Maret Hallikma sotsiaaltoetuste õiguse kuldreegel: kord nii, kord naa — nagu haldusorganile kasulikum on.
Maret Hallikma lausus Delfi kanalile, kui ta sai määratud uueks Tallinna Halduskohtu esimeheks alates 01.01.2027: “Maret Hallikma sõnul põhineb kohtusüsteemi tugevus usaldusel. „Selle hoidmiseks peame tagama sõltumatu ja kvaliteetse õigusemõistmise, kohtlema menetlusosalisi lugupidavalt ning selgitama oma otsuseid ja tegevust inimestele arusaadavalt“.
Tutvu Maret Hallikma varasemate tegevustega. Sea allolev lugu ilmus esmakordselt 13.06.2025.
Kohtunik Maret Hallikma otsused sõltuvad tuule suunast, mitte seadustest
Seadus? See on soovituslik!
Ühes hiljutises otsuses selgitab Maret Hallikma peene ametliku rahuga, et sotsiaalteenuste saamiseks peab inimene isiklikult avalduse esitama — sest „abivajaduse hindamine on võimalik vaid avalduse alusel“. Ent kui mõnes teises asjas on haldusorgan unustanud inimeselt avaldust küsida ja lihtsalt teenusele määranud või määramata jätnud, siis Hallikma tõdeb resoluutselt, et „avalduse puudumine ei saa olla takistus abivajaduse hindamisel“, sest kohalik omavalitsus peab ise abivajaduse välja selgitama. Veelgi enam kui aga avalduse esitad, siis võib jätta selle suisa läbivaatamata- nii nagu haldusorganil vaja on!
Järgmiseks näiteks on SKAIS -kui SKAIS-is on kirjas, et inimene saab lapsetoetust, siis on see kohtunik Hallikma hinnangul inimese sissetulek — „riiklik register on usaldusväärne andmeallikas“, sõltumata sellest et see isikule ei laeku. Aga järgmises kohtuasjas selgub, et kuigi samas SKAIS-is ja STAR-is on kirjas inimese muu sissetulek või teenus, siis „haldusorganil puuduvad andmed abivajaduse hindamiseks“. No kuidas see võimalik on? Sama register, samad andmed, aga arvamus hoopis vastupidine. Tuleb lihtsalt valida, kumb parajasti sobib — ja vot see ongi Hallikma „õiguse kuldreegel“.
No mis see siis on? Ühel päeval kohustus esitada avaldus, teisel päeval võimalus seda mitte teha — sõltuvalt sellest, kumb on linnavalitsusele ja tema sotsametnikele hetkel mugavam. Tallinna Halduskohtu kohtunik Maret Hallikma on selle skeemi kuldne karikakuninganna.
Milline imepärane olukord — seadus on nagu plastiliin, mida Hallikma sõrmedes voolitakse sõltuvalt sellest, kas haldusorgan vajab hetkel oma tegevuse õigustust või otsib põhjust taotlus tagasi lükata.
Silmakirjalik? Kindlasti. Õiguskindel? Mitte kunagi. Aga efektiivne — just haldusorgani vaatepunktist.
Õigusriik? Pigem improviseeriv klubike.
Maret Hallikmal on kombeks tolmune seaduseraamat ühe päeva rütmis uue väärtuse saama panna, võiks öelda, et “tuju järgi seadus” on tema armas mäng maal päevavahetuses. Tulemuseks on olukord, kus inimene ei tea kunagi, millise tujuga Tallinna Halduskohtu istungisaali uks avaneb. Kas täna peab ta ise avalduse esitama või ei pea? Kas teenuseid määratakse ilma dokumentideta või ei määrata? Kes, kus või miks peaks dokumente koguma? Või äkki avastatakse hoopis, et „avalik huvi ei kaalu üles toetuse vajadust“ — see viimane on Hallikma lemmikargument, mida võib kasutada, kui kõik ülejäänud põhjendused kipuvad logisema.
Eestis on riik meister kahes asjas: maksude kogumises ja nõrkadele selja keeramises. Kui makse tuleb koguda, on süsteem piinliku täpsusega paigas — hulgaliselt ametnikke, tähtajad, intressid, täitedokumendid, kohustuslikud teatised, e-maksuamet. Aga kui abivajaja peab ise linnavalitsuse ukse taha koputama, ei kostu sealt sageli muud kui vagunisse tõmmatud kardin ja ametnikuhääl: „Meil ei ole võimalik teie abivajadust hinnata, sest te pole avaldust esitanud… või te esitasite, aga dokumente pole… või me ei tea üldse, kes te olete.“
Riik kogub makse, kohus kogub töökoormust
Selle juures on erakordselt irooniline kuulata, kuidas Riigikohtu esimees Villu Kõve iga kevad Riigikogus muretseb, et halduskohtute töökoormus kasvab. No kasvab muidugi! Kui kohtud on muutunud haldusorganite soovikontserdiks, kus iga ametniku suvalise otsuse õigustamiseks leiutakse „avalik huvi“, „piiratud ressursid“ või „abivajaduse tõendamata jätmine“, siis see töökoormus ei saagi kahaneda.
Vastus ei ole kohtute töökohtade suurendamine või menetlustähtaegade pikendamine. Vastus oleks see, kui kohalikud omavalitsused teeks oma tööd kvaliteetselt, seadust järgides (mitte nende loomingulist tõlgendust järgides) ja inimesi abistades, mitte seaduseaukude taha peitudes, millele kohtud kooris kaasa kiidavad. Seni, kuni kohtunikud nagu Hallikma kinnitavad iga suvalise otsuse õiguspärasust, ei muutu midagi.
Õiguskindlus kui müüt
Riigikohtu esimees räägib õiguskindlusest, samal ajal kui haldusorganid teevad juhtumipõhiseid lahendusi vastavalt sellele, kes parajasti ukse taha satub. Hallikma-suguste kohtunike toel on Eesti haldusõiguslik praktika muutunud omavalitsustele mugavaks tööriistaks — võime teha mida tahame, küll kohus meile vabanduse leiab.
Ja nii see töökoormus kasvabki. Mitte sellepärast, et inimesed pahatahtlikult kaebavad. Vaid sellepärast, et neid peabki kaebama, sest kui maksu võtmine toimub iseenesest, siis abi andmine sõltub ilmast, tujude vaheldumisest ja sünnipäeva tähistanud ametniku meeleolust.
Ja nii jääbki — kord on seadus ühtemoodi, kord teistmoodi. Tähtis on ainult see, et haldusorganil oleks mugav.
Ja inimesi? Neid võib ju ikka pikalt saata.
Loe lisaks:
