Uue eliidi valimine orjusest ei vabasta

Elukeskkonna ja rahvastikuarengu analüütikakeskus

Kindlasti olete tähele pannud, et riigikogu liikmete valimised määravad aina vähem meie riigi ja rahva arengusuundasid.
31 Jagamist
31
0
0
Uue eliidi valimine orjusest ei vabasta

Uue eliidi valimine orjusest ei vabasta.

Kindlasti olete tähele pannud, et riigikogu liikmete valimised määravad aina vähem meie riigi ja rahva arengusuundasid. Riik stagneerub ja on orienteeritud vaid eliidi heaolu tagamisele ja riigi kodanikke käsitletakse kui makse maksvat orja. Meie riigi eliidist on kujunenud egoistlik grupp inimesi, keda ei huvita mitte midagi muud, peale isikliku heaolu tagamise praegu ja kohe. Seega, eliidil soov müüa rahvas orjusesse kui see tagab eliidi heaolu või vähemalt lihtrahva silmis heaolu illusiooni loomise. See, et talupoegasid selle protsessi raames petetakse, muudetakse talupoegade taluvuspiiri loomulikuks osaks. Veelgi parem aga kui see eliidi staatus muutuks pärandatavaks, kindlustades nii järeltulevatele põlvkondadele helget tulevikku. Nii oli Uexküll, Tiisenhuusen ja Dellingshausenite ajastul ja kestab Tarandi, Ilvese, Lauristini, Anvelti või Kallase klanni näite varal endiselt edasi.

Eelneva realiseerimisel, tõstatab aga küsimuse sellest, milline riigikord on võimeline kõige parema ühiskonna loomiseks. See, et meie riigis seda küsimust tõstatatud pole, näitab seda, et meie poliitika on võõra poliitika osa ja me ei juhi seda riiki ise. See põhjendab, miks meie riigi eesmärgiks pole keele ja kultuuri säilitamine. Kui meile räägitakse, et Eesti on euroopalik maa, siis seda vähem ta saab olla eestlaste kui põlisrahva huvides eksisteeriv riik. Me peame olema üks paljudest tarbimisühiskondadest, keda eristab teistest keeleline kuuluvus. Punalipp on asendatud sinise lipuga, ainult viisnurkasid on ühe asemel nüüd kaksteist. Me oleme hakanud kordama Lenini, Stalini ja Breznevi aegseid riigikorralduslikke vigu. 

Õigluse ja rahvaste sõpruse ideaali loomine talupoegadele on endiselt päevakorral ja küüditamine käib tööjõu vaba liikumise sildi all endiselt edasi. Postindustriaalses euroopas saab hästi elada ainult eliit. Talupoegadele tuleb luua illusioon, et inimestele tuleb maksta nii vähe palka kui võimalik, siis toimib hästi nii riik kui firma. https://epl.delfi.ee/artikkel/94663893/paeva-teema-janek-maggi-inimestele-tuleb-maksta-nii-vahe-palka-kui-voimalik-siis-toimib-hasti-nii-riik-kui-firma . Veelgi enam, talupoegadele tuleb luua illusioon, et vaid siis saabubki helge tulevik. 

Need kes ei kuulu eliiti, neil puudub perspektiivitaju ja kindlustunne homse päeva suhtes. Kui rääkida sellistest asjadest nagu teadustehniline areng, siis seda pole kohalikele talupoegadele suudetud luua, sest see pole eliidi huvides. Näitena me kasutame ilma igasuguse poleemikata enamikes koolides ja ettevõtetes Windows tarkvarasüsteeme ja makstes hea meelega kümnist rahvusvahelistele korporatsioonidele, selle asemel, et arendada enda alternatiive, mis on kümneid kordi odavam. See näitab, et meie „IT tiiger“ on ammu ratastoolis ja hüppamise võime puudub. Meie esiisade poolt lastelastele majade ehitamiseks ja ahju kütmiseks istutataud mets müüakse maha välisriiklike mõisnikele ja on korraldatud sotsialistlik võitlus selle elluviimiseks. Kui ennem kasvatasime Moskvale sigu, siis nüüd müüme Brüsselile enda metsa, sest sigu osatakse seal ise kasvatada.  Elementaarsete tarbimise vajaduste rahuldamiseks vajalik tootmistehnika on meil samuti hävitatud. Toiduga omavarustamisvõime samuti puudub. Tervisenäitajad halvenevad ja demograafiline juurdekasv puudub. Demograafilised probleemid üritatakse lahendada uute orjade maaletoomise kaudu. Meie riigikorralduslik süsteem on nii kokku kukkunud, et toime ei tulda isegi prügiveo organiseerimisega ja selleks on vaja korraldada euroopa rahadega üleriigilisi talgupäevi. Me ei suuda projekteerida isegi enda vabaduse risti nii, et seda pidevalt remontima ei peaks ja kokku ei kukuks aga unistame jätkuvalt tuumajaamast.  

Selleks, et riik saaks eksisteerida, vajame uusi ideaale, teistsugust organiseerituse astet, teistsugust kaadripoliitikat, teistsugust eksistentsikultuuri poliitikat – aga seda pole. Seda pole sellel põhjusel, et puudub nõudlus talupoegade ja töölisklassi huvides toimiva riigi välja arendamiseks. Isegi rohepoliitikast on kujunemas eliidi projekt, kus talupoegadele jääb vaid elektriarve maksmise kohustus ja aina kallineva kütuseaktsiisi kinni maksmine. Meie rahvuslikust rikkusest on kujunenud ressurss teiste riikide ülesse ehitamiseks. Veelgi enam on minetatud võime enda isiklike siseriiklike ühiskondlike probleemide teadvustamiseks. kui ka inimkonna probleemide teadvustamiseks.

Kogu ühiskonda hõlmava ja arendava riigi üleseehitamiseks vajame teadustehnilist ja metodoloogilist ettevalmistust nii riigijuhtimise kui ka äritegevuse juhtimises. Tänaseni on selline teadustehniline võimekus ja metodoloogiline võimekus välja arendamata ning millal see võiks tekkida, on samuti teadmata. Riiklik ressurss hävitatakse erinevate elitaarsete klannide omavaheliste kokkupõrgete tagajärjel ja seda nimetatakse demokraatiaks. See arenduspotentsiaal on välja arendamata ka seetõttu, et teadusnõukogusid ei ole vaja mugavustsoonist välja tirida ja kuna ühiskond pole enam mitte ainult kriisis vaid lähimal uurimisel isegi kollapsis, siis pole mõtet nagunii enam midagi kardinaalset ette võtta. See on viinud meid süsteemini, kus meil on tekkinud kultuurikojad, mis ei tegele Eestimaa rahva säilitamisega, meil on tekkinud talupidajate liidud, kes ei tegele maaelu säilitamisega, meil on tekkinud meditsiini süsteem, kes ei tegele inimese tervise tagamisega. Majanduskasvuks peetakse seda kui palju Euroopa keskpank jaksab kauba katteta raha trükkida, tuues kaasa pensionäride säästude vähenemise.  

Sellest kollapsist saab välja tuua teistsugune asjadest arusaamine ja olukorra teadvustamise protsess, mis looks uued eeldused probleemide lahendamiseks. Probleem seisneb selles, et selle teadvuse pinnalt, mis selle kollapsi loonud on, ei saa seda kollapsit ravima hakata. Vaja on uut maailmapilti, mille alusel teadvus reaalsest olukorrast ja lahendustest tekkida saaks. Kuid need lahendused võivad olla vastuolus praegu domineerivatele teadustehnilistele arusaamistele toimuvast.  

Iseseisva riigi kaadripoliitika tunnuseks on see, et see tagab profesionaalsete inimeste kriitilise massi, kes eetiliste ja moraalsete kvaliteedinäitajate poolest võimaldaks ajalooliselt välja kujunenud põlisrahva arengut ja selle tarvis vastava riigi loomist. Riigiaparaadist ja juhtivatelt kohtadelt ning otsustuse protsessist tuleb eemaldada need inimesed, kes on ilma vastava erialase ettevalmistuseta ja kelle moraalsed ja eetilised parameetrid ei vasta süsteemi arendamise nõuetele. Tuleb luua ka ühiskondlik kontrollimehhanism, mis eelneva realiseerimist võimaldaks. 

