Kohtunik Pihel Sarv on rikkunud Sotsiaalhoolekande seadust (SHS), leiutades uue seaduse, mis ei ole kooskõlas kehtiva õigusega. Selline käitumine on vastuolus kohtuniku eetikakoodeksiga, põhiseaduse põhimõtetega ning õõnestab õiguskindlust Eesti riigis. Kas hierarhia kohtusüsteemis?
Loe Maalehe 10.09.2026 uudist SIIT
Kohtunik Pihel Sarv ei tunne SHS seadust ja on leiutanud “uue seaduse”.
Järjekordne uuriv lugu, kus minu radarisse sattus kohtunik Pihel Sarv. Artiklis selgitan tõendite ja faktide põhjal, et kohtunik Pihel Sarv ei tunnista kehtivaid seadusi ja loob protsessi käigus uued seadused – kas tegemist on hierarhiaga kohtusüsteemis? On väheusutav, et kohtunik ei tunne juba kehtivaid seaduseid ja ei austa õigusriigi põhimõtteid.
Kohtunik Pihel Sarv on rikkunud Sotsiaalhoolekande seadust (SHS), leiutades uue seaduse, mis ei ole kooskõlas kehtiva õigusega. Selline käitumine on vastuolus kohtuniku eetikakoodeksiga, põhiseaduse põhimõtetega ning õõnestab õiguskindlust Eesti riigis.
Kohtunik Pihel Sarv on rikkunud Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 41 nõudeid, mis kohustavad kohalikku omavalitsust tagama abivajajale eluruumi, kui inimene ei ole suuteline
seda ise sotsiaalmajandusliku olukorra tõttu leidma. Otsus, kus abivajajat suunatakse iseseisvalt vabaturult eluaset otsima ilma rahalise toetuseta, on vastuolus seadusega.
Selline lähenemine eirab seaduse eesmärki, lükkab omavalitsuse kohustused abivajaja õlgadele ja ignoreerib inimese põhiseaduslikku õigust saada abi puuduse korral.
Kohtunik Sarv on sisuliselt loonud uue “seaduse”, mis ei ole olemas ega vasta seadusandja tahtele.
Selline uute seaduste tegemine on halduskohtunike seas väga populaarne. Seda praktiseerivad mitmed esimese astme kohtunikud nagu Reelika Lind, Tristan Ploom, Pihel Sarv, Anu Maria Brenner, Karolin Soo, Maret Hallikma.
Kohtunikud ei tohiks olla eluagsed ja piiramatu võimuga, neid ei kontrolli mitte keegi.
Tegemist on õigusriigile ohtliku olukorraga, mis nõuab kohest tõhusamatkontrolli ja läbipaistvust.
Halduskohtusüsteem on kaotanud oma põhieesmärgi kaitsta kodanike õigusi, muutudes
ametnike tegemata töö õigustajaks. Kohtunikud, nagu Pihel Sarv ja teised, eiravad seadusi, toetades omavalitsuste tegevusetust, selle asemel et tagada seadusest tulenevad õigused. See
on viinud olukorrani, kus kohtusüsteem on minetanud oma mõtte ja muutunud kodanike jaoks pelgalt formaalseks takistuseks.
Kui halduskohtunikud ütlevad kodanikele “kaeba edasi”, teades, et Riigikohtusse jõuab vaid
1% juhtumitest, ei paku nad tegelikku õiguskaitset. Kohtusüsteem on muutunud kaheastmeliseks formaalsuseks, kus ka esimese ja teise astme kohtunikud ei tee seaduse järgi otsuseid. See õõnestab õigusriiki ja tekitab kontrollimatu kaose, kus kodanike õigused jäävad kaitseta ja ametnikud vabastatakse vastutusest.
See olukord on juba reaalsus ja kujutab endast tõsist ohtu Eesti õiguskindlusele. Kui kohtunikud ei pea kinni seadusest ega põhiseaduslikest kohustustest, on õigussüsteem oma demokraatliku rolli kaotanud ja vajab viivitamatut reformi.
Põhiseadust tuleb muuta, et piirata kohtunike eluaegset ametiaega maksimaalselt 5 aastani ja suurendada rahva otsustusõigust kohtusüsteemi üle. Rahvas peab olema kõrgeim otsustaja, mitte pelgalt võimu kandja, tagades tasakaalu ja vastutuse kõigil riigivõimu tasandite. Võib samuti luua uue EEK.
Kohtunik Pihel Sarve vastutus ja seadusest möödarääkimine eluruumi tagamise asjas
Kohtunik Pihel Sarv on teinud otsuse, mis näitab seaduse ebaõiget tõlgendamist ja uue,
tegelikkusele mittevastava praktika kehtestamist. Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 41
selgelt sätestab kohaliku omavalitsuse kohustuse tagada eluruumi kasutamise võimalus
isikutele, kes ei suuda oma sotsiaalmajandusliku olukorra tõttu endale sobivat eluruumi leida.
