Eluliselt ebausutav, et kohtunikud Reelika Lind, Tristan Ploom, Pihel Sarve ei tunne seadust, kas see on etteplaneeritud ebaseaduslik tegevus?
Käesolev artikkel on võetud: https://newschannel.news/eluliselt-ebausutav-et-kohtunikud-reelika-lind-tristan-ploom-pihel-sarv-ei-tunne-seadust/
Eluliselt ebausutav, et avalikud teenistujad (tegutsevad kohtuniku ametialal) Reelika Lind, Tristan Ploom ja Pihel Sarv ei tunne seadust. Kuid mulle on jäänud mulje, et kas nad etteplaneeritult teevad seadustest väljaspool otsuseid?
Pole kuidagi eluliselt usutav, et halduskohtu kohtunikud – avalikud teenistujad – Reelika Lind, Tristan Ploom ja Pihel Sarv ei tunne Eesti Vabariigi Põhiseadust, Euroopa Sotsiaalhartat, võlaõigusseadust, halduskohtumenetluse seadust. Minu arvates just nende vastu eksivad nad korduvalt, kui vaadata sügavuti nende poolt tehtud kohtuotsustesse.
Minu arvates, kui kohtunikud (avaliku teenistujad) süstemaatiliselt, ettekavatsetult teevad seadusega vastuolulised ja ebaseaduslikke otsuseid, siis mis see on? Kas see võib olla organiseeritud kuritegevus?
Kohtunikud õigustavad ennast sellega, et Eesti kohtusüsteem on ikkagi õiglane kuna on kolme-astmeline. Miks kohtunik teeb esimeses astmes ebaseadusliku otsuse meelega?
Iga endast lugupidav kohtunik teeb igas astmes õiglase ja seadusest tuleneva kohtuotsuse. Samuti on minu arvates mõnel kohtunikul isiksusehäired (jonn, kättemaks,…) nii suured, et nad ka ei paranda oma otsuseid. Iga endast lugupidav kohtunik parandab ka oma vead koheselt, eriti kui need on põhiseaduse vastased. On väheusutav, et kohtunik pole huvitatud enda maine heast kuvandist.
Minu arvates Eesti kohtuprotsessides lokkab seadusevastaste otsuste tegemine, kus eksitakse korduvalt ka põhiseaduse vastu.
Näide link Reena Nieländer , kes ikka pole peale poolt aastat enda põhiseaduse vastast otsust parandanud, vaatamata tema vastu esitatud taandamise avaldusele ja kohtuesimehele Astrid Asi’le kaebamisele. Kohtuesimehe vahendusel saime teada, et Reena Nieländeril on väga palju tööd ja tal pole võimalik „seda ühte lauset“ parandada. Kui kohtuesimees ei suuda või ei taha kohtunikku „korrale kutsuda“, siis jääb mulje, et kohtuesimees „kiidab vaikimisi“ sellise seadusevastase käitumise heaks.
Samuti Harju Maakohtu esimees Astrid Asi ei aktsepteerinud Reena Nieländeri tagandmise taotlust, kus üks tagandamise põhjus oli, et Reena Nieländer pole erapooletu temast meedias ilmunud artikli pärast. Astrid Asi põhjendas aga, et Nieländer on erapooletu, kuna teda ei mõjuta teadmised temast avaldatud lood meediaartiklites. Samas Astrid Asi, endise kriminaalkohtunikuna, on iseenda kohtuotsustes teinud just vastupidiseid otsuseid. Kuidas sellised kohtunikud peavad ennast ausaks ja erapoolikuks?
Minu arvates kohtuniku amet ei tohiks olla eluaegne. Seda enam, kui mitme kohtuniku jaoks nende otsuste tegemisel põhiseadus ei kehti, nagu Pihel Sarv, Reena Nieländer, Reelika Lind, Tristan Ploom, Liina Naaber-Kivisoo, siis sellega nad tunnistavad ka põhiseaduse kehtetuks ise endale põhiseaduse punktis „kohtunikud on eluaegsed“.
Kohtunikud ei tohi olla rohkem ametis kui 4-5 aasta ja neid tuleb kontrollida ja jälgida, et nad teevad otsuseid vastavalt seadusele, mitte isiklikele maailmavaadetele. Samuti tuleb sisse seada rahvakohtunikud ja vanemate koda, kes teostaks kohtunike järelvalvet.
Halduskohtunikud Reelika Lind ja Kaupo Kruusvee on tunnistanud oma kirjas, et erinevad kohtunikud teevad erinvaid otsuseid ja need ei sõltu seadusest vaid nende maailmavaadetest ja mitte keegi ei saa sinna sekkuda.
HALDUSKOHUS Tristan Ploom, Pihel Sarv , Reelika Lind
Tegu on Tallinna Kesklinnavalitsuse ja toimetulekut saava perekonna kaasusega. Kus Halduskohtunikud on linnaosa ametnike poole nii kaldu, et seadusi pole enam olemaski otsuste tegemisel. Samuti on minu arvates rikutud uurimiskohustust kohtunike poolt – kohtunikud ei uurinud mitte ühtegi asjaolu. Kohtunikud oleksid võinud helistada töötukassa konsultandile, küsida pereliikmetelt nende elukoha kohta, linnaosavalitsusest uurinud teiste töötute kohta kas kõigilt nõutakse töötukassas kirjas olemist, võrdset kohtlemise printsiipe jne.. Kõik toetuse taotleja poolt esitatud tõendid olid automaatselt ebausutavad. Minu arvates Tristan Ploom, Pihel Sarv ja Reelika Lind on viinud kohtumõistmise uuele tasemele ilma tõenditeta, vastaspoole argumente mitte isegi läbi lugedes, veel vähem neid seisukohti kommenteerimast kohtuotsuses.
Minu arvates Tristan Ploom, Pihel Sarv , Reelika Lind ei tunne võlaõigusseadust (sellest oleme juba varasemalt kirjutanud) aga sellest veel vähe, nad ei pea kinni põhiseadusest ja samuti ei tunne nad halduskohtumenetluse seadust, mis ütleb:
„HKMS § 2 lõike 1 kohaselt on halduskohtumenetluse ülesanne eelkõige isikute õiguste kaitse õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel. Kaebajale ei ole arusaadav, miks temale sellist kaitset ei võimaldata ning õigustatakse ja julgustatakse haldusorganit nõudma dokumente, mille esitamise kohustust seaduses ei ole ja mille mitteesitamine ei anna järelikult alust ka toetuse määramisest ja maksmisest keelduda.“
Minu arvates Tallinna Kesklinna Valitsuse avalikud teenistujad Kristel Tina, Marje Paljak, Moonika Roosnupp, Heinar Eranurm, Krista Tammsaar reaalselt kiusavad ja kohtlevad ebavõrdselt toimetuleku raskustes perekondi. Loomulikult pole kohtunikud tahtnud seda uurida ega kindlaks teha, kas taotleja kaebused kiusamise ja ebavõrdse kohtlemise kohta vastavad tõele. Ametnikel on teada see, et perekonna abivajadus on hinnatud ja teada juba aastaid aga ametnikud toimetuleku taotlusi ei rahulda.
Ametnike seadusevastane tegevus ja kius on viinud selle perekonnapea tervise sellisele halvenemisele, mis on toonud kaasa töövõime languse. Siinjuures on kohtunikud Tristan Ploom, Pihel Sarv , Reelika Lind minu arvates pannud toime kuriteo , mille tulemus on tekitatud Tallinna elanikule kehalised vigastused – töövõime osaline langus töötukassa otsusega. Eestis pole võimalik meie seaduste juures neid kohtunikke vastutusele võtta? Minu arvates on Kohtutele antud piiramatud õigused inimese elude rikkumisele ilma, et keegi vastutaks ja kellegile pole ka kaevata.
Avalikud teenistujad, kes on võtnud endale kohtuniku rolli, Tristan Ploom, Pihel Sarv , Reelika Lind ei ole eraisiku argumente analüüsinud kohtuotsuses ja nad pole isegi maininud peres ülalpeetavat eluaegse terviserikkega alaealist. Kohtusüsteemis töötavad avalikud teenistujad peavad kaitsma bürokraatia, ebaõigluse ja ebavõrdsuse eest kodanikke ametnike eest, kes rikuvad seadusi ja ei kohtle kodanikke võrdselt ja õiglaselt. Eestis on vastupidi – kohtunikud kaitsevad ametnikke kodanike eest ja ka siis kui kodanik on täitnud kõik seadusest tulenevad tingimused.
Minu arvamuse järgi tundub, et Eesti Kohtusüsteem on muutumas organiseeritud kuritegelikuks organisatsiooniks. Võibolla mõni kohtunik on seal veel aus aga seda me näeme aja jooksul ja lahkame järgmistes artiklites.
Eesti Vabariik on ühinenud 1998. aasta 4. mail Euroopa sotsiaalhartaga (edaspidi Harta), mille I osa p 13 sätestab, et kõigil piisavate elatusvahenditeta isikutel on õigus saada sotsiaal- ja meditsiiniabi; p 14, et igaühel on õigus kasutada sotsiaalhoolekande teenuseid; p 16, et perekonnal kui ühiskonna alusel on oma täieliku arengu kindlustamiseks õigus saada sotsiaalset, õiguslikku ja majanduslikku kaitset. Harta artikkel 13 punktides 1-3 on sätestatud p 13 lepingupoolte kohustused tulemuslikult Hartas sätestatud õiguste rakendamiseks. Vastavalt harta artiklile 13 on lepingupooled, sh Eesti Vabariik kohustatud tagama, et iga piisavate elatusvahenditeta isik, kes pole suuteline oma tööga või muude allikate, eelkõige sotsiaalkindlustussüsteemi hüvitiste kaudu selliseid vahendeid hankima, saab küllaldast abi ning haigestumise korral oma seisundile vastavat hooldust art 13 p 1); tagama, et selline abi ei ahendaks selle saaja poliitilisi või sotsiaalseid õigusi (art 13 p 2); sätestama, et igaüks võib saada asjaomaste avalik-õiguslike või eraõiguslike talituste kaudu niisugust nõustamist või isiklikku abi, mis on vajalik vältimaks, kõrvaldamaks või leevendamaks tema või tema perekonna elamist puuduses (art 13 p 3). Ka Eesti Vabariigi põhiseaduse § 28 näeb ette õiguse saada puuduse korral riigilt abi. Kuidas abi osutatakse, täpsustab sotsiaalhoolekande seadus, toimetulekutoetuse maksmise osas §§ 131-134. Seega tuleb toimetulekutoetuse taotluse menetlemisel lähtuda ennekõike toimetulekutoetuse eesmärke arvestades nendes paragrahvides sätestatust, seejuures hülgamata Euroopa sotsiaalharta ja põhiseaduse eesmärke.
Kui on pöördutud abi saamiseks Riigikohtu esimehe Villu Kõve poole, siis ta ütleb selle peale, et pole tema menetluses ja tema ei saa sekkuda. Villu Kõvele viitavad iga päringu vastuskirjas Eesti Vabariigi president, Õiguskantsler, Justiitsminister aga tegelikkuses pole mingit võimaliku lahendust kohtunikke töölt lahti lasta, korrale kutsuda, jne.
See võimude lahususe printsiip on andnud neile kohtunikele piiramatud õigused toime panna kuritegusid ja mitte keegi ei võta neid vastusele, mitte keegi ei saa neid ametist vabastada. Minu arvates annab selline tunnetus neil segamatult toime panna seadusevastaseid tegevusi, see võib lähtuda nende egost, isiksusehäiretest, kättemaksust ( avaldatud artiklid), lohakusest, võib olla tegi otsuseid kodukontoris joobes, lõkke ääres grillimas, saunas seltskonnaga, kes mõjutasid teda, või hoopis tegi seda tema kohtujurist ja ta polegi otsust lugenud?
Igal juhul ei tohi olla kohtunikud eluaegsed ja piiramatu võimuga, see on kahjulik kogu ühiskonnale ja õigusruumile. Samas on kohtunikel ka ringkaitse ja ka järgmine aste võib teha seadusevastaseid otsuseid. Kohtunik peab vastutama oma otsuste ja tagajärgede eest.
Vaadates Eesti õigusruumi ja õigluse mõistmist, siis sellest saaks korraliku raamatu kokku panna – Eesti Vabariigi õigusest ja õiglusest, mida ei eksisteeri.
Tristan Ploom, Pihel Sarv , Reelika Lind, Kaupo Kruusvee uudiste lingid leiate siit:
Artikli allikas: News Channel
39
