Kas Astrid Asi on mõistlik kandidaat peaprokuröri kohale? Analüüsime Eesti õigussüsteemi puudujääke ja õigusnormide eiramist, mis on viinud olukorrani, kus prokuratuur, kohtunikud ja advokaadid võivad kasutada süsteemi oma huvides, ohustades tavakodanike õigusi. Mitmed senised kahtlased kohtuotsused on seotud otseselt Astrid Asiga või tema alluvatega. Samuti saame keskenduda Astrid Asi rollile ja sellele, kas tulevane peaprokurör Astrid Asi laseb edasi menetleda Karmen Turki ja teiste mõjukate isikute ebaausaid kuriteoavaldusi? Näiteks kohtunik Reena Nieländer hõiskas meedias kunagi välja, et tema tahab olla inimlik kohtunik aga tegi tahtlikult Põhiseaduse vastase otsuse ja keelas Veiko Huusel sõnavabaduse. Kui aga meedia selle teema tõstatas, parandas Nieländer oma otsuse. Kas aga peab süsteemis olema selliseid ametnikke? Aga räägime asjast….
Kas peaprokurör Astrid Asi laseb edasi menetleda Karmen Turki ja teiste mõjukate isikute ebaausaid kuriteoavaldusi?
Astrid Asi kohta on meediaruumis pigem negatiivsed järelkajad kui positiivsed. Näiteks üks postitus Facebook seinalt:
“Eestit tabab, minu arvates, varsti suur katastroof. Eestis tahetakse panna peaprokuröriks Astrid Asi. Teades, kuidas see see isik on teinud tööd, et kohus oleks kui teenus, et raha eest saaks osta või siis ametnikud saaks oma tellimused täidetud. Lühidalt on Astrid asi kahel korral pandud, erakond Isamaa (justiitsministriks olid tookord Reinsalu ja Aeg), poolt kohtu esimeheks…viimane siis Tallinn Harjumaa kohtu esimeheks.
Tallinn Harjumaa kohtu esimeheks saades küsis ta koheselt 1.000.000 ja tõstis ” teenus” tasusid. Mitte aga ei tegelenud kohtu töö parandamisega. Minu kohtunik Randmaa, kes ütles avalikult, et talle meeldib konjakit juua, alandas laste vanaema ja mind kohtus ja see on kohtu normaalsus. Kolmel korral esitasin avalduse Randmaa taandamiseks, mida aga ei toimunud. Samas on Astrid Asi ja Piret Randmaa olnud ühes “pundis” kui tehti disiplinaarmenetlus ühele mees kohtunikule( sellest ma olen grupis ka varem kirjutanud). Eks igaüks tehku omad järeldused. Isiklikult arvan, et Astrid Asi kuulub samasse grupp nagu Toomsalu ja eelpoolmainitud isikud, ehks siis feminist fašistide hulka. Kes hävitavad Eesti tuleviku ja kes vihkavad neid kes temaga ühel meelel ja nõul ei ole.
Kuidas saab üldse Eestis varjata materjale? Saab, sest ma olen lubanud panna kõik avalikuks ja siis rahvas näeks , kuidas Eestis otsuseid tehakse. Loomulikult seda ei lubata ja sellepärast neid materjale varjataksegi! Kui päris aus olla siis pole mul ühtegi määrust, ühtegi paberit. Samuti ei mäleta, et ma oleks kuhugi alla kirjutanud. Küsin veelkord, miks ei anta materjale…mida vahepeal alguses oldi valmis andma, siis aga loobuti?( Paberkandjal) Mul tuttavad ja ka mina olen arvamusel, et Astrid Asi lubas ühele mulle lähedasele inimesel teadlikult ja tahtlikult seaduse vastase otsuse välja kuulutada. Seega, mis saab siis, kui Asi saab peaprokurör…
Siis hoidke alt kõik, sest siis hakkavad kõik süüdistusi saama, kes temale isiklikult ei meeldi või kes on vaja “teelt kõrvaldada”. Kohtus on tal oma ” joped” juba ees ja mängivad kohut. Seega isiklikult arvan ja seda on mulle juba ka nii mõnedki öelnud, et siis pannakse kõik see grupp kinni ja tehakse mind veel kuidagi mingiks kurjategijaks. Muideks Toomsalu ja tema sõbrad on seda juba korduvalt püüdnud teha ja just tänu prokuratuurile pole see neil õnnestunud. Kuid kui Asi saab sinna ette otsa…siis on kindel, et õnnestub, nii vähemalt arvatakse. Ja see ei puuduta ainult mind vaid paljusid. hakkab tegelikult juba on, minu arvates Stalini ja Hitleri vaikiv ühiskond. Mina nimetan seda feminist fašitid. Laste väärkohtlemine on juba praegu heaks kiidetud nii sotsministeeriumi, kui justiitsi, kui kohtute poolt!”
Pilt sellest postitusest:
Kas tulevane peaprokurör Astrid Asi laseb edasi menetleda Karmen Turki ja teiste mõjukate isikute ebaausaid kuriteoavaldusi? Samal ajal kui reaalsete meediakuriteo ohvrite, kes on kaotanud eraelu, töö ja tervise, kuriteoteated lükatakse aastast aastasse tagasi põhjendusega, et puudub kuriteo koosseis. Ka Satiir on kohtunike ja mõjukate tegelaste poolest kuriteokoosseis aga meediaterror ei ole, sest kohtunike ja prokuröride meelsus sõltub sellest, kes avalduse teeb. Selline on täna Eestis prokuratuur ja kohtusüsteem!
I. Sissejuhatus: Eesti õigussüsteemi murettekitavad puudujäägid
Eestis on õigusriigi põhimõtteid ja rahvusvahelisi standardeid aastaid eiratud viisil, mis seab tõsise ohtu kodanike põhiõigused. Kuigi Eesti seadused – Põhiseadus, GDPR, Euroopa inimõiguste konventsioon – annavad tugeva aluse eraelu puutumatuse kaitseks, näitab praktika vastupidist. Õiguskaitseasutused, sealhulgas prokuratuur, politsei ja kohtud, on sageli meediafirmade, suurkorporatsioonide ja nende advokaatide surve all, mis viib ebaõiglaste ja kallutatud menetlusteni.
Peamised probleemid Eesti õigusruumis:
- Eraelu kaitse ja sõnavabaduse tasakaalustamatus: Ajakirjanduslik erand (IKS § 4 ja GDPR artikkel 85) on tõlgendatud viisil, mis lubab meedial rikkuda eraelu puutumatust ka siis, kui puudub tegelik avalik huvi. Seda kasutatakse sageli ära meelelahutusäri huvides.
- Õiguskaitseorganite kallutatus: Prokuratuur ja politsei suunavad ohvreid tsiviilkohtusse, kuigi tegemist on selgelt kriminaalasjadega, kus ohvri õigused peaksid olema esmatähtsad. Tsiviilkohtus on aga ohver meediafirmade piiramatute ressursside tõttu juba eos kaotaja.
- Rahvusvaheliste standardite eiramine: Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika, mis nõuab eraelu puutumatuse kaitset ka avaliku elu tegelastele, on Eestis sageli ignoreeritud.
- Kohtunike ja advokaatide läbipaistmatus: Kohtunikud konsulteerivad sageli meediafirmade advokaatidega nagu Karmen Turk, mis tekitab küsimusi menetluse õiglusest.
Tulemus: Selline olukord on loonud pretsedendi, kus meedia, advokaadid ja nende kliendid saavad karistamatult rikkuda inimeste õigusi, samal ajal kui ohvrid jäävad kaitseta.
II. Astrid Asi roll: kas ta muudab süsteemi või jätkab samas suunas?
Astrid Asi nimetamine peaprokuröri ametikohale on toonud kaasa küsimuse: kas ta jätkab senist praktikat, kus vandeadvokaadid nagu Karmen Turk ja Maarja Pild saavad prokuratuuri kasutada oma klientide ärihuvide edendamiseks? Seni pole Astrid Asi käitumine andnud lootust muudatustele.
Astrid Asi varasem tegevus kohtunikuna näitab, et ta on pigem toetunud meediafirmade ja nende advokaatide survele kui sõltumatule seadusetõlgendusele. Näiteks tema otsus tsiviilasjas toetuda meediaettevõtete liidu (MTÜ Pressinõukogu) hinnangutele näitab selgelt, et tema lähenemine on suunatud neljanda võimu huvide kaitsmisele, mitte seaduse kohaldamisele.
Samuti on prokuratuur laskunud alustada kriminaalasja satiirilise materjali põhjal, kus puudusid selged kuriteo koosseisu tunnused, näidates, kuidas süsteemi saab ära kasutada meedia ja advokaatide huvides.
Üks võimalik viis tuua ühiskonnas suurele probleemile tähelepanu on satiirid. Satiirid on seaduslik väljendusvorm, mida ei tohi karistada. Kuid Eestis näib prokuratuur olevat valmis isegi satiiri kriminaalkuriteoks klassifitseerima, kui see teenib meedia ja advokaatide huve. Näiteks 4 kohtunikud Vallo Kariler, Liina-Naaber Kivisoo, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson suutsid alustada kriminaalasja läbi sõbra prokurör Paul Pikma kaudu vaid satiirilise materjali põhjal, kus kuriteo koosseis puudus. Kui kohtunikud ise ei tunne ega järgi seadust, siis mis see on, kui mitte korruptsioon?
Kui päriselt meedia terrori ohver (n. Eneke Roots, Annika Urm) esitab avalduse, siis mitte ühtegi neist pole menetlusse võetud, mis viitab otseselt süsteemsele korruptsioonile ja õiguskaitseorganite kallutatusele meedia ja advokaatide kasuks.
IV Neli juhtumit: kas Astrid Asi astub nende osas samme?
I Kristi Loigo juhtum: süsteemne hävitamine
Kristi Loigo juhtum näitab, kuidas meedia ja advokaadid saavad kasutada prokuratuuri oma tööriistana. Vandeadvokaat Karmen Turk survestas prokuratuuri algatama kriminaalasja, mis viis Kristi Loigo elu ja äri täieliku hävitamiseni. Selle tagajärjel kaotas Loigo oma saate, kodu ja majandusliku sõltumatuse. Tõendid olid fabritseeritud, kuid vaatamata sellele menetleti juhtumit aastaid, hävitades tema maine ja tervise.
Kas peaprokurör Astrid Asi astub samme vastutusele võtmiseks nende suhtes, kes Loigole kahju tekitasid, või järgib ta senist praktikat, kus sellised juhtumid lihtsalt vaikivad?
II Eneke Rootsi juhtum: meediaterror ja küberahistamise absurd
Eneke Roots on olnud süstemaatilise meediaterrori ohver, kus Elu24 ja Postimees Grupp on avaldanud tema kohta 21 eraelu rikkuvat, alandavat, süüdimõistvat artiklit, mille autor on Katrin Lust. Artiklite eesmärk näib olevat tema maine ja isikliku elu hävitamine, tehes temast avalikkuse ees skandaalse subjekti. Samal ajal ei ole Eneke Roots üheski kuriteos süüdi mõistetud.
Prokuratuur on järjekindlalt tagasi lükanud Eneke Rootsi esitatud kuriteoteated Katrin Lusti ja tema firma kaasosaliste, sealhulgas provotseeriva töötaja Indrek Meltsase suhtes, põhjendades seda kuriteo koosseisu puudumisega. Lusti ja Meltsase tegevust on aga raske tõlgendada teisiti kui süstemaatilist ahistamist ja provokatsiooni. Selline ükskõikne lähenemine õõnestab tõsiselt õigussüsteemi usaldusväärsust.
Samas on Eneke Rootsi vastu kiiresti algatatud kriminaalmenetlus Katrin Lusti avalduse põhjal. Väidetavalt olid põhjuseks TikToki postitused, kus Roots jagas oma lugu ja viitas Lusti tegevusele. Prokuratuur menetles Lusti avaldust kiirkorras, kehtestades Eneke Rootsi vastu esialgse õiguskaitse korras lähenemiskeelu ning keeldudes Lusti mainimisest sotsiaalmeedias. Seejuures ei arvestatud, et Eneke Rootsi postitused olid vastusena meedia süstemaatilisele terrorile.
Eneke Rootsi juhtum tõstab esile prokuratuuri kahekordsed standardid: ohvri avaldused jäetakse tähelepanuta, kuid mõjuka meediafiguuri kaebusi menetletakse välkkiirelt. Samal ajal ei ole Katrin Lust ega tema kaasosalised vastutusele võetud. Kuidas on võimalik, et 21 laimuartiklit ja süstemaatiline ahistamine ei kvalifitseeru kuriteona, kuid ohvri sotsiaalmeediapostitus toob kaasa kriminaalasja?
Kas peaprokurör Astrid Asi julgeb astuda samme selle ebaõigluse vastu ja lõpetada süütute ohvrite karistamise? Või jätkub süsteemne kallutatus, kus meedia ja advokaadid saavad kasutada õigussüsteemi oma huvides, jättes reaalsed ohvrid kaitseta?
III Kristiina Heinmetsa juhtum: lastekaitseametnik Margrit Pitkve ja fabritseeritud tõendid
Kristiina Heinmetsa vastu algatatud kriminaalasjad paljastavad, kuidas süsteemi saab kasutada ema-lapse suhete hävitamiseks. Karmen Turk, esindades lastekaitseametnik Margrit Pitkvet, on väidetavalt fabritseerinud tõendeid, et toetada Pitkve tegevust, mille eesmärgiks näib olevat ema vaimne hävitamine ja lapse äravõtmine. Kuigi Pitkve on tänaseks tõendatud ahistaja ja süstemaatilise surve avaldaja, pole ühtegi uurimist tema tegevuse suhtes algatatud.
Kas peaprokurör Astrid Asi julgeb algatada erapooletu uurimise Pitkve ja Turki tegevuse suhtes, või jätkub süsteemne korruptsioon, kus õigussüsteem toetab võimu kuritarvitamist?
IV. Kriminaalasjad satiiri põhjal: süsteemne korruptsioon ja kallutatus
Samuti on prokuratuur laskunud alustada kriminaalasja satiirilise materjali põhjal, kus puudusid selged kuriteo koosseisu tunnused, näidates, kuidas süsteemi saab ära kasutada kohtunike, meedia ja advokaatide huvides. Satiirid on seaduslik väljendusvorm, mida kasutatakse sageli ühiskonna valupunktidele tähelepanu juhtimiseks, kuid Eestis on prokuratuur hakanud isegi satiiri käsitlema kui kriminaalkuritegu, kui see teenib meedia ja advokaatide huve.
Näiteks kohtunikud Vallo Kariler, Liina Naaber-Kivisoo, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson suutsid läbi oma tuttava prokurör Paul Pikma algatada satiirilise materjali põhjal kriminaalasja, kus puudusid kuriteo koosseisu tunnused. See tõstatab tõsiseid küsimusi kohtunike ja prokuratuuri erapooletuse ning seaduslikkuse kohta. Kui kohtunikud ise ei järgi seadusi ega tunne kuriteokoosseisu määratlust, siis mis see on, kui mitte süsteemne korruptsioon?
Veelgi murettekitavam on see, et kui päriselt meedia terrori ohvrid, nagu Eneke Roots või Annika Urm, esitavad avalduse, siis ühtegi neist pole kunagi menetlusse võetud. See viitab otseselt süsteemsele kallutatusele, kus õiguskaitseorganid töötavad pigem meedia ja advokaatide huvides, jättes ohvrid kaitseta.
Lisaks on selliste juhtumite puhul kohtunikud rikkunud süütuse presumptsiooni põhimõtet, mis on sätestatud Eesti Põhiseaduse § 22 ja Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artiklis 6. See tähendab, et igaüht tuleb käsitleda süütuna kuni tema süü ei ole tõendatud seadusliku kohtumenetluse käigus. Süüdimõistva eelarvamuse loomine juba enne tõendite hindamist õõnestab täielikult õiglast kohtupidamist.
Annika Urm esitas kohtule hagi, et eemaldada tema eraelu rikkuvad ja süütuse presumptsiooni eiravad artiklid, kuid kohtunikud Vallo Kariler, Liina Naaber-Kivisoo, Tarmo Tina, Olev Mihkelson ja mitmed teised ei võtnud neid hagisid isegi menetlusse, samas kui nende kohta on ilmunud satiirid muutusid need prokuratuurile kriminaalasjaks – huvitav, kuidas selline topeltstandard nende peas õigustatud saab olla?
Kas peaprokurör Astrid Asi hakkab selliste juhtumite vastusamme astuma või süvendab ta süsteemset korruptsiooni, kus õiguskaitseorganid eiravad seadust ja toetavad meediaäri kasumi huve?
Eesti õigussüsteemi suurimad vajakajäämised: tsiviilkohtumenetlus ja meediaohvrite kaitsetus
Eesti õiguskaitseorganid, sealhulgas Andmekaitse Inspektsioon (AKI), politsei ja prokuratuur, suunavad meedia terrori ohvrid süstemaatiliselt tsiviilkohtusse. See aga ei ole lahendus olukorras, kus tegemist on kuritegelike tegude ja tõsiste eraelu rikkumistega. Tsiviilkohtumenetlus, mis on olemuselt võistlev, asetab ohvrid juba eos kaotajateks. Meediafirmade piiramatud ressursid ja kogenud advokaatide meeskonnad, nagu Karmen Turk ja Mari Männiko, tagavad, et ohvrid kaotavad oma õiguste kaitsmiseks peetava võitluse enne, kui see üldse alata saab.
IKS § 4 ja GDPR artikkel 85: ajakirjandusliku erandi väärkasutamine
IKS § 4 ja GDPR artikkel 85, mis käsitlevad ajakirjanduslikku erandit, on Eestis tõlgendatud viisil, mis võimaldab meedial vabalt rikkuda inimeste eraelu puutumatust ja levitada valeandmeid. Kuid seda erandit saab rakendada ainult siis, kui see on vajalik avaliku huvi teenimiseks ja ei kahjusta isiku õigust eraelule. Meediafirmade “ärihuviks” ja “meelelahutuseks” nimetatud tegevused, mille käigus levitatakse eraelulisi või laimavaid andmeid, on selgelt vastuolus rahvusvaheliste standarditega.
- Von Hannover vs. Saksamaa (2004): Euroopa Inimõiguste Kohus rõhutas, et avaliku elu tegelaste eraelu peab olema kaitstud, kui avalikkuse huvi puudub.
- ML ja WW vs. Saksamaa (2018): Süüdimõistetud isikutel on õigus unustamisele, mis tõstab esile vajaduse kaaluda avaliku huvi ja eraelu kaitse tasakaalu.
Kuid Eestis ignoreeritakse neid rahvusvahelisi standardeid järjekindlalt, mis võimaldab meedial rikkuda inimeste õigusi ja kasutada ajakirjanduslikku erandit põhjendamatult.
Meediaõiguse ja kriminaalmenetluse erisused
Kui ohvrid nagu Eneke Roots ja Annika Urm üritavad kaitsta oma õigusi tsiviilkohtus, siis nende hagi jäetakse tihti isegi menetlusse võtmata, või koormatakse vastaspoole menetluse kulude tagamisega, ja ei saagi reaalset kohtusse pööruda tagajärjeks on suured vastas poole kohtu kulud ja riigilõivu mida tuleb tasuda ka siis kui asi ei jõudnud sisulise menegtluseni.
Näiteks kohtunikud Vallo Kariler, Liina Naaber-Kivisoo, Tarmo Tina ja Olev Mihkelson ei võtnud Annika Urmi hagi menetlusse, hoolimata sellest, et tema eraelu ja süütuse presumptsiooni rikkuvad artiklid on selge näide seaduserikkumisest.
Veelgi murettekitavam on see, et kui nende kohta ilmus satiiriline materjal, algatati selle põhjal kriminaalasjad, kuigi puudusid selged kuriteo koosseisu tunnused. Kui prokuratuur ja kohtunikud menetlevad valikuliselt juhtumeid, kus tõendid puuduvad või on fabritseeritud, aga tõelised ohvrid jäetakse kõrvale, viitab see otseselt süsteemsele korruptsioonile ja kallutatusele.
Süsteemne korruptsioon ja vastutus
Küsimus seisneb selles, kas peaprokurör Astrid Asi astub samme selle olukorra parandamiseks või jätkab süsteemi, kus õiguskaitseorganid eiravad rahvusvahelisi norme ja põhiseaduslikke õigusi. Meediaohvrid ei tohi olla sunnitud sisenema ebavõrdsesse võistlevasse tsiviilmenetlusse oma süütuse ja väärikuse tõendamiseks. Prokuratuur ja õiguskaitseorganid peavad tagama, et kriminaalmenetlusi ei algatataks alusetult ega kallutatult.
Loe lisaks:
39