Ometi on kohtunik Pihel Sarv eiranud seda põhimõtet, suunates abivajajat otsima eluruumi
vabaturult ning ignoreerides omavalitsuse selget kohustust.
Kohtuniku kohustus on olemasolevaid seadusi järgida
Kohtunik Pihel Sarve ülesanne on tagada, et kõik kohtulahendid põhineksid seadustel ja
kaitseksid kodanike õigusi, nagu on ette nähtud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §
2 kohaselt. Selle paragrahvi eesmärk on kaitsta isikuid täidesaatva võimu võimaliku
õigusvastase tegevuse eest, mitte aga õigustada omavalitsuse seadusevastast tegevusetust.
Kui kohtunik soovitab abivajajale eluruumi üürimist vabaturult ilma vajaliku toetuseta, loob
ta pretsedendi, mis on vastuolus seaduse sätte ja vaimuga. See ei vasta SHS § 41 nõudele
tagada reaalselt kättesaadavaid lahendusi ega põhiseaduse § 28 lõikele 2, mis sätestab
kodanike õiguse puuduse korral riigi abile.
Kohtunik Pihel Sarve vastutus
Kohtunik Pihel Sarv ei ole teinud vajalikku süvaanalüüsi, mis hõlmaks seaduse eesmärki ja
abivajaja tegelikke vajadusi. Selle asemel on ta loonud lahenduse, mis sisuliselt viitab sellele,
et abivajajad peaksid ise vabaturult eluaseme leidma, jättes välja selgitamata, kuidas see on
võimalik inimese jaoks, kellel puuduvad selleks rahalised vahendid. Sellist seadust, mis
paneks kogu vastutuse abivajaja õlgadele, ei eksisteeri.
Pihel Sarve otsus sisaldab fakte:
- Eirab seadust: SHS § 41 ei anna kohtule ega omavalitsusele õigust jätta isikut ilma
reaalsest abist, viidates pelgalt vabaturu võimalustele. - Ignoreerib põhiseaduslikke õigusi: Põhiseaduse § 28 lõike 2 järgi on riigil kohustus
pakkuda puudust kannatavatele inimestele abi nende esmavajaduste katteks. - Loob ohtliku pretsedendi: Kohtuniku tegevus võib julgustada omavalitsusi oma
seadusest tulenevaid kohustusi vältima ja suunata kodanikud nõrgemale positsioonile.
Kohtunik Pihel Sarv tuleb võtta vastutusele ja teha sisejuurdlus tema sobivusest kontuniku ametikohale.
Eluruumi tagamise teenus: kohalike omavalitsuste vastutuse piirid ja rakendamispraktika probleemid:
Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 41 lõige 1 sätestab kohaliku omavalitsuse selge
kohustuse tagada eluruumi kasutamise võimalus isikutele, kes ei suuda oma sotsiaalmajandusliku olukorra tõttu endale ja oma perekonnale vajadustele vastavat eluruumi
tagada. Selline teenus on mõeldud puudujääkide leevendamiseks ja abivajajatele reaalse toe
pakkumiseks. Praktikas näitab aga mitmed juhtumid, et kohaliku omavalitsuse tegevus ei
pruugi alati olla kooskõlas seadusest tulenevate kohustustega.
Kohustuste ja tegelikkuse vastuolu:
SHS § 41 alusel on omavalitsusel selge ülesanne pakkuda reaalselt toimivat lahendust, kui
inimene pole ise võimeline endale eluruumi tagama. Samas on juhtumeid, kus omavalitsused
piirduvad formaalsete pakkumistega, mis ei arvesta abivajaja tegelikke vajadusi ega võimalusi. Nii juhtus ka Kristel Tina (nimi muudetud) juhtumis, kus Tallinna Kesklinna valitsus soovitas vabaturult korterite üürimist, kuid ei pakkunud tegelikult rahaliselt ega organisatsiooniliselt kättesaadavaid lahendusi. Sellist tegevust võib pidada vastuolus olevaks SHS §-s 41 sätestatud kohustusega tagada eluruumi kasutamise võimalus.
Õiguslikud nõuded ja omavalitsuse tegevusetus:
SHS § 15 kohaselt peab omavalitsus hindama abivajadust terviklikult ja kindlaks määrama,
millist abi isik tegelikult vajab. Seejuures tuleb lähtuda sotsiaalseadustiku üldosa seaduses
(SÜS) sätestatud põhimõtetest ning otsused tuleb teha haldusaktiga kümne tööpäeva jooksul
(SÜS § 25 lg 1). Kui abivajaja pole võimeline enda vajadustele vastavat eluruumi leidma, peab omavalitsus pakkuma sobiva eluruumi – olgu see nende omandis või vajadusel üüriturult leitud.
Kristel Tina (nimi muudetud) juhtumis viitas vastustaja, et vabaturult sobiva korteri leidmine
on taotleja enda kohustus. Selline lähenemine, kus omavalitsus nihutab oma vastutuse
abivajajale, on õigusvastane. Riigikohtu praktika rõhutab, et omavalitsuse kohustus ei
piirdu üksnes eluruumi taotlejate järjekorda võtmisena – abivajajale tuleb anda reaalne
võimalus eluaseme kasutamiseks (Riigikohtu määrus asjas nr 3-3-1-91-13).
Haldusakti nõuded ja menetluse viivitamine:
Kristel Tina (nimi muudetud) juhtumi analüüsimisel ilmneb mitmeid probleeme kohaliku
omavalitsuse tegevuses:
- Haldusakti puudused: XX.XX.2024 saadetud otsus ei vastanud haldusakti
vorminõuetele (HMS § 56). Puudus selge faktiline ja õiguslik alus, mis muudab
otsuse sisuliselt vaieldavaks ja mittejälgitavaks. - Menetluse venimine: Seaduses sätestatud tähtaja ületamine (SÜS § 25 lg 1) osutab
tegevusetusele, mis võib kaasa tuua kahju hüvitamise nõude. - Abi piiramine määruste kaudu: Kohalik omavalitsus ei saa oma määrustega kitsendada seadusega ette nähtud teenuste saajate ringi. SHS ja Riigikohtu praktika selgelt rõhutavad, et abi peab vastama konkreetse inimese vajadustele. Kui seadusest tulenev kohustus ei ole täidetav kohalike vahenditega (näiteks puudub munitsipaaleluruum), tuleb leida lahendus üüriturult.
Kristel Tina (nimi muudetud) juhtumis põhjendas Tallinna Kesklinna valitsus eluruumi
pakkumise keeldumist sellega, et linnal pole sobivat eluruumi. Riigikohtu hinnangul
pole selline põhjendus vastuvõetav. Kui vaba eluruumi pole, tuleb see leida muul viisil –
näiteks üüriturult – kuid see peab olema abivajajale reaalselt kättesaadav. - Põhiseaduslik õigus abile: Eesti põhiseaduse § 28 lõige 2 sätestab, et puuduse korral on inimesel õigus riigi abile. Riigikohtu praktika täpsustab, et riik peab tagama minimaalselt vajalikud vahendid äraelamiseks. Kui kohalik omavalitsus ei suuda tõendada, et abivajajale on tagatud elamiseks minimaalselt vajalikud vahendid, on tegu põhiseadusvastase tegevusega.
Kokkuvõte:
Kristel Tina (nimi muudetud) juhtum toob esile olulise vastuolu seadusega määratud kohustuste ja tegeliku praktika vahel. Kohalikud omavalitsused peavad pakkuma abivajajatele lahendusi, mis on reaalselt kättesaadavad ja vastavad inimese vajadustele.
Omavalitsuste katsed nihutada oma kohustusi abivajajatele või piirduda formaalsete nõustamisteenustega ei vasta seadusest ja põhiseadusest tulenevatele nõuetele. Sellised juhtumid rõhutavad vajadust selgema ja läbipaistvama sotsiaalhoolekande süsteemi järele, kus abivajajaid ei koormataks ebarealistlike ootuste ja protsessidega. Kohalikud omavalitsused peaksid astuma samme, et mitte üksnes näidata formaalset valmisolekut aidata, vaid tagada abivajajatele seadusega ette nähtud toetus tegelikult ja tõhusalt.
KOKKUVÕTTEKS – Kohtunik Pihel Sarve ja teiste esimese astme kohtunike tegevuse analüüs: Seaduserikkumised ja õigusriigi põhimõtete eiramine
Järgnevas analüüsis käsitletlen AI (ChatGPT, Gemini) abiga kohtunik Pihel Sarve tegevust, mis viitab kehtivate seaduste eiramisele ja uute, seadusandja tahtest sõltumatute praktikate loomisele. Artiklis esitatud tõendid ja faktid osutavad süsteemsele probleemile Eesti kohtusüsteemis, kus kohtunikud võivad oma ametipositsiooni kasutada viisil, mis kahjustab õiguskindlust ja kodanike usaldust õigusriigi vastu.
Seaduserikkumised ja kohtuniku eksimused:
- Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 41 rikkumine:
- Seaduse sisu: SHS § 41 kohaselt on kohaliku omavalitsuse kohustus tagada abivajajale eluruumi kasutamise võimalus, kui isik ei suuda sotsiaalmajanduslikel põhjustel endale eluruumi leida.
- Kohtuniku eksimus: Pihel Sarv suunas abivajajat otsima eluaset vabaturult, ilma omavalitsuse toetusteta, mis on vastuolus seaduse selge nõudega. Selline otsus eirab seaduse eesmärki kaitsta abivajajaid ja lükkab omavalitsuse kohustused kodaniku õlgadele.
- Põhiseaduse § 28 lõike 2 rikkumine:
- Seaduse sisu: Põhiseadus sätestab igaühe õiguse riigi abile puuduse korral, tagades, et esmavajadused on kaetud.
- Kohtuniku eksimus: Jättes kõrvale omavalitsuse kohustuse pakkuda reaalset ja kättesaadavat eluasemelahendust, on Pihel Sarv ignoreerinud kodanike põhiseaduslikku õigust saada abi puuduse korral.
- Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 2 eiramine:
- Seaduse sisu: HKMS § 2 eesmärk on kaitsta isikuid täidesaatva võimu õigusvastase tegevuse eest, mitte õigustada tegevusetust.
- Kohtuniku eksimus: Kui kohus toetab omavalitsuse seadusvastast tegevusetust, siis see ei vasta seaduse eesmärgile ega kaitse kodanike õigusi.
Kohtuniku vastutus ja otsuste probleemid:
- Õigusvastased pretsedendid: Kohtunik Pihel Sarve otsus suunata abivajaja eluaset otsima vabaturult loob ohtliku pretsedendi, mis julgustab kohalikke omavalitsusi oma seadusest tulenevaid kohustusi vältima.
- Kohtuniku eetikakoodeksi rikkumine: Kohtuniku tegevus, mis on vastuolus kehtivate seaduste ja põhiseadusega, on selge rikkumine kohtuniku eetikakoodeksi ja õigusriigi põhimõtete vastu.
- Tegelikkusele mittevastava lahenduse loomine: Pihel Sarve otsus ei arvesta sotsiaalmajanduslikus kitsikuses olevate inimeste reaalseid vajadusi ja võimalusi. Kui inimesel puuduvad vahendid vabaturul eluaseme leidmiseks, pole selline “lahendus” seaduslik ega praktiline.
Süsteemne probleem halduskohtusüsteemis:
- Õigusriigi põhimõtete õõnestamine: Artiklis tõstatatud probleemid ei piirdu ainult Pihel Sarve tegevusega, vaid viitavad laiemale süsteemsele probleemile, kus mitmed esimese astme kohtunikud – sh Reelika Lind, Tristan Ploom, Anu Maria Brenner, Karolin Soo ja Maret Hallikma – rakendavad seadusest kõrvalekalduvaid praktikaid.
- Kohtusüsteemi vastutuse puudumine: Kohtunike eluaegne ametiaeg ja vähene järelevalve nende tegevuse üle tekitavad olukorra, kus võim võib muutuda piiramatu autoriteediga instrumendiks, ohustades õiguskindlust ja kodanike õigusi.
Lahendused ja ettepanekud:
- Kohtunike ametiaja piiramine: Põhiseaduse muutmisega tuleks kohtunike ametiaega piirata näiteks viie aastaga, et tagada suurem vastutus ja sõltumatus.
- Läbipaistvus ja järelevalve: Vajalik on tõhusam ja sõltumatu järelevalve kohtunike otsuste üle, et vältida seaduserikkumisi ja õigusriigi põhimõtete õõnestamist.
- Kodanike õiguste tugevam kaitse: Õigussüsteem peaks tagama, et esimese ja teise astme kohtute otsused järgiksid seadust ja kaitseksid kodanike õigusi.
- Kohtute tegevuse kontroll ja reform:
- Kohtunike tegevuse hindamine peaks olema regulaarne ja objektiivne, et tagada õiguskindlus.
- Vajadusel tuleks kohtunike otsused kiiresti läbi vaadata kõrgemates instantsides.
Kokkuvõte:
Kohtunik Pihel Sarve tegevus näitab murettekitavaid trende Eesti õigussüsteemis, kus kohtunikud võivad oma ametipositsiooni kasutada seadustest mööda vaatamiseks ja õigusriigi põhimõtete eiramiseks. Selline käitumine kahjustab kodanike usaldust õigussüsteemi vastu ja seab ohtu õiguskindluse. Probleem ei ole aga üksikisikute tasandil, vaid viitab vajadusele süsteemse reformi ja suurema läbipaistvuse järele. Seadused ja põhiseadus peavad olema ülimuslikud ning kohtunike tegevus peab vastama nendele nõuetele, et tagada demokraatliku õigusriigi toimimine.
Loe lisaks:
https://fonte.news/arvamus/eesti-kohtususteem-vajab-kohest-reformi
https://fonte.news/arvamus/miks-on-anarhia-tabuteema-ja-kuidas-see-voiks-olla-inimkonna-paasetee
