8. augustil on Koduõppekeskuse suvepäevad (täpne toimumiskoht ja kava tulevad peagi üles lehele http://koduope.ee/Kokkutulekud/).
Elujõutoetaja Kairi Kuha on viieaastase kogemusega koduõppe-ema. Ta on näinud kõrvalt laste raskusi koolikeskkonnas mitmes Euroopa riigis. Võõrsil elatud aastate jooksul on Kairi näinud kõrvalt, kuidas luuakse demokraatlikke ja Montessori koole ning osalenud ise koduõppekogukonde loomisel. Täna kuulub Kairi MTÜ Eesti Koduõppe Keskuse juhatusse ning on nii laste kui ka täiskasvanute enesejuhitud õppe kogukonna Võlukool liige. See artikkel peegeldab tema isiklikku arenguteed.
Kui see artikkel Sind kõnetas, on Sul võimalik liituda uudiskirjaga ja toetada meie tegevust.
Toeta meie tegevust
Liitu uudiskirjaga
39
