On lihtne uskuda, et me elame täiesti vabas maailmas. Et igal inimesel on vaba tahe – valida, nõustuda või mitte, osaleda süsteemides või neist eemalduda. See tunne ei ole vale. Inimene tõepoolest sünnib võimega otsustada, mida või keda ta usub ja kuidas ta oma elu elab.

Aga niipea, kui see sama inimene astub maailma, kus elavad teised inimesed, tekib teine reaalsus. See ei ole enam ainult sisemine vabadus, vaid ka väline kord – selle maailma kord ja reeglid.

Ja just selles kahe maailma – sisemise vabaduse ja välise süsteemi – pingeväljas muutub üks näiliselt lihtne asi üllatavalt oluliseks ehk peamiseks: postiteenistus (postiteenus). Pole vale väita, et selle maailma kõrgeim maapealne tiitel on süsteemides toimetav inimkehastuses postiteenistuse “Postiülem“.

Kiri, mis peab kohale jõudma

Maailm enne internetti ei olnud vähem arenenud – ta oli teistsugune

Enne digiajastut ei olnud küsimus, kas teade “saadeti”. Küsimus oli, kas see jõudis kohale.

Ajalugu näitab, et võim ei seisnenud ainult relvades või rahas, vaid info liikumises. Rooma riigi kullerteenus cursus publicus oli üles ehitatud just selleks, et keisri sõna jõuaks kohale muutumatult. Sajandeid hiljem kasutas sama põhimõtet ka Tšingis-khaan – mitte lihtsalt sõnumite saatmiseks, vaid nende kohalejõudmise tagamiseks.

“Sõnum, mis ei jõua kohale, ei eksisteeri.”

See põhimõte kehtib ka täna, hoolimata sellest, kui palju on tehnoloogia arenenud.

Digimaailm lubab, postimaailm tõendab

Tänapäeval on lihtne saata e-kiri. Veel lihtsam on allkirjastada dokument digitaalselt süsteemides nagu DigiDoc või vaadata kohtuasju e-toimik keskkonnas.

Kõik tundub kiire, puhas ja turvaline.

Aga sellel on üks väga nõrk koht: see kõik toimub kusagil mujal kui reaalses ruumis.

Serverites. Pilves. Koodis.

Seal, kus:

• postkast võib olla täis
• kiri võib sattuda rämpsposti
• konto võib olla häkitud
• süsteem võib tõrkuda

Ja mis kõige olulisem:

seal ei ole alati võimalik lõplikult tõendada, et inimene sai teate kätte ja oli sellega päriselt tutvunud.

Digitaalne maailm kinnitab, et midagi saadeti.
Füüsiline maailm kinnitab, et midagi jõudis kohale.

Oluline on ka see, et inimesed “ärkavad” ja mõistavad tehnoloogiate ohtusid nende eraelu privaatsusele ja andmetele. Inimesed eemalduvad aina rohkem digi ja internetimaailmast tervise ja turvalise elu nimel. Paljud Inimesed ei kasuta internetti, digisüsteeme ja nutiseadmeid enam.

Postiteenistuse postiteenus – vaikne, aga kindel

Siin tuleb mängu postiteenus.

Eestis täidab seda rolli Omniva, kuid selle tähendus on universaalne.

Kui kiri tuuakse inimese uksele:

• see on füüsiliselt kohal
• seda saab vastu võtta või sellest keelduda
• kuller saab teha märke, mis juhtus

Kui inimene ütleb:

“Ma ei võta seda vastu”

siis ka see on teave. Ja see jääb kirja.

See on oluline vahe.

Digitaalses maailmas ei saa keegi sama selgelt öelda:

• kas inimene nägi teadet
• kas ta ignoreeris seda teadlikult
• või kas see ei jõudnudki temani

Postiteenus ei sunni inimest nõustuma.
Ta lihtsalt paneb fakti paika: teade on kohale toodud.

Vaba tahe ja süsteem – kaks paralleelset reaalsust

Siin jõuame sügavamale tasandile.

Inimene võib uskuda, et:

• ta ei soovi olla süsteemi osa
• ta ei nõustu ID-kaardi või isikukoodiga
• ta tahab elada väljaspool kehtivaid reegleid

See arusaam tuleneb loogilisest mõttest:

kui ma ei nõustu, siis see ei kehti minu kohta

Vaba tahe tähendabki võimalust mitte nõustuda.

Aga selle maailma maatriksi programmid inimese vaba tahtega ei arvesta – õiguslik programmeeritud maailm toimib teisiti.

Inimene saab sündides Isikukoodi ilma lepinguta – see pannakse, tahad või ei taha ja sa oled süsteemis. Seda ei anta allkirja vastu. See tekib koos inimese sünni registreerimisega süsteemis nagu Rahvastikuregister.

See tähendab, et inimene ei “liitu” süsteemiga samamoodi nagu ta liitub näiteks teenusega. Ta on sellesse paigutatud juba algusest peale.

Kas ta saab sellest eemalduda?

Teoreetiliselt võib inimene püüda elada:

• ilma dokumentideta
• ilma pangata
• ilma ametlike struktuurideta

Mõnes mõttes “süsteemist väljas”.

Aga isegi siis jääb ta füüsiliselt mingile territooriumile, kus kehtivad reeglid. Isegi kui ta elab dzunglis, Amazonase vihmametsades, kusagil Tiibeti mägedes – need on mingi riigi maa ja selle riigi reeglid. Täielik väljumine tähendaks elamist kohas, kus riiklik kord praktiliselt puudub – mis tänapäeva maailmas tähendab pigem ellujäämist kui vabadust.

Politsei ja kohtukutsed – miks see tundub vale

Kui ametlik teade tuuakse inimesele politsei poolt, tekib sageli tugev sisemine vastureaktsioon.

Munder. Relv. Nimi “politsei”.

Need ei ole neutraalsed sümbolid.

Politsei- ja Piirivalveamet täidab küll seadusest tulenevat rolli, kuid inimese tajus võib see tunduda surve või isegi hirmutamisena.

Ja siin on oluline eristus:

• see tunne on reaalne
• aga see ei määra dokumendi õiguslikku kehtivust

Postiteenus seevastu ei kanna sama emotsionaalset laengut. Ta ei tule relvaga. Ta ei esinda otseselt sundi. Ta ei hirmuta.

Ta lihtsalt edastab kirja.

Kohtukutsed ja kättetoimetamise probleem

Viimastel aastatel on Eestis sagenenud olukorrad, kus kohtukutsed ja muud ametlikud teated ei liigu enam traditsioonilise postiteenuse kaudu, vaid saadetakse e-posti või digisüsteemide kaudu. Praktikas on see toonud kaasa vaidlusi, kus tekib küsimus: kas teade tegelikult jõudis adressaadini ja kas seda saab usaldusväärselt tõendada. Kuigi elektrooniline suhtlus on seadusega lubatud, on kohtutel siiski kohustus tagada, et kättetoimetamine oleks tõendatav. Kui see jääb ebaselgeks – näiteks ei ole kindel, kas e-kiri jõudis kohale või kas adressaat sellega tutvus –, võib see mõjutada menetluse õiglust ja usaldusväärsust. Sellistes olukordades kerkib taas esile postiteenuse roll kui selgema ja vaidlustatavuse mõttes tugevama tõendusmehhanismina, eriti juhtudel, kus kaalul on inimese õigused ja kohustused.

Miks postiteenus jääb oluliseks

Kõike seda kokku pannes tekib selge pilt.

Me elame maailmas, kus:

• inimene võib mõelda vabalt
• aga süsteem toimib sõltumata tema nõusolekust

Ja just sellises maailmas on vaja viisi, mis:

• ei sõltu tehnoloogiast
• ei kao serverisse
• ei jää nähtamatuks

Postiteenus täidab seda rolli.

Ta on:

• arusaadav kõigile
• füüsiline ja kontrollitav
• neutraalne vahendaja
• kiri jõuab kohale ka siis, kui inimene ei kasuta tehnoloogiaid ja internetti

Ja mis kõige olulisem:

ta loob selguse olukorras, kus segadus võib viia ebaõigluse või konfliktini

Rahvusvahelise ajakirjaniku Annika Urmi juhtum

Hiljutine Eesti õigusmaastiku raputanud juhtum tõestab, et kui kohtukiri ei jõua kohale, võib inimene väga kergelt süütuna vangi sattuda. Kohtunik Marju Persidskaja ei saatnud kohtualusele kohtukutseid postiteenuse kaudu ega ka ekirjaga ja kohtunik Marju Persidskaja väljastas Annikale vahistamise määruse “kuna Annika ei ilmunud kohtusse”. Loe sellest:

Füüsiline Kiri kui reaalsuse ja tõendamise märk

Vaba tahe jääb alati inimesega. Ta võib nõustuda või mitte, usaldada või mitte, osaleda aktiivselt või püüda eemalduda.

Aga seni, kuni ta elab selle 3D maailma ühiskonnas, on olemas ka teine kiht – süsteem, mis toimib sõltumata tema sisemisest otsusest.

Ja selles süsteemis on üks lihtne, vana ja usaldusväärne mehhanism, mis ei ole kadunud ka digiajastul:

kiri, mis tuuakse kohale füüsiliselt.

Sest lõpuks ei ole kõige tähtsam see, et teade saadeti.

Vaid see, et see jõudis kohale.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht

Loe lisaks: