Kuidas laps südamest suhtlema õpib?

Hiljaaegu kirjutasin loo, kus ärgitasin mõtlema võimalusest õppida suhtlema koolis käimata. Täna lähen sammukese edasi ja tutvustan üht toredat algatust, Tartu Võlukooli, kus nii lapsed kui ka nende vanemad saavad õppida avatult ja südamest südamesse suhtlema päris enda moodi, loomuliku elu käigus.

Kui ma oma koduõppelapsega võõrasse seltskonda satun, saame sageli komplimente tema hea suhtlemisoskuse kohta. Samas juhtub seal sageli midagi kummastavat, kui selgub, et laps on koduõppel. Kohe kerkib küsimus, et kuidas ta siis suhtlemist õpib ja et ilma koolisotsialiseerumiseta pole see ju võimalik. Uskumus, et kool on ainus paik suhtlema õppimiseks, on vist tõesti kivisse raiutud. Nii tugevasti, et inimene, kes just äsja lapse suhtlemisoskust kiitis, selle silmapilk unustab või ümber mõtleb. Mind ärgitaks see hoopis küsima, et mida teevad koduõppelapsed hea suhtlusoskuse omandamiseks.

Kui kooliskäiv laps on tagasihoidlik ja kidakeelne, siis seda aktsepteeritakse isiku eripärana. Kui koduõppel olev laps on selline, siis arvatakse, et see tuleneb kindlasti koolikeskkonna puudumisest. Meie ümber on palju häid ja kasinaid suhtlejaid ning see ongi inimloomuse erinevusest tulenev normaalne mitmekesisus.

Selle, milline on lapse suhtlemisoskus, määrab ära tema turvatunne, kogemused, läbielamised, perekonna ja keskkonna tugi ning võimalused suhelda. Neid viimaseid leiab väga lihtsalt ka väljaspool kooli. Koduõppelastel puudub kooli tekitatav pidev omavaheline konkurents ning võitlus täiskasvanute ja üksteise tähelepanu eest. Koduõppelapsed saavad oma tähelepanuvajadused üldiselt paremini rahuldatud ning naudivad suuremat üks-ühele tähelepanu kui koolilapsed. Nende elu- ja õppetempo on rahulikum, nad saavad rohkem tegelda huvialadega ning arendada tugevaid külgi, milleks koolis käies alati aega ei jagu.

Samuti on koduõppuril võimalus luua sõpruskond endaga sobivatest, eri vanuses lastest-noortest. Ta ei ole sunnitud looma suhteid nendega, kes on pandud kokku ühte klassi, kuna sündisid kindlas ajavahemikus ja elavad samas piirkonnas. Vabadus luua endale sobivaid suhteid ja harjutada lävimist vastavalt võimetele on suurepärane alus hea suhtlemisoskuse tekkeks.

Minu laps on juba pisikesest peale olnud hea suhtleja ja seltskonnahing. Head aga saab alati veel paremaks muuta ning seda me temaga teemegi. Tartus on koduõppelastel suurepärased suhtlemisvõimalused. Oleme koondunud lausa kahte ringkonda. Üheks on Tartu Luterliku Peetri Kooli aktiivne koduõppekogukond. Teiseks on eraalgatus Võlukool, mille on käivitanud demokraatliku hariduse põhimõtteid koondav haridusselts Vabadus õppida. Võlukool koondab peamiselt koduõppeperesid, kuid mitte ainult. Iga osalev perekond vastutab oma lapse õppetegevuse eest ise, seega ei ole tegemist kooliga tavapärases mõttes.

Alguse sai Võlukool mõne aasta eest demokraatliku hariduse huvilistest peredest, kes otsisid võimalust oma lastele ise kool luua. Selline, kus toimub enesejuhitud õpe lähtuvalt laste huvidest. Õnneks jäi luba sellele saamata ning ellu kutsuti hoopis midagi uuenduslikku – enesejuhitud õppe keskus nii väikesele kui ka suurele. Tegutsenud oleme nüüdseks kaks aastat ja jagada on nii mõndagi.

Esimene aasta me alles kompasime üksteist ja otsisime seda, kuidas meie kogukonnakeskus võiks toimida. Uue loomine on aeganõudev, kuid panustamist igati väärt. Selgus, et puhtalt lastele koosolemisvõimaluste loomine ei vea välja. Et ka täiskasvanud vajavad võimalust olla koos ja õppida kõike seda, mis on elus päriselt oluline. Sihipäraselt tugevaid suhteid luues oleme üha rohkem kokku kasvanud ja üksteisele toeks.

Ei ole võimalik ette teada, kuhu selline algatus välja jõuab ja millised on selle tulemused. Oleme võtnud suuna suuresti suhtlemisoskuse arendamisele. Ma ei õppinud koolis suhtlema südamest südamesse, avatult, ega enda eest autoriteetsel viisil seisma. Õppisin vait olema, vajadusel kõva häält tegema ning kuidagi hakkama saama ja oma aega täis tiksuma. Erilist väärtust selline suhtlemisoskus mu ellu toonud ei ole. Oma lapsele ma sellist treeningkeskkonda ei soovi. Õppigu parem kohe seda, mida mina alles 30ndate lõpus avastama hakkasin.

Võlukoolis osalemine on ennekõike võimalus õppida suhtlema – vabalt, armastavalt, ennast kehtestavalt. See on koht, kus meil on üksteise jaoks aega ning meie piirid kenasti paika loksumas.

Meie eesmärk on katta oma tegevustes kõigi osaliste huvid. Me kuulame kõik ära. Igaüks saab ja lausa peaks oma arvamuse välja ütlema. Ainult nii õpime me teineteist tõeliselt tundma. Mõistma, et igaühel on erisugused vajadused ja piirid. Seeläbi muutub suhtlemine päev-päevalt ladusamaks.

Et päris jalgratast leiutama ei peaks, siis me kasutame sotsiokraatlikke aruteluringe. Nii mõnigi meie hulgast on käinud seda kunsti kursustel omandamas. Selline asjaajamine muudab igasuguste otsuste tegemise aeganõudvaks. Kuid kiirus ei ole meie eesmärk, seda saab kõikjal mujal piisavalt treenida. Teistmoodi suhtlemise juurutamine on hakanud teisel tegevusaastal vilja kandma ning need viljad on kohati päris magusad. 

Võlukoolis saab igaüks algatada tegevusi ja aruteluringe, tunda, et just tema on tähtis ja tema arvamus loeb. Me kõik tahame olla ära kuulatud, aktsepteeritud ja armastatud. Sellest lihtsast tõest lähtudes saame lahendada ka kõige suuremad probleemid.

Ma usun, et meie lapsed saavad tõeliselt väärtusliku suhtlemiskooli kogu eluks. Sellise, kus ei pea teistest üle karjuma ega oma sõna jõuga maksma panema. Empaatiavõime arendamine ja isiksuste mitmekesisuse sügav avastamine on meie jaoks tõsised väärtused. Me õpime iga päev seda, kuidas panna väga erinevate vajaduste ja oskustega inimesed harmooniliselt koostööd tegema. Suur väärtus selle juures peitubki just asjaolus, et meil on aega teineteist tundma õppida ja teineteisega arvestada. Mitte lihtsalt järgida normi, mis peaks sobituma kõigile. Sest see niikuinii ei sobi. Ja kui igaüks saab oma arvamuse välja käia ning olla ära kuulatud, juhtub imesid. Lauale tulevad ideed, mida võistluslikus keskkonnas ei julgeks keegi niisama naljalt välja öelda. Need ideed rikastavad ja viivad edasi. Õpetavad nägema väärtust seal, kust seda oodatagi poleks osanud.

Meie hulgas on lapsi, kes varasemalt seltskonnas suudki peaaegu lahti ei teinud ega julgenud enda eest seista. Sobivalt toetavas ja avatud keskkonnas on nad saanud uue võimaluse arendada endas välja inimlik ja loomulik eneseväljendusoskus. Keegi ei ole loodud kidakeelseks. Paljud elavad aga kahjuks kidasid täis keskkonnas, mis ei võimalda neil oma oskusi vajalikult avastada ega lihvida. Kui palju väärtuslikku inimpotentsiaali meil selliste kidade tõttu kaotsi läheb?

Minu kogemuses saavad väljaspool kooli olla suurepärased võimalused hea suhtlusoskuse tekkimiseks ja arendamiseks. Selleks on vaja sihikindlat tegutsemist ja usku inimloomusesse. Võlukool jagab meeleldi kogemusi omamoodi õppekeskkonna loomisel. Juba on ellu kutsutud meist inspireeritud teinegi sarnane algatus – Õnnekool Saaremaal. Ma loodan, et terve Eestimaa täitub selliste toredate algatustega õnnelike, hea suhtlemisoskusega inimeste nimel, kes loovad endale julgelt paremat tulevikku.

Elujõutoetaja Kairi Kuha on viieaastase kogemusega koduõppe-ema. Ta on näinud kõrvalt laste raskusi koolikeskkonnas mitmes Euroopa riigis. Võõrsil elatud aastate jooksul on Kairi näinud kõrvalt, kuidas luuakse demokraatlikke ja Montessori koole ning osalenud ise koduõppekogukondade loomisel. Täna kuulub Kairi MTÜ Eesti Koduõppe Keskuse juhatusse ning on nii laste kui ka täiskasvanute enesejuhitud õppe kogukonna Võlukool liige.