Vabadus ja õiglus ei ole pelgalt kõrged ideed ega kauged mõisted. Need kajastuvad igas meie igapäevases tegevuses. 20. augustil 1991, kui Eesti Vabariik tõstis oma sini-must-valged lipud, tähendas see palju rohkemat kui iseseisvuse taastamine. See oli meelerahu ja inimväärikuse kuulutamine kõigile, kes seda väärivad. Õiguste tagamine – sealhulgas inimõigused – ei ole midagi kauget ega abstraktset, vaid elulised väärtused, mis puudutavad meid iga päev.
Kuid mis on meie seisukoht täna? Kas suudame öelda, et oleme valmis seisma silmitsi inimõiguste rikkumisega, mis võib meid tabada just meie koduuksel? Kas oleme hakanud uskuma, et inimõigused on vaid juristide või rahvusvaheliste organisatsioonide probleem? Kas see ongi tõeline vabadus?
Lugege edasi, et mõista, miks inimõiguste kaitsmine ei ole pelgalt kaugelt kuuldud ja eemaletõukav idee, vaid meie kõigi, igaühe kodanikukohustus.
1. Inimõiguste Keel: Lihtsus kui Tõde
Täna räägitakse inimõigustest palju, kuid sageli unustame, et nende taga seisavad tegelikult inimesed. Tõeline ja eluline tähendus jääb sageli liiga kaugele sellest, kuidas inimõigusi esitletakse. Kui õigused on määratletud keerulistes ja kaugetes mõistetes nagu „eluväärtused“, „väärkohtlemine“ või „poliitilised vabadused“, kaotame sideme nendega, kes nende õiguste eest tegelikult võitlevad.
Keerukus ei ole mitte ainult takistus mõistmisele, vaid see eemaldab meid emotsionaalsest ja vahetust kogemusest. Kujutage ette, et räägime tapmisest kui „õiguse rikkumisest elule“. Kas ei oleks lihtsam ja ausam öelda: “Inimene tapeti“? See pole pelgalt mõiste, vaid elu, mis on ära võetud ränga ja ebaõiglase vägivalla tõttu. Keerulised sõnad panevad meid unustama kurbuse ja viha, mida me peaksime tundma, kui õigusi rikutakse.
George Orwell on oma teoses Politics and the English Language juhtinud tähelepanu, kuidas poliitiline kõne kipub muutuma keerukaks ja manipuleerivaks, et peita tõsiasju ja vältida vastutust. Eufemismide kaudu varjatakse tõelist valu. Inimõigused ei tohiks olla abstraktsed mõisted, vaid elus ja käegakatsutavad reaalsused. Seepärast on oluline, et meie sõnum oleks sama lihtne ja otsekohene kui igapäevane keel – sest ainult siis jõuab see kõikidele, mitte ainult neile, kes mõistavad juriidilisi nüansse.
2. Meie Kõigi Kohustus: Inimõiguste Kaitsmine
Miks peaksime hoolitsema inimõiguste eest? Kas see ei ole vaid riigi ja rahvusvaheliste organisatsioonide ülesanne? Siin seisame kõik silmitsi keerulise küsimusega. Ükskõik, kas seisame vaikselt kõrvalt või tegutseme, meie vaikimine on mõistlikkuse tapja. Inimõiguste eest vastutavad mitte ainult juristid ja aktivistid, vaid igaüks meist. Meie igapäevased valikud – meie otsused, mida teha ja mida mitte teha – loovad maailmas suundumusi, mida me sageli ei märka. Kui me ei räägi, siis me vaikime. Kui me vaikime, siis muutume kaasosaliseks neile, kes neid õigusi rikuvad.
Tuginedes õiguse teooriale ja filosoofiale, tuleb mõista, et õigused on rohkem kui vaid individuaalsed eelised. Kõik me oleme osalised inimese õiguste kaitsmises, kuna iga inimese väärikus on meie ühine kohustus. Inimõigused on kõigile, mitte ainult neile, kes on meiega ühte meelt.
Kui vaesus tapab inimesi, ei tohi see olla ainult vaeste probleem. Kui sõjad hävitavad elusid, siis ei saa me neid ignoreerida kui kaugeid probleeme. Need ei ole ainult õiguste õigused – need on meie kõigi õigused.
3. Keerukuse vältimine: Kuidas luua sõnumeid, mis kõnetavad
Kuidas luua sõnumeid, mis ei jääks pelgalt keerukateks õigusteks, vaid kutsuks inimesi üles tegutsema? Küsimus ei ole ainult selles, kuidas esitada teavet, vaid kuidas luua sõnumeid, mis puutuvad inimese südamesse ja mõistusesse. Miks ei räägita tapmisest kui tapmisest ja alandamisest kui alandamisest? Miks räägitakse kodutute eluasemete puudumisest, aga unustatakse, et need on elud, mis on vägivaldse vaesuse tõttu hävinenud? Me ei saa endale lubada neid muresid sildistada kui „statistikat“.
Selleks, et saavutada tõeline inimõiguste liikumine, tuleb loobuda abstraktsiooni keelest, millega pidevalt manipuleeritakse. Miks ei võiks me rääkida „röövimistest“, mitte „kadunuks jäämisest“? Miks ei räägi me „tapmisest“ ja mitte „eluõiguse rikkumisest“? Keerukus ei tohi olla meie mänguväljak. Lihtsus ja konkreetsus on need, mis viivad meid kokku tegelikkusega.
4. Sotsiaalmeedia: Kuidas sõnumeid edastada?
Sotsiaalmeedia ajastul, kus emotsioonid võivad kiiresti polariseerida, on õigete sõnumite edastamine keeruline ja suur väljakutse. Kui tahame, et sõnum jõuaks tõeliselt inimesteni, ei piisa pelgalt igast sõnumist või pressiteatest. Meie ülesanne on rääkida mitte ainult õigustest, vaid ka nendest inimestest, kes neist õigustest ilma jäävad.
Kui meie sõnum on elus ja hingab, kui see on tõesti arusaadav ja emotsionaalne, siis me ei räägi enam abstraktsioone – me räägime inimestest, kellel on hirm, valu ja lootus. Miks öelda, et „on oht inimeste õigustele“ või „eluväärtusi rikutakse“, kui saame öelda: „Meie lapsed surevad nälga, meie pered elavad hirmus!“ See on sõnum, mis ei jäta kedagi ükskõikseks.
Meie ülesanne on mitte ainult kuulata, vaid ka tegutseda. Kuni iga inimene ei saa end tundma õigusena, millel on ühiselt jagatud väärtus, ei ole me saavutanud tõelist vabadust. Meie kohus on seista silmitsi õiguste alandamisega. Õiguste kaitse on igaühe ülesanne. Iga meie valik, iga meie sõna ja iga meie tegu on osa suuremast liikumisest, mis ei saa olla tagasi pööratud.
Kokkuvõte
Inimõigused ei ole midagi, mis jääb kaugeks ja abstraktseks. Nende tagamine ja kaitsmine on meie kõigi kohustus. Lihtsa ja otsese keele kasutamine aitab meil kõigil mõista, et inimõigused ei ole mitte ainult juriidilised mõisted või kauged probleemid – need on meie igapäevaelu osa. Seepärast on oluline rääkida lihtsas ja tõsises keeles. Inimõigused on meie kõigi probleem, me kõik oleme kaasvastutavad, sest kui üks kannatab, kannatame kõik. Me ei tohi olla ükskõiksed ega vaiksed – meie sõnad ja teod määravad, kas inimõigused on lihtsalt sõnad või elavad tõed.
Allikas: IPS-i ajakiri
Allikad:
- Pinker, Steven. The Sense of Style: The Thinking Person’s Guide to Writing in the 21st Century.
- Orwell, George. Politics and the English Language.
- Wookieepedia. “C-3PO.”
- Merriam-Webster. “EUPHEMISM Definition & Meaning.”
- OpenGlobalRights. “Human rights in the post-truth era.”
- Poem Analysis. “Euphony – Definition and Examples.”
- Wikipedia. “Alliteration.”
- Wikipedia. “Rhyme.”
- Pilion Trust. “Fuck The Poor – Pilion Trust Adverts & Commercials Archive.”
- WIRED. “Social Media CEOs Can’t Defend Their Business Model.”
- ISHR. “Effective Narratives | A seat at the table.”
(C-3PO | Wookieepedia | Fännid; EUPHEMISM Definition & Meaning – Merriam-Webster: Iran Executes British Iranian National; Human rights in the post-truth era | OpenGlobalRights
Euphony – Definition and Examples – Poem Analysis; Alliteration – Wikipedia; Rhyme – Wikipedia; Fuck The Poor – Pilion Trust Adverts & Commercials Archive – YouTube; What is hope-based communcations?; Effective Narratives | A seat at the table | ISHR; The Sense of Style: The Thinking Person’s Guide to Writing in the 21st Century; Politics and the English Language | The Orwell Foundation; Social Media CEOs Can’t Defend Their Business Model | WIRED; Ending-Fortress-Europe.pdf.)
Mis on lahendus?
39
