Järgnev essee ei ole mõeldud lahenduse kirjeldamiseks, vaid pigem lahenduse määratlemise ja väljatöötamise struktureerimiseks sobiva protsessi visandamiseks.
Midagi on tuules, peen ülemaailmne tekkiv arusaam, et maailma asjade jaoks on vaja teistsugust organisatsioonimudelit. Minu kogemuse järgi, kui uue idee või tehnoloogia jaoks on õige aeg, tekib see sageli iseseisvalt paljudes kohtades üle kogu maailma. Ma tajun orgaaniliselt arenevat teadlikkust, et inimkond peaks end kokku võtma mingisuguse detsentraliseeritud võrgumudeli alusel, mis erineb praegu olemasolevast.
Ma arvan, et aeg on käes, aeg alternatiivi loomiseks vastukaaluks tumedale “neljandale tööstusrevolutsioonile” tsentraliseeritud monopolistlike/totalitarismi visioonidele, mida Maailma Majandusfoorum (WEF) ja sellega seotud organisatsioonid nii agressiivselt “koovad” ja propageerivad. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO), Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO), Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) ja paljude ülemaailmsete elitaarsete organisatsioonide (Vabamüürlastega seotud: Rooma Klubi, Sionistide klubi, Päikesetõusu klubi. Rotary Klubi, Lions Klubi ja paljud teised) organisatsioonid, kes arvavad teadvat, mis on meile ülejäänute jaoks parim.
Siin on mul raske küsimus ausalt ja objektiivselt lahendada. Võib-olla on see ka teie jaoks raske. Mis on tegelikult valesti tsentraliseeritud monopolist/totalitarismi käsumajandusel põhinevas mudelis, nagu WEF ja selle liitlased nii aktiivselt propageerivad?
Suur raha näib ju arvavat, et Hiina/CCP mudel töötab päris hästi. Lihtne on valida tsensuuri, propaganda, mõttekontrolli, kõigi teadaolevate tsentraliseeritud käsumajandusega seotud probleemide ja jahvatava dehumaniseerimise küsimused, mis näib olevat maailma kirjaliku ajaloo iga totalitaarse režiimi tunnus. Põhiprobleem tuleviku ette kujutamisel ja meie kõigi jaoks otsuste langetamisel “suurele rahale” on loomupärane rahaline ja poliitiline huvide konflikt, mis selle sõltuvusega kaasneb.
WEF ja sellega seotud organisatsioonid ja koolitatud akolüüdid näivad uskuvat, et kõik need piirangud on ületatavad, kui neil oleks lihtsalt täielikumad andmed ja parem tehnoloogia. Teid saab teha õnnelikuks maailmas, kus olete vabastatud omandikoormusest ja -kohustustest, kui lihtsalt loovutate “kinnimakstud” keskjuhtidele vaba tahte – lihtsalt laske Suurel Vennal endaga kaasa rääkida.
Tihti öeldakse, et ainult 10% inimestest soovib tõeliselt vaba olla ja võtab selle positsiooniga kaasneva isikliku vastutuse koorma. Ülejäänud tahavad enamasti lihtsalt öelda, mida teha. Miks peaksid siis uute (10%) vajadused üles kaaluma paljude (need, kes tahavad, et neile öeldakse, mida teha) vajadused?
COVID-kriisi viimase kolme aasta jooksul oleme näinud kulusid, mis on seotud “maailma tervise” poliitika monopoolse ülemaailmse haaramisega meedia, tehnoloogia, ravimifirmade, tsentraliseeritud rahanduse, valitsusväliste “patofilantroopsete” ja riikidevaheliste korporatsioonide eliidi poolt. Ja minu vaatenurgast olen näinud nende tsentraliseeritud globalistlike organisatsioonide rasket juhtimist, mis põhjustab tohutut majanduslikku, hariduslikku, füüsilist, bioloogilist ja psühholoogilise tervise hävingut.
Ja selle kohutava rekordi põhjal püüavad samad organisatsioonid õigustada enda jaoks veelgi suuremat võimu, kapitali ja kontrolli. Ei mingit üllatust seal. Monopolistid on nagu monopolistid.
Tõde, millest rääkida ei tohi, on see, et seda keerulist põimitud globaalset tragöödiat (COVID-kriisi) oleks saanud hõlpsasti vältida, kui mahasurumise asemel viljeletaks uuenduslikke lahendusi. Et tuua üks tähelepanuväärne näide üldise mõtte illustreerimiseks, siis “Suur Barringtoni deklaratsioon” ei olnud mingil moel radikaalne, see oli mõistlike, ajaproovitud rahvatervise normide väljendus. Peamised autorid olid tagasilükkamisest jahmunud, sest nende nõuanne oli põhimõtteliselt aastakümnete jooksul välja töötatud ja kinnitatud rahvatervise tarkus „standardhooldus“. Kuid need, kes kehtestasid riikliku ja globaalse poliitika, ei olnud selleks kuigi hästi kvalifitseeritud ja kui nad kohtasid alternatiivi, mis esindas kogunenud tarkust nende poolt propageeritud ad hoc “Hiina mudeli” asemel, siis globalistliku positsiooni välja mõelnud väike seltskond reageeris (psühholoogiliselt) üsna vägivaldselt.
Neile, kes soovivad süveneda sellesse, kuidas uuenduslikud, häirivad “paradigmamuutused” toimuvad (ja miks), soovitan lugeda selle teema lõplikku aabitsat – Thomas Kuhni “Teadusrevolutsioonide struktuur”. Tema arusaamade põhjal on see lühike hüpe monopoolsete tavade põhiprobleemi mõistmiseni.
Püüdes vaadelda seda “suure pildi” tähenduses, loovad monopoolsed või totalitaarsed praktikad revolutsioone. Põhimõtteliselt on monopolide (korporatiivsete või poliitiliste) tingimustes tugevad stiimulid konkurentsi kaotamiseks, et tagada järjepidevus – kasumi järjepidevus (cash cow) või kontsentreeritud poliitilise võimu järjepidevus (totalitarism). Tagajärjeks on see, et aja jooksul suureneb lõhe praeguse lahenduse (mis tahes põhiprobleemi suhtes) ja teoreetilise optimaalse lahenduse (st rahuldamata vajaduse) vahel.
Mis on detsentraliseeritud maailm?
Avatud, detsentraliseeritud organisatsioonistruktuuris tuuakse ja testitakse tavaliselt pidevalt mitut lahendust ning seetõttu kipub selle lõhe pinge lahenema enne, kui lõhe liiga suureks läheb. See loob keskkonna, kus “häirivsündmused” või katkestused lahenevad pigem “evolutsiooniliste” konaruste jadana, mitte revolutsioonidena. Aga kui monopoolsete või totalitaarsete kontrollide jõududel lastakse vabalt valitseda, siis need katkestused praeguste ja optimaalsete lahenduste vahel kasvavad aja jooksul aina suuremaks ja ühel hetkel laheneb pinge praeguse lahenduse ja rahuldamata vajaduse vahel järsult, milleni (kui vahe oli piisavalt suur) kasutame mõistet “revolutsioon”. Tehnoloogiline revolutsioon, ärirevolutsioon, sotsiaalne revolutsioon või poliitiline revolutsioon.
Mõnes mõttes näib pronksiaja kokkuvarisemine umbes 1177 eKr olevat globaalse totalitaarse poliitilise süsteemi katastroofilise leviku tagajärg. Tsentraliseeritud totalitaarsed süsteemid kukuvad lõpuks läbi ja kui nad ebaõnnestuvad, teevad nad seda katastroofiliselt.
Meil on sellest ajaloost palju õppida, eriti aga sellest, mis tuli hiljem. Põhimõtteliselt registreerib ajalugu pärast üsna lühikest “pimedat ajastut” Kreeka linnriigi organisatsiooni esilekerkimist, mille näiteks on Ateena tipp ja Ateena poliitiline süsteem, mida peetakse sageli suure osa sellest, mida me määratleme kui “demokraatiat”, sünnikohaks. Pakun, et see, mida Ateena kunagine süsteem tegelikult esindas, oli kohalik detsentraliseeritud lahendus poliitilisele korraldusele ja juhtimisele. Tsivilisatsiooni hävingust, mille põhjustas globaalsete tsentraliseeritud totalitaarsete poliitiliste juhtimissüsteemide katastroofiline ebaõnnestumine, tekkis Ateena linnriigi detsentraliseeritud iseorganiseeruv süsteem.
