Me elame ajastul, kus nõudmised on valjud: õiglust! õigust! korda! rahu! Sotsiaalmeedia kihab süüdistustest, institutsioonidelt oodatakse kiiret sekkumist, seadustelt täiuslikku toimimist. Kuid samal ajal jääb õhku üks ebamugav küsimus, mida inimesed väldivad sama järjekindlalt nagu peeglisse vaatamist siis, kui seal paistab tõde:
Kes vastutab?
Sest nii kaua, kui vastutus on udune ja laialivalguv, jäävad ka vabadus, rahu, õiglus ja õigus poolelijäänud unistuseks. Need ei sünni loosungitest. Need ei teki nõudmisest. Need ei kasva välja “keegi peaks” kultuurist. Nad tekivad alles siis, kui iga inimolend siin 3D duaalses maailmas võtab vastutuse iga oma mõtte, sõna ja teo eest.
Õiglust ja rahu ei saa ehitada vastutuseta
On lihtne nõuda seaduste täitmist, kui “seadused” on midagi, mida täidavad teised. On mugav rääkida õigusriigist, kui vastutus on alati kellegi teise õlul: poliitikutel, ametnikel, kohtutel, “süsteemil”, “nendel”.
Aga olgem ausad: pole mõtet nõuda õiglust ja õigust, kui pole paika pandud inimese vastutust.
Kui inimene ei vastuta, muutub seadus paberiks. Õigus muutub loosungiks. Õiglus muutub relvaks vastase ründamiseks, mitte peegliks enese ausaks vaatlemiseks – õiglust ei kasutata enam enesekriitikaks ja vastutuse võtmiseks, vaid teiste süüdistamiseks ja karistamiseks. Sellisel juhul ei küsita enam: “Mida mina tegin või tegemata jätsin?”, vaid: “Kuidas tõestada, et teine on süüdi?”
Kui õiglus on relv, teenib see ego, võimu ja eneseõigustust. Kui õiglus on peegel, aitab see inimesel näha oma rolli, vigu ja vastutust. Ühiskond, mis kasutab õiglust relvana, toodab konflikte; ühiskond, mis kasutab õiglust peeglina, loob küpsust, usaldust ja rahu.
Ja siis sünnibki tuttav muster: kõik räägivad korrast, kuid keegi ei taha olla korras ühiskonnas. Kõik nõuavad, et teised käituksid paremini, kuid ise jäetakse “oma erand” alles.
Inimkonna ajalugu on selle tõestus: kui keegi ei vastuta, kordub kaos
Ajalugu ei ole lihtsalt kuupäevade rida. Ajalugu on inimkäitumise korduv ring: vastutus → usaldus → stabiilsus või vastutusest põgenemine → süüdistamine → lagunemine.
- Impeeriumid lagunesid, kui eliit hakkas elama vastutuseta: privileegid jäid, kohustused hajusid. Kui reeglid kehtivad “rahvale”, aga mitte “valitsejale”, kaob ühiskonnas sisemine leping.
- Revolutsioonid muutusid terroriks, kui “õigluse” nimel lõpetati vastutus. Kui eesmärk pühitseb abinõu, siis enam ei vastutata oma sõnade ja tegude eest, vaid õigustatakse neid “suurema hüvega”. Nii sünnibki uus ebaõiglus vana asemele.
- Sõjad ja massikuriteod said võimalikuks, sest liiga paljud ütlesid: “Ma täitsin käsku.” See lause on vastutusest põgenemise klassikaline mask. Ja just selle maski rebimine oligi hiljem paljude kohtuprotsesside süda: inimene ei saa oma tegu peita käsu, hirmu või “olude” taha, kui tagajärjeks on teise inimese kannatus.
Need mustrid pole kadunud. Nad on täna meie keskel, ainult teistes riietes: “Ma lihtsalt jagasin.” “Ma ainult naljatasin.” “Ma olin emotsioonis.” “Kõik teevad nii.” “Süsteem sundis.”
Ei. Sa tegid. Sa ütlesid. Sa mõtlesid. Sa valisid.
Hiljutine värske näide Eesti majanduses ja seaduseloomes, kus hasartmängu maksustamisel “vabastati” hasartmängud maksust “kogemata” ja kas need vastutavad inimolendid võtavad vastutuse ja astuvad oma ametikohalt tagasi? Seda saab nüüd näha. “Teine” meedia kirjutab:
“Vastutus annab vabaduse”: lihtne tõde, mida kardetakse
Minu kunagine mõte blogipostituses 3 aastat tagasi on täna väga aktuaalne — “Sa oled vaba kui võtad vastutuse. Nii lihtne see ongi.” — on korraga nii selge, et see ehmatab. Sest see võtab ära kõik mugavad põgenemisteed.
Vabadus ei ole “teen, mis tahan”. See on lapsik karikatuur vabadusest.
Vabadus on võime kanda tagajärgi ilma süüdistamata teisi.
Vabadus on sisemine selgroog: ma ei ole ohver oma impulssidele, ma ei ole mängukann teiste provokatsioonide käes, ma ei ela vabandustest.
Ja siit jõuame raputava tuumani:
vastutuse puudumine on orjus.
Orjus oma harjumustele. Orjus oma vihale. Orjus oma hirmule. Orjus oma õigustustele.
