Stereotüüp pole muud, kui pealiskaudne üldistus, mask, mis peidab, kes on inimene tegelikult. Ja nõnda ilmuvad tuhanded maskides inimesed hommikuti tööülesandeid täitma, kuigi see pole ammu enam vajalik.
Viisakustest ei piisa. Heatahtlikkusest ei piisa. Laulupidudest ei piisa. Seadustest ei piisa. Ühiskonnale on vaja enamat, midagi tugevamat, aga lihtsamat. Selgemat ja sügavamat. Midagi, millest juhindudes oleks võimalik paremaid valikuid teha. Ja seda nii üksikisiku kui grupi tasandil.
400 täiskohaga töötajat hoiavad iseorganiseeruvalt käigus innovaatilist ja automatiseeritud tootmist ning määravad enda oskustele ja elukallidusele vastava tasu ise.
Avatud palgasüsteemis on töötajad rahul ja keskenduvad väärtusloomele, millest lähtuvalt tõuseb nende palk.
Ratsionaalsuse kõrval on inimene oodatud näitama ka enda emotsionaalset, intuitiivset ja spirituaalset külge. Usutakse, et kõik inimesed on sama väärtuslikud ning nende erinev taust ja kogemused ainult rikastavad kogukonda.
Protsessorite näitel alternatiivsesse lahendusse tähelepanu suunamine on toonud meid olukorda, kus kõige kiirem, energiasäästlikum, soodsam ja jätkusuutlikum lahendus on lihtsama, mitte keerukama toimemehhanismiga.
Arenguhüpe saab võimalikuks, kui inimeste teadlikkus kasvab. Tehnoloogia on saanud piisavalt küpseks, et meid selle ülesandega aidata, aga tehnoloogia ei saa seda meie eest ära teha. Tehnoloogia pelgalt võimendab meie teadlikkuse taset ning ühiskond peegeldab seda meile tagasi.
Suheldes teiste taliujujatega sai kinnitust, et inimestel on külma vee osas emotsionaalsed, mitte füüsilised takistused. Kui need saavad ületatud, võtab keha karastuse rõõmuga vastu.
Holokraatia on hajustatud juhtimisega organisatsiooniline süsteem, kus puudub jäik hierarhia. Igal organisatsiooni liikmel on roll, mida kirjeldab vastutusala, mille raames tal on õigus otsuseid vastu võtta.