Teekond
Olen unikaalne. Me kõik oleme. Looduses ei ole kahte ühesugust loodut ja kõik loodu on vajalik täpselt sellisena nagu ta on. Soovin luua just nii palju, kui palju minul on antud luua. Soovin anda just nii palju, kui minul on antud anda. Usaldan, et mul on käia just need teed, mida olen valinud ja valin käia. Usaldan, et elu näitab mulle selgelt läbi tunde, mida on õige teha ja kui palju on õige teha – usaldan seda tunnet. Õpin usaldama iseennast.
Südamelaul
Ja nüüd lähed Sa pakutud lahingusse. Sul on kaasas Su tugevaimad relvad, mida elu Sulle on andnud - Sinu üha valjenev südame kutse ja elu usaldus. Nüüd lööd Sa selja sirgu ja tead, et Sinu laul on piisavalt vali ning tuleb nii sügavalt hingest, et mittemiski ei suuda seda lõhkuda. Sa hingad. Jah, ikka veel voolavad pisarad. Jah, ikka veel lööb vahel hinge kinni. Aga Sa lähed. Sa ei karda ka hirmu ennast. Sa tunned seda. Sa astud veretusse võitlusesse võitlusest loobudes.
Ülitundlikkus kui õnnistus
Kui lubame elul endal meid armastada ja kanda, oleme elu teenistuses. Sest just selleks me, ülitundlikud, loodud oleme. Oleme loodud elu endas edasi kandma, oleme loodud endas olevat siirast ja sügavat armastust edasi andma. Oleme loodud elu arengut kaitsma.
Tähendusrändaja tähelepanek
Me läheme üle uuele operatsioonisüsteemile inimteadvuses. Inimkond on iseseisvumise eas. Sest meie ratsionaalne mõistus on jõudnud oma tarkuse teel nähtamatusse. Me oleme mõõtkavas, kus teised ei saa enam aidata nii nagu enne. Kus teised saavad aidata üksnes sinnani, kus lõpeb nähtav plaan, kus laps laseb lahti vanema käest, laev laseb lahti oma ankruköied, inimene on silmitsi oma seletamatu eluandva ja valet ohustava olemusega.
Julgus armastada – tagasitee hapra haavatava inimlikkuseni
Armastada kedagi, tähendab võtta ette pikk ja vaevaline tee projektsioonide, peegelduste, kompensatsioonide ja tingimuste tagusesse vastuvõttu ja kohalolusse, mis püsib ja kannab, mitte ei kuku kildudeks.