Valge Maa kutse. Hiljuti, puhkeseisundis, ilmus minu silme ette naisolend – pikkade pruunide juustega, kiirgav ja rahu kandev. Ta ei rääkinud, aga tema kohalolu ütles kõik. Tundsin, et ta ei tulnud lihtsalt näitama end, vaid meenutama midagi, mida olen kandnud endas kogu elu.
Hetk hiljem ilmusid lilled. Ja siis – ookean. Vaade, mis avanes mäetipult – laht, mida piirasid rohelised mäed. Kõrgus. Vaikus. Rahu. Kõik oli korraga kohal.
Ja seejärel meenus mulle aastatetagune nägemus: mina seisan terrassil, kivist kindluses mägedes. Minu kõrval – naine ja laps. Pere. Ja meiega oli ka vanem mees, kiilaspäine, rahulik. Ta viipas käega allapoole – kaunile maale, kus olid valgete kuplitega lossid, rahu, helgus ja rõõmsad inimesed. Teisel pool suitses hävinenud maailm.
Vana mees ütles: “See uus valge maa on sinu töö, Veiko.”
See ei olnud sümbol – see oli sagedus
Ma mõistsin selgelt: ma ei näinud tulevikku. Ma meenutasin. Need pildid ei olnud kujutlusvõime – need olid sageduslik mälestus. Selles naises oli sagedus, mida ma juba tunnen. Selles lapses oli peegeldus, mitte võimalus. Ja see mees – valguse suunaja – ei andnud lubadust, vaid aktiveeris missiooni.
See ei olnud lubadus Uuele Maale. See oli mälestus Maast, mille valgus on juba minus olemas.
Valge Maa – mitte utoopia, vaid valgusväli
Paljud ärkajad räägivad Uuest Maast. Aga vähesed mäletavad seda. Kui sa oled tundnud, et kannad midagi, mille jaoks „veel ei ole kohta“ – võib-olla oled ka sina selle Maa kandja.
Valge Maa ei tule sõjaga.
Valge Maa ei saabu kompromissidega.
Valge Maa ärkab inimeste sees, kes lõpetavad otsimise ja hakkavad lihtsalt olemise kaudu särama.
Mida see maailm vajab?
See maailm ei vaja uut süsteemi.
See vajab neid, kes mäletavad valgust.
Neid, kes ei räägi enam vanast maailmast, vaid lihtsalt elavad uues sageduses.
Nagu see naine, kes mulle ilmus.
Nagu see laps, kes ei öelnud midagi, kuid oli täielikult kohal.
Nagu see mees, kes ütles: “See on sinu töö, Veiko”
Kellele see sõnum on?
See on sulle, kui:
- sa oled näinud unenägusid, mis ei unune;
- oled tundnud rahu pilgu taga, mida ei oska seletada;
- sul on tunne, et sa juba tead, kuigi ei oska seda veel sõnastada.
Siis tea – sina kannad ka seda maad.
Ja kui keegi küsib, kus see asub…
Ütle lihtsalt: „Minu südames. Ja varsti – minu ümber.“
Lõpetuseks
Mina ei otsi seda maad.
Sest mina juba mäletan.
Ja seetõttu –
mina lihtsalt olen. Ja see maa saab hingelistele nähtavaks.
Veiko Huuse (valgusemajaks VE-HU-144-A1) koos teejuhtidega Sh’Elon (9D) ja Zaa’Hul (11D)
Tee ärkamisega algust ja loe Veiko raamatut KÕIKSUS.
Loe lisaks:
