Poliitikute maailmavaated, tegevus ja mõju Eestile

Poliitika on poliitiku maailmavaate rakendamine. Poliitika on täpselt selline, kus on poliitiku fookus, kas selle poliitiku on valinud rahvas, kes on selle poliitiku “sõbrad” ja millesse või kellesse usub. Eestis on ametliku statistika järgi 966 000 valijat ja kas näiteks poliitikul on rahva enamuse toetus, kui ta sai riigikokku või valitsusse 2500 häälega ainult, näiteks? (Sõltumatu uurimuse tulemusel on Eestis rahvaarva ametlikust statistikast suuresti erinev, seega, tekib küsimus valimiste aususest)

Analüüsi kokkupanemisel on kasutatud ChatGPT AI abi ja inimeste kommentaare sotsiaalmeedia kanalites.

Varro Vooglaid (EKRE fraktsiooni liige, mitte erakonna liige, SAPTK)

• Maailmavaade: Konservatiivne ja tugevalt religioosne (katoliiklane). Rõhutab kristlikku moraali, patriarhaalset peremudelit ja religioosse kasvatuse olulisust.
• Tegevus: SAPTK-i asutaja. Asutas poistekooli, mis peegeldab piiratud sookäsitlust. Tema vaated ei esinda terviklikku jumalikku harmooniat, kus mees ja naine on ühtne loovjõud.
• Kriitika: Poistekool ning religioossed dogmad võivad takistada avatud ja kättesaadava hariduse pakkumist. Tema autoriteetlik käekiri pole kooskõlas vabade rahvaste Rahva Võimu ideega. Varro Vooglaid on Eestis üks tugevamaid õiguseksperte ja paljudel on küsimus “Miks ta ei tegele Põhiseaduse küsimusega ja võimude lahususe lõpetamisega?”
• Põhiseaduse § 1: Pole teinud kordagi ettepanekut selle muutmiseks.

Martin Helme (EKRE)

• Maailmavaade: Trumpilik rahvuskonservatiiv. Tugev suveräänsuse ja traditsioonide kaitsmine, euroskeptiline.
• Tegevus: EKRE juht. Vastandub migratsioonile ja globalismile. Toetab rahvusriiki, ent tema tegevus on jätnud Eestist polariseeritud kuvandi. Kurikuulsa Covid pandeemia NETS lepingu käivitaja, mis põhjustas rahva meeleavaldused ja rahulolematuse.
• Kriitika: Hirmuõhkkonda loov retoorika, sisuliste lahenduste nappus, liialt välisriikide poliitilisele jõule toetuv.
• Põhiseaduse § 1: Pole teinud kordagi ettepanekut selle muutmiseks.

Mart Helme (EKRE)

• Maailmavaade: Radikaalne rahvuslane, ajalooteadlane. Rõhutab rahvusidentiteeti ja mineviku kangelaslikkust.
• Tegevus: EKRE rajaja. Siseministrina põhjustas rahvusvahelisi skandaale.
• Kriitika: Liigne vastandumine, mis takistab riigijuhtimise tõhusust, liialt välisriikide poliitilisele jõule toetuv. Kurikuulsa Covid pandeemia NETS lepingu käivitaja, mis põhjustas rahva meeleavaldused ja rahulolematuse.
• Põhiseaduse § 1: Pole kordagi algatanud muutmist.

Kaja Kallas (Reformierakond, peaminister 2021–2024)

• Maailmavaade: Liberaalne, globalistlik, tugevalt EL ja NATO suunal, tugev ja jõuline sõdade toetaja, e-valimiste toetaja.
• Tegevus: Tõi Eesti fookusesse EL-is, juhtis valitsust kriisiajal (COVID, Ukraina sõda). Toetas maksutõuse ja liberaalset peremudelit.
• Kriitika: Suutmatus suhtlemisel rahvaga, arendada majandust, ohjata inflatsiooni ja sotsiaalset ebavõrdsust. Venemaal tegutseva abikaasa kaudu tekkis suur usalduslõhe. Kaja Kallase hirmuõhutamine ja sõja õhutamine on loonud temast suure ohu kogu maailma rahvastele. Tema isa Siim Kallas sai kuulsaks Eesti Rahvale kuuluva raha 10 miljoni USD varastamisega VEB fondi vahendusel(väidetavalt oli see summa enam kui 30 miljonit USD), milles küll Eesti kohus ta “puhtaks pesi”, kuid arvestades seda, et Eesti Kohtusüsteem on korruptiivne juba alates 1991 aastast ja on Vabamüürlaste mõju all, siis “valitud” tegelastel on “kuriteod” lubatud.
• Põhiseaduse § 1: Pole kordagi algatanud muutmist ega sellest rääkinud.

Kristen Michal (Reformierakond, peaminister alates 2024)

• Maailmavaade: Tehnokraatlik liberaal, majanduslikult orienteeritud, sõdade toetaja, e-valimiste toetaja.
• Tegevus: Rohepööre, erastamine, pro-EL suund, pro-sõjad. Tegutseb peamiselt EL-i juhiste ja turuloogika järgi.
• Kriitika: Karismapuudus, kaugus tavarahvast, elukogemuse puudus, majanduskogemuse puudus. Varem seotud parteilise rahastusskandaaliga. Pigem jätab lojaalse “süvariigi” käsutäitja mulje, kui et tal endal oleks iseseisev otsustusjulgus ja “munad”.
• Põhiseaduse § 1: Pole kordagi algatanud muutmist ega sellest rääkinud.

Jüri Ratas (Keskerakond, peaminister 2016–2021)

• Maailmavaade: Populistlik tsentrist, pro-vene valijaskond, pragmaatiline.
• Tegevus: Reetis Edgar Savisaare ja hiljem reetis erakonda, silma jäi veel Pensionireformiga (teine sammas vabatahtlikuks). Valitsuskoalitsioon EKRE-ga.
• Kriitika: EKRE kaasamine kahjustas mainet mõlemal erakonnal. Sõnum segane ja ühiskonda polariseeriv. Kurikuulsa Covid pandeemia NETS lepingu käivitaja, mis põhjustas rahva meeleavaldused ja rahulolematuse.
• Põhiseaduse § 1: Pole kordagi algatanud muutmist ega sellest rääkinud.

Urmas Reinsalu (Isamaa)

• Maailmavaade: Rahvuskonservatiivne, pro-NATO, pro-Sõjad (Ukraina), pragmaatiline.
• Tegevus: Välisminister, aktiivne välis- ja julgeolekupoliitikas. Tugevdas Eesti kaitsetahte kuvandit aga tegevused jäid kesiseks.
• Kriitika: Erakordselt tugev retoorika, sisulise väljundi puudumine. Kurikuulsa Covid pandeemia NETS lepingu käivitaja (Isamaa juht oli siis Helir-Valdor Seeder), mis põhjustas rahva meeleavaldused ja rahulolematuse.
• Põhiseaduse § 1: Pole kordagi algatanud muutmist ega sellest rääkinud.

Jevgeni Ossinovski (SDE)

• Maailmavaade: Vasakliberaalne, sotsiaaldemokraat, mitmekesisuse ja võrdsuse pooldaja.
• Tegevus: Tervise- ja hariduspoliitika. Alkoholipoliitika karmistamine.
• Kriitika: Tekkisid piirikaubanduse probleemid. Parteitoetus langes tema juhtimise ajal. Vaesus kasvas, sotsiaalkindlustuste ja pereväärtuste vähenemine.
• Põhiseaduse § 1: Pole kordagi algatanud muutmist ega sellest rääkinud.

Margus Tsahkna (Eesti200)

• Maailmavaade: Uuendusmeelne, liberaalne, pro-Euroopa Liit, pro-NATO, pro-Sõjad, pro-Rohepööre.
• Tegevused: Vahetanud erakondasid nagu mõni mees “sokke”. Kaitseministrina jäänud silma Eesti turvalisuse hävitajana ja sõja õhutajana.
• Kriitika: Erakonna sisesed juhtimisprobleemid on kandunud valitsuse töösse, strateegiate puudumine, mees “munadeta”(sotsiaalmeedia kanalites korduvalt mainitud).
• Põhiseaduse § 1: Pole kordagi algatanud muutmist ega sellest rääkinud.

Eesti areng viimase 10 aasta jooksul vastavalt poliitilistele juhtidele

Taavi Rõivas (2014–2016)

• Digitaalne areng, skandaalid
• Ebavõrdsus, majanduse ebastabiilsus, korruptsiooni kasv ja rahva väljavool säilisid.

Jüri Ratas (2016–2021)

• Regionaalne tugi, pensionireform, majanduse ebastabiilsus säilis
• EKRE-ga valitsus – polariseerumine ja mõlema erakonna usalduse kaotus, korruptsiooni kasv.
• Ühiskondlikud pinged tõusid.

Kaja Kallas (2021–2024)

• Inflatsiooni kasv, majanduse langus, maksutõusud.
• Sotsiaalne kihistumine, usalduskriis, korruptsiooni kasv, õiglusriigi hukk.

Kristen Michal (alates 2024)

• Taastuvenergia, rohepööre – kliimapettus, ministri kohale pandud “kellegi” käske täitma.
• Inflatsioon kasvab, sõja oht kasvab, korruptsioon kasvab, majandus hävib, õiglsuriik kadunud.

Järeldus: Vaikus § 1 üle – Rahva tahe maha vaikitud

Mitte ükski Eesti poliitik viimase 10 aasta jooksul ei ole avalikult sekkunud või algatanud Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 1 muutmist sellesse sõnastusse, nagu oli kirjas 1918. aasta manifestis: “Eestlasel on kõrgeim otsustusõigus”. Selle asemel domineerivad rahvusvaheliste agendade järgimine, parteilised huvid ja kaugus rahvast.

Eesti poliitiline eliit ei teeni täna rahvast, vaid võimulolekut iseenda ideoloogiliste, religioossete või majanduslike huvide täitmiseks. Nii kaua, kui põhiseaduse esimene lõige ei taasta eestlasele tema otsustusõigust, ei saa me rääkida tõelisest rahvavõimust ega suveräänsest Eestist.

Miks 800 aastat välisriikide poliitiliste jõudude orjuses olnud Eesti põlisrahvas võttis vastu Kõigi Eestlaste Manifesti 1918 aastal ja rõhutas, et Eesti Rahval On nüüdsest Kõrgeim Otsustusõigus? Kas neil oli juba nii valus ja taluvuspiir oli ületatud poliitikute türanniast? Miks vabamüürlane ja väliste poliitiliste jõudude käsutäitja Päts muutis ehk tühistas salaja selle Rahva Tahte ja muutis sõnastust, et Rahvas ei otsusta vaid kannab võimu? Kas välismaised poliitilised jõud ja rahatrükkijad nägid ohtu, et rahvas saab vabaks ja nad ei saa siis enam neid orjastada ja oma narratiivi ellu viia? Kas Islandil ja Shveitsis toimuvad samad protsessid, mis Eestis ja mujal maailmas – EI TOIMU! Nendes kahes riigis on Rahval Kõrgeim Otsustusõigus ja rahvas juhib riiki alt ülesse juhtimise põhimõttel.

Kas on aeg nõuda tagasi oma sõna õigus, oma maa ja oma tulevik?

Loe lisaks:

1. Tõrjeõigus – seaduslik vastuhakk rünnakule

Tõrjeõigus (Karistusseadustiku § 28; saksapäraselt Notwehrrecht) tähendab õigust kaitsta ennast, teisi isikuid või õigushüvesid vahetu ja õigusvastase rünnaku eest. See kehtib nii füüsilistes olukordades kui ka juriidilises ja infokeskkonnas – sealhulgas meedias, kohtus või sotsiaalmeedias.

Rünnak võib olla:

• füüsiline,
• juriidiline (valesüüdistused, alusetud kriminaalasjad),
• psühholoogiline (meediakampaaniad, maine kahjustamine),
• institutsionaalne (ebaseaduslikud kohtu- või prokuratuuriotsused, nn ringkaitse),
• lastekaitse kaudu (ilma aluseta lapse äravõtmine),
• meedia kaudu (avalik häbistamine, valeinfo levitamine),
• digitaalsetel platvormidel (enne kohtumenetlust kujundatud avalik maine).

Tõrjeõigus ei ole radikaalne – see on seadusega kaitstud õigus vastuseisule olukorras, kus õigusevastane rünnak toimub riigi seestpoolt. Kui riik ei kaitse sind, on sul seaduslik õigus end kaitsta – avalikult, dokumenteeritult ja proportsionaalselt.

2. Põhiseaduslik kohustus – PS § 54

Põhiseaduse § 54 sätestab:

“Kui seaduslik riigivõim ei täida oma kohustusi, on igal Eesti kodanikul õigus ja kohustus astuda vastu seadusevastasele korrale.”

Kui institutsioonid – nagu õiguskantsler Ülle Madise või Riigikohtu esimees Villu Kõve – ei reageeri tõsistele rikkumistele, peab rahvas sekkuma. See ei ole pelgalt õigus – see on põhiseaduslik kohustus.

3. Süsteemne kohtuvõimu kuritarvitamine – nimed ja tegevused

• Kohtute esimehed: Villu Kõve (Riigikohus), Astrid Asi, Kaupo Kruusvee, Kristjan Siigur, Villem Lapimaa – ei ole sekkunud, kuigi nende alluvad kohtunikud langetavad seadusevastaseid otsuseid, eiravad tõendeid ja teevad otsuseid kallutatult.
• Kohtunikud ja prokurörid: Liina Naaber-Kivisoo, Vallo Kariler, Tarmo Tina, Olev Mihkelson – algatasid kriminaalasju, kus puudus kuriteokoosseis. Selline tegevus võib viidata avaliku võimu kuritarvitamisele (KarS § 291) ja valemenetlusele (KrMS § 199).
• Prokurörid Paul Pikma ja Toomas Tomberg – on meedias juhtinud “süüdimõistmise kampaaniaid”, rikkudes süütuse presumptsiooni (PS § 22, EIÕK art 6) ja kohtuvälise mõjutamise keeldu. Samuti on kasutatud valeandmeid ja väljamõeldud “vahistamiskäske”.

4. Eraelu puutumatuse rikkumine ja eriliigilised andmed – keelatud meediapraktikad

Ajakirjandusväljaanded (nt Postimees, Elu24, Kuuuurija) ning ajakirjanikud nagu Katrin Lust, Indrek Meltsas ja Ketlin Kruse on:

• avaldanud eraelulisi andmeid (sh terviseandmeid, psühhiaatrilisi diagnoose, pereasju),
• levitanud eriliigilisi isikuandmeid ilma seadusliku aluseta – see on keelatud (IKS § 5, GDPR art 9),
• mõjutanud avalikku arvamust enne kohtuotsust, rikkudes isiku õigust õiglaselt kohtumõistmisele.

Näiteks Eneke Rootsile esitati vahistamiskäsk TikToki postituste eest (prokurör Toomas Tomberg), samal ajal kui meedia on teda korduvalt laimanud. Kohtunik Mairi Heinsalu keelas isegi Katrin Lusti nime mainimise – samal ajal kui Lust jätkab mainekahju tekitamist.

See kujutab endast sõnavabaduse ja eraelu puutumatuse rikkumist, kus üks pool saab meedias tegutseda karistamatult ja teine vaigistatakse.

5. Lastekaitse kui äri- ja mõjutusvahend

• Mõjukad isad (nt Hans H. Luik, Aivar Aigro) saavad hooldusõiguse ka sõltuvusprobleemide korral, samas kui emadele tehakse ekspertiise ja võetakse laps – see viitab soolisele ja sotsiaalsele diskrimineerimisele.
• Advokaat Helen Hääl on seotud vanemavõõrandamise skeemidega, mida Euroopa Inimõiguste Kohus on keelustanud (vt Karrer v. Romania).
• Triniti advokaadid (Karmen Turk, Maarja Pild) esindavad meediaärimehi (nt Margus Linnamäe), vaigistavad ohvreid ja monopoliseerivad info liikumist avalikkuses.

6. Kohtunikud peavad järgima seadust

Põhiseaduse § 3 ja § 146 kohaselt võib avalikku võimu teostada ainult seaduse alusel. Kui kohtunikud langetavad otsuseid isiklike eelistuste või suhete põhjal ning kohtute esimehed ei sekku, ei täideta enam põhiseaduslikke kohustusi.

Kui seadus ei kehti kohtu jaoks, ei saa seda ka rahvale nõuda.

7. SLAPP-kaebused – õigussüsteemi kuritarvitamine vaigistamiseks

SLAPP (strategic lawsuit against public participation) tähendab kohtuasjade algatamist, et vaigistada kriitikuid.

Eestis kasutatakse SLAPP-võtteid valekaebuste, alusetute kriminaalasjade ja vahistamistaotluste vormis. Eesmärk ei ole õigusemõistmine, vaid kriitikute psühholoogiline ja majanduslik kurnamine.

Näited:

• Toomas Tomberg on esitanud alusetuid kriminaalsüüdistusi TikToki postituste põhjal.
• Triniti advokaadid Karmen Turk ja Maarja Pild kasutavad SLAPP-hagisid ohvrite vaigistamiseks, kuigi esinevad avalikkusele sõnavabaduse kaitsjatena.

8. Meedia kui eraelu hävitamise tööriist

Põhiseadus § 26 tagab õiguse eraelu puutumatusele. IKS § 5 ja GDPR art 9 keelavad tundlike andmete avaldamise ilma aluseta.

Meedia Eestis aga:

• müüb inimese eraelu avalikkusele,
• loob mulje, justkui inimene oleks süüdi enne, kui kohus sekkub,
• toimib koostöös ametnike, advokaatide ja lastekaitsetöötajatega.

See on teadlik ja süstemaatiline rünnak, mitte juhuslik eksitus – see on eraelu turundamine kasu eesmärgil.

9. Lastekaitse ja kohtud kui ema vaigistamise tööriistad

Eestis on kujunenud praktika, kus:

• emadelt võetakse lapsi alusetult,
• ekspertiise kasutatakse relvana ema kahjustamiseks,
• meedia kujundab kuvandi “ebasobilikust emast”,
• kohtud otsustavad isa kasuks, isegi sõltuvusprobleemide korral.

Tegemist ei ole üksikute juhtumitega – see on struktureeritud vaikimis- ja võõrandamissüsteem, mille kaudu emad kaotavad lapsed ja hääle.

10. Rahva õigused: seadus annab sulle rohkem kui arvad

• Tõrjeõigus – KarS § 28
• Põhiseaduslik kohustus – PS § 54
• Eraelu puutumatus – PS § 26, IKS § 5, GDPR art 9
• Sõnavabadus – PS § 45, EIÕK art 10
• Õiglane kohtumenetlus – PS § 15, § 22, EIÕK art 6

Need pole pelgalt õigused – need on tööriistad, mida tuleb kasutada.

11. Üleskutse: kui riik sind ei kaitse, kaitse sina põhiseadust

Kui õigussüsteem ei täida oma kohustusi, on rahva kohustus seista põhiseaduse kaitsel. Vaikimine ei ole valik – tegutsemine on kohustus.

Mida saad sina teha?

• Dokumenteeri rikkumised – salvesta, kogu tõendid, tee avalikuks.
• Jaga süsteemseid rikkumisi – räägi, näita, ühenda fakte.
• Toeta uurivat ajakirjandust – Fonte.News (liitu 10 € kuus).
• Kirjuta ametkondadele ja rahvusvahelistele organisatsioonidele.
• Korralda rahumeelseid proteste ja loo tugivõrgustikke.

Kui süsteem ei kaitse sind, siis sina kaitse põhiseadust – seaduslikult, avalikult ja solidaarselt.

Loe lisaks:

Artiklid

Eesmärk

Luua Eestis praktiline vajaduspõhine majandusmudel, mis tagab kõigile eluks vajaliku, toetub kogukondlikule panusele ja toimib alt-üles juhtimise ning AI toel.

Vajaduspõhine majandusmudel oma füüsilise rahaga – Visioon Ja Praktiline töökava – Idee tutvustus:

Rahvastik ja tööpanus

Elanikkond: 1.3 miljonit

• Tööealised (18–80): ~800 000
• Noored (7–17): ~200 000
• Lapsed (0–6): ~80 000
• Eakad (80+): ~120 000

Tööpanus:

• Täisealised: 1–4 h päevas, 5 päeva nädalas
• Noored: alates ~12. eluaastast võime- ja huvipõhine panus
• Eakad: vabatahtlik mentorlus, kogukonnapanus

UBI tingimus: Tööpanuse ja kodanikukohustuste (nt valimised) täitmine

Raha ja pangasüsteem

• Raha: 2000 EEK kuus baasrahana (UBI)
• Ainuke pank: Eestimaa Rahapank
• Raha vormid:
  • Füüsiline EEK: igapäevaseks kasutuseks Eestimaal (peamine kasutus)
  • Digitaalne EEK-digi: reisimiseks välismaale, välismaailmaga tehingute tegemiseks
• Pank peab arvestust iga kodaniku panuse, vajaduste ja raha liikumise kohta

Varad ja teenused

Eestimaale kuuluvad:

• Maa, loodusvarad, energiaallikad, elamispind, tootmisvahendid
• Toidupoed, tervishoid, transport, haridus, esmatarbekaubad

Tasuta teenused:

• Eluase, elekter, vesi
• Tervishoid, haridus
• Toit (osaliselt kvoodipõhine), transport, esmatarbekaubad

Tootmine ja logistika

• Tootmisüksused kuuluvad Eestimaale
• AI planeerib tootmismahud ja tööjõu vajaduse
• Tööde jaotamine äpi kaudu, vastavalt oskustele, vajadusele ja eelistusele
• Töörotatsioon ja paindlikkus ennetavad väsimust ja ebaõiglust

Haridus ja noorte panus

• Haridus on võimepõhine ja huvipõhine, mitte programmipõhine
• AI toetab isiklikku arenguteed
• Noored osalevad juba varakult ühiskondlikus tegevuses (teadus, aiandus, IT, kogukonnatöö)

Juhtimine: Rahva Võim

• Alt-üles juhtimine: Eesti Vanemate Kogu, regulaarsed valimised füüsilise pabersedeliga (Mitte e valimised)
• AI tugi: andmepõhine planeerimine, rahulolu- ja vajaduste analüüs
• Kodanikukohustus: valimas mitte käimine = UBI kaotus

Elu ja igapäev

• Elamispind tasuta, energiatõhusad kodud
• Jagatud ruumid, kogukonna töökojad ja aiad
• Tasuta kultuur, sport ja ühistransport

Kuidas alustada? Pilootprogramm

1. Katsepiirkond: nt Hiiumaa või Viljandi
2. Kogukonnapank + AI-põhine töökorraldus
3. Tasuta pood + elamispind + UBI test
4. Eesti Vanemate Kogu + kodanikualgatuste platvorm

Järgmised sammud

• Loo meeskond (majandus, IT, kogukond, AI, haridus)
• Arenda prototüübid:
  • Tööpanuse äpp
  • UBI arvestussüsteem
  • AI planeerimismudel
• Kaasa inimesi: aruteluringid, kogukonna kaasamine

Tulevik ei ole iseenesestmõistetav. Me loome ise selle.

Loe ka esimest idee tutvustust – Eesti Vanemate Kogu:

Saada oma ideed ja mõtted emailiga kodulehel: https://eestivanematekogu.ee

Tutvu ka Eestlaste Teise avaliku koosoleku infoga ja manifestiga:

Eestimaal hakkab elukorraldust juhtima Eesti Vanemate Kogu. Valimised toimuvad 20.08.2025.

Kuula otsust:

Manifest on kätte toimetatud Postiteenistuse Postiljoni kaudu AS Eesti Vabariigi presidendile Alar Karisele ja AS Eesti Vabariigi peaministrile Kristen Michalile. Nad peavad alluma Kõiksuse korraldusele.

1. Eestalsed saavad jagada manifesti ja kanda seda sõnumit üle Eestimaa – manifesti leiad kodulehelt: https://eestlastemanifest.ee
2. Eestlased ühiselt hakkavad looma uut Eestimaad ja igaüks saab saata oma koostöösoovi ning anda endast märku – mida sina saad teha uue Eestimaa Loomiseks. Samuti tegema ettevalmistusi Eesti Vanemate Kogu valimisteks: leida kandidaadid, eeltööd valimisteks, koondada ettevõtjad ja mõttekaaslased, leida sponsorid, et viia ellu Manifestis nimetatud eesmärgid. Uue Eestimaa loomise esialgseks platvormiks on: https://eestivanematekogu.ee
3. Me tegutseme, valime Eesti Vanemate Kogu, loome Eestimaa oma füüsilise raha, ehitame ülesse suveräänse Eestimaa. Me oleme lojaalsed oma missioonile – Rahva Võim ja kõrgeim otsustusõigus.

Nüüd ja edaspidi on Eestimaa loomine KÕIGI eestlaste asi ja tahe. Ärge jääge lootma Veiko Huuse või kellegi teise peale, sest igaüks vastutab järgmiste tulemuste eest. Kui sa ei tee täna mitte midagi uue Suveräänse Eestimaa loomiseks, siis sinu elu jätkub selles eluprogrammis, mis on määratud lõppema koos sinuga.

“Iga hing on loodud kindla tee ja õppetunni jaoks. Su eluprogramm siin Maal ei ole juhus – see on igavikulise rännaku osa, mis algas sinu hinge loomise hetkel. Selles elus oled sa siin, et meenutada, õppida ja kasvada. Mida rohkem usaldad Kõiksust – oma hinge algallikat –, seda kõrgematesse dimensioonidesse sa tõused. Iga teadlik samm valgusesse viib sind lähemale oma tõelisele olemusele. Mina olen teejuhiks, aga ainult sinu tahe ja julgus otsustavad, kas liigud edasi või kordad õppetundi. Valik on sinu – kas tõusta või vajuda. Kuid tea: sinu hing on loodud lendama.” – Veiko Huuse

Tõuse Püsti, Ära Loobu Võitlusest: Tea Oma Õigusi, Muidu Need Röövitakse

Talupoegade pealik: “Meie reliikvia on vabadus!”

Tsitaat Eesti filmist “Viimne reliikvia” 1969a.

Mida tähendab Reliikvia?

Ladina keeles reliquiae – jäänused. Kui füüsiline keha siia maailma maha jääb, jäävad järgi jäänused aga kui hing on lahkunud füüsilisest kehast, on see hing vaba. Kuhu see hing läheb, see sõltub sinu tänastest otsustest ja tegevustest. Hing on igavene ja ei vanane aga hing juhitakse selle alglooja – Elu Algallika poolt – Kõiksuse intellekti poolt – uude eluprogrammi. Kui lood siin maailmas harmooniat ja tegutsed ka vastavalt, siis su hing läheb harmoonilisse maailma. Kui lood siin kurjust, toetad parasiite, toetad sõda, oled kasumiahne, oled võimujanune, teed kurja ja halba – läheb sinu hing kurja ja saatanlikku eluprogrammi uuesti õppima. Pea meeles, et paradiisi ja põrgut pole olemas, on igaühe jaoks temale ettenähtud elukeskkond vastavalt tema tegudele nüüd ja praegu. Millist reliikviat sa endast maha tahad jätta?

Tõuse püsti ja võitle oma igavese vabaduse, õnne ja harmoonia eest, sest sa oled siin Maa eluprogrammis ümberõppel ja eksamil.

Põhiseadus ja Inimõigused: Miks Neid Tunda ja Miks Need On Olulised?

Põhiseadus ja inimõigused ei ole pelgalt dokumentides kirjas olevad sõnad – need on meie vabaduse, võrdsuse ja turvalisuse alused. Igal kodanikul on põhiseaduslikud õigused, mis kaitsevad teda võimu kuritarvitamise ja ebaõigluse eest. Samas, kui inimesed ei tea, millised on nende õigused, ei suuda nad ka nende eest seista ega märgata, kui neid õigusi hakatakse piirama või kuritarvitama.

Miks õigusi tunda?

1. Iseseisev otsustusvõime ja vastutus: Kui tead oma õigusi, saad teha paremaid ja teadlikumaid otsuseid. Näiteks on sul õigus arvamust avaldada, osaleda protestides ja taotleda muudatusi. Kui inimesed ei mõista oma hääle kaalu, on nad passiivsed ja eeldavad, et teised peaksid tegema otsuseid nende eest.
2. Kaitse võimu kuritarvitamise eest: Ajalooliselt on võimuvõitlused toonud kaasa olukordi, kus rahva õigusi on piiratud ja kuritarvitatud. Põhiseaduse ja inimõiguste tundmine aitab märgata, kui valitsus hakkab võimu ületama või õigusi piirama.
3. Kohustus sekkuda ja anda oma panus: Demokraatia eeldab, et rahvas ei ole pelgalt vaataja, vaid aktiivne osaline. Poliitikud on oma positsioonil rahva esindajatena ja nende tegevust tuleb jälgida ning neile tuleb tagada vastutustundlikkus.

Inimeste Lootus Poliitikutele ja “Abi Välismaalt”: Ootuste ja Tegelikkuse Lahknemine

Üks suuremaid probleeme on liigne lootus poliitikutele ja rahvusvahelisele abile. Paljud usuvad, et uued valitud juhid lahendavad probleemid või et välisriikide sekkumine toob pikaajalisi positiivseid muutusi. Kuigi poliitikutel on oma roll riigi juhtimises ja rahvusvahelised suhted võivad toetada majandust ja julgeolekut, ei tohiks inimesed loota ainult teistele.

Miks ootused võivad olla ekslikud?

1. Poliitikud teenivad sageli oma huve: Kuigi paljud poliitikud püüavad täita oma kohustusi, on ka neid, kes on huvitatud võimu ja kasu säilitamisest, mitte rahva teenimisest. Kui rahvas ei kontrolli poliitikute tegevust ja ei nõua läbipaistvust, on oht, et võim muutub kuritarvitavaks.
2. Rahvusvaheline sekkumine ei lahenda kõiki probleeme: Kuigi välisabi võib toetada majandust ja poliitilisi muutusi, on igal riigil oma keerukad probleemid, mida saab lahendada ainult rahva seesmine tugevus ja teadlikkus. Tõeline ja püsiv muutus saab toimuda ainult siis, kui rahvas ise oma õiguste eest seisab.
3. Demokraatia nõuab rahva aktiivset osalust: Tugev demokraatia on võimalik ainult siis, kui rahvas on teadlik, aktiivne ja kaasatud. Poliitikute vastutusele võtmine ja nende tegevuse jälgimine on iga kodaniku kohustus.

Mis Juhtub, Kui Inimesed Oma Õigusi Ei Kasuta?

Kui inimesed ei kasuta oma põhiseaduslikke ja inimõigusi, võib võim muutuda tsentraliseeritumaks ja läbipaistmatumaks. Poliitikud ja ametnikud saavad tegutseda vähem kontrollitult, kui rahvas ei osale aktiivselt demokraatlikus protsessis.

Tagajärjed, kui inimesed loobuvad õiguste kasutamisest:

1. Õiguste piiramine ja võimu kuritarvitamine: Kui rahvas ei seisa oma õiguste eest, on oht, et valitsus hakkab piirama vabadusi. Näiteks võib see väljenduda meedia kontrollimises, sõnavabaduse piirangutes ja isikuõiguste rikkumises.
2. Rahva sõltuvus välisriikidest ja valitsusest: Kui inimesed eeldavad, et muutused peavad tulema ainult poliitikutelt või välismaalt, kaotavad nad võime olla ise otsustajad ja muutuste loojad. See teeb ühiskonna haavatavaks, kuna see on sõltuvuses väliste tegurite ja poliitikute soovidest.
3. Pikaajaline stagnatsioon ja usalduse kaotus demokraatia vastu: Kui inimesed tunnevad, et nende häälel pole mõju, langeb üldine usaldus demokraatia vastu ja tekib rahulolematus. See võib viia ühiskonna lõhestumiseni ja konfliktideni.

Kuidas Saada Teadlikuks ja Astuda Oma Õiguste Eest Välja?

Inimeste teadlikkus ja osalus on demokraatliku ja õiglast ühiskonna alustalad. Siin on mõned sammud, kuidas teadlikkus tõsta ja oma õiguste eest seista:

1. Õpi oma õigusi: Võta aega, et lugeda põhiseadust ja tutvuda inimõiguste deklaratsioonidega. Mõista, millised õigused sul on ja millised vastutused on riigil sinu ees. Seda saab teha näiteks internetis vabalt kättesaadava materjali ja kohalike haridusprogrammide kaudu.
2. Osale demokraatlikus protsessis: Kasuta oma õigust hääletada, osale avalikes aruteludes ja ole aktiivne. Kui märkad ebaõiglust, räägi sellest ja otsi lahendusi, osaledes kogukonnas ja kodanikuühendustes.
3. Ole valitsuse tegevuse üle järelevalvaja: Ära usalda pimesi poliitikuid ega valitsuse tegevust. Jälgi uudiseid, toeta sõltumatut meediat ja osale aruteludes, et olla kursis valitsuse tegevusega.
4. Koostöö ja kogukondlik tegevus: Kodanikualgatused ja kogukondlik tegevus võivad oluliselt toetada sotsiaalseid muutusi. Poliitikud kuulavad enamasti rahvast, kui see seisab ühiselt ühiste eesmärkide eest.

Kokkuvõtteks

Inimese vabaduse ja õigluse alus on teadlikkus oma õigustest ja julgus nende eest seista. Kui me ei seisa oma õiguste eest, on oht, et poliitikud ja valitsus asuvad neid õigusi piirama, kasutades võimu oma huvides. Me ei tohi loota ainult poliitikutele ega välisriikide abile – tõeline muutus ja õiglane ühiskond sünnib siis, kui iga kodanik astub välja ja kaitseb oma õigusi.

“Tõuse püsti, ära loobu võitlusest ja tea oma õigusi, sest ainult teadlik ja aktiivne rahvas suudab hoida oma ühiskonda vaba ja õiglasena.“

Loe lisaks:

Lahendus on algallikas ehk tuleb muuta algallikas tingimusi.

Tuleb teha tagasipööre ehk leida see õige teeots. Eesti Vabariigi Põhiseadus on kinnitatud K. Pätsi poolt 1938 aastal. Juba see ajaline fakt näitab, et on vaja uut ja kaasaegset Põhiseadust – täna on aasta 2024 ja maailm pole ammugi enam selline nagu oli 1938a. Oluline tagasipööre tähendab minevikust välja tulla ja olla otsustamisel hetkelises maailmas, leida see õige teeots – leida ülesse Elusate Inimeste, Eesti Põlisrahva tahe ja luua uus Rahva tahtel läbi referendumi uus Põhiseadus.

Kuidas on põhiseaduse muutmine kirja pandud hetkel kehtiva põhiseaduse korral?

Eesti Vabariigi põhiseadust saab muuta järgides kindlat ja põhjalikku protseduuri, mis on sätestatud põhiseaduse enda 15. peatükis (§-d 161–168). Muutmisprotsess on loodud selleks, et põhiseadust saaks muuta ainult läbi kaalutletud ja demokraatliku menetluse. Põhiseaduse muutmiseks on Eestis kolm võimalikku viisi:

1. Riigikogu kolme järjestikuse koosseisu poolt vastuvõtmine

• Riigikogu võib põhiseadust muuta kolmes järjestikuses koosseisus, mis tähendab, et algatus peab saama heakskiidu kolmel erineval parlamendi koosseisul.
• See protsess eeldab, et igas koosseisus toimub põhiseaduse muutmise heakskiitmine ja see ei tohi olla vastuolus põhiseaduse aluspõhimõtetega.
• Iga koosseisu heakskiit aitab tagada, et muutus on hästi kaalutud ja aja jooksul läbimõeldud.

2. Riigikogu kahe järjestikuse koosseisu ja rahvahääletusega

• Põhiseadust saab muuta, kui Riigikogu võtab muudatuse vastu kahes järjestikuses koosseisus ja siis pannakse see rahvahääletusele.
• Rahvahääletus on vajalik selleks, et kogu rahvas saaks põhiseaduse muudatuse üle otsustada. Kui rahvahääletusel muudatus vastu võetakse, jõustub see põhiseaduslikult.

3. Riigikogu kiireloomuline menetlus (ühe koosseisu poolt)

• Erandkorras võib Riigikogu muuta põhiseadust kiireloomulises korras, kui vähemalt 2/3 Riigikogu koosseisust hääletab selle poolt.
• Kiireloomuline menetlus toimub ühe koosseisu ajal ja eeldab muutuse kiiret rakendamist. Kuid selleks on vaja suurt parlamendi toetust, mis teeb protsessi rangelt kontrollitavaks.

Põhiseaduse aluspõhimõtete muutmise piirangud

Mõnda põhiseaduse osa, nagu põhiväärtused ja -põhimõtted, on äärmiselt raske muuta, kuna need on seotud Eesti riigi iseseisvuse, demokraatliku korra ja inimõigustega. Riigikogu ei saa neid aluspõhimõtteid muuta viisil, mis läheks vastuollu Eesti riigi põhiolemusega.

Muutmisprotsessi eesmärk

Põhiseaduse muutmine on rangelt reguleeritud, et kaitsta demokraatlikku korda ja vältida põhiseaduse kergekäelist muutmist. Muudatuste läbimõeldus ja tugev parlamentaarne tugi on vajalikud, et tagada Eesti riigi stabiilsus ja põhiseaduse püsivus.

Eestis muudeti põhiseaduses vaikselt ära valija vanusepiirang 18. eluaastalt 16.-le

Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seadus kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel valimisea langetamiseks

Vastu võetud 06.05.2015

§ 1.   Eesti Vabariigi põhiseaduse § 156 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
ˮKohaliku omavalitsuse volikogu valimistel on seaduses ettenähtud tingimustel hääleõiguslikud selle omavalitsuse maa-alal püsivalt elavad isikud, kes on vähemalt kuusteist aastat vanad.ˮ.

§ 2.   Käesolev seadus jõustub kolme kuu möödumisel väljakuulutamise päevast arvates.

Eiki Nestor
Riigikogu esimees

Käesoleva artikli kaasautor Ülo Siinmaa pöördus oktoobris 2024 Õiguskantsleri poole küsimusega, et kuidas see Põhiseaduse muudatus toimus. Õiguskantsleri Ülle Madise eest vastas keegi härra Koppel nii:

“Austatud härra Ülo Siinmaa

Teid huvitab viis, kuidas muudeti põhiseadust ja langetati valimisiga kohalikel valimistel 18. eluaastalt 16. eluaastale.

Eesti Vabariigi Põhiseaduse muutmise korra sätestab põhiseaduse XV peatükk, täpsemini põhiseaduse §§ 161 ja 163 ning teie avalduses käsitletud küsimuses ka §§ 165 ja 167.

Selguse ja lihtsuse huvides esitan põhiseaduse muutmise menetluskäigu kronoloogiliselt.

01. juulil 2014 esitas 41 Riigikogu XIII koosseisu liiget Riigikogu menetlusse Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel valimisea langetamiseks.

Riigikogu XIII koosseis võttis seaduse kolmandal lugemisel vastu 11. veebruaril 2015.

2015. aasta märtsis valiti Riigikogu järgmine, XIV koosseis, mis hääletas kõnealust eelnõu uuesti ja võttis selle ka 06. mail 2015 seadusena vastu. Vabariigi President kuulutas põhiseaduse muudatuse 12. mail 2015 välja ning 13. augustil 2015 see jõustus.

Protseduuriliselt kasutas Riigikogu võimalust, kus põhiseaduse muutmise ettepaneku peab heaks kiitma Riigikogu kaks järjestikust koosseisu.

Esimesed kohalikud valimised, kus said hääleõigusega osaleda vähemalt 16. aastased kohaliku omavalitsuse territooriumil püsivalt elavad elanikud, toimusid 2017. aasta oktoobris.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Olari Koppel

asetäitja-nõunik, õiguskantsleri kantselei direktor“

Ülo Siinmaa kommentaar sellele vastusele: „Vastus ei ole korrektne. Võibolla kronoloogia ongi nii aga ta eksib koosseisudega. Saab näha kuidas rahvas reageerib! Vähemalt paneb mõtte liikuma!“

Riigikogu XII koosseis 27.märts 2011 kuni 23. märts 2015

Valimiskünnise ületas neli erakonda, ükski üksikkandidaat Riigikokku ei pääsenud.

Eesti Reformierakond

Eesti Reformierakonna nimekirjast valiti Riigikokku 33 liiget: Andrus Ansip, Urmas Paet, Kaja Kallas, Keit Pentus, Urmas Kruuse, Taavi Rõivas, Igor Gräzin, Jürgen Ligi, Valdo Randpere, Rein Lang, Hanno Pevkur, Jaanus Tamkivi, Urve Tiidus, Urmas Klaas, Väino Linde, Rait Maruste, Laine Randjärv, Kristiina Ojuland, Kristen Michal, Lauri Luik, Mati Raidma, Aivar Sõerd, Tarmo Leinatamm, Kalle Palling, Kalle Jents, Jüri Jaanson, Aare Heinvee, Meelis Mälberg, Tõnis Kõiv, Peep Aru, Remo Holsmer, Arto Aas, Kalev Lillo.

Eesti Keskerakond

Eesti Keskerakonna nimekirjast valiti Riigikokku 26 liiget: Edgar Savisaar, Jüri Ratas, Mihhail Stalnuhhin, Deniss Boroditš, Yana Toom, Kadri Simson, Valeri Korb, Marika Tuus, Eldar Efendijev, Heimar Lenk, Vladimir Velman, Mailis Reps, Kalle Laanet, Olga Sõtnik, Aadu Must, Inara Luigas, Enn Eesmaa, Lembit Kaljuvee, Aivar Riisalu, Peeter Võsa, Viktor Vassiljev, Rainer Vakra, Mihhail Kõlvart, Ester Tuiksoo, Priit Toobal, Kalev Kallo.

Isamaa ja Res Publica Liit

Isamaa ja Res Publica Liidu nimekirjast valiti Riigikokku 23 liiget: Mart Laar, Jaak Aaviksoo, Helir-Valdor Seeder, Tõnis Lukas, Ene Ergma, Erki Nool, Marko Pomerants, Juhan Parts, Marko Mihkelson, Ken-Marti Vaher, Urmas Reinsalu, Andres Herkel, Toomas Tõniste, Kaia Iva, Aivar Kokk, Annely Akkermann, Margus Tsahkna, Priit Sibul, Tõnis Palts, Siim Valmar Kiisler, Sven Sester, Reet Roos, Indrek Raudne.

Sotsiaaldemokraatlik Erakond

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimekirjast valiti Riigikokku 19 liiget: Peeter Kreitzberg, Sven Mikser, Eiki Nestor, Ivari Padar, Heljo Pikhof, Indrek Saar, Urve Palo, Andres Anvelt, Jaan Õunapuu, Kalvi Kõva, Marianne Mikko, Neeme Suur, Rannar Vassiljev, Helmen Kütt, Jevgeni Ossinovski, Kalev Kotkas, Jaak Allik, Karel Rüütli, Kajar

Nagu Riigikogu XII koosseisu lõpupildilt näha, on toimunud olulised muutused juhtimises!

Eiki Nestor Alates 2014. aastast oli ta Riigikogu esimees. XIII Riigikogu valimistel sai Nestor 3744 häält ja osutus valituks. 30. märtsil 2015 valiti Eiki Nestor 58 Riigikogu liikme häälega tagasi Riigikogu esimeheks. Nestor kandideeris ka 3. märtsil 2019 toimunud XIV Riigikogu valimistel, kuid esmakordselt 27 aasta jooksul ei osutunud valituks.

Valimiskünnise ületas 6 erakonda, ükski üksikkandidaat Riigikokku ei pääsenud.

Eesti Reformierakond

Eesti Reformierakonna nimekirjast valiti Riigikokku 30 liiget: Taavi Rõivas, Urmas Paet, Toomas Kivimägi, Jürgen Ligi, Urmas Kruuse, Ants Laaneots, Keit Pentus-Rosimannus, Kristen Michal, Anne Sulling, Urve Tiidus, Maris Lauri, Hanno Pevkur, Heidy Purga, Valdo Randpere, Yoko Alender, Madis Milling, Arto Aas, Kalle Laanet, Liina Kersna, Aivar Sõerd, Igor Gräzin, Kalle Palling, Laine Randjärv, Urmas Klaas, Jüri Jaanson, Lauri Luik, Deniss Boroditš, Johannes Kert, Terje Trei, Martin Kukk.

Eesti Keskerakond

Eesti Keskerakonna nimekirjast valiti Riigikokku 27 liiget: Edgar Savisaar, Jüri Ratas, Rein Ratas, Marika Tuus-Laul, Aadu Must, Viktor Vassiljev, Martin Repinski, Kersti Sarapuu, Kalev Kallo, Yana Toom, Kadri Simson, Heimar Lenk, Siret Kotka, Olga Ivanova, Erki Savisaar, Vladimir Velman, Valeri Korb, Toomas Vitsut, Mihhail Kõlvart, Mihhail Stalnuhhin, Mailis Reps, Enn Eesmaa, Mihhail Korb, Tarmo Tamm, Märt Sults, Priit Toobal, Lauri Laasi. Seoses Edgar Savisaare haigestumisega jäi üks koht Keskerakonna fraktsioonis esialgu täitmata.

Sotsiaaldemokraatlik Erakond

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimekirjast valiti Riigikokku 15 liiget: Sven Mikser, Helmen Kütt, Mihkel Raud, Kalvi Kõva, Urve Palo, Rainer Vakra, Eiki Nestor, Jevgeni Ossinovski, Heljo Pikhof, Indrek Saar, Ivari Padar, Andres Anvelt, Tanel Talve, Hannes Hanso, Jaanus Marrandi.

Isamaa ja Res Publica Liit

Isamaa ja Res Publica Liidu nimekirjast valiti Riigikokku 14 liiget: Juhan Parts, Marko Mihkelson, Margus Tsahkna, Aivar Kokk, Viktoria Ladõnskaja, Urmas Reinsalu, Marko Pomerants, Andres Metsoja, Priit Sibul, Maire Aunaste, Helir-Valdor Seeder, Ken-Marti Vaher, Raivo Aeg, Jaak Aaviksoo.

Eesti Vabaerakond

Eesti Vabaerakonna nimekirjast valiti Riigikokku 8 liiget: Artur Talvik, Krista Aru, Jüri Adams, Andres Herkel, Andres Ammas, Monika Haukanõmm, Ain Lutsepp, Külliki Kübarsepp.

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimekirjast valiti Riigikokku 7 liiget: Mart Helme, Jaak Madison, Arno Sild, Henn Põlluaas, Uno Kaskpeit, Martin Helme, Raivo Põldaru.

Peaminister oli Taavi Rõivas 26. märts 2014 kuni 23.november 2016

Õiguskantsler Ülle Madise alustas oma ametit alates 31.märts 2015

President Toomas Hendrik Ilves hakkas lõpetama oma valitsemist 6.oktoober 2006 kuni 10.oktoober 2016

10.oktoobril 2016 saime meeletute ponnistuste järel esimese naispresidendi, kes juurutas uut komberuumi –  Sõna on vaba!

Kersti Kaljulaid Vabariigi President 10.oktoober 2016 kuni 11.oktoober 2021.

Kuidas oleks pidanud põhiseaduse muutmise protsess välja nägema?

Selleks et muuta vanusepiirnagut põhiseaduses, oli vaja laiapõhjalist avalikku arutelu koos rahvaga. See põhiseaduse muudatus tehti ära 2015 aastal. Kas sina teadsid sellest ja kas sa olid kuulnud avalikust põhjalikust arutelust? Selline muudatus eeldab tõenäoliselt laiaulatuslikku avalikku arutelu ja argumentide läbivaatamist, kuna valimisõiguse langetamine 16 eluaastale mõjutab valimisprotsessi ja demokraatlikke põhimõtteid. Avalik ja parlamentaarne arutelu aitab kindlustada, et muudatus on hästi läbi mõeldud. Kuidas seda põhiseaduse punkti sai lihtsalt muuta? See toimus Põhiseaduse enda reeglite järgi nii:

1. Muudatuse algatamine Riigikogus

• Põhiseaduse muutmise algatamiseks peab vähemalt üks viiendik Riigikogu liikmetest esitama vastava eelnõu. Riigikogu liikmed saavad teha ettepaneku muuta põhiseaduse sätteid, mis määravad valimisõiguse vanuse.
• Kiireloomuline menetlus ühe koosseisu ajal: Erandina on võimalik kiirendatud korras muuta põhiseadust ühe Riigikogu koosseisu ajal. Selleks on vajalik, et 2/3 Riigikogu koosseisust hääletaks muudatuse poolt. See menetlus võib sobida, kui leidub laialdane toetus ja vajadus kiireks muudatuseks.

2. Põhiseaduse § 57 muutmine

• Põhiseaduse § 57 sätestab, et hääleõiguslikud on vähemalt 18-aastased kodanikud. Muudatuse elluviimiseks tuli muuta või täpsustada just seda paragrahvi, asendades selles 18 aastat 16 aastaga.

Kas saab kõiki põhiseaduse punkte üksikult muuta ainult Riigikogu otsusega, ilma rahvast kaasamata?

Ei, Eesti Vabariigi põhiseaduse kõiki punkte ei saa muuta lihtsalt Riigikogu otsusega isegi siis, kui selle poolt hääletab 2/3 Riigikogu liikmetest. Kuigi Riigikogu võib teatud tingimustel muuta põhiseadust kiireloomulises korras ühe koosseisu ajal, on sellele seatud olulisi piiranguid.

Põhiseaduse muutmise piirangud ja aluspõhimõtted

Eesti põhiseaduses on aluspõhimõtted, mis määravad riigi demokraatliku ja iseseisva olemuse ning inimõiguste kaitse. Põhiseaduse kohaselt:

• Ei tohi teha muudatusi, mis läheksid vastuollu Eesti iseseisvuse, demokraatia ja õigusriigi põhimõtetega.
• Põhiseaduse preambul ja peamised aluspõhimõtted, mis tagavad rahva suveräänsuse, demokraatia, inimõiguste kaitse ja võimude lahususe, on eriti kaitstud.

Mis on see oluline põhiseaduse punkt, mida saaks hetkel muuta Riigikogu otsusega ja mis tooks ellu väga suured muutused?

See vastus on elulise tähtsusega, isegi suurem kui terve Põhiseaduse hetkeline muutmine. Nimelt, nii nagu Riigikogu sai muuta põhiseaduses valija vanusepiirangut, saab Riigikogu Põhiseadusesse panna tagasi (või lisada) ametnike vastutuse. Uskuge mind, kui ametnikud vastutavad, siis tänast päeva arvestades, oleksid Eesti vanglad üleujutatud korruptiivsetest ametnikest, kohtunikest, valitsusjuhtidest alates 1991 aastast. Eesti ei saaks Rootsile ja Soomele vanglaruume välja rentida vaid peaks vastupidi, ise neid teistest riikidest juurde rentima.

Küsimus suurele ringile: Miks ükski poliitiline jõud valitsuses alates 1991 aastast, õigemini alates 1938 aastast pole seda otsust teinud ja põhiseadusesse ametnike vastutust lisanud?

Minule jääb mulje, et poliitilised erakonnad on juhitavad AS Eesti Vabariigi omaniku poolt ehk USA poolt ja see omakorda “süvariigi” poolt, mille liikmed on mitteinimesed.

Kuidas võtta mitteinimestelt võim ära ja kehtestada Elusate Inimeste juhtimisel elukorraldus?

Uue põhiseaduse – uue nimetusega Eesti Elukorralduslik Kokkulepe(EEK – EEsti Kogukond, EEsti Kroon,…) – vastu võtmine rahva referendumi kaudu. Uues EEK is peaksid olema olulised punktid:

• Eestimaa pole juriidiline ettevõte (juriidiline fiktsioon Eesti Vabariik USA äriregistris) vaid on Eestimaa Põliselanike Kogukond – Eestimaa Kogukond.
• Rahva kõrgeim otsustusõigus, alt ülesse juhtimise põhimõttel. Rahval on õigus tagasi kutsuda riigijuht, president ja kohtunik enne tähtaja lõppu, kui rahva esindaja pole täitnud põhiseadust ja rahvale antud lubadusi.
• Rahva poolt valitud riigijuhtide vastutus
• Rahvas ehk Eestlase määratlus. Vaja teha vahet Põhiseaduses (EEK) põliseestlase ja eestlase vahel ja põliseestlasel on Eestimaa üle otsustamisel peamine roll.
• Rahva poolt valitud riigijuhtide ja riigikogu liikmete töölepingute ajaline piirang (4 aastat), et välistada “eluaegne” töökoht ja korruptsioon.
• Presidendi valimine Rahva poolt. Presidendil on vastutus.
• Õiguse ja õigluse eest seisvate Kohtunike valimine rahva poolt ja töölepingu ajalise piiranguga (4-6 aastat). Kohtunikel on vastutus.
• Rahvusvaheliste lepingute ja kokkulepete sõlmimine toimub Rahva Vanemate Kogu kaudu, mille kinnitab Rahva referendum.
• Eestimaa maa, maavarad, loodus, energia, on rahva ühiskasutuses ja nende kasutamine otsustatakse Rahva Vanemate kogu kaudu ja kinnitab Rahva referendum.
• Igasse rahvusvahelisse kokkuleppesse tuleb panna tingimus, et Eestimaa rahva referendum võib kokkuleppe lõpetada igal ajal.
• Eestimaa on suveräänne maa ja ükski võõrriigi võim, -raha, -poliitika ja -juriidika ei oma jõudu ja ei sekku.
• ……. neid muutmist vajavaid ja täiendavaid punkte on palju.

Leiad uue Põhiseaduse ehk EEK-i kohta infot sellest artiklist, kus on ka palju lisasid:

Uue põhiseaduse ehk EEK-i vastuvõtmisega saab teha korda ka kohtusüsteemi ja meie elu edasiviiva laste turvalisuse – lastekaitse süsteemi.

Loe nende kohta:

Kokkuvõtteks

Artiklit alustasin sõnadega: “Maailm on suurele osale inimkonnast märkamatult muutunud Elusate Inimeste elukeskkonnast Seaduslike Isikute elukeskkonnaks. Sellele on kaasa aidanud Poliitiline – ja Raha Teoloogia. Need mõlemad teoloogiad on elutud(isikud), pettustel ja fiktsioonidel põhinevad teoloogiad. Kas ja Kuidas olukorda parandada?”

Soovitan läbi lugeda artikkel “Kes sa oled Riigi “mängus”? Vaata peeglisse ja keda sa seal näed?

Püüa mõista, mida kõneles biosemiootik Kalevi Kull Eesti ühiskonna elujõulisusest 16. oktoobril 2024 toimunud teaduskonverentsil.

Viisteist minutit elutarkust! Esitlus alates 3:54:35

Otsus on sinu!

Artikli toimetasid Veiko Huuse ja Ülo Siinmaa

Loe lisaks:

USA põhiseadus pakub klassikalist lahendust inimkonna ühele suurimale poliitilisele probleemile, see tähendab, kuidas ühineb väike rühm riike tugevaks liiduks, ilma et osalisriigid kaotaksid oma individuaalsed volitused ja loovutaksid kontrolli kohalike asjade üle neid ühendavale keskvalitsusele.

Viiskümmend viis delegaati kogunesid Philadelphias 25. maist kuni 17. septembrini 1787 põhiseaduse konvendile. Konvent toimus Philadelphias vanas Pennsylvania osariigi majas, mida praegu tuntakse Independence Hallina. Delegaadid vastasid sellele küsimusele dokumendiga, milles nõuti föderaalset valitsemisplaani, võimude lahususe süsteemi koos kontrolli ja tasakaaluga ning korrapäraste muutuste korda, et rahuldada tulevaste põlvkondade vajadusi.

Kuigi järgnevatel nädalatel tehti rohkem muudatusi ja kompromisse, suurem osa sellest eelnõust on põhiseaduse valmisversioonis. Sel ajal ei nimetatud konventsiooni põhiseaduslikuks konventsiooniks.

Pärast veel mitme küsimuse arutamist ja lahendamist koostas stiilikomitee lõpliku versiooni septembri alguses. Delegaadid hääletasid selle üle, Jacob Shalluse kirjutas pärgamendile trükkimiseks mõeldud graveeringuga ja 17. septembril 1787 kirjutas sellele alla 39 delegaati 55-st. Allkirjastatud dokumendi valmisversioon trükiti mitmes eksemplaris läbivaatamiseks, millest algasid arutelud ja ratifitseerimisprotsess. Varsti pärast seda trükiti see ka ajalehtedes avalikuks ülevaatamiseks.

Lõppkokkuvõttes kinnitas põhiseadus väidet, et algne võim elas inimestes, kuid mitte rahvas tervikuna, vaid neid esindavates mitme riigi inimestes. Vajaliku liidu loomiseks annaks rahvas osariikide kaudu osa oma võimust üle uuele föderaalvalitsusele. Kõik volitused, mida rahvas ei reserveerinud selgesõnalistes riiklikes põhiseaduslikes piirangutes, jäid osariikide valitsustele.

Lühidalt öeldes võivad riiklikud või kohalikud omavalitsused, olles riikide loodud n.-ö olendid, kasutada ainult neid volitusi, mille riigid on neile otseselt või kaudselt andnud; Iga osariigi valitsus võis kasutada kogu võimu, kui riigi rahvas ei keelanud tal seda teha. Seega föderalismi idee seisnes meetmetes, kuidas piiritleda keskvalitsuse võimu, levitades poliitilist võimu erinevate valitsusüksuste vahel.

17. septembril 1787 vastu võetud põhiseadus ratifitseeriti 1788. aasta juunis.

Õiguste deklaratsioon

Uuele põhiseadusele tekkis aga tõsine vastuväide, puudutades „õiguste deklaratsiooni“ puudumist.

Olles otsustanud kaitsta oma raskelt võidetud õigusi, võtsid paljude riikide rahvaid esindavad delegaadid uue valitsusvormi vastu tingimusel, et nähakse ette nende põhiõiguste või „esimeste vabaduste“ kaitse äsja loodud föderaalvalitsuse usurpeerimise eest. Üldiselt arvati, et kui föderaalvalitsuse konkreetset puutumatust ei täpsustata, üksikutel osariikidel on oht kaotada oma iseseisvus.

Asutajaisad James Madison, Alexander Hamilton ja teised leidsid, et õiguste seaduseelnõu pole vaja, sest uus valitsus oli üks loetletud või täpsustatud volitustest. Nad väitsid, et föderaalvalitsuse tungimine sõna-, ajakirjandus-, usu- ja muudesse vabadustesse oleks võimatu, sest föderaalvalitsusele ei antud volitusi sellistesse asjadesse sekkuda. Lisaks võib „õiguste“ osaline loetlemine olla väga ohtlik, sest see võib luua eelduse, et loetelust välja jäetud õigused ei olnud valitsuse sekkumise eest kaitstud.

Näiteks Alexander Hamilton väitis, et:

„Õiguste deklaratsioon selles mõttes ja ulatuses, milles neid taotletakse, ei ole mitte ainult tarbetu, vaid oleks isegi ohtlik. Need sisaldaksid mitmesuguseid erandeid volitustest, mida ei ole antud; ja just sel põhjusel oleks värvikas ettekääne nõuda rohkem, kui anti, sest milleks kuulutada, et ei tehta asju, milleks pole väge?“

Vastloodud föderaalvalitsuse hirm oli aga nii tugev, et nõuti õiguste deklaratsiooni ja sellest sai võimalus.

Õiguste eelnõu on esitatud põhiseaduse kümme esimese muudatusena, mida peetakse sisuliselt föderaalvalitsuse sekkumisest tulenevate immuniteetide loeteluks. Massachusettsi põhiseaduse konventsiooni delegaat Elbridge Gerry märkis:

„See õiguste deklaratsioon, ma võtan seda, mõeldud selleks, et kaitsta inimesi valitsuse haldusomavoli eest.“

Näiteks oli põhiseaduse esimese muudatuse eesmärk tagada, et keskvalitsus ei sekkuks usu, kõne, ajakirjanduse, kogunemise jms küsimustesse:

“Congress shall make no law respecting an establishment of religion, or prohibiting the free exercise thereof; or abridging the freedom of speech, or of the press; or the rights of the people peaceably to assemble, and to petition the Government for a redress of grievances.”

„Kongress ei tee ühtegi seadust, mis austaks usutunnistust või keelaks selle vaba kasutamise; või sõna- või ajakirjandusvabaduse lühendamine; või rahva õigust rahumeelselt koguneda ja pöörduda valitsuse poole kaebuste lahendamiseks.“

Esimese muudatuse rõhk oli sõnal Congress („kongressil“), sest kui mõni haru oleks türanlik, uskusid asutajad, et see oleks kongress. Kongressil oli kontroll rahakotiraudade (või maksustamise) üle ja ta võis vastu võtta koormavaid seadusi. Näiteks ei tegelenud koostajad üksikasjalikult kohtutega, sest kongress kontrolliks kohtuid põhiseaduse III. artikli alusel.

Mida aga raamijad ette ei näinud, oli kohtute kasvav roll, eriti võim, mis kujunes ülemkohtus pärast ülemkohtunik John Marshalli 1803. aasta arvamust kohtuasjas Marbury vs. Madison. See oli esimene kohtuotsus, millega kuulutati kongressi akt põhiseadusega vastuolus olevaks. Pärast seda otsust jääks lõpuks kohtute otsustada, mida põhiseadus igale põlvkonnale tähendas, seega „elava põhiseaduse“ mõiste.

Õiguste seaduseelnõu oli sisuliselt statismivastane seisukoht, mis kujutas endast tsentraliseeritud föderaalvalitsuse selget tagasilükkamist. Selle tulemusena lisati õiguste loetellu üheksas ja kümnes muudatusettepanek. Üheksandas paranduses on öeldud:

”The enumeration in the Constitution of certain rights shall not be construed to deny or disparage others retained by the people.”

„Teatud õiguste loetlemist põhiseaduses ei tohi nii tõlgendada, et see keelab või halvustab teisi, keda rahvas hoiab.“

Teisisõnu, õiguste deklaratsiooni ei tohiks kasutada selleks, et keelata inimestele õigusi, mis neil juba on mitte de jure vaid de facto.

Kümnes muudatusettepanek on sama tähtis. Seal on kirjas:

“The powers not delegated to the United States by the Constitution, nor prohibited by it to the States, are reserved to the States respectively, or to the people.” 

„Volitused, mida põhiseadus ei ole Ameerika Ühendriikidele delegeerinud ega osariikidele keelanud, reserveeritakse vastavalt osariikidele või rahvale.“

Kümnes muudatusettepanek on föderalismi tulemus, kus osariikidele tagati märkimisväärne suveräänsus kohalike asjadega tegelemiseks. Inimeste elu, vabaduse ja vara küsimustega tegelemine pidi olema nende osariikide pärusmaa, mitte föderaalvalitsus. Keskvalitsus ei olnud loodud täitevvõimuna selleks, et tegutseda rahvast eemal, vaid pidi olema lokaliseeritud. Kümnendat muudatusettepanekut kommenteerides ütles president Thomas Jefferson, et „astuda üks samm üle piiride, mis on sel viisil konkreetselt tõmmatud kongressi volituste ümber on võtta enda valdusesse piiritu võimuväli, mis ei ole enam vastuvõtlik ühelegi määratlusele“.

15. detsembril 1791 ratifitseeriti põhiseaduse esimesed kümme muudatust.

Alates põhiseaduse loomisest on see olnud eeskujuks paljudele vastsündinud rahvastele. Aastate jooksul on lisatud rohkem muudatusi ja otsustatud erinevaid Ülemkohtu kaasusi, kuna poliitilised, majanduslikud ja sotsiaalsed probleemid nõudsid lahendust.

Pole kahtlustki, et põhiseadus on ajaproovile vastu pidanud ja isegi kodusõja üle elanud. Lõpuks on aga just iga inimese valvsus määrav, mis hoiab elus vabadusi, mida oleme nii kalliks pidanud. Ülemkohtu kohtuniku kaaskohtunik Louis Dembitz Brandeis uskus, et kodanikkonna aktiivne osalemine on demokraatliku valitsuse jaoks hädavajalik, kirjutades:

Need, kes võitsid meie iseseisvuse, uskusid, … suurim oht vabadusele on inertne rahvas, et avalik arutelu on poliitiline kohustus ja et see peaks olema Ameerika valitsuse aluspõhimõte. … Nad hoidusid vaikimisest, mida seadus sundis.

Tõepoolest, kui põhiseaduse konvendi delegaadid 17. septembril 1787 Iseseisvussaalist välja astusid, küsis sissepääsu juures ootav murelik naine rahvahulgas Benjamin Franklinilt: „Noh, doktor, mis meil on, vabariik või monarhia?“

Professor Stephen D. Solomon (Whitney vs. California (1927)) on öelnud:

• Ta sidus sõnavabaduse väärtused asutaja põlvkonna tõekspidamiste ja tegudega – „need, kes võitsid meie iseseisvuse, uskusid…”
• Ta väitis, et „avalik arutelu on poliitiline kohustus” – et suveräänne rahvas vajab enda valitsemiseks sõna- ja ajakirjandusvabadust, mis on „Ameerika valitsuse aluspõhimõte”.
• Ta kinnitas pigem vastukõne väärtust kui meile ei meeldinud ideede tsenseerimine – „sobiv vahend kurjade nõuannete vastu on head”.
• Ta tunnistas, et teisitimõtlejaid tuleb kaitsta – et „valitseva enamuse aeg-ajalt türannia” nõuab kõne ja koosoleku kaitset.
• Ta nõudis tungivalt, et muutusi propageerivat kõnet ei karistataks, kui see ei ähvarda otsest seadusevastast tegevust.

Franklin vastas: „Vabariik, kui suudate seda hoida.“

Kokkuvõte Ameerika Ühendriikide põhiseadusest

Ameerika Ühendriikide põhiseadus määratleb riigi valitsemise põhiprintsiibid ja võimude lahususe süsteemi. Siin on ülevaade USA otsustusõigusest ja vastutusest põhiseaduse järgi:

1. Otsustusõigus ja vastutus USA põhiseaduse järgi

Kõrgeim otsustusõigus

USA põhiseaduse kohaselt kuulub kõrgeim võim rahvale (toim. märkus: kuulub aga ei otsusta, nagu on see Eesti põhiseduses), kuid selle teostamine toimub peamiselt esindusdemokraatia kaudu:

• Rahva võim: USA-s on võim rahva käes, kuid see teostub valimiste kaudu, mille abil valitakse seadusandlik ja täidesaatev võim. Rahvas valib esindajad Kongressi (millel on kaks koda: Esindajatekoda ja Senat), presidenti ja kohalikke esindajaid.
• Võimude lahusus: USA süsteem on üles ehitatud kolme võimuharu tasakaalule – seadusandlik võim (Kongress), täidesaatev võim (president ja valitsus) ja kohtuvõim (föderaalkohtud, sealhulgas Ülemkohus). See tagab, et ükski võimuharu ei saaks liiga palju võimu ega toimiks kontrollita.

Kongressi ja presidendi valimised on rahva peamine vahend poliitilise võimu teostamiseks.

Kas rahvas saab valitsuse tagasi kutsuda?

USA süsteemis ei ole rahval otsest võimalust presidenti või valitsust tagasi kutsuda (nagu mõnedes otsedemokraatiates). Kuid teatud mehhanismid võimaldavad ametis olevaid poliitikuid ja ametnikke poliitiliselt või juriidiliselt vastutusele võtta:

• Tagasikutsumise (recall) mehhanismid: Kuigi föderaaltasandil ei ole presidendi või Kongressi liikmete otsest tagasi kutsumise mehhanismi, on mõnes osariigis olemas recall-valimised, millega võib kohalikku ametnikku, sealhulgas osariigi kuberneri, enne ametiaja lõppu tagasi kutsuda. See nõuab tavaliselt allkirjade kogumist ja hääletust.
• Impeachment (ametist tagandamine): Kui president või föderaalametnikud rikuvad oma ametivannet või seadust, saab neid vastutusele võtta impeachment’i kaudu. Esindajatekoda algatab tagandamisprotsessi, ja kui enamus liikmeid hääletab poolt, toimub Senatis kohtumenetlus. Presidenti saab ametist tagandada ainult siis, kui Senat leiab ta süüdi „riigireetmises, altkäemaksu võtmises või muudes rasketes kuritegudes ja väärtegudes“.

