Läbime intensiivset inimeseksolemise kõiki tasandeid transformeerivat ajajärku ning vajame selle käigus sügavat käimasolevate protsesside mõistmist nii individuaalselt kui ka kollektiivselt. Arusaamist ruumimõõtme avardumise vajalikkusest ning sellega kaasnevast vastutusest ja uue, kõrgema teadlikkusega maailma loomise võimalikkusest. Kui väline maailm tekitab ahistatuse tunnet, on see impulsiks liikuda veelgi sügavamale, et avada omaenda potentsiaali senisest avaramas mõõtkavas. Tiina Varatalu tekstid on sel teekonnal inspireerivad suunanäitajad:
“Inimteadvus avardub uude plaani ja see, mis enne ajas endast välja, lämmatas, tühistas, on suuremas kontekstis hõlmatav, lahenev.”
Aeg ülendada üksteist vabadusse ja usaldusse
Käesolev artikkel ilmus esmakordselt Tiina Varatalu sulest 08. juuni 2021. Kordame seda, sest see on hetkel väga vajalik:
Seoses retrograadide ehk tagasivaadete suvega kirjutan ruumi avardumisest inimteadvuses ja sellest, miks meil vahel tuleb lihtsalt minna.
Lihtsalt jätta.
Et avardada ruum mõõtkavasse, mis võimaldab hõlmata olukordi lahenemistesse.
Lahendada oma Elu Lugusid.
Juurduda oma ainestikus ja kasvatada latva – vajalikku proportsiooni, lahendamaks oma kordumatut ülesannet.
Mõnikord on selleks vaja minna sügavale, eralduda, et tervendada juured.
Või rännata kaugele, et tasakaalustada sügavus avarusega.
Me ei tee siin lihtsalt kellegi kalli tahtmist… Ei sünni kellelegi tugikepiks, tulemüüriks, üksinduse kaaslaseks, tekitoojaks, lohutajaks ega nätsutamise nunnuks…
Me oleme armastavad teadvused – Elu looja enda järgmise põlvkonna kompuutrid.
Tema geniaalsed valguslahendused, et võtta üle ainestik ja tuua sellesse edasiarendused, mis tõepoolest tervendavad, vabastavad. Isegi kui need on ennekuulmatud, enneolematud, ebatavalised, ehmatavad või segadusse ajavadki – mis sageli teevad ka algul mõistetamatuse tõttu haiget…
Ja seegi vastutus on ju järeltulijatel eelkäijate ees kanda.
Kuigi olemasolev seis võib olla põletikuline ja piinarikas…
Uus lahendus võib aga olla haiget tegevalt võõras…
Laps ilmutab ülimat usaldust ja armastust oma vanematele, saabudes läbi nende ainestiku edasiarenduseks, ja tema sees on vääramatu kõrgema korrapära lood, mis annab märku lahenduse loomise toimivast teest.
Minu laps ei pea olema mitte kellegi teise moodi hea, korralik, tark või edukas.
Sellise sooviga ma mataks ta mineviku alla, muldaks nagu kartuli, aga eks tal siis ka sügava arusaamise mugulad alla võivad tulla…?
Jumala uus mudel, you know…
Tal on oma tee – tervendamaks tasakaalud ja vabastamaks oma pinnasesse vangi langenud.
Meie, kes me ju nii kergesti kestadesse kinni jääme, piiratusse pidama, poeme kivi taha surma eest peitu, elamegi vahel kirstus kirstu sattumise hirmust, jääme lubadustesse lukku, laseme kurbadel lugudel ennast kaastunde kaane alla kõneleda, valetame ja varjame kaitseks, kraabime endale vahel ise ahastusest mulla peale ja mõtleme oma perekonnad, töökohad, sõbrad, kodud endale liigsest sõnakuulelikkusest ja süütundest hauakivideks…
Teadvus tahab hõlmata oma reaalsuse terviklikuks.
Teisiti on selles piinarikas viibida.
Ruumil on suum ja resolutsioon ja perspektiiv.
Iga võtet ei saa igalt poolt teha.
Kõik ei mahu lihtsalt nõudmise tulemusel pildile ja vahel on mõni asi keset pilti lihtsalt talumatult suur ja sinna ei mahugi midagi muud…
Isegi mul endal ei pruugi seal muud kohta olla kui kaadriväline tegelane. Kaameramees oma perekonnas näiteks, kus jookseb lakkamatult film dramaatilisest emast, abi vajavast vanaemast, õnnetust isast jne.
Seepärast on vahel nii, et tuleb vahetada plaani.
Ruumil on tänuväärne võime kaugenedes väheneda ja lähenedes suureneda.
Liiga suur ja tähtis kaugeneb pisikeseks ja armsaks. Temaga kaasnevad probleemid vähenevad ka hõlmatavaks. Ei käi enam üle mõistuse ega tekita väljapääsmatuse tunnet.
Inimteadvus avardub uude plaani ja see, mis enne kaalus üles, ajas endast välja, lämmatas, tühistas, on suuremas kontekstis hõlmatav, lahenev.
Saab leida parema perspektiivi.
Kui laps vanemat ründab, on tal kindlasti kitsas käes ja vanem on ebaproportsionaalselt suur tema reaalsuses.
On aeg suumida ta kohasesse mõõtkavasse.
Seda ei saa teised öelda.
Seda saab otsustada ainult reaalsuse omanik.
Aeg iseseisvuda tähendabki sisuliselt seda.
Vanemate mõõtkava tuleb keskselt kohalt vabastada ja võtta avardumiseks tundmatust lisa.
„Armsad vanemad!
Te olete liiga kesksed ja tähtsad mu elus“, ütleb laps ühel päeval.
Ja see on elutõde.
See pole nutulaulu, ahastamise ja kinni hoidmise koht.
See on teadlikkuse armastava usalduse koht.
Vastastikku vabadusse ülendamise koht.
Otsuse austamise süüdistamatu koht.
Eneseväärikuse kingitus.
Ja just seepärast on inimese elus iseseisvus väga oluline.
Selle kaudu antakse üle elu kõige kallim kingitus.
Autor: Tiina Varatalu