Sa vastutad iga hingetõmbe eest
See kõlab drastiliselt, sest see ongi drastiline. Aga just seetõttu see töötab nagu äratuskell.
Sa vastutad iga hingetõmbe eest.
Kas sa hingad sisse puhast energiat või ohtlikke aineid? Kas sa valid keskkonda, seltskonda, ruumi, tempo? Kas sa mõtled enne kui “tõmbad” midagi endasse — sõna otseses ja ka ülekantud tähenduses?
Kui sa mõtled või ei mõtle enne hingamist, vastutad ainult sina oma elu eest ja sellel on tagajärjed. Kedagi teist ei saa süüdistada.
See ei tähenda, et maailm on õiglane. See tähendab, et sinu elu on sinu vastutus.
Sa vastutad iga mõtte eest
Meile meeldib uskuda, et mõte on “ohutu”, kuni see ei muutu teoks. Aga mõte on juba suund. Mõte on seeme.
Sa vastutad iga mõtte eest, mis pähe tuleb.
Mõte annab impulsi sõnadeks ja tegudeks. Kui sa realiseerid mõtte sõnades või tegudes, sa vastutad ja sellel on tagajärjed. Kedagi teist ei saa süüdistada.
Just seepärast pole juhuslik ütlus: “Kümme korda mõõda ja siis alles lõika.”
Mõtle kümme korda mõte läbi enne, kui sa selle välja ütled või tegudeks valad. Nii nihutad oma elu kvantiteedilt kvaliteedile. Müra väheneb. Takistused selginevad. Ja tekib ruum — see sama ruum, mida inimesed nimetavad vabaduseks.
Vastutus ei ole osaline: nagu usaldus, kas on või ei ole
Vastutus on nagu usaldus. Natukene ei saa vastutada ja usaldada. Sa kas vastutad või ei vastuta. Mõlemal juhul on tagajärjed.
See on ebamugav, sest enamik inimesi tahab vastutada ainult seal, kus see on “talutav”. Seal, kus see ei maksa liiga palju. Seal, kus see ei nõua vabandamist. Seal, kus see ei nõua hüvitamist. Seal, kus see ei nõua muutust.
Aga see ei ole vastutus. See on turundus.
Ja siin on veel üks karm, kuid vältimatu seaduspära:
Vastutusest põgenemine annab eeskuju teistele.
Kui sina nihutad oma süüd, muutub see normaalsuseks. Kui sina õigustad oma väikest ebaausust, annab see loa teise suuremale ebaaususele. Kui sina ütled “ma ei pidanudki”, õpib ühiskond sama lauset.
Nii ei ole mõeldav “vastutada seal, kus on talutav”. Sest just nii sünnib maailm, kus keegi ei vastuta.
Kõiksuse puhas valgusallikas: vastutus kui hinge õppetund
Kui vaadata vastutust mitte ainult sotsiaalse leppena, vaid vaimse arenguna, avaneb veel üks kiht.
Kõiksuse puhta valgusallika vaates — seal, kus teadvus on selge ja varjud ei valitse — on vastutus tõelise küpsuse märk. Kõiksuse intellekt ei vaja süüdlase jahtimist; ta näeb põhjus-tagajärg seoseid. Ta teab, et duaalses maailmas on õppimine tihe ja sageli valus, kuid õppimise kese on üks:
hing peab õppima vastutust võtma ka siis, kui ta on teinud kurje tegusid teiste suhtes.
See ei ole “enesehävituslik süü”. See ei ole “ma olen halb ja seetõttu väärtusetu”.
See on teadvuse sirgumine: ma vaatan oma teole otsa, tunnistan selle mõju, kannan tagajärge, parandan, heastan, muudan suunda.
Sest vastutuseta pole lunastust. Vastutuseta pole tõelist muutust. Vastutuseta pole ka rahu — ei ühiskonnas ega inimese sees.
Tänane probleem: “keegi ei vastuta” kultuur
Meie tänane kriis ei ole ainult poliitiline, majanduslik või moraalne. See on vastutuse kriis.
- vastutus lükatakse “süsteemile”,
- süü hajutatakse “kõigile”,
- otsused peidetakse “meeskonna” taha,
- sõnad maskeeritakse “arvamuseks”,
- teod õigustatakse “reaktsioonina”.
Ja nii tekib ühiskond, kus kõik on korraga prokurör ja ohver, aga peaaegu mitte keegi ei ole täiskasvanu.
Siin on hoiatus:
Kui sa tahad vabadust, rahu, õiglust ja õigust, siis alusta kohast, mida sa kontrollid — enda mõtetest, sõnadest, tegudest. Mitte seepärast, et “sina pead”, vaid seepärast, et ilma selleta ei sünni midagi püsivat.
Vastutus kui tee vabadusse
Vastutus ei ole karistus. Vastutus on võti.
- Kui sa vastutad oma hingetõmbe eest, hakkad sa valima elu.
- Kui sa vastutad oma mõtete eest, hakkad sa looma kvaliteeti.
- Kui sa vastutad oma sõnade eest, hakkad sa kasvatama usaldust.
- Kui sa vastutad oma tegude eest, hakkad sa ehitama rahu.
Ja siis juhtub midagi, mida välised süsteemid ei suuda ära teha: sa muutud vabaks.
Sest lõpuks on see tõesti nii lihtne ja nii halastamatu:
Võta vastutus ja oledki vaba.
Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht
Loe lisaks:
