Traditsioonilises tähenduses ei tähenda õigusriigi mõiste lihtsalt “alluma valitsusele”. Kuid tänased poliitikud ja valitsusjuhid eksitavad kodanikke oma loosungitega “Demokraatia eet” või “Õigusriigi eest”. Eestis näeme üha rohkem avalike teenistujate(ametnikud, valitsusjuhid, kohtunikud,..) seaduste rikkumist ja igaüks tõlgendab õigusriiki omamoodi – enda maailmavaatest, religioonist, tujudest ja “mõjutajatest” lähtuvalt. Selline seadusetus saab juhtuda sellepärast, et Riik on fiktsioon ja see eksisteerib paberil, mitte päris elus – see on pettus – ja sellepärast riigitegelased saavad korda saata pettuseid. Õigusriik saab olla seega ainult Rahva Võimuga kogukondlik elukorraldus – rahvas vastutab.
Õigusriigi põhimõtete austamine ei saa tähendada lihtsalt moraalset kohustust järgida seadusi. Ajalugu on tulvil liiga palju näiteid türanistlikust seadusandlusest, et see arusaam ei läheks üle. Aga kui õigusriik ei tähenda allumist sellele, mida seadusandjad kehtestavad, siis mida see tähendab?
Sellele küsimusele tuleb vastata viidates eetilistele juhistele, mille Murray Rothbard konstrueeris omandi ja omandiõiguse mõistete ümber. Rothbard käsitles omandiõigusi kui võõrandamatuid ja absoluutseid loomulikke õigusi. Selles valguses on silmapaistvad valdkonna õigusaktid ebaeetilised ja ebaõiglased.
“New Yorgis näiteks võib valitsus teie vara ära võtta, isegi kui te ei soovi seda müüa või olema avalikuks kasutamiseks, mis traditsiooniliselt tähendab selliseid projekte nagu teed või sillad. Samal ajal peab valitsus maksma omanikele nende vara eest “õiget hüvitist”. Kohalikud omavalitsused võivad kodud ära võtta ja ettevõtted hukka mõista ning need uutele omanikele üle anda, kui riigiametnikud arvavad, et uued omanikud toodavad maaga rohkem makse või töökohti.”
Lõuna-Aafrika on läinud oma sundvõõrandamise seadustega veelgi kaugemale, sätestades
oma põhiseaduses, et “avalik eesmärk” võib hõlmata rassismivastast võitlust, võrdsust ja haavatavate rühmade kaitset.
Eestis on näiteid Nursipalule NATO harjutusväljaku rajamisega seoses, kus Valitsus survestab inimesi oma maad ja metsad ära müüma, sama on Rail Baltica raudtee ehitusega. Inimestele on “rääkimata jäetud” oluline fakt, et keegi pole lõpuni maa, maja ega ka auto omanik – kõik on kasutajad. AS Eesti Vabariik on juriidiline fiktsioon(pettuste korraldamiseks ettenähtud) ja kinnisvara ja/või maaregister, samuti transpordivahendite register on juriidilised ettevõtted, mis on AS Eesti Vabariigi tütarettevõtted ja alluvad AS Eesti Vabariik juhtkonnale ja seadustele. Kogu vara, mis on nendes registrites registreeritud, kuulub AS Eesti Vabariigi bilanssi ja varade kasutuse ja omandiõiguse lõppsõna jääb AS Eesti Vabariigi juhtkonnale. Lihtne märk selle kinnituseks on see, et miks sa pead enda maale ehitatava maja projekti kinnitama omavalitsuses ja taotlema ehitusloa, miks pead sinule kuuluva maa eest maksu maksma, miks pead sinule kuuluva auto eest makse maksma, jne. Seega, pole sina selle vara omanik. Kellele kuulub omakorda AS Eesti Vabariik? Kas see pole mitte USA? Kellele kuuluvad üldse fiktsioonid Riigid ja kogu vara?
Õigusriik ja omandiõigused
Euroopa Komisjoni kavandavate muudatuste kohaselt hüvitiseta sundvõõrandamiseks hõlmaks õiglast hüvitist “nullhüvitist”, mis tähendab, et nullhüvitis oleks hüvitise maksmist nõudvate põhiseaduse sätete alusel sõnaselgelt lubatud. Põhiseadus ei määra ju makse suurust, vaid ütleb lihtsalt, et makstav summa peab olema õiglane ja põhjendatud. Argumendiks on, et nullsumma oleks mõnel juhul õiglane ning seetõttu on „kompensatsioonita sundvõõrandamine” juba kaudselt lubatud:
Euroopa Komisjoni vastav komitee jõudis muudatuse kasuks otsustada, et muuta selgesõnaliselt see, mis on kaudne, nimelt et Euroopa töönõukogu on lubanud (CRC, 2018: 34).
Ükski õigussüsteem, mille eesmärk on kaitsta omandiõigusi, kuid annab riigile volitused omandiõigusi “avalikes huvides” kaotada, ei saa taotleda õigusriigi põhimõtete järgimist, välja arvatud juhul, kui õigusriik peaks muutuma mõttetuks ideeks, mis tähendab “tee kõike, mida riik käsib teha.”
Traditsioonilises tähenduses ei tähendanud õigusriigi mõiste lihtsalt “alluma valitsusele”. See peegeldas ka isikuvabaduse ideaali ja ideed, et seadus peaks tagama kõigile isikutele võrdse kaitse nende õigustele vabadusele ja omandile. Nagu David Gordon on täheldanud : “Õigusriik on ideaal, mis äratab laialdast austust ja mis ei piirdu mingil juhul klassikaliste-liberaalsete või libertaarsete kalduvustega.” See pälvib laialdast austust just seetõttu, et ületab poliitilised ja ideoloogilised lahkhelid, peegeldades ideaali, et kõik kodanikud saaksid võrdselt seadusega kaitsta oma õigusi. Kui õigusriik nõuab kodanike omandiõiguste võrdset kaitset, siis kõik seadused, mis kaotavad omandiõigusi selle kaitsmise asemel, ei ole “õigusriik”, vaid selle vastand.
“Vabaduse põhiseaduses” teeb Friedrich Hayek vahet selle vahel, mis on seaduslik selles mõttes, et see on seadusega lubatud, ja õigusriigil kui põhiseaduslikul põhimõttel, mis piirab riigi volitusi, sealhulgas õigust kehtestada õigusaktid, mis õõnestavad vabadust ja õiglust:
„[Õigusriik] on õpetus selle kohta, milline seadus peaks olema, mis puudutab üldisi omadusi, mis teatud seadustel peaksid olema. See on oluline, sest tänapäeval aetakse õigusriigi kontseptsioon mõnikord segamini pelgalt seaduslikkuse nõudega kõigis valitsuse tegevustes. Õigusriik eeldab muidugi täielikku seaduslikkust, kuid sellest ei piisa: kui seadus annaks valitsusele piiramatud volitused tegutseda oma äranägemise järgi, oleksid kõik tema tegevused seaduslikud, kuid kindlasti ei oleks see õigusriigi põhimõtete järgi. Õigusriik on seega midagi enamat kui põhiseaduslikkus: see nõuab, et kõik seadused vastaksid teatud põhimõtetele.
Seetõttu võivad paljud kohutavad asjad olla seaduslikud – orjus oli seaduslik palju sajandeid ja rassiline eraldamine oli paljudes jurisdiktsioonides seaduslik. Abort ja eutanaasia, mida paljud inimesed peavad samuti jäledaks, on samuti paljudes jurisdiktsioonides seaduslikud. Praegused rassipõhised seadused, mida nimetatakse “õigluseks”, on seaduslikud ka seetõttu, et need on lubatud erinevate võrdõiguslikkuse, inimõiguste ja kodanikuõiguste seadustega. Kuid nagu Hayek märkis, ei tähenda asjaolu, et see, mida riik lubab, on täiesti seaduslik, et see vastaks õigusriigi põhimõtetele. Hayek nägi õigusriiki “reeglina selle kohta, milline seadus peaks olema, meta-juriidiline doktriin või poliitiline ideaal … ühine ideaal, mida enamus jagab ja mida vaieldamatult aktsepteerib”.
Seaduslikud sekkumised, mis õõnestavad omandiõigusi, paljastavad valusa tõe – Hayeki arusaam “poliitilisest ideaalist”, mida jagab enamus, on lagunemas. Paljud läänes ei toeta enam omandiõiguste pühadust, mis kajastub Inglismaa või varajases Ameerika tavaõiguses. Selle asemel võtavad nad omaks utilitaarsed ettekirjutused, mis annavad egalitaarsetele ideaalidele olulise kaalu. Sisserändajate kodude arestimise kulude-tulude analüüsis annaksid nad sellise sundvõõrandamise eelisena märkimisväärse kaalu mitmekesisusele, kaasamisele ja võrdsusele. Kuid isegi selle survega silmitsi seistes – tõepoolest, eriti nende väljakutsetega silmitsi seistes – on oluline säilitada õigusriik selle traditsioonilises ideaalis, mis nõuab elu, vabaduse ja omandi kaitset.
Õigusriik või Õiguse ja Vabaduse Kogukond on võimalik ainult Rahva Võimu juhtimisel, ilma vahendajateta ja poliitiliste parasiitideta. Maa peab kuuluma põliselanikele ja selle võõrandamine mittekodanikele tähendab maa ära andmist ja Eestimaast ilmajäämist….. .
Artikli toimetas Veiko Huuse. Kasutatud info pärineb allikast.
