See ei ole muinasjutt. See ei ole ka ajalooraamatu peatükk, kuigi ajalugu voolab siit läbi nagu tume jõgi. See on hoiatav lugu ajast, kuhu me oleme tänaseks jõudnud – ajast, mil seadused ja reeglid sellel maal ja terves maailmas enam ei kehti ning nende asemele on astunud jõud, raha ja “moraal”, mis ei küsi enam luba.
Kui reeglid veel kehtisid
Varases ajaloos, hoolimata vägivallast ja ebaõiglusest, eksisteeris midagi, mida inimesed nimetasid korraks. Hammurapi seadustik, Rooma õigus, keskaja gildide reeglid – need ei olnud täiuslikud, kuid nad lõid raami. Oli teadmine, et isegi võimsal on piir. Et kuningas ei saa kõike. Et sõnal, vandel ja kokkuleppel on kaal.
Hiljem, pärast suuri maailmasõdu, sündis lootus, et inimkond on õppinud. Rahvusvahelised kokkulepped, inimõigused, kohtud ja institutsioonid pidid tagama, et „mitte kunagi enam“. Seadus pidi olema kõrgem kui relv. Moraal kõrgem kui kasum.
See oli habras tasakaal, kuid see toimis – vähemalt osaliselt.
Tänane murdepunkt
Täna näeme, kuidas see raam on lagunenud meie silme all.
Riike ei austata enam kokkulepete alusel, vaid hinnatakse nagu kinnisvara: kas tasub vallutada, kas tasub ära osta. „Kes ees, see mees“ on saanud globaalseks juhtpõhimõtteks. Rahvusvahelised lepped on paberid, mida rikutakse ilma häbita, kui need segavad kasumit või võimu.
Kohtusüsteemides ja ametkondades lokkab korruptsioon. Õigus ei ole enam pime – tal on sponsorid. Seadus ei kaitse nõrgemat, vaid seda, kellel on rohkem raha, rohkem relvi või rohkem mõju. Tõde ei otsustata enam faktide järgi, vaid narratiivide järgi, mida toidab kapital.
Ja inimene, kes uskus reeglitesse, seisab nüüd alasti maailma ees, kus reeglid kehtivad ainult siis, kui need teenivad jõudu.
Moraalide kokkupõrge: kelle „kõrgem moraal“?
Just siin ilmneb sügavaim vastuolu. Tänase maailma võimu– ja poliitiline eliit räägib valjult, et nad tegutsevad kõrgema moraali nimel. Kuid moraal, mis vajab relvi, hirmu, raha ja sundi, ei saa pärineda kõrge intelligentsi ega kõrge sagedusega inimolendilt.
Kui oma tahtmise saamiseks eiratakse seadusi, rahvusvahelisi kokkuleppeid ja inimkonna rahu huve, siis ei ole tegu kõrgema moraaliga – vaid millegi muuga, mis on maskeeritud moraali keelde.
Siin toimub moraalide kokkupõrge.
Võimu (hingetu) moraal ütleb:
„Meil on õigus vallutada, survestada ja hävitada, sest meie eesmärk on õige.“
Hingelise moraal ütleb:
„Kui eesmärgini jõudmiseks tuleb rikkuda teiste vabadust, elu ja tõde, siis on eesmärk ise juba rikutud.“
Võimu moraal õigustab vahendeid eesmärgiga. Kõrgema sageduse moraal hindab eesmärki vahendite kaudu.
Madalsageduslik ja kõrgsageduslik moraal
Madalsageduslik moraal:
- põhineb hirmul, puudusel ja kontrollil
- kasutab jõudu, relvi, raha ja sundi
- mõõdab väärtust võimu, kasumi ja mõju järgi
- vajab vaenlast, et õigustada oma olemasolu
- räägib moraalist, kuid tegutseb instinktide ja ellujäämisloogika järgi
Kõrge sageduse moraal:
- põhineb sisemisel vastutusel ja kaastundel
- ei vaja sundi ega hirmu
- mõõdab väärtust kooskõla, elu ja tõe järgi
- austab vabadust ka siis, kui see ei too kasu
- ei kuuluta oma moraali, vaid elab selle järgi
Kõrge moraaliga olend ei kasuta võimu, relvi ega hirmu, et oma tahtmist peale suruda. Ta ei vaja hierarhia tippu, sest tema moraal ei sõltu positsioonist.
Maailma lõpu kaks häält
Pole ime, et räägitakse maailma lõpust. Ühed räägivad sellest kui maatriksi loojate – külmade, maaväliste, mustade olendite – kontrollitud süsteemi kokkuvarisemisest, kus inimkond on olnud vaid energiaallikas ja ettur. Teised räägivad Kõiksuse valgusolenditest ja valgusvõrgust, mis hoiatab: vana maailm, mis põhines valel ja ahnusel, ei saa enam kesta.
Need lood on erinevad, kuid sõnum on sama: senine süsteem on jõudnud oma moraalse pankrotini.
Hingeline inimene lagunevas maailmas
Mida teeb hingeline inimene sellises olukorras?
Ta ei astu jõu ja raha hierarhia mängudesse. Ta ei võitle troonide, tiitlite ega turuosa pärast. Ta ei usu, et kurjust saab võita samade vahenditega, millega kurjus valitseb.
Ta jääb kindlaks Kõiksuse moraalile – sisemisele seadusele, mis ei muutu koos valuutade, riigipiiride ega valitsustega. See moraal ütleb: ära müü oma hinge. Ära reeda tõde kasu nimel. Ära muutu selleks, mida sa kardad.
Just see hoiab teda. Mitte relv, mitte raha, vaid sisemine selgroog. Kui süsteemid kukuvad, jääb alles see, kes ei sidunud oma identiteeti süsteemiga.
Viimane valik
See lugu ei ütle, et maailm hävib homme. See ütleb, et maailm, mis põhines teesklusel, et seadus ja moraal juhivad võimu, on juba lõppemas.
Küsimus ei ole enam selles, kas reeglid taastuvad. Küsimus on selles, kes sa oled siis, kui neid enam ei ole.
Kas sa valid jõu?
Kas sa valid raha?
Või valid sa moraali, mis ei vaja luba, et olemas olla?
Käes on raputav aeg. Aga see on ka paljastav aeg. Ja just sellistel aegadel selgub, kes on inimene – ja kes on vaid süsteemi vari.
Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht
Loe lisaks:
Minu värkest raamatust saab lugeja aimu, kuidas hakkama saada siis kui tõde ja õiglust pole mõistlik või võimalik taga ajada “kellegi” poolt loodud reeglite ja seaduste järgi:
Kuidas sellelt maalt uuele maale liigutakse ja millised sündmused on sellel maa ajajoonel:
