Tänapäeva demokraatiat peetakse sageli rahva võimuks, kuid sügavamal tasandil kerkib üha rohkem küsimusi: kas poliitiline erakond ja selle juhtkond tõepoolest teenivad kogu rahva huve? Või on tegu süsteemiga, mis toimib vaid kitsaste huvigruppide, erakondade juhtide ning globaalsete võimustruktuuride huvides? Kas põlisrahvad nende ajalooliste kriteeriumite järgi on suutelised Eestimaa juhtimist korraldama või on ka see ajaga muutunud?
Rahva võim või erakondlik diktatuur? Aeg on ärgata
Erakondade olemus – rahvavõimu teenrid või isandaid teenivad institutsioonid?
Poliitilised erakonnad sünnivad väidetavalt selleks, et koondada inimesi ühiste ideede ja väärtuste ümber. Ent tegelikkus on sageli vastupidine: erakondlik maailm on muutunud siseringiks, kus karjääri tehakse kuulekuse, mitte rahva teenimise kaudu. Valimiskampaaniaid rahastavad sageli just need jõud – suurtöösturid, pangad, rahatrükiinstitutsioonid ja kinnised eliitklubid (vabamüürlased, sionistid, kabal, Vatican, London City, Washington DC, Moscow City) –, kelle huvides on säilitada olemasolevat võimustruktuuri. Rahva enamuse hääl jääb selles mängus kõlamata. “Kui sa pole verd loovutanud mitte-inimese klannile, siis poliitikute suures mängus sulle kohta pole”- Veiko Huuse
Maailmapoliitika pole enam ideede võitlus, vaid erakondlik võitluse areen, kus domineerivad need, kellel on ligipääs ressursile – olgu selleks raha, meedia või rahvusvahelised suhted. Need, kes erakondadesse ei kuulu, kaotavad poliitilises mängus oma näo ja hääle.
Olgu see Eesti puhul erakond “ERE”, “Plaan B”, “Koos”, …. , pole neil kellelgi suurde võimu mängu asja (selles on ainult EKRE, Isamaa, Reform, SDE, Eesti200, üksikkandidaadid nagu Varro Vooglaid), kui nad ei tee “kokkulepet” võimul olevate erakondade juhtidega ja “ei lepi kokku” mängureeglites (pead kuuletuma rahatrükkija korraldustele). Kokkuleppe korral toimub uute erakondade juhtide ja liikmete moraali maha müümine ja nad on suure mängu osa ja täidavad seda sama senist poliitilist narratiivi – inimkonna hävitamine.
Poliitikud on osavad manipulaatorid ja meelitavad ilusa (julge jõulise jutuga) inimesi neid toetama ja rahakotiraudu avama:
Tegeliku rahuvõimu kadumine
Ajalugu on näidanud, et erakondlik juhtimine ei ole suutnud tuua püsivat rahu, õiglust ega ühiskondlikku harmooniat. Võim on tsentraliseeritud, valikuid tehakse suletud uste taga ning rahva esindamise illusiooniga luuakse mugav narratiiv kontrollitud demokraatiast. Rahu ja heaolu ei tule niivõrd seadustest ja parteiprogrammidest, vaid inimestevahelisest koostööst, eetikast ja kohaliku elu sügavamast mõistmisest.
Lahendus: Alt ülesse ehitatud rahvavõim
Tõeline lahendus peitub erakondade ja institutsioonide vabas elukorralduses, kus võim ei tule ülalt, vaid alt – rahvalt. Kujutleme ühiskonda, kus juhid ei ole seotud usuliste dogmade, poliitiliste liinide ega rahamajanduse tsüklitega. Nad on oma kogukonna teenrid, juured sügaval kohalikus kultuuris ja looduses. Sellised juhid ei vaja parteisid, kampaaniaid ega lobby’d, vaid kogukonna usaldust ja otsest sidet inimestega.
Selline elukorraldus eeldab, et inimesed võtavad vastutuse – nad ei anna enam oma jõudu erakondadele, vaid ehitavad kohalikke nõukogusid, otsedemokraatia vorme, kus iga inimene saab hääle ja rolli.
Põlisrahvaste tarkus ja uue aja mõiste
Ajalooliselt on põlisrahvad esindanud eluviisi, mis on kooskõlas looduse, kogukonna ja vaimse vabadusega. Nad ei vajanud seaduseraamatuid ega parteiprogramme – nende ühiskond toimis ühiste väärtuste, suuliste kokkulepete ja sügava austuse kaudu elu vastu. See koostöövorm oli pikka aega edukas. Põlisrahvaste nõukogud, vanemate ringid ja looduskalendri järgimine olid elukorralduse alustalad, kus vaimsus ja pragmaatika olid lahutamatult seotud.
Aga ka see vorm hakkas ajaga murenema. Miks?
Puhas põlisrahvus – müüt või takistus?
Tänases maailmas, kus inimeste liikumine, rahvuste segunemine ja kultuuriline mitmekesisus on reaalsus, muutub põlisrahva mõiste üha keerulisemaks. Kui seni peeti põlisrahvaks üksnes neid, kes on sündinud oma maal ja kelle esivanemad on seal elanud mitmeid põlvi, siis nüüd võib öelda: sellist “puhast põlisrahvast” enam ei eksisteeri universaalselt jätkusuutlikul moel. Nad on olemas – aga vähesed, ja mitte ükski maa ei saa tugineda ainult sellele kriteeriumile, kui soovib ehitada õiglast, kaasavat ja kestlikku tulevikku.
Tänapäevane põlisus ei saa enam tähendada bioloogilist või geneetilist puhtust. See peab olema vaimne ja kultuuriline seisund – tahe elada kooskõlas selle maa väärtustega, keele ja loodusega. Inimene, kes on südamest otsustanud olla selle maa teenija, sõltumata oma esivanemate päritolust, võib ja peab olema osa uue aja rahvavõimust.
Aeg avardada kuuluvuse mõistet
Põlisrahva tarkus pole kunagi olnud mõeldud väljajätmiseks – pigem ühendamiseks. Kui see tarkus muutub sektantlikuks või suletud klubiks, siis ta kaotab oma algse vaimsuse. Sarnaselt religioonide ja poliitiliste erakondadega, on ka põlisrahvaste seas olnud kalduvusi oma staatust kaitsta ja võimu koondada, pidades ennast ainsateks “päris” esindajateks. Selline mõtteviis ei too kaasa koostööd ega rahu – see tekitab taas lõhesid.
Uus ajastu kutsub meid teistsugusele ühtsusele:
Ühtsus ei tähenda ühetaolisust. Ühtsus tähendab jagatud vastutust. Ja selles vastutuses saavad koos osaleda kõik – need, kes on maa põliselanikud ja need, kes on valinud seda maad armastada ja teenida.
Koosloome – uue põlvkonna juhtimismudel
Meil on võimalus luua midagi enneolematut:
rahvasteülene, laiapõhjaline juhtimine, mis põhineb koosloomel, mitte kuulumisel. Kus kogukondade hääl on olulisem kui erakondade programm. Kus ustavus maale ei tule sünnitunnistusest, vaid sisemisest pühendumisest.
Selline süsteem ei tähenda segadust ega reegliteta kaost. Vastupidi – see tähendab uusi kokkuleppeid, mis ei põhine välistaval identiteedil, vaid siduval soovil koos edasi liikuda. Selle uue maailma põlisrahvad on need, kes oskavad kuulata, teenida ja hoida – mitte need, kes sulgevad uksi neile, kes tahaksid sisse astuda.
Kokkuvõte: ärkamise ajastu on alanud
On aeg mõista, et erakondlik (poliitiline, religioonne, sektiline, piiratud reeglitega põlisrahva kogukond,…) süsteem ei ole ainus ega parim tee. Kui soovime rahulikku ja harmoonilist maailma, tuleb meil hakata mõtlema väljaspool erakondi, väljaspool ideoloogiaid, väljaspool kontrollimehhanisme. Rahva võim ei ole loosung – see on eluviis, mis algab igaühe sees, igaühe kodus ja kogukonnas.
Vabadus ei tule hääletamise kaudu, vaid ärkamise kaudu.
Toeta Fonte.News tegevust, millega toetad ka uue Eestimaa loomist:
