Foto: Markus Spiske

Organisatsiooni struktuur ei ole kõige olulisem?

Erki Veiko

Elu jooksul kogetakse mitmeid, kui mitte kümneid organisatsioonivorme. Ühed elu etapid pakuvad rohkem, teised vähem valikuid. Kui me aga saame valida, siis mille põhjal seda üldse teha? Kui oluline on organisatsiooni struktuur?
21 Jagamist
21
0
0

Inimene on loomu poolest sotsiaalne ja sellega kaasneb organiseerumine. Alus-organisatsioonide kõrval nagu riigiasutused ja ettevõtted, sisustavad inimeste elu huviühingud, klubid, koolid jne, mis ka toimivad teatud struktuuri alusel. Elu jooksul kogetakse mitmeid, kui mitte kümneid organisatsioonivorme. Ühed eluetapid pakuvad rohkem, teised vähem valikuid. Kui me aga saame valida, siis mille põhjal seda üldse teha? Kui oluline on organisatsiooni struktuur?

Minnes üha sügavamale organisatsioonijuhtimise maailma leiame kõikide organiseerumise mudelite kohta mitmekülgset infot. Ja see on väga hea! Mida laiapõhjalisemad andmed on kasutada, seda tasakaalukamaid otsuseid saab vastu võtta. See, mis sobib ühes olukorras ehk teises ei sobigi? Mõningatele organiseerumise küsimustele aitab valgust heita inimene, kes on pikalt hingega asja juures olnud.

Seekordse artikli sisu kandjaks on kirjalik intervjuu Riinu Lepaga, kes on piisavalt kaua tegelenud teemaga, et pakkuda sisekaemust. Osalesin ka tema korraldatud holokraatia/sotsiokraatia kolmepäevasel koolitusel, mille kohta saan ainult kiitust jagada. Minu küsimused ja tema vastused on muutmata. Eesmärk on pakkuda lühikest ja konkreetset ülevaadet ühe inimese kogemustest ja valikutest. 

Kes sa oled?

Mina olen Riinu. Olen organisatsioonide juhtimise ja kultuuri suhtes huvi tundnud juba üle 20 aasta. Olen õppinud organisatsioonipsühholoogiat ja ärijuhtimist. Hetkel tegutsen õpetaja, lektori ja koolitajana jätkusuutliku majanduse ja ettevõtluse teemadel.

Kuidas Sa tundsid ennast eelnevas organisatsiooni struktuuris? Missugune see oli, Laloux` kirjelduse kohaselt (punane, oranž, roheline)? Kas Sa oleksid nõus pöörduma tagasi/töötama eelmises organiseerumise mudelis?

Olen varasemalt töötanud suures ülemaailmses korporatsioonis, millel oli palju kontoreid erinevates riikides. Mina töötasin Euroopa IT peakontoris, kus oli tol hetkel üle 2000 töötaja ja keskus oli järjest kasvamas. Organisatsioon oli Laloux` järgi oma olemuselt oranž. Tugevalt rõhutati efektiivsust ja innovatsiooni, kliendikesksust, eesmärkide saavutamist väga mõõdetud kujul. Hierarhia oli selgelt paigas. Meeskondadel olid oma juhid, kes vastutasid ja andsid vastust oma juhtidele.

Olen nõus uuesti seal töötama, kui tehakse huvitav ja minu jaoks väljakutsuv projektipakkumine. Töötaksin pigem vabakutselisena projektipõhiselt.

Kui JAH, siis missugust lisatasu või kompensatsiooni Sa küsiksid? Kui EI, siis miks?

Ma ei küsiks lisatasu. See oli põnev kogemus näha nii suurt globaalset organisatsiooni töötamas ühtse meeskonnana. Seal püüti tugevalt juurutada organisatsiooni siseseid väärtusi ja rõhutati maailma esirinnas oleva teenuse pakkumist. Töötajatele pakuti kõrgel tasemel koolitusi. Mulle tundus, et enamasti olid inimesed uhked, et said seal töötada. Lisaks mängis kindlasti rolli ka see, et tegu oli rahvusvahelise organisatsiooniga, kus palju erinevaid rahvusi koos ning töökeeleks oli inglise keel. Peakontorile ehitati modernne linnak, kus olid ka kohvikud. Kõik see võimaldas sotsiaalset läbikäimist ning sellist oma kogukonna tekkimise tunnet.

Juhtide tasandil oli muidugi päris kõrge konkurents omavahel ja need mängud ei tundunud kuigi atraktiivsena, kuid n-ö tavatöötajad ei puutunud sellega eriti kokku. 

Missuguses organiseerumise mudelis Sa hetkel töötad? Kuidas see Sind end tundma paneb?

Hetkel töötan suures munitsipaalkoolis. Laloux` järgi võib seda organisatsiooni pidada kollaseks. Traditsioonid ja kohanemine on organisatsioonikultuuri keskmes. Oluline on stabiilsus, rutiini hoidmine. See on koolidele omane. Tegevused lähtuvad pigem paika loksunud tavadest kui innovatsioonist. Inimesed on tööl tihtipeale n-ö eluks ajaks. Organisatsiooni struktuur ja ametid on hästi kindlalt paigas. Muutusi ei ole sellises organisatsioonis kuigi lihtne ellu viia. 

Kui on huvitav projekt, mis mulle pakub arenguvõimalusi, siis teen seda hea meelega. Mind ei häiri see, et organisatsioon tervikuna ei ole Laloux` järgi kõige kõrgemal arengutasandil. Ma ei eelda, et kõik organisatsioonid peaksid seda olema.

Mis on Sinu praeguse organisatsiooni evolutsiooniline eesmärk? Miks just see?

Praeguses organisatsioonis seda ei ole.

Kas Sinu arvates on teal-organization (iseorganiseerumine) Eesti avaliku sektori ja organisatsioonide juhtimisprobleemide lahenduseks? Palun põhjenda.

Ma arvan, et see on natuke liiga üldistav. Kindlasti on kohti, kus iseorganiseerumise meetodid toetaksid hästi ametnike tööd. Samas on kohti, kus see ei pruugi olla kõige mõistlikum lahendus. Avalikus sektoris on väga palju erinevaid funktsioone ja tegevusmudeleid. Koolid, haiglad, hooldekodud, ministeeriumid, kaitsevägi jne jne – ma ei arva, et nad peaksid tingimata kõik olema ühtemoodi juhitud.

Tänan Riinut tempokal perioodil aega leidmast ning oma mõtteid jagamast. Plaanime iga kuu avaldada intervjuu vormis organiseerumise teemalise artikli. Kui tunned, et soovid oma aastakümnete pikkust kogemust jagada, siis palun kirjuta erki.veiko@fonte.news

Ettevõtluse teemalised varem ilmunud artiklid:


Varem ilmunud iseorganiseerumise artiklid:
* Sul on eesmärk ja see meile sobib
* Sa juhid ennast ja see meile sobib
* Sa oled veider ja see meile sobib
* Ettevõte, kus töötajad määravad oma palga ise
* Organisatsioon nagu inimene
* Kes vahetab pirni ära
* Iseorganiseeruv ükssarvik

21 Jagamist
Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Seotud artiklid
Tarvo Alev foto, Julgus olla mina ise.

Julgus olla mina ise – julgus olla vaba

Elu jooksul kogetakse mitmeid, kui mitte kümneid organisatsioonivorme. Ühed elu etapid pakuvad rohkem, teised vähem valikuid. Kui me aga saame valida, siis mille põhjal seda üldse teha? Kui oluline on organisatsiooni struktuur?

Kes vahetab pirni ära?

Arenguhüpe saab võimalikuks, kui inimeste teadlikkus kasvab. Tehnoloogia on saanud piisavalt küpseks, et meid selle ülesandega aidata, aga tehnoloogia ei saa seda meie eest ära teha. Tehnoloogia pelgalt võimendab meie teadlikkuse taset ning ühiskond peegeldab seda meile tagasi.