18. mai 2025 suri Kristi Loigo – naine, kes oli Eesti heategevusliku telesaate “Kodutunne” nägu, ning keda ühiskond tundis kui sihikindlat, empaatilist ja väsimatut võitlejat. Tema surmale eelnes aastaid kestnud kurnav kohtusaaga, mille juured ulatuvad 2018. aasta ajakirjandusartiklini ning mis päädis vastuolulise ringkonnakohtu määrusega, kus tõde jäi küll tema poolele, kuid õiglus mitte. Kohtusaaga kujunes õppetunniks, kuidas Eesti kohtusüsteem suudab „võitja“ muuta kaotajaks – rahaliselt, moraalselt ja lõpuks ka elu hinnaga.
Kuidas kõik algas
2018. aastal ilmus Eesti Ekspressis Krister Kivi artikkel „Telesaade vaeste aitamisest tegi produtsent Kristi Nilovist jõuka inimese“ – ründava alatooniga kirjutis, mis väitis muu hulgas, et Kristi Loigo (toona Nilov) oli “Kodutunde suurim abisaaja”, tema elamu juures Rae vallas oli “kahekorruseline koerakuut” ja et ta oli jätnud töötajatele töötasu maksmata.
Kohtuasjas tuvastas Harju Maakohus (kohtunik Kaie Almere) 28.05.2021 otsuses, asja nr. 2-19-2323, et vähemalt kaks viiest väitest olid faktiväidete kujul selgelt valed ja kahjulikud: koerakuudi jutt oli välja mõeldud ning töötasu maksmata jätmise süüdistus oli tõendamata ja kahjustav. Kolm ülejäänud väidet (sh “mürk, mis tapab kõik enda ümber”) kvalifitseeriti kui väärtushinnangud, kuid neid hinnati samuti kahju põhjustajatena.
Kristi Loigo sai esimeses astmes kohtuastmes täieliku õiguse. Talle määrati 2000 eurot mittevaralist kahjuhüvitist ning AS Ekspress Meedia (praegune Delfi Meedia) pidi avaldama parandused nii paberväljaandes kui veebis. Samuti määrati, et kulud jäävad 90% ulatuses kostja ehk meediaettevõtte kanda.
Õiglus tagurpidi ringkonnakohtus
Tallinna Ringkonnakohus (kohtunikud Imbi Sidok-Toomsalu, Margo Klaar ja Peeter Pällin) pööras selle otsuse pea peale. Vaidluses keskenduti menetluskuludele – kas Delfi Meedia advokaadikulud olid põhjendatud, kui palju oli kulutatud ja kes maksab.
“Kas siin on seos vabamüürlaste Peeter Pällin ja Hans H. Luik vahel – vennalik aitamine, vahendeid valimata ja seadusi rikkudes?”
Kohtus toimus juriidiline manipulatsioon: kuna hagi sisaldas viite väidet, millest kaks olid faktiväited ja kolm hinnangud, otsustas ringkonnakohus, et kulud langevad Loigo kanda 79% ulatuses – mis siis, et Loigo mõisteti õigeks.
Tulemuseks oli absurdsus: Loigo, kes sai kohtus õiguse, pidi maksma 4692,34 eurot, millest tasaarvestuse järel jäi Delfile hüvitatavaks 2749,29 eurot.
Selline kohtupraktika, kus faktiväidete osas õigele poolele jääv hageja peab ikkagi maksma suurema osa kuludest, paneb õigussüsteemi aususe suure küsimärgi alla.
Õiguse tagurpidi tõlgendamine – kelle kasuks?
Ringkonnakohtu otsus põhines suurel määral formaaljuriidikal ja kohati isegi ebakorrektsetel arvutustel, nagu määruse selgitustes ka ise tunnistatakse. Samal ajal eirati sisulist õiglust ja koormati võidupooleks osutunud hageja märkimisväärse rahalise kohustusega.
Loigo advokaadid vaidlustasid, et meediat esindanud advokaadi (Mari Männiko) kulude põhjendused olid paisutatud ja arvestatud korduva töö eest topelt. Ent kohtunikud, keda seostatakse vabamüürlaste, meediagrupi või poliitilise eliidiga, asusid tugevalt meedia poolele.
Võit, mis võttis elu
Kristi Loigo oli selleks hetkeks juba kaotanud oma abikaasa Jan Loigo – samuti pika ja kurnava kohtumenetluse ohver. Kui Kristi ise suri 18. mai 2025, oli kohtuvõit tal justkui käes – ent vaimne, majanduslik ja moraalne kahju oli pöördumatu. Tema surm ei olnud lihtsalt elu lõpp – see oli süsteemi vägivaldne jõudemonstratsioon.
Loigod menetleti Eesti kohtusüsteemis sõna otseses mõttes surnuks.
Kes vastutab?
- Kohtunikud: Imbi Sidok-Toomsalu, Margo Klaar, Peeter Pällin
- Advokaadid: Mari Männiko (Delfi Meedia), Karmen Turk ja Maarja Pild (Triniti)
- Riigikohtu president: Villu Kõve
- Prokurörid: Astrid Asi, Õnne Neare-Vaarmann
- Õiguskantsler: Ülle Madise
See pole lihtsalt loetelu nimestest – see on nimekiri inimestest, kes tegid või võimaldasid kohtupraktikaid, mis seavad ohtu iga Eesti inimese õiglustunde. Kui meediaväljaanded saavad esitada ebaõigeid väiteid, kohtud neid ainult osaliselt ümber lükkavad ja kannataja peab maksma kulud, on ajakirjandusvabadus moondunud relvaks.
Miks see kõik oluline on?
Kristi Loigo juhtum on sümptom – mitte erand. Üha rohkem on viiteid sellele, kuidas Eestis kasutatakse kohtusüsteemi, et vaigistada, häbistada ja ruineerida inimesi, kes seisavad oma õiguste eest. SLAPP (Strategic Lawsuit Against Public Participation) juhtumid, kus võimukad isikud või institutsioonid kohtute kaudu kodanikke hirmutavad, on reaalne suur oht Eesti kodanike õigustele ja õigusriiklusele.
Lõppsõna
Kristi Loigo ei surnud lihtsalt terviserikke tõttu. Ta suri, sest kohtusüsteem, mille poole ta pöördus kaitset otsides, pöördus tema vastu. Ta suri, sest Eesti riik ei kaitsnud teda, kui ta seisis silmitsi vale, võimu ja vääriti mõistetud õiglusega.
Küsimus jääb: kui „võitja“ maksab 79% kaotaja kuludest – kellele kuulub tegelikult õiglus Eestis?
Kristi Loigost jäid siia eluprogrammi tema 4 last, kelle kanda jäävad ebaõiglased kohtukulud, kuna Kristi Loigo ja tema abikaasa Jan Loigo on Eesti kohtusüsteemi vägivalla ohvrid. Kohtu- ja meediasüsteeme juhivad vabamüürlased miljardimees Margus Linnamäe, Riigikohtu Esimees Villu Kõve, Jüri Pihel Kanal 2 juht, Kohtunik Peeter Pällin(vabamüürlane), Ahti Kuuseväli (vabamüürlased), prokuratuur, ja loomulikult Triniti Advokaadibüroo advokaadid Karmen Turk ja Maaja Pild, kes tegid slapp-kriminaalkaebuse Kristi Loigo kohta.
Niimoodi “hävitatakse” terveid perekondi Eesti Vabariigis meedia, kohtunike, advokaatide ja prokuratuuri poolt.
Loe lisaks:
