Kohtunike otsuste alusseadused toimivad samaaegselt nii litsentsi kui ka rihmana. Ühest küljest võimaldavad nad oma lubava funktsioonina üksikisikutel, riigi volitatud esindajatel, ettevõtetel ja organisatsioonidel osaleda teatud käitumises. Teisest küljest seavad nad oma piirava funktsiooni raames piirid sellele, mida erinevad osalised võivad teha, mille üleastumine seab nad seadusest kaugemale. Erinevate osapoolte seaduses ette nähtud õigused ja kohustused on õigusriigi alus. Põhiseaduslik valitsemine ja õigusriik on omakorda demokraatliku poliitika olulised alused.
Kohtunike avantürism kahjustab demokraatiat kogu maailmas
Seadusliku autoritaarse valitsemise periood valitses Indias juuni 1975 – märts 1977 pärast peaminister Indira Gandhi eriolukorra väljakuulutamist. Üleöö muudeti kehtetuks demokraatia ja asendati lämmatava ja rõhuva riigivalitsemisega, mis oli Brownstone’i instituudi vanemteaduri Ramesh Thakuri sõnul „sügavalt ja püsivalt kainestav. Toonased sündmused inspireerisid teda kirjutama artiklit „India parlamentaarse demokraatia saatus“ (1976).
Indias oli tekkinud põhiseaduslik kriis Allahabadi ülemkohtu otsusest, mille kinnitas ülemkohtu kohtunik, mis kaevati edasi, mida ei kuulatud enne erakorralise olukorra jõustumist. Ta oli saavutanud otsustava võidu 1971. aasta üldvalimistel, saades 68 protsenti parlamendikohtadest. Kohtunikud ei peaks loobuma selge otsuse tegemisest valimisseaduste rikkumise tehniliste asjaolude kohta, mis oleks üldise kohaldamise korral viinud peaaegu kõigi parlamendiliikmete kohtade kaotamiseni.
Indias olid valijad need, kes andsid Gandhile1977. aastal purustava valimiskaotuse kõigi hädaolukorra ajal toimunud liialduste tõttu, kuid tõid ta siis otsustavalt tagasi 1980. aastal, kui nad avastasid, kui ebakompetentsed on teised röövlid.
Õigus, poliitika ja normid rahvusvahelistes suhetes
Seadus nii rahvaste sees kui ka nende vahel on püüd viia võim õiglusega vastavusse. Kõik õigussüsteemid põhinevad õiguse, poliitika ja normide dünaamilisel koostoimel. Poliitikas on võim: selle asukoht, alused, harjutused, mõjud. Õigus püüab võimu taltsutada ja autoriteediks muuta legitimeerivate põhimõtete (nt demokraatia, võimude lahusus, nõuetekohane menetlus), struktuuride (nt seadusandlik võim, täidesaatev võim, kohtuvõim) ja protseduuride (nt valimised, kohtuprotsessid) kaudu.
Erinevalt siseriiklikest kohtutest ei ole Rahvusvaheline Kohus (ICJ) ja Rahvusvaheline Kriminaalkohus (ICC) integreeritud demokraatliku poliitika kujundamise laiemasse süsteemi. Riiklikus süsteemis toimib prokuratuur riigi valitsemise väljakujunenud struktuuri raames. Rahvusvahelises süsteemis ei asutatud ICJ-d ega ICC-d osana tsentraliseeritud maailma valitsemissüsteemist. ICJ reguleerib ainult riikidevahelisi suhteid. Rahvusvahelise Kriminaalkohtu (ICC) jurisdiktsiooni alla kuuluvad osalisriikide kodanikud ja mõnel vaidlusalusel juhul võib ta teostada jurisdiktsiooni ka parteiväliste kodanike üle.
Lähim vaste rahvusvahelise korra põhiseadusele on 1945. aastal vastu võetud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikiri. Kuid pole ühtegi maailmariiki, mille sotsiaalset eesmärki võiks leida põhikirja artiklites 1 ja 2 sätestatud eesmärkidest ja põhimõtetest.
Ajakirjas The United Nations, Peace and Security (Cambridge University Press, 2006) kirjeldas Thakur Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) kui „võõrate väljamõeldud ja konstrueeritud kogukonna sümbolit“, kuid samuti märkis, et asutajate nägemus maailma kogukonnast, millel on võrdsed õigused, mida seob ühine nägemus ja tegutseb ühtne tegevus, tuleb veel ellu viia (lk 369). Viimased suured reformipüüdlused jäid 2005. aastal vankuma osaliselt kogukonnatunde vähenemise tõttu, kuna ÜRO liikmeskond oli alates selle loomisest 1945. aastal peaaegu neljakordistunud, lisandudes peaaegu eranditult mitte-lääne äsja dekoloniseeritud riigid.
Samuti pole maailmavalitsust, millel oleks oma seadusandlik ja täidesaatev võim. Julgeolekunõukogu, milles domineerivad viis alalist liiget, ei ole assamblee valitud, see ei allu sellele ega ole assamblee poolt tagasi saadetud. ÜRO-l on küll sekretariaat, kuid tal ei ole oma õiguskaitseorganeid ega oma sõjalist jõudu. Selle asemel sõltub see nende ülesannete täitmisel liikmesriikide koostööst.
Samuti ei ole ÜRO-l oma läbimõeldud struktuuri, mis koosneb mitmekihilisest kohtusüsteemist madalama astme kohtutest kuni kõrgeima kohtuni, mis täidab tsiviil-, kriminaal- ja apellatsioonifunktsioone. Võrreldes näiteks Austraalia põhiseadusega, mis käsitleb kohtusüsteemi III peatükis, loetleb harta XIV peatükk Rahvusvahelise Kohtu (ICJ) kui ÜRO peamise kohtuorgani, lisades kohtu põhikirja ja kirjeldab seda kui „käesoleva harta lahutamatut osa” (artikkel 92).
Hiina Rahvusvahelise Kohtu kohtunik on Xue Hanqin, kohtu asepresident, Hiina Kommunistliku Partei (CCP) liige ja Hiina välisministeeriumi lepingute ja õiguse osakonna endine peadirektor. Kooskõlas Hiina poliitikaga otsustas kohtunik Hanqin 2019. aastal, et Suurbritannia peaks tagastama India ookeanis asuvad Chagose saared Mauritiusele, ning oli üks kahest kohtunikust, kes 2022. aastal ei nõustunud enamuse otsusega, mis kutsus Venemaad üles peatama sissetungi Ukrainasse. Teine eriarvamusel olnud kohtunik oli venelane.
Riiklike kohtute ja kohtunike mitu kihti tähendab, et selleks ajaks, kui see jõuab kõrgeima kohtuni, on kohtunikel suurem kaugus sündmustest, ajast ja kirgedest. Lisaks saavad kõrgema astme kohtu kohtunikud kasu juba selgitatud faktidest ning madalama astme kohtutes kogutud ja selgitatud argumentidest. Austraalia kardinal Pell tunnistati vandekohtunike ühehäälse otsusega süüdi; Victoria osariigi apellatsioonikohus kinnitas seda häälteenamusega kaks ühe vastu, kuid tühistas ülemkohtu ühehäälse otsusega.
Seadus, poliitika ja normid riiklikes asjades
Vaatamata ÜRO süsteemi legitiimsuse puudujääkidele pakub reeglitel põhinev rahvusvaheline kord nõrkadele riikidele väljavaateid normatiivsele kaitsele võimsate riikide röövellike instinktide vastu, kuigi vähem kui lollikindel. Rahvusvaheline õigusriik on vajalik, kuid kaugeltki mitte piisav tingimus jõu kasutamise reguleerimiseks ning väike- ja suurriikide mängutingimuste võrdsustamiseks.
Lõuna-Aafrika apartheidis eitasid kohtunikud rutiinselt reaalsust, vaadates neile näkku, et toetada mustanahaliste ja asiaatide vastu suunatud kriminaalse ebaõigluse süsteemi. Kanadas kohaldavad kohtud rassi ja kultuuri mõju hindamise aruandeid (IRCA).
Põhjendus on see, et need aitavad kohtunikel paremini mõista, kuidas vaesus, süsteemne rassism ja diskrimineerimine võisid mõjutada ja piirata süüdimõistetud kurjategija eluvalikuid ja trajektoori. Selle rassilise õigluse edasises alamkategoorias ei vaja end mustanahaliseks tunnistavad kliendid IRCA aruande saamiseks kohtu kinnitust, kuid teiste rassiliste kogukondade ennast tuvastavad liikmed vajavad seda.
Austraalias nägime, kuidas 2023. aasta oktoobris kukkus läbi referendum, mis oleks pälvinud aborigeenide erilise tunnustuse, lisades põhiseadusesse täiesti uue peatüki.
Õiguskaitse kui imperiaalne demokraatia
Seadused toimivad samaaegselt nii litsentsi kui ka rihmana. Ühest küljest võimaldavad nad oma lubava funktsioonina üksikisikutel, riigi volitatud esindajatel, ettevõtetel ja organisatsioonidel osaleda teatud käitumises. Teisest küljest seavad nad oma piirava funktsiooni raames piirid sellele, mida erinevad osalised võivad teha, mille üleastumine seab nad seadusest kaugemale. Erinevate osapoolte seaduses ette nähtud õigused ja kohustused on õigusriigi alus. Põhiseaduslik valitsemine ja õigusriik on omakorda demokraatliku poliitika olulised alused.
Kui seaduste litsentsi ja rihma atribuutide vahel valitseb tasakaalustamatus, kui seadused muudavad valitsuse valitsemise liiga lihtsaks või võimatuks, võib demokraatia lõppeda türanniaga, kus kogu või liiga palju võimu koondub valitsusele kodanikuvabaduste arvelt; või selle vastand, anarhia, valitsuse funktsioonide täieliku kokkuvarisemisega.
USA
Siseriiklike ettekirjutuste institutsioon ja praktika julgustavad paratamatult foorumi otsimist ja esitama kohtuasja jurisdiktsioonis ja kohtunikule, kes tõenäoliselt kaebust mõistab. Siiski tuleb esitada kohtuasi, nagu selgub Samuel L. Bray hästi tsiteeritud 2017. aasta artiklist ajakirjas Harvard Law Review, et föderaalkohus peaks andma hagejale kaitsva, kuid mitte riikliku ettekirjutuse. Viimane on suhteliselt hiljutine uuendus USA kohtupraktikas: „föderaalkohtu õigus teha ettekirjutusi on piiratud konkreetse kostja käitumisega ainult konkreetse hageja suhtes.“
Ettekirjutused võivad mängida strateegiat algatada kohtuasju, mis selgitab täitevvõimu õigust kontrollida bürokraatiat, sealhulgas viimase sajandi jooksul laialivalgunud nn sõltumatuid ametkondi ja hägustab seadusandliku-täitevvõimu-kohtu piire. See võib osutuda kõige tõhusamaks viisiks haldusriigi ohjeldamiseks. Kongress on külvanud tõelise metsa reguleerivaid asutusi, mis täidavad täidesaatvaid ja kvaasikohtu funktsioone, olles vabad täitevvõimu kontrollist ja kohtuliku järelevalve alt ning annavad aru ainult Kongressile.
Asepresident J.D. Vance säutsus 10. veebruaril 2025 Twitteris: „Kohtunikel ei ole lubatud kontrollida täidesaatva võimu legitiimset võimu.“ Seda on vaadatud 63 miljonit korda. 9. veebruaril kommenteeris USA 47. president, et kohtunike sekkumine täitevvõimu poliitilisse tegevuskavasse on häbiväärne:
„Ühelgi kohtunikul ei tohiks lubada teha sellist otsust“, mille kohaselt „president ei saa otsida pettust, raiskamist ja kuritarvitamist.“ Kui ABC Newsi reporter küsis 11. veebruaril otse, kas ta täidab kohtuniku otsuse, sai ta vastuseks:
„Noh, ma järgin alati kohtuid ja siis pean selle edasi kaevama. Aga siis, mida ta tegi, ta on hoo maha võtnud.“
Jäta kõrvale mälestus president Joe Bidenist, kes aasta tagasi avalikult kiitles, et ülemkohus blokeeris tema õppelaenu võlgade leevendamise kava, kuid see ei takistanud mind. Võimude lahusus tähendab, et kõigi kolme haru, sealhulgas kohtunike, jurisdiktsiooni ulatus on piiratud. Kes peab kohtusüsteemi oma piirides vastutavaks? Väita, et iga meeldetuletus kohtutele jääda oma õigusemõistmise rajale ning mitte eksida seadusandlikule ja täidesaatvale rajale, ähvardab põhiseadusliku kriisiga, tähendab kohtusüsteemi muutmist nii enda kui ka kahe ülejäänud haru ainukeseks vahekohtunikuks oma haarde ja piiride üle.
Ühendkuningriik
Peaminister Keir Starmer on kindlalt kinni üldsuse veendumusest, et ta kasutab kahetasandilist kohtusüsteemi ja on saanud tuntuks kahetasandilisena. Lord Baron Hermeri (Inglismaa ja Walesi peaprokurör ning Põhja-Iirimaa peajurist) klientide hulgas olid Sinn Feini endine juht Põhja-Iirimaal, kes oli seotud 7. juuli 2005. aasta Londoni pommiplahvatustega, vabatahtlik ISISe pruut, kes nõudis õigust Suurbritanniasse naasta, samuti Pakistani terrorist, kes plaanis pommitada Manchesteri kaubanduskeskust. Hiljuti teatati, et Hermer toetab Oxfordi doni, kes toetas Mauritiuse hagi Ühendkuningriigi vastu Chagose saarte kohtuasjas, kui Ühendkuningriigi kandidaati Rahvusvahelisse Kohtusse. Eelmisel aastal professor Dapo Akande kandidatuuri väljakuulutamisel ütles Starmer, et ta on isiklikult pühendunud rahvusvahelise õigusriigi ja seda toetavate institutsioonide tugevdamisele.
Ühendkuningriigi kohtuotsused on andnud Ukraina põgenikele kehtestatud perekonna taasühinemise kava raames sissesõiduõiguse kuueliikmelisele Gaza perele; peatas Albaania kurjategija väljasaatmise tema kümneaastase poja vastumeelsuse tõttu välismaiste kanatükkide vastu; andis varjupaiga naisele, kes kaheksa korda varjupaika saamata jäänud, liitus Biafrani terroriorganisatsiooniga ja esitas Nigeeriasse tagasipöördumise ohu tõttu uuesti avalduse, kohtunik tunnistas, et naine liitus rühmitusega üksnes „asüülitaotluse esitamiseks“; takistas laste seksuaalkuritegude eest vangistatud pakistanlasest mehe väljasaatmist, sest tema laste äravõtmine nende süüdimõistetud pedofiilist isast oleks „ülemäära karm“; lubas rohkem kui viieks aastaks vangi mõistetud süüdimõistetud pedofiilil Suurbritanniasse jääda, sest Zimbabwesse tagasisaatmisel ähvardab ta vaenulikkust; ja katkestas katsed välja saata teist süüdimõistetud pedofiili Sri Lankalast, kuna ta on gei, võib ta oma kodumaal kohtu alla anda.
Euroopas
Gavin Mortimer väidab ajakirjas Spectator, et kohtusüsteem õhutab Euroopa immigratsioonikriisi. Itaalia kohus andis korralduse tuua riiki 49 migranti, kes saadeti pärast merepäästeteenistust Albaaniasse. Tegemist on kolmanda kohtuotsusega, mis väidetavalt takistab peaminister Giorgia Melonil immigratsiooni ohjeldada viimase nelja kuu jooksul. Prantsusmaa kohus tühistas süüdimõistetud alžeerlase väljasaatmismääruse kahe ebaõnnestunud katsega ebaseaduslikult siseneda. Siseminister küsis: „Kas meie seadus peaks kaitsma ohtlikke isikuid või kaitsma Prantsusmaa ühiskonda ohtlike isikute eest“?
Saksamaal hukkus juunis Mannheimis afgaan politseiametniku poolt; augustil Solingenis hukkus kolm inimest, keda pussitas Süüria varjupaigataotleja; detsembrikuu autorünnak Magdeburgi jõuluturul Saudi Araabia põgeniku poolt, milles hukkus viis inimest; ja jaanuaris Baieri linnas Aschaffenburgis toimunud pussitamine Afganistani varjupaigataotleja poolt, kes tappis kaks inimest.
