Põhjuseid on palju, kuid lähiminevikust on meenutada sündmuseid, mis andsid hoogu juurde pingete kasvamiseks. Venemaa ja lääne suhted lagunesid 2000. aastatel pigem sõjalistes küsimustes kui majanduses. Nagu rahanduses, oli ka Lääs 1990. aastatel sõjaliselt domineeriv ning tal oli kindlasti vahendeid tugevate ja positiivsete suhete edendamiseks Venemaaga. Ometi oli USA palju rohkem huvitatud Venemaa allutamisest NATO-le kui stabiilsetest suhetest Venemaaga.
Saksamaa taasühendamise ajal lubasid nii USA kui ka Saksamaa Gorbatšovile ja seejärel Jeltsinile korduvalt, et lääs ei kasuta ära Saksamaa taasühendamist ja Varssavi pakti lõppemist NATO sõjalise liidu idasuunalise laiendamisega. Nii Gorbatšov kui ka Jeltsin kordasid selle USA-NATO lubaduse tähtsust. Ometi loobus Clinton vaid mõne aastaga täielikult läänepoolsetest kohustustest ja alustas NATO laienemisprotsessi. Juhtivad USA diplomaadid eesotsas suure riigimehe-teadlase George Kennaniga hoiatasid toona, et NATO laienemine toob kaasa katastroofi: “Ausalt öeldes on seisukoht, et NATO laiendamine oleks Ameerika poliitika kõige saatuslikum viga kogu maailmas külma sõja järgsel ajal.” Niisiis, see on tõestanud.
Siin ei ole õige koht kõigi välispoliitiliste katastroofide ülevaatamiseks, mis on tingitud USA kõrkusest Venemaa suhtes, kuid siin piisab, kui mainida oluliste sündmuste lühikest ja osalist kronoloogiat:
1999. aastal pommitas NATO 78 päeva Belgradi eesmärgiga lõhkuda Serbia ja luua iseseisev Kosovo, mis on nüüd koduks suurele NATO baasile Balkanil.
2002. aastal astus USA ühepoolselt välja ballistiliste rakettide vastase võitluse lepingust Venemaa karmide vastuväidete tõttu.
2003. aastal lükkasid USA ja NATO liitlased ÜRO Julgeolekunõukogu tagasi, asudes Iraagis sõtta valedel ettekäänetel.
2004. aastal jätkas USA NATO laienemist, seekord Balti riikidesse ja Musta mere piirkonna riikidesse (Bulgaaria ja Rumeenia) ning Balkanile.
2008. aastal lubas USA Venemaa tungivate ja karmide vastuväidete tõttu laiendada NATOt Gruusiasse ja Ukrainasse.
2011. aastal tegi USA CIA-le ülesandeks kukutada Süüria Venemaa liitlane Bashar al-Assad.
2011. aastal pommitas NATO Liibüat, et kukutada Moammar Gaddafi.
2014. aastal sõlmis USA Ukraina natsionalistlike jõududega vandenõu, et kukutada Ukraina president Viktor Janukovõtš.
2015. aastal alustas USA ballistiliste rakettide Aegise paigutamist Ida-Euroopasse (Rumeeniasse), mis on Venemaast veidi eemal.
Aastatel 2016–2020 toetas USA Ukrainat Minsk II leppe õõnestamisel, hoolimata ÜRO Julgeolekunõukogu ühehäälsest toetusest. 2021. aastal keeldus uus Bideni administratsioon Venemaaga läbirääkimistest NATO Ukrainaga laienemise küsimuses.
2022. aasta aprillis kutsus USA Ukrainat taganema rahuläbirääkimistest Venemaaga.
Vaata kokkuvõtvalt videot Ukraina nukuvalitsuse loomisest:
Vaadates tagasi 1991.–1993. aasta sündmustele ja sellele järgnenud sündmustele, on selge, et USA oli otsustanud öelda ei Venemaa püüdlustele Venemaa ja Lääne rahumeelse ja vastastikku austava integratsiooni poole. Nõukogude perioodi lõpp ja Jeltsini presidendiaja algus tõi USA-s võimule neokonservatiivid (neokonid). Neokonid ei tahtnud ega taha vastastikku lugupidavat suhet Venemaaga. Nad otsisid ja otsivad tänaseni hegemoonilise USA juhitud unipolaarset maailma, kus Venemaa ja teised riigid on alluvad.
Selles USA juhitud maailmakorras nägid neokonid ette, et USA ja USA liitlased määravad üksi dollaripõhise pangandussüsteemi kasutamise, USA ülemeremaade sõjaväebaaside asukoha, NATO liikmelisuse ulatuse ja USA rakettide paigutamise, ilma veto- või sõnaõiguseta teiste riikide, sealhulgas Venemaa poolt.
See ülbe välispoliitika on viinud mitmete sõdadeni ja suhete laienemiseni USA juhitud riikide bloki ja muu maailma vahel. Kahe aasta jooksul, 1991. aasta lõpust kuni 1993. aasta lõpuni Venemaa nõunikuna, kogesin omal nahal neokonservatismi algusaegu Venemaal, kuigi pärast seda kuluks palju aastaid, et mõista uue ja kogu ohu ulatust 1990. aastate alguses alanud pöördest USA välispoliitikas.
Vaadake allpool, kuidas Sachs selgitab lühidalt, kuidas lääs Venemaa hävitas…
Loe kogu artiklit SIIT
Toimetas Veiko Huuse