Tunnistades valiku kallutatust, kellega ma praegu pidevalt reisides või meditsiinivabadusega seotud koosolekutel saateid edastades räägin, on see, mida kuulen igast kvartalist ja kogu maailmast, esilekerkiv tunne, et on vaja leida teistsugune viis end liigina organiseerida.Tunne, et praegu eksisteerivad juhtimis- ja poliitilised struktuurid on aegunud ja praeguse omavahel seotud ja vastastikku sõltuva globaalse kogukonna jaoks ebapiisavad. Need praegused mudelid valivad välja nartsissistlikud, sotsiopaatilised ja psühhopaatilised juhid, kes on oma olemuselt kallutatud hierarhiliste, monopoolsete ja totalitaarsete organisatsioonistruktuuride poole. Sama organisatsiooniline eelarvamus, mis sai domineerivaks pronksiajal ja mis tõi kaasa kogu lääne tsivilisatsiooni järsu katastroofilise läbikukkumise.
Mida ma kuulen ikka ja jälle, on tekkiv umbusaldus tsentraliseeritud poliitiliste ja majanduslike struktuuride vastu ning soov leida viis kogukondade organiseerimiseks mingisuguse detsentraliseeritud enesemääramismeetodi alusel. Poliitilised ja muud organisatsioonilised struktuurid, mis põhinevad terviklikkuse, autonoomia, suveräänsuse, inimväärikuse austamise ja kogukonnale pühendumise põhimõtetel.
Kui tuua üks näide paljudest, siis idee poolautonoomsetest osariikidest, mis koosnevad “Ameerika Ühendriikidest” USA põhiseaduses ja Bill of Rights dokumentides kavandatud ja kehastatud struktuuri alusel, pidi algselt võimaldama igal osariigil toimida riigina – omamoodi poolautonoomne “demokraatia labor”. Erinevalt Kreeka või Rooma linnriikide detsentraliseeritud konkurentsist leppisid “Ameerika Ühendriigid” koosnevad osariigid kokku hartaga, mis seob neid omavahel, et võimaldada ühiseid eesmärke (märkimisväärne kaubandus ja kaitse), kaitstes samal ajal ka individuaalset autonoomiat, lokaliseeritum) poliitiline struktuur. Aja jooksul on see süsteem muutunud väärastunud tsentraliseeritud kõikehõlmava ja domineeriva poliitilise struktuuri kasvu tõttu, mida sageli nimetatakse “haldusriigiks”, kuid see ei olnud algne kavatsus ja harta. Algne kavatsus oli siduda poolautonoomsed riigid (metafooriliselt Kreeka linnriigiga sarnased) põhimõtteliselt ühiseks liidustruktuuriks, millel on täpselt määratletud kaasamise ja omavalitsuse reeglid. Põhimõtteliselt on see kõigile kasulik juhtimislahendus, mille eesmärk on kaitsta autonoomiat ja kohalikku detsentraliseeritud suveräänsust. Minu arvates kujutas see struktuur pikaajaliste ajalooliste poliitiliste suundumuste objektiivi kaudu evolutsioonilist (mitte revolutsioonilist) sammu inimese poliitilises ja majanduslikus organisatsioonis edasi. Evolutsiooniline selle poolest, et see tugines aastatuhandete tarkusele ja kogemustele, selle asemel, et edendada täiesti uudset poliitilist organisatsioonilist struktuuri (kontrandiks näiteks sotsialistlik-marksism).
Niisiis, kuidas liikuda kaugemale ebamäärasest arusaamast, et vaja on teistsugust, detsentraliseeritud globaalset ja kohalikku organisatsioonistruktuuri ja eetikat, millegi operatiivsema ja praktilisema poole?
Kuidas saab ülemaailmne kogukond areneda teistmoodi edasi kui see, mis praegu eksisteerib või mis on kunagi eksisteerinud?
Kuidas saavad inimesed arendada uut teed edasi, langemata samadesse lõksudesse, mis on toonud kaasa totalitaarse marksistlik-korporatistliku (fašistliku) globalistliku nägemuse, mida WEF ja selle sidusettevõtted propageerivad ja “kujundavad”?
Kingitus omada “väärilist vastast” toob märkimisväärset kasu ning Schwab, Harari ja nende tulevane nägemus WEF-ist näivad selleks otstarbeks sobivat. Kuid kas nende nägemus hoiab tõenäoliselt ära või kiirendab globaalse organisatsiooni järsu kokkuvarisemise piiri/singulaarsust, nagu see toimus Pronksiajastu lõpus? Pakun, et meie tõeline vastane on singulaarsussündmus, mis tooks kaasa postapokalüptilise maailma, nagu seda on nii hästi uuritud düstoopilises lähiajakirjanduses ja -filmis (näiteks Mad Maxi sari ja paljud teised).
“Kui ma arutan seda teistega, kes püüavad luua “tahtlikke kogukondi” vastuseks ohule vabadusele, autonoomiale, innovatsioonile ja suveräänsusele, mida põhjustavad WEF-i jt globalistlikud nägemused, siis puutun kokku sellega, et meie mõtlemine kaldub langema tagasi samadesse loogikalõksudesse, mille tulemuseks on praegune süsteem.” – Veiko Huuse ja Robert W Malone
Loogika taandub sageli vajadusele mõne tsentraliseeritud poliitilise struktuuri või komitee (näiteks ÜRO) järele, mis täidaks mingit jõustamis- või politseifunktsiooni. Vajadus mingisuguse struktuuri järele, mis kindlustaks teatud keelatud ideede ja suhtluse keelamise. Kui võtta äärmuslik näide, siis arvan, et võime kõik nõustuda, et laste nuusktubaka filmipornot ei tohiks lubada. Nuusktubaka porno kasuks ei saa esitada “kultuurilise relativismi” argumente. Ja sealt edasi on see libe tee, mis viib kiiresti paljude tsensuuritavade õigustamiseni.
Isiklikult usun, et mitmekesisus pole mitte ainult hea, vaid see on inimkonna kui liigi arendamiseks hädavajalik.
Usun, et arvamus, et inimkonda tuleks homogeniseerida, mis on suure osa WEF-i uskumuste süsteemi tuum, on kriitiliselt vale. Sest see pärsib innovatsiooni. Tehnoloogiline ja kultuuriline innovatsioon. Mis toob paratamatult kaasa katkestuse praeguste “heakskiidetud” lahenduste ja rahuldamata vajaduse vahel, nagu eespool käsitletud. Mis viib lõpuks globaalsete katastroofiliste tõrgeteni – see on sisuliselt see, mida me kõik oleme COVID-kriisiga kogenud. Aususele pühendumise ja uuenduste suhtes sallimatuse globaalse, ühtlustatud ebaõnnestumise kombinatsioon on toonud kaasa inimkonna ajaloo ühe sügavaima juhtimise ja poliitika ebaõnnestumise. Seega peame minu arvates võimaldama ülemaailmset vastastikust seotust, mis põhineb kindlalt ühisel pühendumisel terviklikkusele ja mitmekesisusele. Kuid taas kord on sellise struktuuri sees lõksud. Kultuuriline relativism on üks näide.
Kuidas saame edasi minna, tunnistades, et kõik, mida suudame ette kujutada, on mineviku lahenduste (ja vigade) poolt kallutatud?
Pakun, et saame seda teha ainult evolutsioonilise ja detsentraliseeritud lähenemisviisi võimaldamisega. Me ei saa loota mõnele väikesele “tarkade rühmale”, mõnele üksikule mõttekoja struktuurile, et tulla välja visiooni ja struktuuriga, mis võib suunata inimkonda parema viisi poole, kuidas võimaldada liigil oma potentsiaali realiseerida, hävitamata meie hinge, meie perekondi, meie kõrgelt arenenud ühine eetikatunnetus – mis on õige ja mõistlik – ja meie keskkond.
Lühidalt, siin on minu tagasihoidlik ettepanek koos selgesõnalise ja alandliku viitega Thomas Swifti 1729. aasta hiilgavale monograafiale.
Kogu maailmas on palju erinevaid “tahtlikke kogukondi”, mis iseorganiseeruvad ise. Kõik need on esile kerkivad erinevate vajaduste rahuldamiseks ja igaüks neist esindab erinevat vaatenurka.
Pakun, et nende erinevate kogukondade esindajatega kutsutaks kokku mingisugune füüsiline või virtuaalne kongress. Sellise kongressi eesmärk ei oleks lahenduste väljatöötamine, vaid pigem määratleda probleemid, millele uus poliitiline või mittepoliitiline – Rahva Võim – struktuur kasu toob. Selline, mis on tulevikku vaatav ja loodud ülemaailmse ühenduvuse ja koostöö võimaldamiseks, säilitades samal ajal mitmekesisuse, autonoomia ja üksikisiku/rühma/riigi(?)/kogukonna suveräänsuse. Selline struktuur peab minu arvates innovatsiooni pigem võimaldama kui summutama. Selline struktuur peab põhinema ühisel pühendumisel terviklikkusele ja läbipaistvusele, mis on usalduse aluseks.
Ühesõnaga, sellise kongressi põhikiri oleks globaalse vajaduse määratlemine, mitte lahenduste sõnastamine. Sellest piisaks. Ainuüksi see oleks suur saavutus.
Kui probleemikogum on määratletud, jätkake mitme sõltumatult tuletatud pakutud lahenduse väljatöötamisega. Juhtumianalüüside sari. Põhimõtteliselt moodustage täiesti sõltumatute töörühmade klaster ja tehke igaühele ülesandeks töötada välja pakutud lahendused määratletud probleemistikule, rahuldamata globaalseid vajadusi. Tähtajad on vajalikud nii iga rühma jõupingutuste kiirendamiseks kui ka koondamiseks. Nende ülesannete iseseisval täitmisel esitatakse pakutud lahendused, arutatakse neid, uuritakse neid ja seejärel koostatakse tulemuse põhjal esialgne harta. Peamine väljakutse on see, kuidas otsustada, milline on optimaalne kompromiss. Üks paljudest väljakutsetest, mille üle tuleks läbi rääkida. Sellest töötataks välja harta, põhiseadus – elukorralduslikud kokkulepped. Seejärel esitatakse see autonoomsetele “tahtlikele kogukondadele” arutamiseks, läbirääkimisteks ja võimalikuks kinnitamiseks.
See on minu tagasihoidlik ettepanek. Minu arvates nõuab globaalne detsentraliseeritud alternatiiv WEF-i ja seda kontrollivate organisatsioonide tumedatele visioonidele globaalset detsentraliseeritud protsessi. Lisaks aitab ülemaailmse kogukonna kaasamine sellise lahenduse väljatöötamisse soodustada asjaosaliste sissetoomist.
Kokkuvõtteks pakun, et edasiminekule ei saa jõuda, kui ei leia autonoomseid indiviide esindavate rühmade jaoks mingit võimalust suhelda ja arendada välja uus viis üksteise organiseerimiseks ja suhtlemiseks. Vastastikuseks kaitseks ja mitte ainult majanduslikuks, vaid ka vaimseks kasvuks. Jagades pühendumust aususele, inimväärikusele ja kogukonnale.
Palun pidage ülaltoodud kommentaare mitte lõpp-punktiks, vaid pigem lähtepunktiks. Erinevalt Drs. Schwab ja Harari, ma ei eelda vastuseid teadvat. Pigem püüan pakkuda mõningaid juhtpunkte, et hõlbustada arutelu ja kollektiivset probleemide lahendamist.
Mul on ettekujutus, milline näeb välja inimkonna optimaalne detsentraliseeritud tulevik, kuid see pole lõplik lahendus ja kindlasti on olemas veel paremad lahendused. Ja ma olen ettevaatlik kõigi teiste suhtes, kes eeldavad, et neil on vastused. Selle asemel usun ma inimkonna potentsiaali arendada teed helgema tuleviku poole, samm-sammult, katse-eksituse meetodil, sajandite ja aastatuhandete jooksul. Selle esseega püüan anda esialgne tegevuskava, mis aitaks meil mööduda teehargnemisest, singulaarsuse sündmusest, ning valida tee, mis viib Rahva Võimu, suveräänsuse, vabaduse ja innovatsioonini.
Artikli allikas: Essee on kokku pandud Veiko Huuse ja Robert W Malone mõtetest.
Ootan teie kommentaare, tagasisidet ja mõtteid selle kohta.
39
