Tõlkes röövitud inimõigused. Hille Saluäär on öelnud, et tõlkimine on tegevus, millega ehitatakse väikese maailma sisse teine, hoopis suurem maailm. Eesti puhul tähendab see, et meie õigussüsteem on saanud osaks Euroopa õigusruumist. Pärast Euroopa Liiduga liitumist on muutunud ülioluliseks Euroopa õigusaktide täpne tõlkimine eesti keelde. Ilma selleta jäävad meile arusaamatuks Euroopa õiguse varjundid ja üksikasjad, mis mõjutavad meie igapäevaelu rohkem kui näiteks piiblitekstide tõlked.
Euroopa Inimõiguste Kohtu roll ja “elava instrumendi” tähendus
Nagu piiblis on salmid nummerdatud, moodustades suure võrgustiku, on ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendid omavahel seotud. Üks kasvab välja teisest, pannes aluse kolmandale. Konventsiooni peetakse “elavaks instrumendiks”, mida arendatakse ja täpsustatakse iga päev läbi EIK kohtupraktika. Kuid EIK teeb oma kohtulahendid teatavaks peamiselt inglise ja prantsuse keeles, mistõttu eestlastel puudub võimalus oma emakeeles nende seisukohtadega tutvuda.
See tähendab, et meie kohtud tuginevad õigusallikatele, millega siseriiklikult pole võimalik eesti keeles tutvuda. Kas Riigikohus rikub keeleseadust? Kuivõrd Riigikohus pole menetlustesse kaasanud tõlki, siis on järelikult meie kohtusüsteem üle läinud kolmkeelsele õigusemõistmisele. Lisaks eesti keelele kehtib meil ka inglise ja prantsuse keel. See omakorda muudab õigusemõistmise kättesaamatuks suurele osale elanikkonnast, kellel puudub võõrkeeleoskus ja oskus kohtuinfot otsida. Küsimus ei ole enam ainult tõlgetes, vaid õigusemõistmise läbipaistvuses ja vabas ligipääsus õigusele.
Artikkel 13 tõlkeviga ja selle tagajärjed
Üks olulisemaid välislepinguid, Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon, sisaldas aastatel 1996–2010 tõlkevigu, mis mõjutasid otseselt õiguskaitse kättesaadavust Eestis. Näiteks konventsiooni artiklis 13 viidati isikute õigusele tõhusale menetlusele, samas kui inglise- ja prantsuskeelsetes algtekstides räägiti tõhusast õiguskaitsevahendist. See erinevus ei ole pelgalt semantiline, vaid mõjutab otseselt inimeste õigusi ja kohtulahendite sisu.
See tõlkeviga jäi kehtima kuni 2010. aastani, mil see lõpuks parandati. Kuid selle aja jooksul võisid mitmed kohtuasjad tugineda ebatäpsetele tõlgetele, mis mõjutasid otseselt menetluste tulemusi ja kodanike õigusi. On võimatu tagantjärele öelda, kui palju kohtuotsuseid oleks pidanud olema teistsuguse sisuga. Kui selline süstemaatiline ja massiline inimõiguste piiramine tõele vastab, siis kes selle eest vastutab?
Võrdluseks: mitmes Euroopa riigis on rahvusvaheliste lepingute tõlked automaatselt auditeeritud spetsiaalsete keele- ja õigusekspertide komisjonide poolt. Eestis piirdutakse sageli lihtsalt keelelise ülekandega, mitte kontseptuaalse õigusliku tõlgendusega. Tulemuseks on olukord, kus sõna „remedy“ (õiguskaitsevahend) tõlgitakse kui „menetlus“ – ning kogu õiguskaitse tähendus muutub.
Tõlkeprobleemide mõju konkreetsetes kohtuasjades
Kalda vs. Eesti (nr 2)
- aastal tegi EIK otsuse kohtuasjas Kalda vs. Eesti (nr 2), kus käsitleti vangistatud isiku õigust juurdepääsule teatud internetilehekülgedele, mis sisaldasid õiguslikku teavet. Eesti kohtud olid leidnud, et piirangud olid õigustatud, kuid EIK leidis, et see rikkus EIÕK artiklit 10 (sõnavabadus). Juhtum tõi esile vajaduse täpse tõlke ja EIÕK sätete õige tõlgendamise järele Eesti kohtutes.
Pello vs. Eesti
Teine oluline juhtum on Pello vs. Eesti, kus kaebaja väitis, et tema õigust õiglasele kohtumenetlusele oli rikutud, kuna kohtumenetluse kestus oli ebamõistlikult pikk. EIK nõustus kaebajaga, leides, et Eesti riik oli rikkunud EIÕK artiklit 6. See juhtum rõhutas vajadust menetlusnormide ja -tähtaegade täpse järgimise järele, samuti EIÕK sätete korrektse tõlgendamise olulisust.
Riigikohus asub vastuollu keelepoliitikaga
Viimastel aastatel on sagenenud olukorrad, kus Riigikohus viitab oma otsustes EIK praktikale, ent nendest lahenditest pole tehtud eestikeelseid tõlkeid. Nii näiteks leidub Riigikohtu lahend nr 3-1-1-107-17, kus viidatakse mitmetele EIK lahenditele, kuid ükski neist pole eesti keeles kättesaadav. Tekib küsimus: kuidas saab kodanik mõista oma õigusi, kui õiguse allikad on talle arusaamatus keeles?
Õiguskaitse kadumine tavalise inimese jaoks
Keskmisel Eesti kodanikul on väga piiratud võimalus mõista, mida õiguskantsler, kohtud või Euroopa Kohtud tegelikult ütlevad. Kui EIK lahendid on kättesaadavad ainult võõrkeeltes ja seadusetekstides esineb tõlkevigu, tähendab see sisuliselt, et õiguskaitse muutub elitaarseks privileegiks. Me loome süsteemi, kus õiglus on sõltuv võõrkeeleoskuse olemasolust.
Lisaks jääb suurem osa inimestest ilma võimalusest vaidlustada õigusrikkumisi rahvusvahelisel tasandil, sest puudub ligipääs emakeelsele teabele. Põhiõigused, mille eest EIK seisab, muutuvad kasutuks, kui inimesed ei tea nende olemasolust ega mõista, kuidas neid kaitsta.
Sotsiaalne ebavõrdsus süveneb veelgi, kuna haritum, võõrkeelsele materjalile ligipääsev klass saab end edukalt kaitsta, samas kui suurem osa ühiskonnast jääb kaitsetuks. Õigusriik ei saa eksisteerida kahe tasemega õiguskorras – üks haritud inglise keelt valdavale klassile, teine vaikselt taluvatele vaikijatele.
Süsteemne vastutamatus ja poliitiline ükskõiksus
Kui eakate inimeste vastutusele võtmine on raske sotsiaalne probleem, siis veelgi keerulisem on see, et paljud tänased liidrid olid tol ajal ametis. On väheusutav, et näiteks õiguskantsler Ülle Madise, Riigikohtu esimees Villu Kõve või teised kõrged ametnikud ei märganud neid vigu aastaid. Ent keegi pole vastutust võtnud, rääkimata ametlikust uurimisest.
Kas tegemist on ametkondliku mugavusega, õigussüsteemi suletusega või lausa süsteemse huvipuudusega rahvusvaheliste normide rakendamise suhtes? Küsimus ei ole üksikutes vigades, vaid selles, kas Eesti õiguskord tervikuna on suuteline end kriitiliselt analüüsima ja vajadusel vigasid tunnistama.
Veelgi teravam on küsimus: kui palju süüdimõistvaid otsuseid tuginesid valedele tõlgetele? Kui palju inimesi istub vanglas olukorras, kus nende kaitseõigus jäi formaalseks menetluseks, mitte sisuliseks õiguskaitsevahendiks? Need pole retoorilised küsimused, vaid üleskutsed uurimiseks.
Peamised rahvusvahelised lepingud ja konventsioonid, millele Eesti on allakirjutanud ja mida ta järgima peab:
1. Euroopa Nõukogu konventsioonid
- Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (EIÕK) – kõige olulisem dokument, millele EIK lahendid tuginevad.
- Konventsioon piinamise ja ebainimliku kohtlemise vastu.
- Euroopa Nõukogu andmekaitseraamistik.
2. Euroopa Liidu õigus
- Euroopa Liidu põhiõiguste harta – kohaldub EL õiguse rakendamisel.
- EL määrused ja direktiivid (nt varjupaiga-, isikuandmete kaitse, tarbijakaitse ja konkurentsi valdkonnas).
3. ÜRO konventsioonid
- Inimõiguste ülddeklaratsioon (UDHR)
- Lapse õiguste konventsioon
- Naiste diskrimineerimise kaotamise konventsioon (CEDAW)
- Tsiviil- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt (ICCPR)
- Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste pakt (ICESCR)
4. Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuut
- Eesti on selle osaline alates 2002. aastast.
5. Geneva konventsioonid ja lisaprotokollid
- Relvakonfliktide ja humanitaarõiguse alus.
Tõlkimata või ligipääsmatud:
- Enamik Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditest – Eesti keelde pole tõlgitud.
- EL Kohtu (CJEU) lahendid – väga vähesed on eesti keeles, kuigi just need on Eesti õiguse tõlgendamise seisukohalt määrava tähtsusega.
- Rahvusvaheliste kohtute (nt Rahvusvaheline Kohus, Rahvusvaheline Kriminaalkohus) lahendid on peamiselt inglise või prantsuse keeles.
Millised on selle tagajärjed õiguskaitse seisukohalt?
- Tavaline kodanik ei saa oma õigusi kaitsta kehtivate seaduste järgi
- Advokaadid ja kohtunikud peavad tuginema võõrkeelsele materjalile, mille tähendus võib olla eksitav või erinev tõlgendusest.
- Õiguskaitse muutub ebaühtlaseks – need, kellel on ressursse ja keeleoskust, saavad parema juurdepääsu.
- Riigikohus viitab lahenditele, mis pole eesti keeles kättesaadavad, mis muudab õigusemõistmise läbipaistmatuks.
Järeldus:
Eesti õigusruum on sügavalt rahvusvahelistest konventsioonidest läbi põimunud ja on nendest sõltuv. Kuid õiguse praktiline kättesaadavus emakeeles on tõsine probleem. Seda ei saa lahendada üksnes paremate juristide koolitusega – vaja on süsteemset ja riiklikku pingutust tõlkimise ja selgitustöö osas, et iga inimene, sõltumata haridustasemest ja keeleoskusest, saaks seista oma õiguste eest.
Reformide vajadus ja võimalikud lahendused
Tõlgete kvaliteedi tagamine
Tõlked peavad olema tehtud asjatundjate poolt ja läbima pidevat järelevalvet. EIÕK, EL õigusaktid ja rahvusvahelised lepingud peavad olema kättesaadavad kvaliteetses eesti keeles. Tuleb luua riiklik auditisüsteem kõikide tõlgete kvaliteedi tagamiseks.
Kohtunike koolitus
Kohtunikele tuleb pakkuda regulaarset koolitust rahvusvahelise õiguse vallas, eelkõige EIÕK praktikast, et tagada nende pädevus otsuste langetamisel. Lisaks peab igal kohtul olema ligipääs tõlkide ja rahvusvahelise õiguse konsultantidele.
Lahendite tõlkimine ja avaldamine
EIK olulisemad otsused tuleb eesti keelde tõlkida ja neid peab levitama Riigi Teataja ja Õiguskantsleri Kantselei kaudu. Samuti tuleks luua keskne digikogu, kus oleks süstematiseeritud kogu Euroopa ja Eesti kohtupraktika emakeeles.
Vastutuse sätestamine
Tuleb luua mehhanism, kuidas tuvastada, kas ebatäpsed tõlked on mõjutanud varasemaid kohtuotsuseid. Vajadusel tuleb algatada kohtuasjade ülevaatus ja tagada kannatanutele võimalus uueks menetluseks.
Avalikkuse teavitamine
Tuleb luua platvorm, kus EIK praktika ja põhiõiguste sisu oleks arusaadavalt ja keeleliselt kättesaadavalt avatud. See suurendab usaldust õigussüsteemi vastu.
Kokkuvõte:
Eesti on riik, mis peab seisma põhiseaduse väärtuste eest, kuid ei saa ignoreerida olukorda, kus tõlkeprobleemid või rahvusvahelise õiguse puudulik rakendamine toob kaasa hulgi reaalseid õigusrikkumisi. Kui tõlkes kaob õigus, siis kaob ka õiglus. Ning see on juba põhiseaduslik kriis. Sellest vaikitakse, kuid selle ees ei saa sulgeda silmi ega keerata selga. Tõlkes ei tohi kaduda mitte ainult sõnad – seal ei tohi kaduda ka inimõigused.
Loe lisaks:
39
