Soovin meie valitsusjuhile tervenemist süütundest, millest ta ise ei pruugi teadlikki olla. Olukord, kus oma valikuid tuleb pidevalt nii enese kui teiste silmis õigustada, tekitab kognitiivse dissonantsi, millega toimetulemiseks on levinud reaktsioonideks eitamine, eneseõigustus ning süüdistamine. Sellelt pinnalt saabki võrsuda ähvardus, et suve ei tule ning et selles on süüdi rahvas. Mitte valitsuse otsused, vaid lihtrahvas, kes tekitatud pandeemiapaanikas on kõige enam kannatanud.
Suvi tuleb!
Paratamatult kerkib küsimus, kas leidub valitsuses otsustajate hulgas mõni arukas olend või ongi kõik vaid nöörist tõmmatavad hampelmannid. Või istutakse kusagil pantvangis või ollakse loovutanud kellelegi kolm tilka verd? Seda teadmata jääb vastuseta ka küsimus, kas ausa näoga kampaaniakorras hoolimisest rääkimine on lühinägelik sinisilmsus, hirmunud pimedus või salakaval näitemäng? Tulemuse suhtes pole siin just erilist vahet, küll aga aitaks see rääkijaid paremini mõista. Üksteist mõista me ju ometi tahame? Loodetavasti ma ei eksi.
