Paratamatult kerkib küsimus, kas leidub valitsuses otsustajate hulgas mõni arukas olend või ongi kõik vaid nöörist tõmmatavad hampelmannid. Või istutakse kusagil pantvangis või ollakse loovutanud kellelegi kolm tilka verd? Seda teadmata jääb vastuseta ka küsimus, kas ausa näoga kampaaniakorras hoolimisest rääkimine on lühinägelik sinisilmsus, hirmunud pimedus või salakaval näitemäng? Tulemuse suhtes pole siin just erilist vahet, küll aga aitaks see rääkijaid paremini mõista. Üksteist mõista me ju ometi tahame? Loodetavasti ma ei eksi.