Jaak Uibu arvamuslugu. Jaak on Eesti Elujõu kongressi 1999 korraldaja ja Eesti II elujõu kongressi 2024 korraldaja.
Jaak Uibu. Foto erakogust
Omar Volmer (1934 – 2002) sai mulle tuntuks raamatu „Mata mu süda Wounded Knees“ tõlkijana. Ta oli väga mitmekülgne inimene, kunstnikust literaadini. Indiaanlaste elu käsitlev raamat ilmus 1975 ja see oli tollal väga otsitud.
Tema enda käega kirjutatud artikkel põlisrahvastest oli sattunud minu kätte arvatavasti 1999. aastal toimunud Eesti Elujõu Kongressi ajal. Autor on lisanud sellele kuupäeva – „AUG.28.98 Vändras“. Taasleitud käsikirja skaneerisin kohalikus raamatukogus. Lugemise hõlbustamiseks tegin parandusteta väljakirjutised kõige olulisemast.
Artikkel on avaldatud ajalehes Sirp 28.01.2000 pealkirjaga „Põlisrahvad globaliseeruvas maailmas“, kui peatoimetajaks oli intellektuaal Mihkel Mutt. Omar Volmer on lisanud käsikirja lõppu, et ta kasutas A. Aarelaiu kultuurikontseptsioone ja K. Kama artiklit ajakirjas Akadeemia. Praegu on artikkel Sirbis lõpmatute küsimärkide kanonaadis, millega on asendatud täpitähed, raskesti loetav. Kes soovib originaalkäsikirja endale saada, palun andke märku.
Käsikirjaline artikkel annab keeruliste rahvastikuprotsesside kohta ülevaate heas ja arusaadavas keeles. Eriti väärtuslikud on viimased leheküljed seoses eeloleva Eesti II elujõu kongressiga Tartus.
Lisaks meenutan, et 1992. aastal pakkus viiemeheline meeskond Riigikogule välja Säästva Arengu Rahvusprogrammi SARP idee, mille ülesandeks oli välja töötada eeskätt vaimsest kultuurist lähtuv elulaad ning väärtus-hinnangud, mis oleksid vastukaaluks raiskava elulaadi, sissetungiva lääne massikultuuri ning tarbijamentaliteedi vastu, kindlustamaks eesti rahva püsimajäämist kultuuriliselt täis-väärtusliku rahvana majanduslikult stabiilses Eesti Vabariigis https://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:10146 SARP haakub Omar Volmeri seisukohtadega.
Osa rahvaid on põlisrahva välja tõrjunud, assimileerinud või ammu hävitanud ja põlisrahvas on seda omakorda teinud eelmise rahvaga, kes end samuti põliseks pidas. 1948. aastal loodi Iisraeli riik, mis siiani ei suuda luua mõlemale poolele vastuvõetavaid tingimusi Palestiina araablastega, kes end samuti põliselanikeks peavad.
Jättes kõrvale füüsilised kannatused ja kõikjal toimunud ajaloolised ja poliitilised arenguprotsessid, tuleks muutusi niinimetatud põlisrahvaste elus vaadelda eelkõige kultuuri aspektist, hoolimata sellest, et kolonisatsioonist tabatud rahvaste kultuuritasand on olnud ülimalt erinev, ulatudes pihukirve kasutamisest näiteks Uus-Guineas kuni maajade kõrgkultuurini kogu oma komplitseeritud astronoomia ja matemaatikaga.
Meil ei ole ühist definitsiooni kultuuri kohta [kultuuri kohta leiab määratluse seletavast sõnaraamatust 2009 – inimühiskonna loova mõtte ja sellest tuleneva tegevuse tulemuste kogum, J.U.] Just kultuuriprobleemid on viimastel aastakümnetel väga teravaks muutunud. Kultuuriline enesemääramine pole iialgi varem nii valulik olnud. Kuidas ka ei oleks, aga just kultuur peegeldab ajalooetappide, majanduslike formatsioonide, rahvaste ja hõimude arengutasemete erilisust ja kordumatust.
Kultuur on sotsiaalne mälu ja integraalne struktuur, mis sisse programmeeritud varasemate kogemuste süsteemina loob võimaluse mingi etnose või ühiskonna edasiseks omanäoliseks arenguks. See on nagu kompass, mis näitab põhikurssi tulevikku. Kultuuristereotüüpide, nagu traditsioonide, kommete ja rituaalide eluiga ilmselt lüheneb. Inimkonna arenguloo varasematel etappidel võisid kultuuristereotüübid püsida sadade põlvkondade jooksul. Meie ajal enamik stereotüüpe üle 2-3 põlvkonna ei ela. Siiski on kultuur selline infokogum, mis kord omaks võetuna ja arusaadavana tekitab tahtmise seda elus hoida, arendada ja tulevikku kaasa võtta.
19. sajandil algas inimkonna ajaloos arengujärk, mis tõi kaasa niinimetatud tehnilise progressi ja kõiksuguste masinate imetlemise. Arvati, et tehnilise keskkonna väljaarendamine lahendab inimkonna tulevikuprobleemid. Ideaaliks said hiigellinnad, kiirused ja suurtootmine masinate abil. Seesama tehnitsistlik ideaal elab edasi 20. sajandil. Euroopas hakkab taas kasvama kirjaoskamatute hulk. 19. sajandile iseloomulik sügav, iseseisev mõtlemine hakkab kaduma – elutempo kiirenemine ja massimeedia areng ei annagi selleks aega… inimesed muutuvad kergesti manipuleeritavateks
Kultuurilise paljunäosuse taustal toimiv ülemaailmne kultuuriintegratsioon on nüüdisaegsete rahvaste päevaprobleeme, sest sellega kaasneb heterogeensuse ja mitmekesisuse kustumise ja ühtlustamise protsess. Ülikiire infoleviku ja globaalteadvuse üheks näotumaks ilminguks on massikultuur. Enamasti on see kõrge elustandardiga ja tehnoloogiaga ameerikaliku elulaadi pealetung kõikidel mandritel. Eriti hukatuslik on selle kultuuri import madala majandus- ning kultuuritasemega rahvastele niinimetatud „kolmandas maailmas“, peale nende aga ka sotsialismist vabanenud riikide rahvastele, kaasaarvatud Eesti.
Massiteadvust mõjutatakse täiesti sobimatute elamis- ja tarbimisideaalidega mingi kahtlase heaolu nimel. Kodumaise kõrgkultuuri tase ega rahva eneseteadvus ei suuda massikultuurile vastu seista. Massikultuur on edukas katse luua metaetniline väärtuste hierarhia, mis seab eesmärgiks särava, aga totra lõõgastumise, lihtsakoelistel käibetõdedel baseeruva meelelahutuse maotute filmide, seebikate ja odavasisulise ajakirjanduse näol, millele lisandub tarbetu värvilise ja läikiva kila-kola pealetükkiv reklaamimine. Selgub, et infoühiskonnas müüakse edukalt vaid infomüra.
Massikultuur on triikraud, mille tegemisse ja kütmisse paigutatakse tohutult raha ja mis võib lõpuks olematuks triikida igasuguse rahvusliku eripära, mis rõhumisaegadel võis säilida paljast trotsist ning vastupanutahtest. Jõuame paradoksini – rahvuslikkuse küünal kustub vabaduse tuules. Müüakse maha mitte ainult metsad ja maavarad, vaid lastelaste elamisvõimalus tulevikus.
Siin võivadki meile ära kuluda põlisrahvaste, nende rahvaste mõtted, suhtumised ja kogemused, kes on seda mõttetut raiskamist, lagastamist ja nüüd juba allakäiku pealt vaadanud. Indiaanlased on öelnud, et nad ei identifitseeri end massiühiskonnaga. Nad saavad suurepäraselt aru, et nad on kõrvalseisjad, põlglikud pealtvaatajad. Põhja-ameeriklased propageerivad intensiivselt oma kultuuri ja inim- ning looduskeskset mõtlemisviisi mitte ainult kodumaal, vaid ka Euroopas ja ei tee seda sugugi edutult.
X X X
Nad rõhutavad, et on võimalik elada teistmoodi, oma rahvakultuurilises järjekestvuses, arvestades, et põlvkonnana astutakse eelkäijate tööga tallatud kindlapiirilisel rajal, tunnetades end rahvana pikas ja katkematus kultuuriahelas. Elades säästlikult, traditsioone niihästi elulaadis, kunstides ja elukeskkonna kujundamises edasi arendades, on ka väikesel rahval võimalik seista võrdsena teiste kõrval või saada endast suurematele süvenevas kriisis teenäitajakski. [Küllap see nii ongi, sest Kanada Eesti Elu avaldas 12.01.2024 andmed, et Arvo Pärt hoidis pikalt enda käes kõige rohkem esitatud elava helilooja tiitlit. Maailma enim hõivatud dirigentide nimekirja juhivad lätlane Andris Nelsons ja soomlane Klaus Mäkelä, kolmas selles nimekirjas on Paavo Järvi, J.U.]. Need kes varasemat elulaadi maha parseldavad ja oma kultuuri vaid järeleaimamisega asendavad, kaovad rahvana kiiresti ja nende kadumist ei nuta mitte keegi taga. Kes sooviks meile sellist saatust?
Käesolev artikkel ilmus esmakordselt “Külauudised” 25.01.2024.
Loe lisaks:
Jaak Uibu täiendus artiklile. Selle info saatis talle keegi hea inimene, teksti koostaja on teadmata:
Üks noormees küsis oma vanaisalt:
“Vanaisa, kuidas sa elasid minevikus ilma tehnoloogiata…
ilma arvutita
ilma droonideta
ilma bitcoinideta
ilma Interneti-ühenduseta
ilma teleriteta
ilma konditsioneerita
ilma autodeta
ilma mobiiltelefonita?”
Vanaisa vastas:
“Nii nagu teie põlvkond elab täna…
ei palveid,
ei mingit kaastunnet,
pole austust,
puudub GMRC,
puudub tõeline haridus,
kehv isiksus,
pole olemas inimlikku lahkust,
pole häbi,
puudub tagasihoidlikkus,
ausust pole.
Vanaisa vastas: “Meie, aastatel 1930-1980 sündinud, olime need õnnistatud. Meie elu on elav tõestus.
Mängides ja rattaga sõites pole me kunagi kiivrit kandnud.
Peale kooli tegime ise kodutööd ja mängisime alati niitudel kuni päikeseloojanguni
Mängisime päris sõpradega, mitte virtuaalsete sõpradega.
Kui meil oli janu, jõime purskkaevust, koskedest, kraanivett, mitte mineraalvett.
Me ei muretsenud ega jäänud haigeks isegi siis, kui jagasime oma sõpradega sama tassi või
taldrikut.
Iga päev saia ja pastat süües ei võtnud me kunagi kaalus juurde.
Vaatamata paljajalu kõndimisele ei juhtunud meie jalgadega midagi.
Me ei kasutanud kunagi tervise säilitamiseks toidulisandeid.
Tegime ise mänguasju ja mängisime nendega.
Meie vanemad ei olnud rikkad. Nad andsid meile armastust, mitte materiaalseid kingitusi.
Meil pole kunagi olnud mobiiltelefoni, DVD-d, PSP-d, mängukonsooli, Xboxi, videomänge,
arvutit, sülearvutit ega Interneti-vestlust. . . aga meil olid tõelised sõbrad.
Käisime oma sõpradel külas ilma kutsumata ja jagasime ning nautisime koos perega toitu.
Vanemad elasid läheduses, et peres aega kokku hoida.
Meil võis olla mustvalgeid fotosid, kuid nendelt fotodelt võib leida värvikaid mälestusi.
Oleme ainulaadne ja kõige mõistvam põlvkond, sest oleme viimane põlvkond, kes kuulas oma
vanemaid.
Ja me oleme ka esimesed, kes on sunnitud oma lapsi kuulama.
Meie oleme piiratud väljaanne.
Kasutage meid ära. Õppige meilt. Oleme varandus, mis on määratud peagi kaduma.”
39