Me hävitame ennast ametliku statistika järgi aga mitteametliku statistika järgi sureme me välja veel kiiremini, sest rahvusliku massi hulk, mis oleks võimeline olema põlise eestluse kultuuri kandjaks, hävineb veelgi kiiremini. Kultuuriline jätkusuutlikkus on pidevalt vähenenud ja selle probleemi teadvustamise võimest ei räägita üldse. Meie haridussüsteem on laostunud sedavõrd, et sellest haridusmasinast läbi käinu on mõtlemisest võõrutatud ja kellel puudub tahe teadmiste omandamiseks ja nende teadmiste baasilt millegi uue loomiseks. Kui haridussüsteem ei tegele kultuurilisele jätkusuutlikkusele orienteeritud inimese kujundamisega, kes ei ole tulevikuväljakutse toimetulekuks valmis, tekib küsimus, kes siis oleks valmis lahendama riigi ja ühiskonna arengu küsimusi?  Riigi arengu küsimusi peab lahendama ühiskonna liidriks oleva sotsiaalne grupp inimesi, kes oleks võimeline endas kandma tuleviku loomise tahet ja ideed kuidas seda teha. Ta peab olema võimeline sellest rääkima, olema valmis ideeliste vastuväidete ümberlükkamiseks ja valdama organiseerimisvõimekust, mis võimaldaks projektide elluviimist. Olema võimeline kaasama laiemat massi, kes ei oma poliitilisi huve. Riiklik poliitika peab lahendama inimese isiklikud (psühholoogilised ja füsioloogilised) vajadused, perekondlikud ja majapidamise küsimused ning professionaalsed ja erialarakenduslikud küsimused. Viimane loob eeldused saada kvaliteetselt tehtud töö eest korralikku palka. Sissetulek peab aga võimaldama inimese isiklike ja perekondlike vajaduste rahuldamist, mis omakorda väljendub demograafilises jätkusuutlikkuses. 

Me oleme loonud ühiskonna, kus enamus ühiskonnast suudab matkida vaid massimeedia poolt ette loodud stereotüüp, kellel puudub teadmine poliitilistest arengusuundadest, rahvuslikest ambitsioonidest, ühiskondlikest ja riiklikest huvidest. Enamus inimesi ei oska eeltoodud teemadel seisukohta võtta või on võimelised matkima massimeedia poolt loodud stereotüüpseid kuvandeid.  

Suured „ajud“ diskuteerivad arenguideede üle, keskmine arukus on võimeline arutlema sündmuste üle, madal intellekt on võimeline arutama inimeste üle. Kui me vaatame meie massimeedia toimimist, siis arenguideede üle seal diskussioon puudub. Harva kuuleme olukorra analüüse (Estonia laevahukk, rahvuskapitali väljaveo tagajärjed, demograafiline olukord ja põhjused), kuid needki on poolikud. Kõige populaarsemad on madalale intellektile orienteeritud saated – rannamajad, poissmeeste peod, jne., kus peamine rõhk on inimeste isiklike eluliste probleemide lahendamisel.  Meie kooliõpikud on aga viidud koomiksi tasemele, kus ideede üle arutelu puudub. Televisioonist puuduvad saated, mis tutvustaksid kaasaegste teadustehniliste saavutuste reaalset rakendamist ja õpetaksid inimesi neid tegema. Riigi kultuuripoliitika on orienteeritud sellele, et esile kutsuda massilise madala intellekti vajadusega tegevuste idealiseerimist. Sellistes oludes ei saa Eesti kui rahvusriigi säilimisest juttugi olla. Puudub kaader, kes oleks võimeline seda ellu viima isegi siis, kui keegi seda tahaks. Rahvas on väsinud kapitali tagaajamisest, poliitiliste parteide tühjadest lubadustest.

Elektrihinna tõusu arvestades, pole rahvas veel koloniaaltüüpi kapitalistist veel lõplikult välja kurnatud. Seda, et kõikide parteide taga seisab üks ja see sama teadus metodoloogiline mõttemudel, mis on orienteeritud liberaal majanduslikule koloniaal korra loomisele, siis selle üle enamik ühiskonnast ei arutle. Me suudame riigina ellu jääda vaid siis, kui tekib huvi pakkuda alternatiivi liberaal majanduslikule koloniaal korrale. Aga huvi loomise eelduseks on teadmiste ja käitumise traditsioonide muutus, kuid seda huvi praegu pole, sest teadmised puuduvad. Ilmselt on muutusteks vaja veel suuremat riigiaparaadi survet inimestele seoses uute pandeemiate tulekuga ja sellega kaasnevate sanktsioonide rakendamist. Senise kaadripoliitika jätkamist, mis tooks juhtivatele ametikohtadele veel rohkem ebakompetentseid inimesi, veel suuremate intressimääradega rahatrükil baseeruva rahanduspoliitika jätkumist. Kui eelneva muutmiseks vajalikke lahendeid välja ei töötata ja neid lahendeid ühiskonda ei integreerita, siis jätkusuutliku riigi arendusest võime vaid und näha. Seega saab Eesti riik eksisteerida vaid euroimpeeriumi äärealana koloniaalkorra põhimõtete alusel. Kuid küsimus kuidas juhtida ühiskonda või riiki, pole seni ajani meie ühiskonnas laiema arutelu alla tulnud. Pole dialoogi ka selle kohta, milline võiks olla hariduspoliitika, et muutusi võimaldada, rääkimata strateegilisest planeerimisest. Me pole suutelised õppima ka minevikust, sest nõukogude liit varises kokku just samadel põhjustel, sest puudus kujutluspilt tuleviku riigist ja ühiskonna korraldusest. Parimat kultuurilise allakäigu mehhanismi kui kapitalistlik kord, pole suudetud maailma ajaloos välja mõelda. Häda on selles, et see võimendub infoühiskonna tingimustes. Mis peamine, riigi hävitamiseks pole vaja mitte midagi teha. Me oleme selle riigi kokkukukkumise äärel, sest põhiseaduslike õiguste tegemata jätmine on muutunud igapäevaseks ja jääb vaid oodata, millal see jõuab kriitilise massi inimesteni. Süsteem saab olla nii võimas kui hästi ta suudab kehtestada eetikanorme ja luua ning realiseerida nende kaudu perspektiivi massile. Muutused ühiskonnas toimuvad siis, kui luua alternatiivne kujutluspilt massile, kes enam olemasoleva olukorraga rahul pole. Alguses võtab muutuse omaks rahulolematu eliit ja seejärel võtab mass selle muutuse omaks nagu uue paratamatuse. See muutus saab toimuda revolutsiooniliste või evolutsioonilist rada pidi. Meil on valik, kas valitakse arenguks loodusega koos toimiv arenguidee või mitte. Sellest sõltub see, kas eliit degradeerub ja ühiskond koos sellega või mitte. Kui te muudate eetikanorme ja moraalinorme, siis muutke maailmapilti ja muutused hakkavad toimuma. Hea uudis on see, et muutusteks vajaliku kriitilise massi inimeste kaasamiseks väheneb infoühiskonna tingimustes pidevalt.  Nad vajavad kvaliteet informatsiooni mille abil muutusi ellu viia, selle väljatöötamiseks vajalikku ressurssi aga napib. Üleminekus ühiskonnas ühelt süsteemi toimimise algoritmist teisele toimuvad ühiskonnas murdepunkti mehhanismi kaudu. Niinimetatud liblika tiivalöögi efekt hakkab muutustes määrama maailma muutmisel aina olulisemat rolli. Mida suurem on vastuolu inimese isiklike vajaduste rahuldamise võime ja süsteemi poolt loodud eduillusiooni vahel, seda  suurem vajadus on muutuste järele. On naiivne loota sellele, et praeguse eliidi sees tekib uus eliit, kes pakub uut alternatiivi pregusele korrale. 

Riigi iseseisvuse aluseks ei ole mitte iseseisvusdeklaratsioon või konstitutsioon. Iseseisvus hakkab pihta rahva võimest iseseisvalt maailmas toimuvast aru saamisest, mis vastaks tegelikkusele ja võimet iseseisvalt mõttestada ümbritsevas toimuvat ja eelneva alusel perspektiivi loomisest. Kui me elame võõraste arvamuste alusel ja stereotüüpide alusel, siis mitte mingisugusest iseseisvusest ei saa juttugi olla. Jaapani majandusedu põhjuseks on läänelike humanitaarteaduste keelamine juhtivates ülikoolides. See on osa intellektuaalsest iseseisvusest, mis vastaks kohalikule põliskultuuri normile. Hiina majandusedu taga on välismaiste õppeprogrammide keelamine, mis on samuti samm enda iseseisvuse kaitsmisel. Meie ülikoolidel puudub aga igasugune side kohaliku ettevõtluse ja kultuuri ruumilise arengu tagamisega. See on iseseisvusest loobumine ja vastu töötamine põhiseaduslikule korrale. Meie õigusruum on samuti seaduse, mitte õigluse tagamise keskne ja jälle jõuame riigireetmise legaliseerimiseni. Me oleme loonud hariduse süsteemi, mis eraldab inimese ühiskonna vajaduste rahuldamise võimest, ühiskonnas toimetulekuvõimest ja eeltoodu realiseerimiseks vajalikust improvisatsioonivõimest. Kui ühiskond minetab võime mõtestada enda perspektiivitaju globaalse tsivilisatsiooni tingimusele, siis see rahvas on kas hävitataud või hävingule määratud. Kas meie eesmärgiks on massilise tarbimisühiskonna loomine või enda identiteedi säilitamine. Seda dialoogi me aga poliitilistes debattides ei kuule. Kui tahet pole, pole ka inimest.

Kui see artikkel Sind kõnetas, on Sul võimalik liituda uudiskirjaga ja toetada meie tegevust.

Toeta meie tegevust

Liitu uudiskirjaga

31 Jagamist
Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Seotud artiklid

Looduslaps linnas

Ühel hetkel aga tekkis 13-aastasel perepojal Arturil küsimus selle kohta, et kas nad ikka on õnnelikud, nagu vanaisa pidevalt väitnud oli. „Kui soovid teada, mine linna,“ oli vanaisa talle kerge muigega vastanud. Seepeale Artur asuski rännakule suure linna poole, süda täis avastamisindu.

Tervishoiutöötajate rahvusvaheline hoiatusteade kõigile inimestele ja valitsustele kogu maailmas

Kuulus rahvusvaheline loosung: «Püsi kodus, päästa elusid» oli puhas vale. Vastupidi, sulgemine tappis mitte ainult paljusid inimesi, vaid hävitas ka füüsilise ja vaimse tervise, majanduse, hariduse ja muud eluaspektid. Näiteks on lockdown USA-s tapnud tuhandeid Alzheimeri tõvega patsiente, kes lisaks surid eemal oma perekondadest. Ühendkuningriigis tappis lockdown 21 000 inimest. Lockdown’i mõjud «on olnud absoluutselt kahjulikud. See ei päästnud inimelusid, mille kohta algselt teatati, et suudetakse päästa ... See on massihävitusrelv ja me näeme selle tervislikke ... sotsiaalseid ... majanduslikke mõjusid ... mis moodustavad tõelise teise laine» (prof Jean-François Toussaint, 24. september 2020). Selline inimeste vangistamine on inimsusevastane kuritegu, mida isegi natsid ei sooritanud!

Avalik teave üldhariduskooliga seotud inimestele

Oleme nüüdseks jõudnud olukorda, kus juba koolilapsi peetakse ohtlikuks nii neile endile, eakaaslastele kui ka neile, kes nimetavad end „täiskasvanuteks“. Märkimisväärne on siinkohal fakt, et laste ohtlikkuse nn riskifaktor rajaneb üksnes eeldusel, et nad võivad olla ohtlikud ning lähtuvalt sellest rakendatakse nende peal erinevaid „ohtlikkust ennetavaid“ meetmeid, olgu selleks siis lõputu testimine või hingamisvabaduse piiramine. Muidugi pole ükski ennetav meede saanud teaduslikku heakskiitu, vaid pigem vastupidi – häid teadusuuringuid nende usaldusväärsuse kohta napib, mis ütleb selgelt: need meetmed EI OLE põhjendatud.
Swedish-scientists -successfully-swap -bodies

Miks vaikitakse tõhusatest ravimeetoditest?

Sajad ja tuhanded päästmata elud. Miks keeldutakse aktsepteerimast ravimeid, mis nii hästi toimivad? Pole tehtud uuringuid? On küll tehtud ja neid on palju. Pole andnud kliiniliselt häid tulemusi? On küll, ülipalju uskumatult häid tulemusi.