Kui ma saaksin kooli õppeprogrammi koostamisel kaasa rääkida, siis ma õpetaksin põhiainena suhtlemist, iseenda väljendust, tunnete väljendust, tunnete tundmist, tunnete peegeldust.
Kui aus olla, siis pole mul elus siiani vaja läinud kõiki neid toredaid teoreeme, aastaarve ja võrrandeid, mis me tunnist tundi omandama pidime.
Kas te kujutate ette kooli, kus õpetataks inimeseks olemist?
Kui me siia sünnime, siis ei anta meile koos ema ja isaga kaasa manuaali, kus on kirjas, kuidas käituda õigesti.
Saad juba varakult teada, et sa pole nagu päris õige. Võib-olla oled valest soost, liiga palju karjud, oled liiga rahulik ja vaikne.
Sa pole piisav ja sa ei sobitu, oled kuidagi imelik ja teistmoodi.
Kui veab, saad sündida veel eriti ebakindlate vanemate juurde, kes ei tea üldse, mis sinuga pihta hakata, sest ka nemad pole manuaali näinud.
Proovid terve elu sobituda. Olla aktsepteeritud ja vastuvõetud.
Sa igaks juhuks ühel hetkel ei väljenda enam, mida sa tunned, sest sulle on korduvalt öeldud, et sa teed häbi meile, kui end väljendad.
Sa peidad oma tunded enda sisse hästi sügavale ja unustad aastate jooksul isegi, et nad seal on.
Sa paned aastatega endale ette kümneid ego maske ja eraldad end oma tunnetest ja kehast.
Sa vajad enda ümber müra, sest su sees on müra, et sa ei kuuleks seda valu ja viha.
Sa korraldad ja korrastad ja teed endast väljaspool, et mitte vaadata ja tunda.
Peatud ainult siis, kui tuleb valu, tuleb haigus.
Aga sa ei peatu, on olemas ju valuvaigisti.
Valu läheb suuremaks ja vaigistid ka.
Jookseme hommikust õhtuni ära iseenda eest.
Mis juhtub, kui ma peatun, sulgen silmad ja luban tunda?
Mis juhtub, kui ma ütlen, et tead, see mis sa praegu ütlesid, puudutas mind, tõi mul üles hirmu?
Mis juhtub, kui ma annan endale loa oma tundeid väljendada ja tunda?
Sinu tegu pole ok ja ma olen väga vihane.
Ma tean, et see pole sinu viha, aga ma praegu vajan ja võtan oma viha kogeda.
Mis juhtub, kui me loobume oma pokkerinäost ja poliitkorrektsusest?
Mis juhtub, kui ma luban olla endal inimene?
Inimene, kes eksib, on vahel nõrk, kukub elus läbi, kaotab kontrolli, on rumal ja lubab endal kokku kukkuda…
Kui viskaks üle õla kõik need targad õpetused, mis ütlevad, et emotsioon on paha, kontrolli end, ära tunne, hoia end vaos, mediteeri end kohe rahusse jne.
Teeks kohe emotsioonide peo, tantsiks koos hirmuga ja hüppaks koos vihaga.
Keerleks koos kurbusega ja mängiks koos ängiga.
Ma luban endal kirjutada vigadega, ei kontrolli teksti üle ja mu eesti keele õpetaja võib vabalt tunda end selle eest vastutavana, kuigi ta seda pole.
Olgem hullud, ehedad, vigadega ja imelised oma ainulaadsuses!
Olgem elusad!