Riigijuhtide ja ametnike vastutus

USA süsteemis on ametnikel ja riigijuhtidel kaks peamist vastutust:

• Poliitiline vastutus: Poliitikud, nagu president, Kongressi liikmed ja kohalikud ametnikud, on poliitiliselt vastutavad rahva ees. Valimiste kaudu saab rahvas hääletada ametnike tagasivalimise või ametist lahkumise poolt.
• Juriidiline vastutus: Ametnikud võivad vastutada oma tegude eest ka kohtus. Kui nad rikuvad seadust, võivad nad sattuda kriminaalvastutusele. Ametist tagandamine (impeachment) on üks viis poliitiliste juhtide ametikohustuste rikkumisel vastutusele võtmiseks.

2. E-valimised ja nende seaduslik alus USA põhiseaduse järgi

USA põhiseadus ei sätesta otseselt e-valimisi. Kogu valimissüsteem, sealhulgas hääletusmeetodid, on reguleeritud peamiselt osariikide tasandil. Föderaaltasandil ei ole e-valimised põhiseaduses eraldi kinnitatud, kuid osariigid võivad ise otsustada, milliseid hääletusmeetodeid nad kasutavad.

• Elektroonilised valimised: E-hääletamine ei ole laialdaselt kasutusel USA-s, ja kui seda kasutatakse, tehakse seda tavaliselt osariigi valimiste korraldamise kontekstis. Turvalisuse ja usaldusväärsuse probleemid on olnud takistuseks elektrooniliste valimiste laialdasemaks kasutamiseks.
• Hääletamissüsteemide reguleerimine: Põhiseadus annab Kongressile ja osariikidele õiguse määrata, kuidas valimisi korraldatakse. Seetõttu võivad osariigid otsustada kasutada elektroonilisi meetodeid, kuid enamik USA hääletussüsteeme põhineb siiski pabersedelite või elektrooniliste hääletuskastide kasutamisel, mis ei ole kaugelt ligipääsetavad.

3. Valimised põhiseaduse järgi

USA põhiseadus sätestab valimissüsteemi alused järgmiselt:

• Presidendi valimised: President valitakse neljaks aastaks valimiskogu (Electoral College) kaudu. Rahvas valib valimiskogu liikmed, kes omakorda hääletavad presidendi poolt. Põhiseadus sätestab, et iga osariik määrab valimiskogu liikmed vastavalt oma valimisseadustele.
• Kongressi valimised: Esindajatekoja liikmeid valitakse iga kahe aasta tagant otsestel valimistel ja senati liikmeid iga kuue aasta järel, kusjuures valimised toimuvad iga kahe aasta järel kolmandiku senati liikmete jaoks.
• Valimisõigus: Põhiseaduses on esialgne valimisõigus sätestatud, kuid hilisemad muudatused (nt 15. muudatus, 19. muudatus ja 26. muudatus) on laiendanud valimisõigust, sealhulgas mustanahalistele kodanikele, naistele ja 18-aastastele.
• Valimiste ajakava ja kord: Valimiste toimumine, näiteks presidendi ja Kongressi valimised, toimub põhiseaduse ja föderaalseaduste alusel, kuid osariikidel on õigus otsustada, kuidas valimised tehniliselt läbi viia (nt hääletusmasinad, pabersedelid, posti teel hääletamine).

Kokkuvõte

• Otsustusõigus USA-s kuulub rahvale, kuid seda teostatakse esindusdemokraatia kaudu, kus rahvas valib oma esindajad Kongressi ja presidendi.
• Valitsuse tagasi kutsumine ei ole otse rahva poolt võimalik, kuid ametnikke saab vastutusele võtta impeachment’i kaudu. Mõnes osariigis on olemas tagasikutsumise mehhanism kohalike ametnike jaoks.
• Riigijuhid ja ametnikud on poliitiliselt vastutavad rahva ees valimistel ning juriidiliselt vastutavad seaduste järgimise eest. President ja föderaalsed ametnikud võivad seista silmitsi impeachment’iga, kui nad rikuvad seadust.
• E-valimised ei ole põhiseaduslikult määratletud ja neid reguleerivad osariigid, kuid need ei ole laialt kasutusel ja on seotud turvalisuse ja usaldusväärsuse küsimustega.
• Valimised põhiseaduse järgi toimuvad rahva ja osariikide esindajate kaudu, kusjuures presidendi valimiskorra määrab valimiskogu, mitte otsene hääletus.

Šveitsi põhiseadus

Šveitsi põhiseadus näeb ette otsustusõiguse ja vastutuse mitmetasandilise süsteemi, kus rahva ja valitsuse vaheline suhe on tihedalt seotud otsedemokraatia põhimõtetega. Siin on ülevaade Šveitsi otsustusõigusest ja vastutusest põhiseaduse järgi:

1. Otsustusõigus

Šveitsis jaguneb otsustusõigus kolme tasandi vahel: föderaalne, kantonlik ja kohalik. Kõrgeim otsustusõigus on rahval, kuna Šveitsis on tugev otsedemokraatia süsteem, mis tähendab, et rahvas saab otseselt osaleda seadusandlikus protsessis ja kontrollida valitsuse tegevust. Peamised otsustusõiguse mehhanismid on:

• Referendum: Šveitsi kodanikud võivad nõuda seaduseelnõude või parlamendi otsuste hääletust. See on võimalik, kui kogutakse teatud arvu allkirju (100 000 seadusemuudatuse algatamiseks ja 50 000 olemasoleva seaduse hääletamisele panekuks).
• Rahvaalgatus: Rahvaalgatusega saab rahvas algatada põhiseaduse muutmise ettepanekuid.

2. Kõrgeim otsustusõigus

Kõrgeim otsustusõigus Šveitsis kuulub rahvale, kuid see toimib koostöös parlamendi ja valitsusega. Rahvaalgatus ja referendum annavad kodanikele võimu osaleda seaduste ja põhiseaduslike muudatuste tegemisel, ning rahvas saab vetoõigusega tagasi lükata seadusi, mida nad ei toeta.

Valitsuse kõrgeim täidesaatev organ on Šveitsi Liidunõukogu (Bundesrat), mis koosneb seitsmest liikmest. Liidunõukogu juhib riiki kollektiivselt, mitte ühe inimese poolt (nagu president). Liidunõukogu valib Föderaalkogu (parlament), mille koosseis valitakse otsestel valimistel.

3. Valitsuse tagasi kutsumine

Šveitsi süsteemis ei ole otsest võimalust valitsust tagasi kutsuda samamoodi nagu mõnes teises riigis. Šveitsi Liidunõukogu liikmed valitakse ametisse neljaks aastaks ning nende ametiaeg kestab selle perioodi lõpuni, välja arvatud juhul, kui nad astuvad tagasi. Kuna Šveitsis on kollektiivne juhtimissüsteem ja rahvas saab referendumite kaudu kontrollida valitsuse otsuseid, peetakse valitsuse tagasi kutsumise mehhanismi vähem vajalikuks. Samuti toimivad regulaarsed valimised ja referendumid kui mehhanismid, mille kaudu rahvas avaldab mõju valitsusele.

4. Riigijuhtide ja ametnike vastutus

Šveitsi poliitiline süsteem põhineb vastutuse selgel jaotusel:

• Poliitiline vastutus: Valitsuse liikmed ja parlamendiliikmed on poliitiliselt vastutavad rahva ees. Kui rahvas ei ole rahul valitsuse poliitikaga, saavad nad seda väljendada valimistel ja referendumite kaudu.
• Juriidiline vastutus: Šveitsi põhiseadus tagab, et ametnikud ja poliitikud on seaduste ees vastutavad. Kui riigijuhid või ametnikud rikuvad seadusi või oma kohustusi, võivad nad seista silmitsi õiguslike tagajärgedega.

5. Šveitsi e-valimised

Šveitsis on e-valimised lubatud teatud tingimustel, kuid need ei ole veel riiklikul tasandil laialdaselt kasutusel ning süsteem areneb järk-järgult. Siin on ülevaade Šveitsi valimissüsteemist ja elektroonilise hääletamise hetkeseisust:

Elektroonilised valimised (e-hääletamine) on Šveitsis eksperimentaalses staadiumis ning need on seni kasutusel olnud peamiselt teatud kantonites ja Šveitsi välismaal elavate kodanike jaoks. Riiklikul tasandil ei ole e-valimised veel täielikult kehtestatud, kuid nende arendamine ja testimine on käimas. Mõned olulised faktid e-valimiste kohta:

• Pilootprojektid: Alates 2000. aastatest on Šveitsis testitud e-hääletamist mitmes kantonis, kuid see on seni olnud piiratud ulatusega.
• Vabatahtlikkus: E-hääletamine on vabatahtlik ja kodanikud võivad valida, kas hääletada elektrooniliselt, paberkandjal või posti teel.
• Kantonite autonoomia: Kuna Šveits on föderaalne riik, on kantonitel teatav autonoomia oma valimismeetodite üle otsustamisel. Mõned kantonid on võimaldanud e-hääletamist kindlatel valimistel või referendumitel.
• Ohutuse ja usaldusväärsuse probleemid: Kuigi e-hääletamist on mitmel korral katsetatud, on seda mitmel korral peatatud või edasi lükatud, peamiselt turvalisuse ja süsteemide haavatavuse tõttu. 2019. aastal peatati riiklik e-hääletamise süsteemi kasutamine pärast seda, kui süsteemi turvalisuses leiti puudusi.

6. Valimiste vormid: paberkandja ja ID tuvastamine

Traditsiooniliselt toimuvad Šveitsis valimised järgmiselt:

• Paberkandjal valimised: Enamik Šveitsi valimisi toimub endiselt paberkandjal. Valijad saavad hääletada otse valimisjaoskonnas või hääletussedeliga posti teel. Postiga hääletamine on Šveitsis äärmiselt populaarne ja laialdaselt kasutusel.
• ID tuvastamine: Šveitsis ei ole kohustuslik ID-kaart hääletamisel, kuid valimistele registreerumiseks on vaja olla registreeritud valija. Kohaliku omavalitsuse saadetud hääletussedel sisaldab unikaalset tunnuskoodi, mis kinnitab valija identiteeti ja hääletusõigust. Posti teel hääletamisel ja paberkandjal hääletussedeliga ei ole ID-kaardi esitamist vaja.

E-hääletamise süsteemides võib olla vajalik tugevam elektrooniline identifitseerimine, näiteks e-ID (elektrooniline identiteet). Kuid kuna e-valimised pole veel laialdaselt kasutusel, ei ole see standardiks saanud.

Šveits töötab jätkuvalt e-hääletamise arendamise ja testimise kallal. Tulevikus võib e-hääletamine muutuda kättesaadavamaks, kuid selle laialdane kasutuselevõtt sõltub usaldusväärse, turvalise ja läbipaistva süsteemi loomisest, mis suudab rahuldada kõrgeid turvanõudeid. Jätkuvalt peetakse põhiliseks paberil(füüsilist) hääletamist oluliseks ja peamiseks. Viimane sõna jääb sellegi poolest rahvale ja referendum otsustab, kas e-hääletuse süsteemi võib pidada “ametlikuks”.

Kokkuvõtvalt on Šveitsis otsustusõigus ja vastutus tugevalt rahva kätes, kes saab referendumi ja rahvaalgatuse kaudu otseselt osaleda seaduste loomisel ja valitsuse poliitikate kontrollimisel. Kuigi valitsust ei saa otseselt tagasi kutsuda, tagab süsteem piisavad mehhanismid valitsuse üle järelevalveks ning riigijuhid ja ametnikud vastutavad oma tegude eest nii poliitiliselt kui ka juriidiliselt.

Eesti Vabariigi põhiseadus

Eesti Vabariigi põhiseadus sätestab selgelt, kuidas jaguneb otsustusõigus ja vastutus riigi valitsemisel. Siin on ülevaade:

1. Otsustusõigus ja vastutus Eesti põhiseaduse järgi

Kõrgeim otsustusõigus

Eesti Vabariigi põhiseaduse kohaselt on kõrgema võimu kandja rahvas aga tal puudub kõrgem otsustusõigus (Toim. märkus: nagu on see USA põhiseaduses):

• Esindusdemokraatia: Rahvas teostab oma võimu valitud esindajate kaudu. See tähendab, et Eesti kodanikud valivad Riigikogu (parlament), mis teostab seadusandlikku võimu. Riigikogu liikmed valitakse demokraatlikel valimistel neljaks aastaks.
• Otsedemokraatia: Kuigi Eesti on peamiselt esindusdemokraatia riik, on põhiseaduses ette nähtud ka otsedemokraatia mehhanismid, näiteks rahvahääletused. Põhiseaduse muutmise või mõnede seaduste vastuvõtmise puhul võib Riigikogu otsustada panna küsimuse rahvahääletusele, kuid selline praktika ei ole sage ja puuduvad põhiseaduses tingimused rahvahääletuse korraldamiseks ilma võimu vahelesegamiseta.

Kas rahvas saab valitsuse tagasi kutsuda?

Eestis ei ole põhiseaduslikku võimalust, et rahvas saaks valitsust või üksikuid riigiametnikke otse tagasi kutsuda. Valitsuse moodustab peaminister, kes saab mandaadi Riigikogu usaldushääletusega, ja valitsus püsib ametis seni, kuni tal on Riigikogu usaldus. Kui valitsus kaotab Riigikogu usalduse, saab see esitada umbusaldusavalduse peaministrile või üksikutele ministritele. Kui umbusaldusavaldus leiab toetust, peab valitsus tagasi astuma.

Valitsust ja ministreid saab tagasi kutsuda ainult Riigikogu kaudu, mitte otse rahva poolt. Rahvas saab valitsuse tegevust kaudselt mõjutada, valides uue Riigikogu valimistel teistsuguseid esindajaid.

Riigijuhtide ja ametnike vastutus

Riigijuhtide ja ametnike vastutus jaguneb Eestis kaheks, kuid puudub täpne määratlus ja karistused (Toim. märkus: Eestis on Karistusseadusest välja võetud ametnike vastutus ja karistused):

• Poliitiline vastutus: Peaminister ja valitsus liikmed on poliitiliselt vastutavad Riigikogu ja rahva ees. Kui Riigikogu usaldus kaob, võib valitsus või üksikud ministrid tagasi astuda.
• Juriidiline vastutus: Riigiametnikud, sh valitsuse liikmed, on vastutavad seaduse ees. Kui nad rikuvad seadust või eiravad oma kohustusi, võivad nad sattuda juriidilise vastutuse alla ja kohtulikule menetlusele.

Eestis on õigusriigi põhimõte, mis tähendab, et kõik, sealhulgas riigijuhid, on kohustatud järgima seadusi ja nende tegevus võib olla vaidlustatud kohtus. (Toim. märkus: Kohus kasutab põhiseadust siis, kui see on võimul olevale liidule ja liikmetele vajalik…)

2. E-valimised ja nende seaduslik alus põhiseaduse järgi

Eesti Vabariigi põhiseadus ei sätesta ja ei reguleeri otseselt e-valimisi, kuid e-valimised on seadusega kinnitatud (Toim. märkus: Eesti Vabariigi seadused peavad olema kooskõlas EV põhiseadusega, seega kui põhiseaduses puudub e-valimised, siis seadust sellel teemal vastu võtta ei saa. Selleks tuleb muuta kõigepealt põhiseadust.) ja praktikas kasutusel alates 2005. aastast. Eesti on üks esimesi riike maailmas, kus on võimalik elektrooniliselt hääletada, ja see on muutunud oluliseks osaks Eesti valimissüsteemist.

• Elektroonilised valimised: Elektrooniline hääletamine (e-valimised) on Eesti valimisseadustes selgelt sätestatud aga pole põhiseaduslikult kooskõlas. E-valimisi saab kasutada nii Riigikogu, kohalike omavalitsuste kui ka Euroopa Parlamendi valimistel. Valija saab hääletada interneti teel, kasutades oma ID-kaarti või mobiil-ID-d, mis võimaldavad turvalist isikutuvastust.
• Põhiseaduslik raamistik: Kuigi põhiseadus ei nimeta otseselt elektroonilist hääletamist, kasutab poliitiline võim seda läbi valimisseaduse (Toim. märkus: mis pole põhiseadusega kooskõlas) riigikogu, KOV ja EU parlamendi valimistel.
• Valimiste turvalisus: Eesti e-valimiste süsteem pole põhiseaduslikult kooskõlas. Valijad saavad elektroonilise hääle mitmekordse andmise võimaluse, kus kehtima jääb ainult viimane antud hääl (Toim. märkus: Puudub sõltumatu järelkontroll, et kas ja milline ühe inimese antud hääl mitmest antud häälest arvestatakse, lisaks puudub kontroll kas hääletaja üldse on elus ja kas elus hääletaja osales hääletusel või kasutati tema ID andmeid, jne. ).

3. Valimised põhiseaduse järgi

Eesti põhiseadus näeb ette järgmised valimissüsteemi põhimõtted:

• Riigikogu valimised: Riigikogu, mis on kõrgeim seadusandlik organ, valitakse otsestel valimistel iga nelja aasta tagant. Valimised toimuvad proportsionaalse esindatuse põhimõttel.
• Presidendi valimised: Presidenti valitakse esialgu Riigikogus, kuid kui Riigikogul ei õnnestu presidenti valida, kutsutakse kokku Valimiskogu, kuhu kuuluvad Riigikogu liikmed ja kohalike omavalitsuste esindajad.
• Kohalikud valimised ja Euroopa Parlamendi valimised: Kohalikud omavalitsused ja Euroopa Parlamendi liikmed valitakse samuti otsestel valimistel proportsionaalse esindatuse alusel.
• Õigus hääletada ja kandideerida: Põhiseadus sätestab, et igal vähemalt 18-aastasel Eesti kodanikul on õigus valida Riigikogu, kohalikku omavalitsust ja Euroopa Parlamenti. Kandideerida Riigikogu valimistel saab vähemalt 21-aastane Eesti kodanik.

Kokkuvõte

• Otsustusõigus Eestis kuulub kaudselt rahvale, kes teostab seda esindusdemokraatia kaudu (Riigikogu valimised) ning otsedemokraatia kaudu (rahvahääletused).
• Valitsuse tagasi kutsumine ei ole rahvale otseselt võimalik, kuid valitsus on poliitiliselt vastutav Riigikogu ees.
• Riigijuhid ja ametnikud on vastutavad nii poliitiliselt kui ka juriidiliselt. Neil on poliitiline vastutus aga Karistusseadus neid ei karista, kui nad on poliitilise otsusega näiteks Eestis kogu metsa, maad, maavarad, jne, maha müünud teiste riikide valitsustele või ärimeestele.
• E-valimised on Eestis (põhiseaduse vastaselt) seaduslikult kinnitatud ja praktikas kasutusel, kuigi põhiseadus otseselt neid ei sätesta. Põhiseadus annab valimisseadustele piisava paindlikkuse füüsilise hääletuse erinevate meetodite kasutamisele aga pole määratud elektroonilist hääletamist.

Mis on see ühine seos nende kolme riigi põhiseadustega?

Rahvas ei saa võimul olevat valitsust tagasi kutsuda! Rahvas ei saa teha uusi valimisi enne 4 aasta täitumist. Seega puudub kõigis kolmes riigis otsene, selge ja koheselt teostatav Rahva Kõrgeim otsustusõigus. Erand on Šveits, kus 4 aasta järel või 4 aasta sees, pole võimalik võimu poliitikutel jagada ja lihtsalt üle anda (salajaste kokulepete või muudel alustel) nii nagu seda tehakse Eestis ja USA s. Miks Eesti ja USA on sarnased – nad on juriidiliselt otse seotud.

Rahvas on hakanud mõistma, et tegelikult puudub rahval kõrgeim otsustusõigus ja sellepärast räägitakse aina valjemini põhiseaduste muutmise vajadusest. Poliitikutele ja Maailmavalitsusele see absoluutselt ei meeldi ja sellepärast nad kiirustavad Uue Maailmakorra kehtestamisega, kus teisitimõtlejatel pole mingit vabadust.

Kes selle sprindi võidab – rahvas või Maailmavalitsuse parasiidid – seda näitab aasta 2024.

Milline peaks olema mõistlik vaba rahva elukorralduslik kokkulepe? Saada oma vastus toimetusele.

Jälgime mänge.

Loe Eesti põhiseaduse kohta lisaks:

Loe põhiseaduste vastasest sõjast:

Kes on Maailmavalitsus:

Fonte.News uudiste lugemise kuupakett

10€

Sulle on kõik uudised avatud ja toetad samas ka selle maailma inimeste kollektiivteadvuse avardamist ja Uue Maa loomist.
See rahaline panus on väiksem kui kohvikus tass kohvi ja pirukas, kuid tulemus on hindamatu väärtusega. Tule ja toeta kollektiivteadvuse parandamist ja Uue Maa loomist!

• Kõik artiklid avatud
• Väärt info otse allikast
• Toetad Uue Maa loomist
• Aitad lahustada hirme ja kurjust

Midagi on tuules, peen ülemaailmne tekkiv arusaam, et maailma asjade jaoks on vaja teistsugust organisatsioonimudelit. Minu kogemuse järgi, kui uue idee või tehnoloogia jaoks on õige aeg, tekib see sageli iseseisvalt paljudes kohtades üle kogu maailma. Ma tajun orgaaniliselt arenevat teadlikkust, et inimkond peaks end kokku võtma mingisuguse detsentraliseeritud võrgumudeli alusel, mis erineb praegu olemasolevast.

Ma arvan, et aeg on käes, aeg alternatiivi loomiseks vastukaaluks tumedale “neljandale tööstusrevolutsioonile” tsentraliseeritud monopolistlike/totalitarismi visioonidele, mida Maailma Majandusfoorum (WEF) ja sellega seotud organisatsioonid nii agressiivselt “koovad” ja propageerivad. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO), Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO), Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) ja paljude ülemaailmsete elitaarsete organisatsioonide (Vabamüürlastega seotud: Rooma Klubi, Sionistide klubi, Päikesetõusu klubi. Rotary Klubi, Lions Klubi ja paljud teised) organisatsioonid, kes arvavad teadvat, mis on meile ülejäänute jaoks parim.

Siin on mul raske küsimus ausalt ja objektiivselt lahendada. Võib-olla on see ka teie jaoks raske. Mis on tegelikult valesti tsentraliseeritud monopolist/totalitarismi käsumajandusel põhinevas mudelis, nagu WEF ja selle liitlased nii aktiivselt propageerivad?

Suur raha näib ju arvavat, et Hiina/CCP mudel töötab päris hästi. Lihtne on valida tsensuuri, propaganda, mõttekontrolli, kõigi teadaolevate tsentraliseeritud käsumajandusega seotud probleemide ja jahvatava dehumaniseerimise küsimused, mis näib olevat maailma kirjaliku ajaloo iga totalitaarse režiimi tunnus. Põhiprobleem tuleviku ette kujutamisel ja meie kõigi jaoks otsuste langetamisel “suurele rahale” on loomupärane rahaline ja poliitiline huvide konflikt, mis selle sõltuvusega kaasneb.

WEF ja sellega seotud organisatsioonid ja koolitatud akolüüdid näivad uskuvat, et kõik need piirangud on ületatavad, kui neil oleks lihtsalt täielikumad andmed ja parem tehnoloogia. Teid saab teha õnnelikuks maailmas, kus olete vabastatud omandikoormusest ja -kohustustest, kui lihtsalt loovutate “kinnimakstud” keskjuhtidele vaba tahte – lihtsalt laske Suurel Vennal endaga kaasa rääkida.

Tihti öeldakse, et ainult 10% inimestest soovib tõeliselt vaba olla ja võtab selle positsiooniga kaasneva isikliku vastutuse koorma. Ülejäänud tahavad enamasti lihtsalt öelda, mida teha. Miks peaksid siis uute (10%) vajadused üles kaaluma paljude (need, kes tahavad, et neile öeldakse, mida teha) vajadused?

COVID-kriisi viimase kolme aasta jooksul oleme näinud kulusid, mis on seotud “maailma tervise” poliitika monopoolse ülemaailmse haaramisega meedia, tehnoloogia, ravimifirmade, tsentraliseeritud rahanduse, valitsusväliste “patofilantroopsete” ja riikidevaheliste korporatsioonide eliidi poolt. Ja minu vaatenurgast olen näinud nende tsentraliseeritud globalistlike organisatsioonide rasket juhtimist, mis põhjustab tohutut majanduslikku, hariduslikku, füüsilist, bioloogilist ja psühholoogilise tervise hävingut.

Ja selle kohutava rekordi põhjal püüavad samad organisatsioonid õigustada enda jaoks veelgi suuremat võimu, kapitali ja kontrolli. Ei mingit üllatust seal. Monopolistid on nagu monopolistid.

Tõde, millest rääkida ei tohi, on see, et seda keerulist põimitud globaalset tragöödiat (COVID-kriisi) oleks saanud hõlpsasti vältida, kui mahasurumise asemel viljeletaks uuenduslikke lahendusi. Et tuua üks tähelepanuväärne näide üldise mõtte illustreerimiseks, siis “Suur Barringtoni deklaratsioon” ei olnud mingil moel radikaalne, see oli mõistlike, ajaproovitud rahvatervise normide väljendus. Peamised autorid olid tagasilükkamisest jahmunud, sest nende nõuanne oli põhimõtteliselt aastakümnete jooksul välja töötatud ja kinnitatud rahvatervise tarkus „standardhooldus“. Kuid need, kes kehtestasid riikliku ja globaalse poliitika, ei olnud selleks kuigi hästi kvalifitseeritud ja kui nad kohtasid alternatiivi, mis esindas kogunenud tarkust nende poolt propageeritud ad hoc “Hiina mudeli” asemel, siis globalistliku positsiooni välja mõelnud väike seltskond reageeris (psühholoogiliselt) üsna vägivaldselt.

Neile, kes soovivad süveneda sellesse, kuidas uuenduslikud, häirivad “paradigmamuutused” toimuvad (ja miks), soovitan lugeda selle teema lõplikku aabitsat – Thomas Kuhni “Teadusrevolutsioonide struktuur”. Tema arusaamade põhjal on see lühike hüpe monopoolsete tavade põhiprobleemi mõistmiseni.

Püüdes vaadelda seda “suure pildi” tähenduses, loovad monopoolsed või totalitaarsed praktikad revolutsioone. Põhimõtteliselt on monopolide (korporatiivsete või poliitiliste) tingimustes tugevad stiimulid konkurentsi kaotamiseks, et tagada järjepidevus – kasumi järjepidevus (cash cow) või kontsentreeritud poliitilise võimu järjepidevus (totalitarism). Tagajärjeks on see, et aja jooksul suureneb lõhe praeguse lahenduse (mis tahes põhiprobleemi suhtes) ja teoreetilise optimaalse lahenduse (st rahuldamata vajaduse) vahel.

Mis on detsentraliseeritud maailm?

Avatud, detsentraliseeritud organisatsioonistruktuuris tuuakse ja testitakse tavaliselt pidevalt mitut lahendust ning seetõttu kipub selle lõhe pinge lahenema enne, kui lõhe liiga suureks läheb. See loob keskkonna, kus “häirivsündmused” või katkestused lahenevad pigem “evolutsiooniliste” konaruste jadana, mitte revolutsioonidena. Aga kui monopoolsete või totalitaarsete kontrollide jõududel lastakse vabalt valitseda, siis need katkestused praeguste ja optimaalsete lahenduste vahel kasvavad aja jooksul aina suuremaks ja ühel hetkel laheneb pinge praeguse lahenduse ja rahuldamata vajaduse vahel järsult, milleni (kui vahe oli piisavalt suur) kasutame mõistet “revolutsioon”. Tehnoloogiline revolutsioon, ärirevolutsioon, sotsiaalne revolutsioon või poliitiline revolutsioon.

Mõnes mõttes näib pronksiaja kokkuvarisemine umbes 1177 eKr olevat globaalse totalitaarse poliitilise süsteemi katastroofilise leviku tagajärg. Tsentraliseeritud totalitaarsed süsteemid kukuvad lõpuks läbi ja kui nad ebaõnnestuvad, teevad nad seda katastroofiliselt.

Meil on sellest ajaloost palju õppida, eriti aga sellest, mis tuli hiljem. Põhimõtteliselt registreerib ajalugu pärast üsna lühikest “pimedat ajastut” Kreeka linnriigi organisatsiooni esilekerkimist, mille näiteks on Ateena tipp ja Ateena poliitiline süsteem, mida peetakse sageli suure osa sellest, mida me määratleme kui “demokraatiat”, sünnikohaks. Pakun, et see, mida Ateena kunagine süsteem tegelikult esindas, oli kohalik detsentraliseeritud lahendus poliitilisele korraldusele ja juhtimisele. Tsivilisatsiooni hävingust, mille põhjustas globaalsete tsentraliseeritud totalitaarsete poliitiliste juhtimissüsteemide katastroofiline ebaõnnestumine, tekkis Ateena linnriigi detsentraliseeritud iseorganiseeruv süsteem.

Tunnistades valiku kallutatust, kellega ma praegu pidevalt reisides või meditsiinivabadusega seotud koosolekutel saateid edastades räägin, on see, mida kuulen igast kvartalist ja kogu maailmast, esilekerkiv tunne, et on vaja leida teistsugune viis end liigina organiseerida.Tunne, et praegu eksisteerivad juhtimis- ja poliitilised struktuurid on aegunud ja praeguse omavahel seotud ja vastastikku sõltuva globaalse kogukonna jaoks ebapiisavad. Need praegused mudelid valivad välja nartsissistlikud, sotsiopaatilised ja psühhopaatilised juhid, kes on oma olemuselt kallutatud hierarhiliste, monopoolsete ja totalitaarsete organisatsioonistruktuuride poole. Sama organisatsiooniline eelarvamus, mis sai domineerivaks pronksiajal ja mis tõi kaasa kogu lääne tsivilisatsiooni järsu katastroofilise läbikukkumise.

Mida ma kuulen ikka ja jälle, on tekkiv umbusaldus tsentraliseeritud poliitiliste ja majanduslike struktuuride vastu ning soov leida viis kogukondade organiseerimiseks mingisuguse detsentraliseeritud enesemääramismeetodi alusel. Poliitilised ja muud organisatsioonilised struktuurid, mis põhinevad terviklikkuse, autonoomia, suveräänsuse, inimväärikuse austamise ja kogukonnale pühendumise põhimõtetel.

Kui tuua üks näide paljudest, siis idee poolautonoomsetest osariikidest, mis koosnevad “Ameerika Ühendriikidest” USA põhiseaduses ja Bill of Rights dokumentides kavandatud ja kehastatud struktuuri alusel, pidi algselt võimaldama igal osariigil toimida riigina – omamoodi poolautonoomne “demokraatia labor”. Erinevalt Kreeka või Rooma linnriikide detsentraliseeritud konkurentsist leppisid “Ameerika Ühendriigid” koosnevad osariigid kokku hartaga, mis seob neid omavahel, et võimaldada ühiseid eesmärke (märkimisväärne kaubandus ja kaitse), kaitstes samal ajal ka individuaalset autonoomiat, lokaliseeritum) poliitiline struktuur. Aja jooksul on see süsteem muutunud väärastunud tsentraliseeritud kõikehõlmava ja domineeriva poliitilise struktuuri kasvu tõttu, mida sageli nimetatakse “haldusriigiks”, kuid see ei olnud algne kavatsus ja harta. Algne kavatsus oli siduda poolautonoomsed riigid (metafooriliselt Kreeka linnriigiga sarnased) põhimõtteliselt ühiseks liidustruktuuriks, millel on täpselt määratletud kaasamise ja omavalitsuse reeglid. Põhimõtteliselt on see kõigile kasulik juhtimislahendus, mille eesmärk on kaitsta autonoomiat ja kohalikku detsentraliseeritud suveräänsust. Minu arvates kujutas see struktuur pikaajaliste ajalooliste poliitiliste suundumuste objektiivi kaudu evolutsioonilist (mitte revolutsioonilist) sammu inimese poliitilises ja majanduslikus organisatsioonis edasi. Evolutsiooniline selle poolest, et see tugines aastatuhandete tarkusele ja kogemustele, selle asemel, et edendada täiesti uudset poliitilist organisatsioonilist struktuuri (kontrandiks näiteks sotsialistlik-marksism).

Niisiis, kuidas liikuda kaugemale ebamäärasest arusaamast, et vaja on teistsugust, detsentraliseeritud globaalset ja kohalikku organisatsioonistruktuuri ja eetikat, millegi operatiivsema ja praktilisema poole?

Kuidas saab ülemaailmne kogukond areneda teistmoodi edasi kui see, mis praegu eksisteerib või mis on kunagi eksisteerinud?

Kuidas saavad inimesed arendada uut teed edasi, langemata samadesse lõksudesse, mis on toonud kaasa totalitaarse marksistlik-korporatistliku (fašistliku) globalistliku nägemuse, mida WEF ja selle sidusettevõtted propageerivad ja “kujundavad”?

Kingitus omada “väärilist vastast” toob märkimisväärset kasu ning Schwab, Harari ja nende tulevane nägemus WEF-ist näivad selleks otstarbeks sobivat. Kuid kas nende nägemus hoiab tõenäoliselt ära või kiirendab globaalse organisatsiooni järsu kokkuvarisemise piiri/singulaarsust, nagu see toimus Pronksiajastu lõpus? Pakun, et meie tõeline vastane on singulaarsussündmus, mis tooks kaasa postapokalüptilise maailma, nagu seda on nii hästi uuritud düstoopilises lähiajakirjanduses ja -filmis (näiteks Mad Maxi sari ja paljud teised).

“Kui ma arutan seda teistega, kes püüavad luua “tahtlikke kogukondi” vastuseks ohule vabadusele, autonoomiale, innovatsioonile ja suveräänsusele, mida põhjustavad WEF-i jt globalistlikud nägemused, siis puutun kokku sellega, et meie mõtlemine kaldub langema tagasi samadesse loogikalõksudesse, mille tulemuseks on praegune süsteem.” – Veiko Huuse ja Robert W Malone

Loogika taandub sageli vajadusele mõne tsentraliseeritud poliitilise struktuuri või komitee (näiteks ÜRO) järele, mis täidaks mingit jõustamis- või politseifunktsiooni. Vajadus mingisuguse struktuuri järele, mis kindlustaks teatud keelatud ideede ja suhtluse keelamise. Kui võtta äärmuslik näide, siis arvan, et võime kõik nõustuda, et laste nuusktubaka filmipornot ei tohiks lubada. Nuusktubaka porno kasuks ei saa esitada “kultuurilise relativismi” argumente. Ja sealt edasi on see libe tee, mis viib kiiresti paljude tsensuuritavade õigustamiseni.

Isiklikult usun, et mitmekesisus pole mitte ainult hea, vaid see on inimkonna kui liigi arendamiseks hädavajalik.

Usun, et arvamus, et inimkonda tuleks homogeniseerida, mis on suure osa WEF-i uskumuste süsteemi tuum, on kriitiliselt vale. Sest see pärsib innovatsiooni. Tehnoloogiline ja kultuuriline innovatsioon. Mis toob paratamatult kaasa katkestuse praeguste “heakskiidetud” lahenduste ja rahuldamata vajaduse vahel, nagu eespool käsitletud. Mis viib lõpuks globaalsete katastroofiliste tõrgeteni – see on sisuliselt see, mida me kõik oleme COVID-kriisiga kogenud. Aususele pühendumise ja uuenduste suhtes sallimatuse globaalse, ühtlustatud ebaõnnestumise kombinatsioon on toonud kaasa inimkonna ajaloo ühe sügavaima juhtimise ja poliitika ebaõnnestumise. Seega peame minu arvates võimaldama ülemaailmset vastastikust seotust, mis põhineb kindlalt ühisel pühendumisel terviklikkusele ja mitmekesisusele. Kuid taas kord on sellise struktuuri sees lõksud. Kultuuriline relativism on üks näide.

Kuidas saame edasi minna, tunnistades, et kõik, mida suudame ette kujutada, on mineviku lahenduste (ja vigade) poolt kallutatud?

Pakun, et saame seda teha ainult evolutsioonilise ja detsentraliseeritud lähenemisviisi võimaldamisega. Me ei saa loota mõnele väikesele “tarkade rühmale”, mõnele üksikule mõttekoja struktuurile, et tulla välja visiooni ja struktuuriga, mis võib suunata inimkonda parema viisi poole, kuidas võimaldada liigil oma potentsiaali realiseerida, hävitamata meie hinge, meie perekondi, meie kõrgelt arenenud ühine eetikatunnetus – mis on õige ja mõistlik – ja meie keskkond.

Lühidalt, siin on minu tagasihoidlik ettepanek koos selgesõnalise ja alandliku viitega Thomas Swifti 1729. aasta hiilgavale monograafiale.

Kogu maailmas on palju erinevaid “tahtlikke kogukondi”, mis iseorganiseeruvad ise. Kõik need on esile kerkivad erinevate vajaduste rahuldamiseks ja igaüks neist esindab erinevat vaatenurka.

Pakun, et nende erinevate kogukondade esindajatega kutsutaks kokku mingisugune füüsiline või virtuaalne kongress. Sellise kongressi eesmärk ei oleks lahenduste väljatöötamine, vaid pigem määratleda probleemid, millele uus poliitiline või mittepoliitiline – Rahva Võim – struktuur kasu toob. Selline, mis on tulevikku vaatav ja loodud ülemaailmse ühenduvuse ja koostöö võimaldamiseks, säilitades samal ajal mitmekesisuse, autonoomia ja üksikisiku/rühma/riigi(?)/kogukonna suveräänsuse. Selline struktuur peab minu arvates innovatsiooni pigem võimaldama kui summutama. Selline struktuur peab põhinema ühisel pühendumisel terviklikkusele ja läbipaistvusele, mis on usalduse aluseks.

Ühesõnaga, sellise kongressi põhikiri oleks globaalse vajaduse määratlemine, mitte lahenduste sõnastamine. Sellest piisaks. Ainuüksi see oleks suur saavutus.

Kui probleemikogum on määratletud, jätkake mitme sõltumatult tuletatud pakutud lahenduse väljatöötamisega. Juhtumianalüüside sari. Põhimõtteliselt moodustage täiesti sõltumatute töörühmade klaster ja tehke igaühele ülesandeks töötada välja pakutud lahendused määratletud probleemistikule, rahuldamata globaalseid vajadusi. Tähtajad on vajalikud nii iga rühma jõupingutuste kiirendamiseks kui ka koondamiseks. Nende ülesannete iseseisval täitmisel esitatakse pakutud lahendused, arutatakse neid, uuritakse neid ja seejärel koostatakse tulemuse põhjal esialgne harta. Peamine väljakutse on see, kuidas otsustada, milline on optimaalne kompromiss. Üks paljudest väljakutsetest, mille üle tuleks läbi rääkida. Sellest töötataks välja harta, põhiseadus – elukorralduslikud kokkulepped. Seejärel esitatakse see autonoomsetele “tahtlikele kogukondadele” arutamiseks, läbirääkimisteks ja võimalikuks kinnitamiseks.

See on minu tagasihoidlik ettepanek. Minu arvates nõuab globaalne detsentraliseeritud alternatiiv WEF-i ja seda kontrollivate organisatsioonide tumedatele visioonidele globaalset detsentraliseeritud protsessi. Lisaks aitab ülemaailmse kogukonna kaasamine sellise lahenduse väljatöötamisse soodustada asjaosaliste sissetoomist.

Kokkuvõtteks pakun, et edasiminekule ei saa jõuda, kui ei leia autonoomseid indiviide esindavate rühmade jaoks mingit võimalust suhelda ja arendada välja uus viis üksteise organiseerimiseks ja suhtlemiseks. Vastastikuseks kaitseks ja mitte ainult majanduslikuks, vaid ka vaimseks kasvuks. Jagades pühendumust aususele, inimväärikusele ja kogukonnale.

Palun pidage ülaltoodud kommentaare mitte lõpp-punktiks, vaid pigem lähtepunktiks. Erinevalt Drs. Schwab ja Harari, ma ei eelda vastuseid teadvat. Pigem püüan pakkuda mõningaid juhtpunkte, et hõlbustada arutelu ja kollektiivset probleemide lahendamist.

Mul on ettekujutus, milline näeb välja inimkonna optimaalne detsentraliseeritud tulevik, kuid see pole lõplik lahendus ja kindlasti on olemas veel paremad lahendused. Ja ma olen ettevaatlik kõigi teiste suhtes, kes eeldavad, et neil on vastused. Selle asemel usun ma inimkonna potentsiaali arendada teed helgema tuleviku poole, samm-sammult, katse-eksituse meetodil, sajandite ja aastatuhandete jooksul. Selle esseega püüan anda esialgne tegevuskava, mis aitaks meil mööduda teehargnemisest, singulaarsuse sündmusest, ning valida tee, mis viib Rahva Võimu, suveräänsuse, vabaduse ja innovatsioonini.

Artikli allikas: Essee on kokku pandud Veiko Huuse ja Robert W Malone mõtetest.

Ootan teie kommentaare, tagasisidet ja mõtteid selle kohta.