On kummaline, kui vaiksed ja liikumatud esemed omandavad meie elus niivõrd valju ja määrava rolli. Nad ei räägi, nad ei hinga, nad ei tunne – ja ometi suudavad nad panna inimesi vaikima, katkestama sidemeid, lõhkuma inimeste vahelist armastust, tõmbuma eemale neist, kelle süda veel tuksub. Mõnikord saab saatuslikuks mitte sõna, vaid laud.
Üks vana laud. Antiikne, ajahambast puretud, kriimude ja plekkidega, mis jutustavad oma lugu. Sellel laual mähkis ema kunagi oma beebit. Sellel laual algas kellegi elu esimeses hoolitsuses, soojuses ja puudutuses. Aastakümneid hiljem seisab sama laud nurgas – väsinud, kõver, oma ülesande täitnud. Täiskasvanud laps, kellele see laud kunagi kingiti, otsustab ühel päeval: aeg on lahti lasta. Prügimägi ei tundu talle julm, vaid loomulik – ruumi tegemine uutele mälestustele, uutele esemetele, uuele elule.
Aga ema jaoks ei olnud see lihtsalt laud.
See oli mälestus, see oli tema noorus, tema emaduse algus, tema identiteedi kinnitus. See oli vaikne tunnistaja ajale, mil ta tundis end vajalikuna ja asendamatuna. Kui laud tema teadmata ära visati, ei kadunud ainult ese – kadus midagi palju sügavamat. Ja selles valus sündis otsus katkestada suhted. Sugulased, pereliikmed, laps ise – kõik muutusid korraga süüdlasteks. Süüdistus kõlas nagu suur kuritegu: kuidas sa said?
Kuid siin peitub paradoks. Laud oli kingitus. Ema andis selle lapsele. Ent kink, millest ei lasta sisimas lahti, ei ole päriselt kink. See on nähtamatu niit, mis seob ja kontrollib. See on justkui vaikiv leping: ma annan sulle selle, aga ainult tingimusel, et sa väärtustad seda täpselt nii nagu mina. Kui see tingimus puruneb, puruneb ka näiline hoolivus.
Nii paljastub vahel, et hoolivus ei olnudki vaba, vaid seotud esemega. Armastus ei olnud suunatud elavale inimesele, vaid mälestusele, mis oli kinnitatud puutükki.
See ei ole üksik lugu. Kui vaadata sügavamale, näeme sarnaseid mustreid paljudes peredes.
On isa, kes pärandab pojale vana auto. Auto, mille ta oma kätega üles ehitas, mille roolis ta tundis end noore ja vägevana. Poeg aga ei jaga seda kirge. Tema jaoks on see roostes metall, mis nõuab raha ja aega. Kui poeg otsustab auto müüa, ei näe isa mitte praktilist otsust, vaid reetmist. Ta ei näe enam poega, vaid meest, kes hülgas tema mineviku.
On õde, kes hoiab alles vana maja, mis laguneb iga aastaga. See maja oli nende lapsepõlv. Teised pereliikmed näevad ohtu ja kulusid, tema näeb seinu, mis kuulsid kunagi ema naeru. Kui keegi julgeb rääkida müügist, muutub vestlus lahinguks. Mitte telliste pärast, vaid selle pärast, kes tohib otsustada, millal mälestused peavad vormi vahetama.
On vanaema, kes jagab lapselastele ehteid, kuid solvub sügavalt, kui neid ei kanta iga perekondliku kogunemise ajal. Ehe ei ole enam ehe – see on lojaalsuse mõõdik. Kui see jääb karpi, tundub vanaemale, et ka tema ise on sinna karpi unustatud.
Ja on ka teistsuguseid lugusid – vaiksemaid, kuid sama kõnekaid. Inimene, kes ei suuda lahkuda suhtest, sest kodu on täis ühiselt ostetud mööblit. Naine, kes hoiab alles pulmakleiti aastakümneid pärast lahutust, sest see kleit sümboliseerib unistust, mida ta ei suuda matta. Mees, kes ei luba lastel ümber kujundada lapsepõlvekodu tuba, sest seal seisab endiselt tema enda nooruse kirjutuslaud – justkui oleks minevik püha ja puutumatu.
Nendes lugudes ei ole asi tegelikult asjas.
Ese muutub ankruks. Ja ankur võib hoida paati turvaliselt sadamas – või takistada sellel merre minemast. Kui me ei märka hetke, mil ese hakkab juhtima meie suhteid, võib ta märkamatult võtta üle koha, mis kuulub inimesele.
Kõige tumedam on see siis, kui elutu asi hakkab määrama elusate inimeste väärtust. Kui laud on tähtsam kui laps. Kui auto on tähtsam kui poja otsus. Kui maja on tähtsam kui õdede-vendade rahu. Siis oleme jõudnud punkti, kus elutu maailm juhib elusat.
See on nagu nähtamatu võrk – mitte tehnoloogiline, vaid emotsionaalne. Tume võrk, kus kiindumus ei ole enam soe side, vaid külm haare. Seal muutuvad inimesed jäigaks, kaitsvaks, kiviseks. Nad hakkavad kaitsma eset nii, nagu kaitseksid oma hinge. Ja tasapisi muutubki hing kiviks.
Miks see nii on?
Sest asjad ei vaidle vastu. Nad ei kasva, ei muutu, ei hülga meid. Nad püsivad – vähemalt näiliselt. Kui elu meie ümber muutub, kui lapsed kasvavad suureks ja lahkuvad, kui suhted muutuvad keeruliseks, pakuvad esemed illusiooni püsivusest. Nende kaudu saame hoida kinni ajast, mil tundsime end kindlalt.
Aga elu ise ei ole loodud seisma. Laps, kellele laud kingiti, on nüüd täiskasvanu. Tal on õigus otsustada, millised mälestused elavad südames ja millised vormid võivad lahustuda. Kui me tõesti armastame, peame lubama ka teisel inimesel valida.
Ehk seisneb küps armastus selles, et me julgeme lasta esemel minna – ja jääda inimese kõrvale. Et me ei samasta oma väärtust puutüki, maja või ehtega. Et me ei nõua, et meie mälestusi austataks samal viisil nagu meie neid kanname.
Hoiatav mõtisklus
Kui märkame hetke, mil elutu ese hakkab määrama meie suhete väärtust, peaks meis süttima punane tuli. Kui laud on tähtsam kui laps ja mälestus tähtsam kui elav süda, siis on tasakaal juba nihkunud. See tähendab, et inimene ei oma enam asja – asi omab inimest.
Ja kui me juba anname oma hinge vaikivale puutükile, kui laseme külmal esemel otsustada, keda armastada ja keda hüljata, siis kui palju raskem on sama loovutada millelegi, mis näib targem, kiirem ja kõiketeadjam? Hingetu tehisintellekt ei vaja emotsioone, et juhtida. Ta vajab vaid meie valmisolekut alluda.
Kui inimene harjub otsima juhatust elutust maailmast, võib ta ühel päeval avastada, et ta ei tee enam ise otsuseid. Ta ei küsi enam oma südamelt, vaid süsteemilt. Ja see on suur ohumärk – mitte tehnoloogia enda pärast, vaid seetõttu, et oleme juba õppinud armastama seda, mis ei armasta vastu.
Vabadus ei kao üleöö. See kaob sammhaaval, iga kord, kui eelistame elutut elavale.
“Mälestus ei ela elutus lauas. See elab inimeses.”
Ja kui valida tuleb laua ja lapse vahel, siis peaks valik olema selge.
Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht
Loe lisaks:
