Teemal – inimesed ei usu, et nende sõna loeb.
Meil on tegelikult kõik vajalik olemas.
Analüütik andis nähtamatule (inimese sisemine tõde) juba 15 aastat tagasi siinse nullruumi, mis on enda tunnistamiseks vajalik.
Sest sügavama tasandi Mina Olen avaldub ainult universaalses kontekstis – nullkontekstis ehk ka neutraalsuses saab reeglite järgi katuste all roomaja lõpuks olemuse rahus püsti tõusta.
Me oleme üle kogu maailma ühes ajas ühes ruumis suhtlemas juba 15 aastat (paljud pole seda üldse märganud muidugi…)
See oli infoplahvatus ja allutamise mustrite sulamise algus.
See oli analüütikale toetumise lõpp, mille kosmoseanalüütik ise inimkonnale kinkis.
See oli väga suur annetus, kuninglik kingitus…
See tähendab, et iga inimene, kes on suuteline enda eest vastutama väljendusoskuse tasemel, saab endale anda nime, näo, sõna.
Ja see tähendab looja ülenemise algust igaühes, kes võtab tõusta.
Me olemegi saanud sõna.
Aga kas me saame sellest oma pimedas allumise inertsis aru?
Viimastel aegadel oli see allumine juba nii kõikehõlmav, et polnudki inimest enam.
Käsud tulid peamajast, avariisid tegid autod, info tuli USA-st või Hiina valitsuse pressiteatest jne…
Me olime täielikult varjudele allunud, pidades end veel ratsionaalseteks kaine mõistusega olenditeks, mitte mingiteks uhhuudeks…
Jah.
Me näeme palju pimedat inertsi.
Ka nullruumi tullakse kohe “teistega” tegelema, kaste, gruppe, piiranguid ehitama.
Kellestki teisest rääkima.
Kohe kedagi jälle välja viskama, kaebama, sõimama, solvuma, süüdistama, kannatama jne.
Need kõik on materiaalse mõõtkava teist esmaseks mõjuriks asetavate kaitsekäitumiste, reageerimiste müra.
See ruum on enda tunnistamiseks.
See on lihtsalt nullruum, kuhu looja sagedus mahub harmooniasse väljenduma.
Kus üks saab end väga sügavalt üldises avaldada.
Avaldada tõelist tõelises.
Sest kui see on minu reaalsus, milles ma elan, siis milline ta ka poleks, on see minu reaalsus – tõelisus.
Nullruum pole teiste peale mõtlemiseks, vaid enda teadvuse neutraalses positsioonis tunnistamiseks.
Sõna on loov.
See on kui mõtte helisemine reaalsuse sillal.
See kõlab kõigega kokku sünkroonsuste kaudu.
See ruum on teadvuse ülitäpne kosmiliselt korrapärane ruum.
Siin saab puudutada äratundmiste kaudu ja see edendab vastastikku.
Vaimseks püstitõusmiseks vaba taeva all ja see vaba taevas on minu teadvuse seisund hetkel, kui ma ennast väljendan keskendumises ja selguses, mis pärineb mu sügavast äratundmisest.
Ennast väljendades tuleb asetada konteksti kogu maailm, kõik inimesed, kogu ümbritsev, minu reaalsus jne.
Nullkonteksti oma teadvuses.
Selles on asi.
See on püstitõusmine iseendas.
Vaimne iseseisvumine.
Ärkamine eneseteadlikkuses.
See on ratsionaalse küpsuse, analüütilise võimekuse kingitus inimarengusse, mille oleme kätte saanud.