USA asepresident Vance küsis oma kõnes 14. veebruaril Müncheni julgeolekukonverentsil, viidates eelmisel päeval Münchenis ametiühingute meeleavaldusel toimunud autorünnakule 24-aastase Afganistani varjupaigataotleja poolt, kes tappis 37-aastase ema ja tema kaheaastase tütre ning vigastas 37 inimest:
„Kui mitu korda peame kannatama neid kohutavaid tagasilööke, enne kui muudame kurssi ja viime oma ühise tsivilisatsiooni uues suunas?“
Ta sai omamoodi vastuse juba järgmisel päeval. 23-aastane Süüria varjupaigataotleja viis Lõuna-Austria linnas Villachis rahvahulgale noa, tappis ühe 14-aastase poisi ja haavas viit inimest.
Saksamaal õhutavad avalikku toetust Alternatiiv Saksamaale (AfD), mille üks liige mõisteti eelmisel aastal süüdi vaenu õhutamises, kuna kordas statistikat, mis näitab, et Afganistani migrandid panevad ebaproportsionaalselt suure tõenäosusega toime tõsiseid seksuaalkuritegusid.
Austraalia
Austraalia kohtunikupraktikas tuntakse armastuse otsuseid. 2020. aastal otsustas Austraalia kõrgeim kohus 4:3 jagatud otsusega, et kaks meest, kes väitsid, et neil on Austraalia aborigeenide päritolu, ei olnud välismaalased ja seetõttu ei saa neid mittekodanikuna välja saata, sest kumbki on vägivaldsete kallaletungide eest vanglas kandnud üle aasta. Enamiku kohtunike põhjendused hõlmasid selgesõnaliselt aborigeenide võõrandamatuid sidemeid Austraalia maade ja vetega.
Uus-Lõuna-Walesi osariigi 18. ülemkohtunik Andrew Scott Bell kritiseeris Elon Muski kui meest, kes ründas Austraalia valitsuse katseid reguleerida valeinformatsiooni ja desinformatsiooni voogu. Nagu kommenteeris austraallanna Janet Albrechtsen, peatsensori rolli proovimise asemel „Ainus inimene, keda Bell peaks tsenseerima, on tema ise.“
Järeldus
Sunday Telegraph toimetaja Allister Heath imestab, millal Briti demokraatia andis teed „inimõiguste juristide türanniale“. Telegraph väitis 12. veebruari juhtkirjas, et kohtulik liialdus on muutnud Suurbritannia „peaaegu valitsematuks“, lisades:
„Läbi aastakümnete taha ulatuvate otsuste ja soovimatute tagajärgede on selle riigi kohtusüsteemil lubatud tugevdada võimu teiste riigiharude arvelt. See tuleb nüüd tagasi kerida.“
Kui peaminister Starmer ja opositsiooniliider Kemi Badenoch kritiseerisid mõlemad Gaza pere otsust kui valet, kuulutas ülemkohtunik paruness Sue Carr end „sügavalt murelikuks“. Ta ütles, et nende kriitika on „vastuvõetamatu“, kuna igasugune avalik kriitika ei suuda kohtunikke „austada ja kaitsta“. Justiits Carr nõuab, et kaks peamist parteijuhti tsenseeriksid enesetsensuuri mis tahes kriitikat parlamendis toimuva kohtuotsuste kohta.
Kriitika vältimiseks peavad kohtunikud olema paremini haritud seaduste tõlgendamise ja poliitika dikteerimise piiril või muidu pingilt tagasi astuma ja oma poliitikaplatvormiga riigiametisse kandideerima. Kohtusüsteemi auhinda langetab kohtuotsuste politiseeritud kvaliteet, mitte tõsiasi, et poliitilised liidrid reageerivad sellele avalikule ärevusele.
Nagu käesolev artikkel dokumenteerib, probleem on palju laiemalt levinud kogu läänes kui ainult Ühendkuningriigis. 2019. aasta Reithi loengutes hoiatas endine ülemkohtu kohtunik Lord Jonathan Sumption „seaduste laieneva impeeriumi” eest. 3. novembril 2023 New Zealand Law Associationile antud artiklis ta hoiatas:
„Demokraatliku riigina toimimiseks peavad meil olema minimaalsed põhiõigused. Et ma aktsepteerin. Aga kui me asetame liiga palju õigusi demokraatliku valiku ulatusest kaugemale, siis lakkame olemast demokraatia sama kindlalt, nagu meil polekski õigusi.“
Toimetas Revo Jaansoo
Kogu artiklit lühemas versioonis saate lugeda siit või pikemas versioonis siit.
Loe lisaks:
39
