Kas Tõde ja Õigus üldse eksisteerib? Eestis on kujunemas küsimus, mida ei saa enam nimetada üksikute inimeste kibestumiseks ega “kohtuga rahulolematuseks”. Fonte.Newsi ja teiste uudistekanalite avaldatud materjalide põhjal joonistub välja muster: inimesed, kes on kritiseerinud kohtunikke, prokuröre, advokaate või meediamõjutajaid, satuvad ise menetluste, vaikimisnõuete – SLAPP, lähenemiskeeldude või psühhiaatriliste ekspertiiside surve alla. Samal ajal väidavad kannatanud, et nende suhtes tehtud ähvardusi ja ahistamist ei uurita sisuliselt.
Tõde ja Õigus Eestis: tapjad on vabaduses, aga kriitikud ja satiirikud pannakse vangi
Annika Urmi, Eneke Rootsi, Veiko Huuse, Kristiina Heinmetsa ja Kristi Loigo lugudes korduvad samad märksõnad: tapmisähvardused, menetlemata jäetud avaldused, SLAPP-laadsed hagid, kohtuekspertiisi vaidlused ning samade ametnike ja kohtunike nimed. Ühes uudisekanalis väidetakse, et 2025. aastal sai Annika Urm ühe nädalaga üheksa ja ühe kuuga 27 ähvardavat kirja, kuid politsei ei alustanud kriminaalmenetlust. Sama artikli järgi on ähvardusi saanud ka Veiko Huuse ja teised isikud ning allikas seostab mustrit Indrek Meltsasega, kuid see seos vajab sõltumatut tõendamist.
Nendes ja paljudes teistes juhtumites jääb silma see, et massilised tapmisähvardused on jäänud uurimata. Kuid Eestis seadus ütleb: Eesti KarS § 120 järgi on tapmisega ähvardamine karistatav, kui on alust karta ähvarduse täideviimist. Kuna ohvritele on tehtud süstemaatliselt ja korduvalt tapmisähvardusi, on tungitud kallale koduukse ees, siis siin on põhjendatud kartus, et tapmine viiakse täide.
Eneke Rootsi juhtum on allikates esitatud kui näide sellest, kuidas väidetav ohver muutub menetluses süüdistatavaks. NewsChanneli artiklis väidetakse, et kohtunik Mairi Heinsalu ja prokurör Toomas Tomberg panid Rootsi vangi tema vaigistamiseks ning et 23-leheküljeline määrus valmis väidetavalt 15 minutiga. Kui see ajaraam vastab tõele, vajab see sõltumatut kontrolli, sest selline asjaolu tõstataks küsimuse, kas otsustus oli tegelikult sisuline või juba ette kujunenud.
Kohtuekspertiisi teema on eraldi riskikoht. Fonte.Newsi artikli pealkiri “Kui ekspertiis muutub tõendi asemel otsuseks” viitab probleemile, kus eksperdiarvamus ei toeta enam kohut, vaid hakkab sisuliselt asendama kohtulikku hindamist. Kui samad eksperdid või sama ekspertiisimuster korduvad eri kriitikute asjades, on avalik huvi ilmne: kas ekspertiis on sõltumatu tõend või menetluslik tööriist ebamugavate inimeste neutraliseerimiseks?
Kristiina Heinmetsa juhtumit kirjeldavad allikad kui juriidilise surve ja liikumisvabaduse piiramise näidet. NewsChanneli viimaste postituste loendis on viide artiklile, mis käsitleb kohtunik Anu Uritami ja Kristiina Heinmetsa juhtumit kui “juriidilise vägivalla” tõendit. Kristi Loigo puhul väidavad allikad, et pikaajaline meedia- ja õiguslik surve viis inimese hävitamiseni; selliseid väiteid tuleb avaldada ettevaatlikult, eristades dokumenteeritud sündmusi ja autorite hinnanguid.
Küsimus ei ole ainult konkreetsetes inimestes. Küsimus on selles, kas Eestis on tekkinud süsteem, kus avaliku võimu kriitikuid menetletakse jõuliselt, aga nende vastu suunatud ähvardusi ei uurita samaväärse tõsidusega. Kui ähvarduskirjad on olemas, kui avaldused on tehtud, kui korduvad samad nimed ja kui menetlused lõpetatakse ilma nähtava sisulise uurimiseta, siis peab avalikkus küsima: kas õiguskaitse kaitseb kannatanuid või institutsiooni mainet?
Ajalooline paralleel: kriitikute vaigistamine läbi ajastute
Kriitikute vaigistamine ei ole uus nähtus ega ühe riigi eripära — see on võimumehhanism, mille juured ulatuvad antiikaega. Juba Rooma impeerium ajal võis võimu kritiseerimine tähendada pagendust, vangistust või isegi hukkamist. Dissidentlus ei olnud talutav, sest see ohustas kehtivat korda.
Sarnane muster kordus 20. sajandil Nõukogude Liidu okupatsiooni Eestis perioodil, mil KGB kasutas jälgimist, ähvardusi ja sunnimeetmeid, et vaigistada teisitimõtlejaid. Avalik kriitika võis lõppeda vangilaagri, sundravi või sotsiaalse hävitamisega.
Ka tänapäeval ei ole see kadunud. Venemaa kontekstis on korduvalt tähelepanu juhitud juhtumitele, kus Vladimir Putin kriitikud on sattunud surve, vangistuse või seletamatute surmade alla. Samuti on Ukraina sõda kajastanud ajakirjanikud seisnud silmitsi rünnakute ja kadumistega.
Koroonapandeemia ajal COVID-19 kerkis esile uus dimensioon: mitmes riigis väitsid kriitikud, et neid marginaliseeriti, tsenseeriti või eemaldati avalikust debatist, kui nad kahtlesid ametlikes narratiivides.
Ajakirjandusvabaduse piirangud ei piirdu vaid konfliktipiirkondadega. Riigid nagu Hiina, Türgi, Araabia Ühendemiraadid, aga ka näiteks Valgevene ja Iraan on rahvusvaheliste organisatsioonide hinnangul keskkonnad, kus ajakirjanikke ja kriitikuid piiratakse, jälgitakse või karistatakse.
Ajalooline muster on selge: sõltumata ajastust või riigikorrast kipub võim reageerima kriitikale mitte alati argumentidega, vaid kontrolli ja vaikimise kaudu. Küsimus ei ole ainult selles, kas see toimub — vaid kuidas ja millisel määral on ühiskond valmis seda märkama ja sellele vastu seisma.
Seda lugu ei saa lõpetada kohtuotsusega, sest ajakirjanik ei ole kohus. Kuid ajakirjanik saab esitada avaliku huvi küsimuse: miks saavad kriitikud karistada kiiremini kui ähvardajad uuritud? Seni, kuni neile küsimustele ei vastata dokumentide, menetlusotsuste ja sõltumatu kontrolliga, jääb õhku kõige raskem küsimus: kui see ei ole organiseeritud ametkondlik vaikimine, siis mis see on?
Päeva lõpuks tekib ikka ja jälle küsimus(ed): Kas Eesti on üldse kunagi õiglane, päriselt vaba ja demokraatlik (loe: suveräänne vabade inimestega õigusriik) Riik olnud? NSVL (CCCP) ajast jäänud võimu ja jõumustrid pole kuhugile kadunud aga Eesti poliitikud kiruvad Venemaad, kui terroristliku ja demokraatiata riiki. “Pindu teise silmas nähakse aga palki enda silmas ei näe.”
Mis sina lugeja arvad, kas Eestist on võimalik luua õiglane vabade rahvaste maa, kus kõigile kehtib tingimusteta sõna vabadus, arvamuse vabadus ja vabadus elule?
On vaja teha kollektiivne otsus: Kas Eestis kehtib põhiseadus või ei kehti?
Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht
Artikli koostamisel on kasutatud allikaid, mis on vabalt internetist leitavad:
