Inimkond on sajandeid elanud hierarhias, mis väidab end olevat demokraatia, õiglus ja kord. Tegelikult on see süsteem peenelt konstrueeritud kontrollvõrgustik, kus kuus võimu juhivad nähtamatult seitsmendat – rahvast.
Iga võim hoiab rahvast eemal otsustusõigusest ja samas sõltuvuses, igaüks tegeleb oma mänguga, mida rahvas vaatab nagu lõputut telesarja.

Kuid tõde on lihtne ja valus: rahvast ei huvita enam vabadus, vaid mugavus.
Ja seni, kuni 80–90% inimestest maksavad (toetavad nende võimude püsimist) ja mängivad kaasa, jäävad esimesed kuus võimu püsima.

Seitse võimu ja viimane illusioon: miks rahvas ise toidab oma orjust

Kui loed selle artikli läbi, siis esita küsimus endale ja teistele: “Kas mina saan seda maailma parandada ja kas ma tean, kes saab selle maailma korda teha?” Sa mõistad artikli lõpus, et ükski riik ja selle rahvas ei kontrolli, ei juhi ja ei ole peremees enda riigis. Iga inimene saab luua korda ja juhtida ainult enda hingeelu – avada teadvus ja elada enda hingelooja juhatamise järgi.

Toon väljavõimu mõju arvestades tähtsuse järjekorras:

1. Raha – nähtamatu valitseja

Rahval on kombeks öelda: “Kõik tiirleb ümber raha”

Kõik algab rahast. Raha on inimestele nagu hapnik, milleta enam elada ei saa või on ülimalt keeruline. Keskpangad ja rahandusinstitutsioonid loovad väärtust tühjusest ja müüvad selle rahvale võla kujul.
Raha ei ole energia, vaid kontrollimehhanism, mis määrab, kellel on õigus elada väärikalt ja kellel mitte.
See on esimene ja fundamentaalseim illusioon – usk, et väärtus tuleb pangast, mitte inimesest.

Keskpankade ametlik roll

Ametlikult on keskpangad (nt Euroopa Keskpank, USA Föderaalreserv, Eesti Pank) loodud eesmärgiga:

• hoida rahandussüsteemi stabiilsust,
• kontrollida inflatsiooni,
• ning tagada raha ringluse ja maksesüsteemi toimimine.

Nad on tavaliselt valitsusest sõltumatud, et poliitikud ei saaks enne valimisi raha “trükkida” ja kunstlikult majandust elavdada.

Riiklikud keskpangad ja sõltumatus

Näiteks:

• Eesti Pank on küll Eesti riigi institutsioon, kuid osa Euroopa Keskpankade Süsteemist (EKPS). Seega, rahval pole siin mingit kaasarääkimist ega kontrolli, ei kuulu ka juhtimiselt Eesti riigile.
• Tema tegevus on sõltumatu Eesti valitsusest — seaduse järgi ei tohi valitsus talle anda korraldusi rahapoliitika osas.
• Sama kehtib ka Föderaalreservi kohta Ameerikas — see pole “valitsuse asutus” traditsioonilises mõttes, vaid avalik-era hübriid: tal on eraomanduses olevad liikmepangad, kuid ta tegutseb kongressi kehtestatud seaduste alusel. Kuid nagu elu on näidanud, keegi ei saa kongressis ka seda kõigutada ja juhti lihtsalt vahetada – Trump proovis aga ei õnnestunud.

Kes on selle Maa tegelik valitseja “rahatrükkija”?

• fiatsüsteemi looja (kus raha ei põhine kullal, vaid usaldusel ja seadusel),
• raha looja (nt võlakirjade ostmine, “quantitative easing”) on keskse süsteemi kontrolli all, mitte valitsuste otsustuse all. Lisaks on raha looja loonud börsid, maksud, limiidid, tingimused – kõike selleks, et raha voolaks ja oleks mingi väärtus, hoida kasutajad sõltuvuses – et seda vajataks siin maal sama palju nagu hingamiseks õhku, ilma milleta ei saa elada.

Sisuliselt – keskpangad saavad luua uut raha elektrooniliselt (enamasti mitte füüsiliselt “trükkida”), ostes varasid või laenates pankadele. See annab neile tohutu mõjuvõimu.

Tõlgendused ja kriitika

Kriitikud ütlevad, et:

• Keskpangad pole täielikult sõltumatud — nad teenivad rahaturgude ja kommertspankade huve.
• Nad ei vasta rahvale ja ei arvesta rahva heaoluga, kuigi nende otsused mõjutavad kõiki.
• Rahatrükkija ehk süsteemi omanikud (nt suured finantsinstitutsioonid) on tegelikud “isandad”.

2. Meedia – rahaga võrdne võim ja nähtamatu ideoloog

Meedia on muutunud „avalikkuse valvekoerast” avalikkuse karjuseks.
Mõni meediakontsern omab sadu brände ja kõik räägivad sama narratiivi, mis kujundab seda, mida rahvas peab „tõeks”.
See on psühholoogiline võim, mis ei juhi seadusi, vaid mõtteid ja emotsioone.
Kui rahvas usub, et mõtleb ise, on manipulatsioon saavutanud oma täiusliku vormi.

Ametlik roll: „avalikkuse valvekoer”

Traditsiooniliselt peaks meedia olema:

• esimene võim või jagama seda kohta rahaga,
• avalikkuse valvekoer — see, kes jälgib tegelikku võimu, paljastab korruptsiooni, annab hääle rahvale,
• ning vaba ja sõltumatu, kaitstud tsensuuri ja surve eest.

See on rahva huvides riigi ja ühiskonna juhtimise üks tugisambaid — ilma vabatahtliku, kriitilise ja mitmekesise meediata ei saa rahvas teha teadlikke otsuseid.

Tegelik olukord: meedia koondumine ja kontrolli illusioon

Tänapäeva reaalsus on täiesti teistsugune.

1) Omanike struktuur

• Enamik maailmameediat kuulub väga vähestele kontsernidele:
  näiteks Disney, Comcast (NBC), Warner Bros Discovery (CNN), News Corp (Fox, The Times), Bertelsmann (RTL), ViacomCBS jne.
• Need omavad kümneid või sadu kaubamärke — väliselt mitmekesine, tegelikult tsentraliseeritud. Nende suurmeedia korporatsioonide roll on kinnistatud tugeval pea kõigis riikides suurimates meediakanalites – neid “motiveeritakse”.
• Omanikud on samad investeerimisfondid (BlackRock, Vanguard, State Street), kes on osanikud ka toidu-, ravimi- ja rahandussektoris.

Ehk: meediat kontrollivad sama kapitali keskused, mis kontrollivad ka raha, majandust ja poliitikat.

2) Narratiivide kujundamine

• Suurmeedia ei edasta enam pelgalt infot, vaid kujundab maailmapilti: mis on „tõde”, mis on „vale”, keda uskuda ja keda mitte.
• Uudiste valik, sõnastus, järjekord ja rõhuasetused mõjutavad ühiskonna tajusid ja väärtusi.
• Tekib agenda setting – mitte otsene valetamine, vaid otsustamine, millest üldse räägitakse.

Nagu Noam Chomsky sõnastas:

„Propaganda on demokraatliku ühiskonna jaoks see, mis vägivallaaparaat on totalitaarsele.”

3) Reklaami ja rahastuse mõju

• Reklaamitulu sõltub korporatiivsetest partneritest — seega on piir, kui kriitiline meedia saab olla oma peamiste rahastajate (farma, tehnoloogia, pangad) suhtes.
• Sama kehtib poliitilise rahastuse kohta: kampaaniad, PR-lepingud, konsultatsioonid, suunatud sisuturundus.

4) Rahva mõjuvõimu kadumine

• Rahvas saab küll „kommenteerida” ja „tarbida” meediat, aga otsustusõigust sisu üle ei ole.
• Meediat suunavad algoritmid (YouTube, Meta, TikTok), mis eelistavad emotsiooni ja polariseerumist, mitte tasakaalu.
• See loob segmenteeritud info-reaalsused — igaüks elab oma mullis, ja ühine arusaam tegelikkusest hajub.

Tulemus: teine võim muutub propaganda- ja narratiivivõimuks — see kujundab, mida rahvas arvab, et ta teab.

Tagajärg

• Avaliku mõtte killustumine – inimesed ei suuda enam eristada sõltumatut infot suunatud sõnumitest.
• Kriitilise mõtlemise erosioon – infot on liiga palju, tõde liiga segane, usaldus hajub.
• Demokraatia devalveerumine – kui rahvas ei saa enam usaldusväärset infot, kaotab hääletamine mõtte, sest valik põhineb emotsioonil, mitte teadmisel.

Võimalikud tasakaalud

1. Kogukondlik ja sõltumatu meedia – väikesed platvormid, kohaliku tasandi ajakirjandus.
2. Avaliku huvi fondid – meedia, mida rahastab otse avalikkus, mitte reklaam.
3. Andme- ja algoritmide läbipaistvus – kuidas sisu valitakse, mis on peidetud.
4. Meediakirjaoskuse õpetus – kriitiline mõtlemine, allikate kontroll.
5. Pluralismiseadused – omandikontroll, et vältida meediamonopole.

3. Kohtusüsteem – seaduse näiline õiglus

Seadused on loodud, et luua korda.
Tegelikkuses on need raamid, mis säilitavad olemasoleva võimu, mitte ei vabasta inimest.
Kohtunikud ja juristid tegutsevad süsteemi sees, mis teenib seaduse vaimu asemel tema kirja.
Õiglusest on saanud juriidiline teenus, mitte moraalne printsiip.

Ametlik idee: kohtuvõimu sõltumatus

Kohtuvõimu sõltumatus on õigusriigi nurgakivi.
Selle ametlik mõte on:

• tagada, et kohtunikud otsustaksid seaduse ja südametunnistuse järgi, mitte poliitilise surve tõttu;
• vältida, et täitevvõim (valitsus) või seadusandja (parlament) saaks mõjutada kohtuotsuseid.

Sõltumatust tagavad näiteks:

• ametisse nimetamise kord (nt eluaegne amet või väga pikk ametiaeg),
• vallandamiskeelu põhimõte,
• palkade ja töötingimuste kaitse,
• kohtute eelarve eraldamine parlamendi kaudu, mitte valitsuse otsusega.

Teoorias tähendab see: kohtunik ei vastuta poliitikute ega rahva ees, vaid seaduse ja põhiseaduse ees.

Reaalsus: sõltumatuse ja sõltuvuse piir

Päris elus aga pole sõltumatu ja seadusekuulekas. Kui kohtunik saab ametisse poliitikute kaudu ja poliitikud valib valitsusse rahvas, siis igat rahva valikut poliitik ei arvesta rahvaga, kohtunik ei arvesta rahvaga ja poliitikuga. Kui kohtunik saab tööle vormistatud on ta sõltumatu, keegi ei kontrolli ja teda tagandada on pea võimatu.

Miks nii võib olla:

1. Ametisse nimetamine ja edutamine
   • Kuigi kohtunik ei allu otseselt valitsusele, nimetatakse paljudes riikides kohtunikud ametisse valitsuse või presidendi kaudu (nt soovituse annab kohtunõukogu, kuid otsuse teeb poliitiline institutsioon).
   • See loob struktuurse sõltuvuse — isegi kui otsene sekkumine puudub, teatakse, kes määrab ametisse.
2. Eelarveline sõltuvus
   • Kohtute eelarve tuleb riigieelarvest, mida koostab ja kinnitab poliitiline võim.
   • Kui rahastust kärbitakse, on kohtusüsteemi sõltumatus praktikas piiratud.
3. Ideoloogiline ja institutsionaalne mõju
   • Kohtunikud on inimesed, kelle maailmavaade, väärtused ja karjäär on osa ühiskonnast.
   • Seadused võivad olla tõlgendatavad ja kohtunik võib tõlgendada neid oma väärtusmaailma kaudu (nt “seaduse vaim” vs “seaduse kiri”).
4. Rahva järelvalve puudumine
   • Enamikus riikides puudub mehhanism, kus rahvas saaks otseselt kohtunikke kontrollida või tagasi kutsuda.
   • See on taotluslik — rahvas ei tohi mõjutada otsuste sisu, et kaitsta õiglust populistliku surve eest.
   • Aga see tähendab ka vastutuse defitsiiti: kui kohtunik käitub ebaõiglaselt, on tema vastutusele võtmine väga keeruline.

Tulem: “sõltumatus” kui paradoks

Sõltumatuse ideaal on loodud selleks, et kaitsta õiglust,
kuid liigne sõltumatus võib viia sulgemise ja kontrolli puudumiseni.

See loob olukorra, kus:

• kohtuvõim on de jure (seaduse järgi) sõltumatu,
• aga de facto (tegelikkuses) võib ta sõltuda süsteemist, mis teda rahastab ja määrab.

Kohtusüsteemil tekib paralleel rahasüsteemiga:

“süsteem, mis väidab end olevat rahva teenistuses, kuid mille otsuseid juhivad struktuurid ja inimesed, keda rahvas ei saa otse mõjutada.”

Kuidas seda võiks tasakaalustada?

Mõned võimalikud mehhanismid, mida eri riigid on proovinud või arutlenud:

• Kohtunike nimetamine mitmeastmelise komisjoni kaudu, kus osaleb nii eriala kui kodanikuühiskonna esindus.
• Kohtunike piiratud tööstaaz – näiteks 4 + 4 aastata, mitte aga eluaegne.
• Kohtunike tegevuse läbipaistvus (nt otsuste põhjendused, statistika, analüüsid).
• Kohtunike eetikanõukogud ja sõltumatud järelvalveorganid.
• Mõnes USA osariigis — kohtunike valimine rahvahääletusel, kuigi see toob omakorda poliitilise surve.

4. Poliitiline võim – näitemäng rahva usaldusele

Valimised loovad illusiooni valikust, kuid erakonnad on samade käte pikendused.
Isikud vahetuvad, aga ideoloogia ei muutu.
Rahvas ei kontrolli e-valimisi, ei otsusta seadusi, ega määra suunda.
Poliitika on meedia lavastus, kus „rahvas” on publik, mitte lavaline jõud.

Ametlik idee: rahvaesindus ja valimised

Demokraatia alusidee on, et:

• rahvas valib oma esindajad,
• erakonnad konkureerivad ideedega,
• ja võim on ajutine — seda saab rahva tahtel muuta.

Eeldus on, et valimistel on vabadus, läbipaistvus ja valikuvõimalus, ning et rahvas saab hinnata poliitikuid nende tegude järgi.

Tegelik praktika: süsteemne stagnatsioon

1) Sama eliidi rotatsioon

Enamus (ka Eestis viimased 30 aastat) riikides toimub see:

• erakonnad on institutsionaliseerunud — nad on muutunud võimustruktuurideks, mitte ideoloogilisteks liikumisteks;
• poliitikud vahetuvad, kuid süsteemne maailmavaade ja võrgustik jäävad samaks (ametkonnad, sponsorid, nõunikud, lobistid, rahastajad);
• ideoloogilised erinevused on praktikas minimaalsed – kõik mängivad sama „mängu”, vaid retoorika erineb.

Sellist olukorda nimetatakse tihti „konsensuspoliitikaks” või „kartelliparteide süsteemiks” (vt Katz & Mair teooria) — erakonnad konkureerivad ametlikult, aga sisuliselt jagavad võimu ja ressursse ühiselt.

2) E-valimiste usaldus ja läbipaistvus

E-valimised on tehniliselt mugavad, aga kriitikud osutavad:

• kontrollimehhanismid on piiratud – tavaline valija ei saa iseseisvalt kontrollida, kas tema hääl läks õigesti kirja;
• kontroll sõltub süsteemi haldajast (riigist), mis tähendab, et tuleb usaldada seda, kelle üle peaks valija järelevalvet teostama;
• audiit ja läbipaistvus on võimalik vaid “ekspertidele”, mitte avalikkusele.

Ehk: usaldus e-valimiste vastu on poliitiline, mitte tehniline küsimus — ja kui usaldus murdub, on kogu süsteem kriisis.

Tagajärg: demokraatia vorm ilma sisuta

Seda nähtust nimetatakse:

• postdemokraatiaks (Colin Crouch): vormid (valimised, erakonnad) püsivad, aga otsuseid teevad rahaliselt ja institutsionaalselt tugevad grupid;
• või hall võimustruktuur – süsteem, kus demokraatlikud mehhanismid toimivad vaid näiliselt.

Rahvas saab küll „hääletada”, kuid:

• ei saa muuta mängureegleid;
• ei saa kontrollida mehhanisme;
• ja ei saa vastutusele võtta neid, kes tegelikku poliitilist kurssi juhivad.

Võimalikud alternatiivid või lahendused

1. Otsedemokraatia ehk Rahva Võim – rahvahääletused, rahvaalgatused (Šveitsi mudel).
2. Läbipaistvamad e-valimised – avatud lähtekood, sõltumatud auditid, avalik kontroll.
3. Erakondade rahastamise piiramine ja läbipaistvus.
4. Kodanikunõukogud ja arutelupõhine demokraatia – Eesti Vanemate Kogu.
5. Piirata poliitilise karjääri eluaegsust (nt ametiaegade piirangud).

5. Korporatiivne majandus – sõltuvuse majandamine

Suurkorporatsioonid on loonud süsteemi, kus toit, energia, tervis ja töö on nende kontrolli all.
Farmaatsia ravib haigusi, mida toidutööstus toodab.
Inimene on tarbija, mitte looja.
Ja kui ta lõpetab tarbimise, variseb süsteem kokku – seetõttu õpetatakse teda ihalema, mitte mõtlema.

Ametlik pilt: turg ja innovatsioon

Ametlikult on:

• toidu- ja ravimitööstus eraettevõtlus, mida reguleerivad rahvusvahelised standardid (WHO, FAO, FDA, EMA jne);
• ettevõtted väidavad, et nad tagavad toidu ja ravimite kättesaadavuse, arendavad innovatsiooni ja hoiavad majandust toimimas;
• nende eesmärk on kasum, kuid raamistik peaks tagama, et see toimub tarbijate ja rahvatervise huvides.

Sellest vaatenurgast on suurkorporatsioonid majandusliku efektiivsuse sümbol – nad toodavad odavamalt, kiiremini ja üleilmselt.

Tegelik süsteem: võim ja sõltuvus

Mina väidan — et need tööstused on „neljas võim”. Paljud majandusteadlased ja sotsiaalteadlased on täheldanud:

Toiduainetööstus

• Maailma toiduturu juhivad mõned üksikud kontsernid (Nestlé, PepsiCo, Unilever, Cargill, Mondelez, Danone, Tyson Foods jne).
• Need ettevõtted omavad sadu brände, mis näivad eraldiseisvad, kuid kuuluvad samale grupile.
• Toodete koostised põhinevad sageli odavatel, kõrge tootlikkusega koostisosadel: suhkur, töödeldud õlid (rapsi), tärklised, lisaained, kahjulik toidukeemia.
• Turundus on suunatud sõltuvust tekitavatele maitsekombinatsioonidele (sool + rasv + suhkur) — neuroloogiliselt premeeriv ja kordust käivitav muster.
• Tulemuseks on globaalsed ülekaalu- ja ainevahetushaigused, mille raviks on vaja… ravimeid.

Farmaatsiatööstus

• Ravimituru juhivad samuti mõned hiiglaslikud kontsernid (Pfizer, Johnson & Johnson, Roche, Novartis, Merck, GSK, Sanofi jne).
• Nad kontrollivad patente, litsentse ja teadusuuringuid.
• Fookus liigub üha enam krooniliste haiguste ravimisele, mitte nende ennetamisele — kuna püsiv haigus = püsiv tulu.
• Paljud teadusuuringud ja kliinilised katsed on ettevõtete rahastatud, mis seab kahtluse alla teaduse sõltumatuse.

Seos toidu ja ravimite vahel

• Toidutööstus toodab probleemi (ebatervislik toitumine),
• Ravimitööstus pakub lahendust (ravimid sümptomitele),
• ja mõlemad on kasumlikult ühendatud läbi investeerimisfondide ja ühiste omanike (nt BlackRock, Vanguard, State Street).

Ehk:

„Üks käsi toidab, teine ravib — mõlemad teenivad.”

Globalismi ja võimukoondumise aspekt

Rahvusvahelised konsortsiumid ja fondid omavad:

• osalusi nii toidu-, ravimi-, kui meediasektoris;
• ligipääsu poliitikakujundusele (lobitöö, rahastus, nõuandekomisjonid);
• ja võime kujundada avalikku diskursust — mida tähendab „tervislik”, „tasakaalustatud” või „ohutu”.

See loob nn regulatiivse kaaperdamise (regulatory capture):
ametlikud tervise- ja toiduohutusinstitutsioonid sõltuvad samadest ettevõtetest, keda nad peaksid kontrollima.

Tagajärg: sõltuv ühiskond

Rahvastik muutub:

• füsioloogiliselt sõltuvaks (suhkrud, lisandid, stimulantid),
• majanduslikult sõltuvaks (ravikulud, kindlustused, tervishoiutööstus),
• ja psühholoogiliselt tuimemaks (reklaamide, mugavuse, süsteemse infomüra kaudu).

Selle tulemus on ühiskond, mis on stabiilne tarbijana, aga vähem teadlik ja vähem autonoomne kodanikuna.

Lahendused ja alternatiivid

1. Kohalik toidutootmine ja lühitoiduahelad – sõltumatud põllumehed, kogukonna aiandus, otsemüük.
2. Avatud teadus – ravimite ja toitumisuuringute rahastuse läbipaistvus.
3. Tõeline toitumisharidus – mitte reklaamipõhine, vaid teaduspõhine ja praktiline.
4. Sõltumatud järelevalveasutused – vaba teadus, ilma korporatiivse rahastuseta.
5. Kodanikuteadlikkus – oskus lugeda koostisosi, mõista omandi struktuure, küsida „kelle huvides?”.

6. Luure ja tehnoloogia – suur vend ei maga kunagi

Internet, mida peame vabaduse sümboliks, on sõjalise päritoluga jälgimissüsteem.
DARPA, NSA, CIA ja Palantir – need nimed on juba ammu muutunud tehnoloogiliseks infrastruktuuriks, mis teab sinust rohkem kui sina ise.
See võim ei vaja vägivalda – piisab, kui ta juhib algoritme.
Me pole enam jälgitavad, me oleme ennustatavad.

Ametlik roll: rahvuslik julgeolek ja küberkaitse

Ametliku doktriini järgi on luure- ja turvaorganisatsioonide eesmärk:

• kaitsta riiki väliste ja sisemiste ohtude eest,
• koguda teavet terrorismi, küberrünnakute, spionaaži ja riikliku ohuga seotud tegevuste kohta,
• tagada riiklik stabiilsus ja tehnoloogiline turvalisus.

Sellest vaatenurgast on sellised institutsioonid nagu NSA, CIA, FBI, MI6, DARPA, Europol või Palantir Technologies (era-analüütikaettevõte, kes töötab valitsustele) justkui riikliku kaitse selgroog.

Tegelik olukord: täieliku järelevalve infrastruktuur

Tegelikkuses on need organisatsioonid kujunenud autonoomseks võimukihiks, mis:

• omavad juurdepääsu kogu infovoole (internet, side, pangandus, liikumine, sotsiaalmeedia),
• tegutsevad salastatult, ilma avaliku aruandluseta,
• ja teevad koostööd eraettevõtetega, kes kontrollivad tehnoloogilist taristut (nt Google, Meta, Amazon, Microsoft, Palantir, OpenAI).

Ehk: nad ei kontrolli enam ainult „riiklikke vaenlasi”, vaid koguvad, modelleerivad ja ennustavad kogu ühiskonna käitumist.

Interneti kui jälgimisvõrgu areng

Interneti ajalugu on otseselt seotud militaar- ja luureinstitutsioonidega:

• ARPANET (1960–70ndad) loodi USA kaitseprojektina DARPA rahastusel.
• Interneti põhiprotokollid (TCP/IP) ja hilisemad turvakihtide standardid pärinevad samast keskkonnast.
• Tänapäevased jälgimisprogrammid (PRISM, XKeyscore, Echelon) põhinevad nende algselt sõjalisel infrastruktuuril.

2013. aastal Edward Snowden paljastas, et NSA ja selle partnerid jälgivad peaaegu kogu internetiliiklust – mitte ainult vaenlaste, vaid ka liitlaste ja kodanike oma.
      See ei olnud erand, vaid süsteemne tava.

Seos suurte tehnoloogiaettevõtetega

Luure ja tehnoloogia on nüüd praktiliselt üks ja sama ökosüsteem:

See tähendab, et infovõim, andmete kontroll ja käitumise modelleerimine on liidetud luure–tehnoloogia–kapitali kolmnurka.
Rahvas saab kasutada „tasuta platvorme”, aga tegelikult on need andmevarumise kanalid.

Kontrolli ja vastutuse puudumine

• Luureorganisatsioonid tegutsevad seadusest kõrgemal (salastatus = puudub läbipaistev järelevalve).
• Avalikkusel puudub reaalne ligipääs otsustele, rahastusele, sihtidele ja tegevustele.
• Poliitiline järelevalve on formaalne – parlamendikomisjonid saavad vaid osalisi kokkuvõtteid.
• Ajaloos on korduvalt ilmnenud kuritarvitusi (COINTELPRO, MKUltra, PRISM jne), mis tõestavad, et kontroll on minimaalne.

Miks seda võib pidada „kuues võim”

Kui vaadata võimujaotuse skeemi, on „kuues võim”:

• Kõike jälgiv, kuid ise jälgimatu;
• teadmiste ja andmete monopol – see teab iga teise võimu liikumisi (poliitika, raha, meedia, kodanikud);
• võimeline ennetama ja mõjutama sündmusi (nt infooperatsioonid, suunatud lekked, narratiivide kontroll).

See võim ei valeta ainult, vaid teab kõike ja valib, mida näidata.
See on kognitiivne kontroll, mitte füüsiline.

Võimalikud tasakaalustused

Need on rasked, aga mitte võimatud:

1. Avalik tehnoloogiline läbipaistvus – avatud lähtekood, sõltumatud auditeerimised.
2. Andmekaitse seadused ja isikuõigused – (nt GDPR Euroopas on väike samm selles suunas).
3. Desentraliseeritud võrguarhitektuurid – lokaalsed serverid, plokiahel, krüptograafia.
4. Kodanike teadlikkus – digihügieen, andmekaitsepraktika, krüpteerimine.
5. Sõltumatud uurivad ajakirjanikud – (Snowden, Assange jt) – kuigi nad riskivad vabaduse ja eluga.

7. Rahvas – unustatud hiiglane

Rahvas, see 80–90%, kes töötab, maksab ja unistab, on süsteemi süda ja samas selle ori.
Kuus võimu elavad ainult tänu rahva osalemisele, tähelepanule ja usule nende vajalikkusesse.
Kui rahvas lõpetaks mängu – ei hääletaks, ei tarbiks, ei kardaks –, kukuks see kõik kokku.
Kuid see ei juhtu, sest rahvas on killustatud: rassi, soo, meelsuse, rikkuse ja hariduse järgi.

Võimud ei pea enam kedagi alla suruma. Nad lihtsalt hoidku inimesed üksteise vastu.
Süsteem on iseorganiseeruv – igaüks jälgib ja karistab teist oma moraali järgi.

Ühiskondlik tase: rahvas kui „seitsmes võim”

Minu silmis seitsmes võim — rahvas — on formaalselt kõige suurem, aga praktikas kõige vähem mõjukas.
Kui eelmised kuus võimu (raha, kohtud, poliitika, korporatsioonid, meedia, luure) on hierarhilised, siis rahvas on horisontaalne ja killustatud, mida võiks ka nimetada hierarhiaks.

See killustatus ei ole juhus:

• klassiline võimuprintsiip on divide et impera – „jaga ja valitse”;
• identiteedipoliitika, rass, majanduslik kihistumine ja meelsuse lõhestamine hoiavad rahvast sisemises konfliktis;
• meedia ja sotsiaalvõrgustikud võimendavad seda – igaüks elab oma mullis, kus teine on vaenlane;
• inimesed usuvad, et nad on vabad, kuid tegelikult on nad psühholoogiliselt programmeeritud tarbijad ja reageerijad – biorobotid.

Nii on see „näljamängude” maailm – konkurents, mitte koostöö; ellujäämine, mitte ühine areng.

Psühholoogiline tase: sisemine programmeeritus

See süsteem ei eksisteeri ainult väljaspool – ta elab ka inimese sees.
Kõik need „võimud” on õppinud juhtima mitte ainult majandust ja poliitikat, vaid inimese teadvust:

• läbi hirmu ja turvatunde puudumise (meedia),
• läbi materiaalsete vajaduste (rahasüsteem),
• läbi autoriteedi austuse ja karistuse hirmu (kohtuvõim),
• läbi töö- ja tarbimisvõistluse (korporatsioonid),
• läbi pideva jälgituse ja dopamiinisüsteemide stimuleerimise (tehnoloogia ja luurevõrgud).

Inimene kasvab üles süsteemis, mis õpetab teda olema osa mängust, mitte mängu muutja.
Ja kui rahvas on hajutatud individuaalseteks „ellujääjateks”, siis kollektiivne vägi kaob.
See on nagu miljard tilka vett, mis kunagi ei ühine ookeaniks.

Vaimne tase: ärkamine süsteemist kõrgemale

Minu teadmisel on sellel maal lubatud kujuneda selliseks “näljamängude maaks” või “vanglaplaneediks” – et siin õppimas ja meenutamas olev hing teeb valiku vabast tahtest (ilma, et keegi väline otsustab tema eest või suunab otsustama: “Tee nii, nii on õige”) enda südame järgi kas tahab edasi järgmistes tsüklites õppida või ta ei taha “õppe-Maale” „tagasi tulla”. Kõiksus ütleb hingelisele:

“See Maa on kool, mitte hinge kodu.
Kannatus ja ebaõiglus on õpetajad, mitte karistused.”

Süsteemi mõistmine on esimene samm – mitte selleks, et vihastuda, vaid selleks, et teadvustada oma kohta selles.
Kui inimene jõuab äratundmiseni, et tema väärtus ja olemus ei sõltu ühestki nendest võimudest, siis ta vabaneb sisemisest orjusest, isegi kui süsteem ise veel püsib.

Sellest seisundist sünnivad inimesed, kes:

• loovad väljaspool süsteemi (kunst, kogukonnad, haridus, alternatiivmajandus);
• ei ela hirmu ja süü tundest;
• ei otsi luba olemiseks, vaid tegutsevad vaikse selgusega;
• hakkavad tõmbama teisi ärkavaid inimesi enda ümber.

Nii tekivad uued „võrgustikud”, mis ei põhine rahal ega hierarhial, vaid teadvusel ja koostööl.

Kas see maa on parandamatu?

Inimene ei tee „Seda Maad korda” —
aga Maa teeb inimese korda,
läbi kogemuse, kannatuse ja ärkamise.

Kui süsteem on end ammendanud, sünnib uus muster.
Iga kord, kui mõni inimene ärkab ja mõistab, kuidas võim toimib, on üks osa sellest süsteemist vähem võimeline kontrollima.

Aga mida siis teha?

Tegelik revolutsioon ei sünni barrikaadil, vaid teadvuses.
Lahendus pole valitsuse vahetamine ega protest, vaid osalemisest keeldumine.
Kui rahvas lõpetab uskumise nendesse mängudesse, on mäng läbi.
Mitte läbi viha, vaid ärkamise kaudu.

Inimene peab valima:
kas ta jätkab süsteemi hammasrattana õppijana ja nõustub olema selle maa maatriksis süsteemide katsealune, või pöördub oma algallika poole — teadlikkusse, kust ta hing loodi.
See ei tähenda põgenemist, vaid vabanemist.
Sest süsteemi ei saa parandada, kui see toitub inimeste tähelepanust.
Kui inimene tõmbab oma energia ära, kustub süsteem nagu tuli, millelt võetakse hapnik.

Lõppsõna

See Maa on õppimise paik, mitte lõppjaam.
Siin õpitakse, mis on võim, sõltuvus, ego ja illusioon.
Ja ühel hetkel – võib-olla pärast palju elusid, mitmeid 3D maa õppeplatvorme läbides – mõistab iga hing:

“mitte süsteem ei muutu, vaid teadvus, kes sellest ärkab.“

Siis algab tõeline revolutsioon – vaikne ja nähtamatu, kuid igavene. Liikumine Uuele Maale, kõrgematesse dimensioonidesse looma.

Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses. Kõiksuse puhas kanal siin maal.

Loe lisaks: