Eesti õigussüsteemi avalik narratiiv tugineb usaldusel: kui järgitakse seadust, on tulemus õiglane. Raigo Sõkkali mitmeaastane kohtutee seab selle eelduse aga tõsise küsimärgi alla. Mitte seetõttu, et kohus oleks eksinud paragrahvide tõlgendamisel, vaid seetõttu, et kogu protsess näitab, kui vähe ruumi jääb süsteemis inimesele endale.
Reeglite järgi, aga katki: kuidas seaduslik õigussüsteem võib inimese hävitada – Raigo Sõkkali lugu
Raigo Sõkkal saatis Fonte.News toimetusele enda loo koos kõigi kohtuotsuste ja kogu protsessi dokumentatsiooniga (tõedid, kirjeldused, kirjavahetused). Sa saad Raigo enda poolt koostatud detailset lugu tema protsessist lugeda SIIT. Raigo soov oli avalikustada tema lugu eesmärgiga pöörata väga olulist tähelepanu “kuidas seaduslik õigussüsteem võib inimese hävitada”.
Raigo Sõkkal ei ole „eksimatu ohver“. Kohtud on korduvalt tuvastanud narkootiliste ainete omamise ning hiljem ka käitlemise ja kasvatamise. Ained olid ekspertiisidega kinnitatud, kogused kvalifitseerusid kehtiva õiguse järgi „suureks koguseks“ ning varasem karistatus mängis rolli nii süüdistuse raskusastmes kui ka tõkendite valikus. Õiguslikult oli tegemist kuritegudega, mille eest seadus näeb ette ka reaalse vangistuse.
Kuid küsimus ei ole ainult selles, kas süüteokoosseis oli täidetud. Küsimus on selles, milline on eelvangistuse tegelik hind inimese elule.
Raigo veetis ligikaudu 14 kuud eelvangistuses enne, kui kriminaalasi jõudis sisulise lahenduseni. Vahistamist pikendati korduvalt ning kuigi kohtud järgisid menetluslikke nõudeid, jäi sisuline arutelu alternatiivsete tõkendite üle napiks. Eelvangistus, mis seaduse järgi peaks olema erandlik meede, muutus pikaajaliseks seisundiks.
Pika eelvangistuse mõju ei piirdu vanglamüüride vahele. Kui inimene viibib eeluurimise ajal vanglas üle aasta, tühistatakse tema tsiviilne elu sisuliselt täielikult. Kaob töökoht ja sissetulek. Üürikodu või laenuga soetatud elamispind muutub kättesaamatuks, sest inimene ei saa teha makseid ega täita lepinguid. Katkevad töösuhted, lagunevad sotsiaalsed sidemed ja kaob igasugune majanduslik stabiilsus.
Kui selline inimene lõpuks vabaneb, ei naase ta „ellu“. Tal ei ole sageli enam kodu, töökohta ega rahalisi vahendeid, mille abil uuesti alustada. Eelvangistus ei karista üksnes vabaduse võtmisega – see lõikab läbi inimese ellujäämisvõimalused. Paratamatult tekib olukord, kus riik toodab ise uusi kodutuid ja sotsiaalselt tõrjutuid, kellega tuleb hiljem tegeleda juba sotsiaal- ja tervishoiusüsteemi kaudu. See on kallis, pikaajaline ja sageli vältimatu tagajärg.
Just siin muutub küsimus individuaalsest juhtumist ühiskondlikuks probleemiks. Eelvangistus, mida kasutatakse menetlustagatisena, hakkab täitma sotsiaalse hävitamise funktsiooni, milleks see kunagi mõeldud ei ole olnud.
Raigo on esitanud tõsiseid väiteid politseivägivalla ja vangla tervishoiu puudujääkide kohta. Dokumentidest ei nähtu, et nende väidete osas oleks läbi viidud sõltumatu ja põhjalik uurimine. See ei tähenda automaatselt, et väited vastavad tõele – kuid see tähendab, et riik ei ole suutnud neid ka veenvalt ümber lükata.
Oluline on eristada kahte tasandit. Ühel tasandil on kuriteod, mis olid kohtu hinnangul tõendatud. Teisel tasandil on inimene, kelle tervis halvenes, kelle vaimne seisund murdus ning kelle elu kaotas vundamendi ajal, mil kõik menetlustoimingud olid formaalselt korrektsed.
Raigo Sõkkali juhtum ei ole tõend selle kohta, et Eesti õigussüsteem oleks ebaseaduslik. See on aga näide sellest, et süsteem võib olla seaduslikult toimiv, kuid inimesele hävitav. Kui seaduslikkus muutub ainsaks mõõdupuuks ja inimlik ning sotsiaalne mõju jäetakse arvestamata, tekib olukord, kus keegi ei riku reegleid – aga keegi ei vastuta tagajärgede eest.
Just seetõttu on see lugu avalikkuse jaoks oluline. Mitte selleks, et õigustada kuritegusid, vaid selleks, et küsida:
kas õigusemõistmine peab olema ainult korrektne või ka ühiskondlikult vastutustundlik?
See küsimus puudutab igaüht, kes usub, et seadus ei peaks inimest lihtsalt menetlema, vaid ka säilitama tema võimaluse pärast karistust – või isegi enne süü lõplikku tuvastamist – uuesti elus hakkama saada.
Artikli koostas Veiko Huuse
Loe lisaks:
