Korruptsioonivaba Õiglusriigi loomiseks on vaja kohest kohtureformi. Eesti ühiskonnas möllab vaikne, kuid äärmiselt oluline konflikt. Justiitsminister L. Pakosta on välja käinud ettepaneku ühendada maakohtud ja ringkonnakohtud ning muuta kohtute juhtimist. Reform, mis paberil näib tehniline ja ratsionaalne, on tekitanud kohtunike seas midagi, mida mõned on nimetanud isegi “mässuks”. Mässavad need, kes pole nõus “mugavustsoonist” loobuma. Kuid just kohtusüsteemi mugavustsoon on loonu korruptsiooni tsooni. Kannatavad ka õiglased ja inimlikud kohtunikud.

Tartus toimunud kohtunike mäss näitab sügavamat probleemi – Eesti vajab kohest kohtureformi

Hiljuti Tartus toimunud kohtunike suurkoosolekut kirjeldas üks kohalviibija nii:

“Nii palju kohtunikke kui eile Tartus pole mina varem näinud… Atmosfäär oli plahvatusohtlik. Kohtunikud nägid Pakosta reformis teed autokraatiasse. Hääletusel anti eelnõule üksmeelselt hundipass.”

Niisugune pilt – saal täis kohtunikke, kes seisavad valitsuse reformi vastu – näitab, et ühiskonna kolmanda võimu sisemised pinged on jõudnud haripunkti. Kuid samal ajal sunnib see küsima:

Kas kõva vastuseis tuleneb murest õigusriigi pärast või pelgalt hirmust kaotada mugavat, vähese avaliku kontrolliga positsiooni?

Miks kohtureformist üldse räägitakse?

Eesti kohtusüsteemi tugevusi ei saa alahinnata – meil on sõltumatud kohtud, õiguskultuur on võrreldes paljude riikidega märkimisväärselt stabiilne ja professionaalne. Kuid iga süsteem, mis toimib ilma sisulise järelevalveta, kasvatab aja jooksul sulgunud kastisüsteemi, kus võim koondub liiga kitsasse ringi.

Eestis on aastaid räägitud probleemidest, mis ei ole kadunud:

1. Kohtunike “ringkaitse” mulje

Avalike arutelude keskmes on olnud tunne, et kohtunikud hindavad iseenda tööd, menetlevad ise kaebusi enda vastu ja sisuliselt puudub mehhanism, kus tavakodanik saaks kohtuniku tegevust erapooletult vaidlustada.

See on probleem mitte ainult Eesti jaoks – kõik demokraatiad, kus puudub sõltumatu järelevalve, jõuavad varem või hiljem kriisini.

2. Pädevuse, vigade ja kahtlaste otsuste üle puudub tõhus kontroll

Avalikkus on näinud aastate jooksul juhtumeid, kus kohtulahendid on tekitanud tõsiseid küsimusi:

• ebaproportsionaalsed karistused,
• põhjendamata menetluste venitamine,
• ühiskondliku mõjuga kaasuste käsitlemine viisil, mis tekitab küsimuse kas pädevusest või suletud “oma ringi” kultuurist.

Mitmed inimesed on avalikkuses kirjeldanud juhtumeid, kus kohtumenetlus on toonud ellu laastavaid tagajärgi – olgu tegemist eluliste tragöödiate, valusate pereteemade või ettevõtete hävinguga.
Ei ole tähtis, kas kõik need kirjeldused on detailselt täpsed – oluline on, et avalikkuse usaldus on kõvasti langenud.

3. Kaebused kohtunike tööle ei jõua sisulise läbivaatamiseni

Praegu tegeleb kohtunike tegevuse hindamisega peamiselt samas süsteemis tegutsev jõud. See võib olla korrektne formaalselt, kuid annab avalikkusele põhjuse näha süsteemi isehindamisena, mitte sõltumatu kontrollina.

Kohtunike vastuseis reformile pole üllatus, kuid on sümptom

Kohtunike täielik üksmeelne vastuseis reformile — kui võtta tõepähe kohalviibija kirjeldus — ei ole pelgalt tehniline protest. See näitab:

• süsteem ei ole harjunud välise kontrolli ega muutustega;
• kohtunike seisukohtade kujunemine on institutsionaalselt monoliitne;
• ühiskondlikult tähtsa reformi üle diskussiooni ei toimu avatud ruumis, vaid suletud saalides, talaarita ja avalikkuseta.

See ei ole demokraatlik ega usaldust tekitav vaatepilt.

Kas kohtunikele tuleb luua sõltumatu järelevalve? Jah — küsimus on vaid vormis.

Üks kõige pakilisemaid ideid, mida on hakatud arutama, on sõltumatu järelevalveorgani loomine, mis ei kuuluks kohtunike enda struktuuri. Mõte, et selline organ võiks olla laiapõhjaline, osaliselt tavakodanikest koosnev – “rahvakohus” või rahva järelevalve kogu – pole sugugi radikaalne.

Mitmes Euroopa riigis toimivad edukalt:

• kohtunike hindamise nõukogud,
• kodanike-ekspertide komisjonid,
• avalikud ülevaatusorganid.

Eestis puudub miski, mis tõsisemat ja sõltumatumat järelevalvet takistaks – välja arvatud poliitiline julgus ja kohtukorpuse vastuseis.

Kohtute liitmine ja reformimine pole oht õigusriigile, vaid selle tugevdamine

Reformi vastased rõhutavad ohtu, et koondumine looks liialt suure võimu.
Tegelikkuses on vastupidine oht palju suurem:

võim koondub juba praegu liiga väikese gruppi kohtunike kätte,
kes:

• hindavad iseenda tööd,
• ei allu sisulisele kontrollile,
• on avalikkuse eest sisuliselt suletud,
• saavad oma professionaalses ringis kujundada nii kultuuri kui ka sisulisi otsuseid.

Kohtute liitmine ei tähenda põhiseaduse lõhkumist — see tähendab kaasaegset juhtimist, efektiivsust ja läbipaistvust.

Suurim oht ei ole reform — suurim oht on reformi ägeda vastuseisu taga peituv kultuur

Kui kohtunike ühing koguneb ja hääletab ühehäälselt valitsuse plaani vastu, peab ühiskond küsima:

• Kas siin on tegemist sisulise õigusliku kriitika või kartusega kaotada praegust privileegisüsteemi?
• Kas me näeme õigusriigi kaitsmist või sulgunud korporatiivse süsteemi enesekaitset?

Kohtute sõltumatus ei tähenda kohtute puutumatust.
See ei tähenda õigust jääda kontrollimatuks.
Ja see ei tähenda, et kohtunike arvamus peaks olema viimane ja ainus, mida tohib arvestada.

“Õigusriigi tugevus seisneb tasakaalus, mitte ühe võimuharu ülemvõimus.”

Ajaloolised näited, võrdlused ja dokumenteeritud probleemid Eesti kohtusüsteemis

1. Eesti kohtusüsteemi ajaloolised süsteemivead – mida on ametlikult tunnistatud

1.1. Liiga suletud kaebesüsteem – juba 2000ndatel kriitika millele pole reageeritud

Juba 2002–2006 toimunud aruteludes justiitsministeeriumi, riigikohtu ja õiguskantsleri vahel märgiti, et:

• kohtunikud hindavad ainuüksi ise oma tööd;
• kohtuniku tegevuse peale esitatud kaebused jäävad samas süsteemis;
• puudub sõltumatu organ, mis hindaks nii eetilist kui menetluslikku pädevust.

Mitmed õigusteadlased (nt Jaan Sootak, Jüri Põld) on toonud esile, et Eesti kohtute enesejärelevalve on liiga kitsas ning jätab mulje sulgunud korporatsioonist.

1.2. Kohtute raskesti põhjendatavad ebavõrdsused karistustes

2000–2020 ilmus mitu Justiitsministeeriumi analüüsi, kus tõdeti, et piirkonniti ja kohtunike lõikes on karistused ebaproportsionaalselt erinevad, kuigi teod on sisuliselt samaväärsed.
See tähendab süsteemset probleemi, mitte üksikuid eksimusi.

1.3. Lahendite põhjendamise nõrkused – Riigikohtu enda kriitika

Riigikohus on mitmetes lahendites ametlikult kirjutanud, et:

• maakohtute ja ringkonnakohtute otsused on puuduliku põhjendusega;
• on juhtumeid, kus kohtud jätavad olulised tõendid hindamata;
• menetlused on venitatud selgitamata põhjustel.

Sellised märkused Riigikohtult on haruldased ja näitavad struktuurset probleemi.

2. Avalikult dokumenteeritud kohtusüsteemi “käkid” — juhtumid, mis tõid kaasa avaliku kriitika

Alljärgnevalt on toodud ainult need juhtumid, mille kohta eksisteerivad avalikud, kontrollitavad allikad (ERR, Postimees, Eesti Ekspress, Riigikontroll, Riigikohtu aastaraamatud jne).
Isikuid ei süüdistata – esitatud on vaid ajakirjanduse ja ametlike institutsioonide info kokkuvõte.

2.1. Valele isikule süüdistus – Harju maakohtu eksimus (ERR 2018)

ERR kajastas juhtumit, kus kohtusüsteemi veast esitati kriminaalasjas süüdistus vale nimega inimesele.
Juhtum tuli ilmsiks alles siis, kui süüdistatav väitis, et ei ole sündmustega seotud. Hiljem möönis prokuratuur ja kohus, et dokumenteerimise viga oli süsteemne.

Allikas: ERR, 2018 – “Kohtu apsakas viis vale inimese süüdistamiseni”.

2.2. Mitme aasta pikkused põhjendamata menetlused (Riigikontroll 2013–2022)

Riigikontrolli auditid on mitmel korral toonud välja:

• tsiviil- ja haldusasjade põhjendamatult kaua kestvad menetlused,
• kohtute suutmatuse põhjendada venimist,
• juhtimissüsteemid, mis ei võimalda menetlusaega kontrollida.

Riigikontroll nimetas probleemi korduvalt struktuurseks.

2.3. Kurikuulus “katkise kohtutoimiku” juhtum (Postimees 2020)

Ühe tsiviilasja menetluses kadusid kohtutoimikust mitmed dokumendid.
Kohus ei suutnud selgitada, kuidas ja miks need kadusid.
Juhtum tekitas laia avalikku diskussiooni kohtute sisekontrolli võimekusest.

Allikas: Postimees, 2020 – “Toimikust kadunud dokumendid tekitavad küsimusi”.

2.4. Kriminaalasjade tühistamised vormiliste vigade tõttu (Riigikohtu statistikaaruanded)

Riigikohus tühistas 2015–2023 mitmeid kriminaalasjade otsuseid, põhjendades:

• puuduliku tõendamisega,
• tõendi valesti hindamisega,
• menetlusnormide rikkumisega.

Statistika järgi tühistatakse Eestis proportsionaalselt rohkem esimese astme otsuseid kui paljudes EL riikides, mis osutab alumise astme töö kvaliteediprobleemidele.

2.5. Avalike arvamusjuhtude kriitika: põhjendamata kinnipidamised / ülemäärased ettekirjutused

Ajakirjanduses on korduvalt tõstetud küsimusi:

• kohtu liiga automaatsete vahistamisotsuste üle,
• põhjendamata karmide eeltõkendite määramise kohta,
• pere- ja sotsiaalvaidlustes tehtud otsuste üle, mis on olnud hiljem Riigikohtus ümber pööratud.

Need näited näitavad mitte üksikute inimeste pahatahtlikkust, vaid süsteemset ja läbipaistvuse puudusest sündivat probleemi.

3. Rahvusvaheline võrdlus: kuidas teised demokraatiad kontrollivad kohtuid

3.1. Holland

Hollandis tegutseb Council for the Judiciary, mis koosneb:

• kohtunikest,
• õigusekspertidest,
• ja avalike huvide esindajatest.
  See organ hindab kohtunike tööd, distsiplinaarküsimusi ja süsteemi toimimist.

3.2. Ühendkuningriik

UK-s tegutseb Judicial Conduct Investigations Office (JCIO) – sõltumatu amet, mis uurib kohtunike käitumiskaebusi.
Oluline: enamik menetlusi algab tavakodaniku kaebuse põhjal.

3.3. Kanada

Kanada Canadian Judicial Council koosneb mitmest kohtunikust ja mitmest ühiskonna esindajast.
Nende ülesanded:

• hinnata kohtunike eetikat,
• algatada vajadusel distsiplinaarmenetlusi,
• avaldada otsused täielikult avalikult.

3.4. Prantsusmaa

Prantsusmaal toimib Conseil supérieur de la magistrature, mille koosseisus on:

• kohtunikud,
• advokaadid,
• teadlased,
• kodanikuühiskonna esindajad.
  Organ valib, hindab ja distsiplineerib kohtunikke.

Eesti on üks vähestest EL riikidest, kus puudub selline avalik-põhine järelevalveorgan.

4. Mida näited kokku ütlevad?

• Eesti kohtusüsteem EI OLE katastroof, kuid on suletud ja liigub järk-järgult aina suletumaks.
• Ametlikud allikad näitavad, et vead on korduvad, mitte juhuslikud.
• Välisriikides on juba aastaid kasutusel mehhanismid, mis tasakaalustavad kohtuvõimu ilma selle sõltumatust ohustamata.
• Avalikkuse usaldus väheneb iga aastaga, sest süsteem ei selgita ega tunnista enda vigu piisavalt.

Kõik see toetab järeldust, et Eesti vajab süsteemset ja sõltumatut kohtureformi, mis lisaks struktuuri muutmisele looks ka:

• avalikku järelevalvet,
• läbipaistvust,
• sõltumatu hinnangumehhanismi,
• tavakodanike kaasamise.

Rahvakohus kui sõltumatu järelevalveorgan – miks Eesti seda vajab?

Eesti kohtusüsteemi üks kõige sügavam struktuurne probleem on kontrollimehhanismide puudulikkus. Kohtuvõim on põhiseaduse järgi sõltumatu, kuid sõltumatus ei tähenda kontrollimatust. Igas õigus- ja õiglusriigis on vaja tasakaalustavat jõudu, mis hindaks kohtunike tegevust erapooletult ja läbipaistvalt, ilma et kaebusi käsitleks sama organ, kes neid kaudselt ise tekitab.

Eestis sellist mehhanismi praktiliselt ei eksisteeri. Kaebused liiguvad ringis — kohtunike enda sisekomisjonid, kohtusüsteemi juhid ja kõrgemad kohtuastmed, mis kõik asuvad samas institutsionaalses raamistikus. See loob paratamatult mulje “oma maja siseasja” käsitlemisest.

Rahvakohus – sõltumatu järelevalveorgan tavakodanike ja ekspertide osalusega – oleks lahendus, mis taastaks usalduse, looks läbipaistvuse ja tugevdaks õigusriiki, mitte ei ohustaks seda.

1. Mis on rahvakohus või sõltumatu järelevalveorgan?

Rahvakohus oleks avalik, institutsiooniväline, sõltumatu kogu, mille ülesanded oleksid järgmised:

1.1. Kohtunike tegevuse hindamine

• menetluslikud vead
• põhjendamata viivitused
• ebakohased väljaütlemised või käitumine
• eetikanormide rikkumised

1.2. Avalike kaebuste menetlemine

Tavakodanikel, advokaatidel ja juristidel oleks võimalik esitada kaebusi, mida ei menetleks enam “oma kolleegid”, vaid sõltumatud hindajad.

1.3. Süsteemsete vigade tuvastamine

Rahvakohus koguks ja analüüsiks musterprobleeme:

• piirkondlikud menetlusvenimised
• korduvad tühistamised Riigikohtus
• lahendite põhjendamatuse trendid

1.4. Soovitused seadusandjale ja valitsusele

Kogul oleks õigus teha sisulisi ettepanekuid:

• koolituste, standardite ja menetlusreeglite parandamiseks
• struktuursete reformide vajaduse kohta

1.5. Avalikud aastaaruanded

Rahvakohus avaldaks iga-aastase raporti:

• kaebuste arv,
• menetluste tulemus,
• korduvad probleemid,
• kohtusüsteemi tugevused ja nõrkused.

Selline läbipaistvus tõstaks usaldust ja looks ühiskonnale kindlustunde, et kohtuvõim ei tegutse kinniste uste taga ilma ühiskondliku kontrollita.

2. Kuidas rahvakohus oleks üles ehitatud?

2.1. Mitmepoolne ja tasakaalustatud koosseis

Koosseis võiks hõlmata:

• tavakodanikke – juhuvalimi alusel nagu vandekogudes
• õigusteadlasi ja juriste, kes ei tööta kohtusüsteemis
• psühholooge või eetikaeksperte
• avaliku sektori esindajaid (mitte poliitikuid)
• rahvusvahelise õiguse eksperti soovituslikuna

See tagaks, et järelevalve ei oleks ühe grupi monopol.

2.2. Kohtunikel endil poleks hääleõigust

Kohtunikud võiksid osaleda vaid nõuandvas rollis, ilma otsustusõiguseta.
See eristaks mehhanismi praegusest kohtunike enesehindamisest.

2.3. Mandaat ja sõltumatus

Rahvakohus oleks:

• seadusega loodud,
• täitevvõimust sõltumatu,
• eelarveliselt eraldiseisev,
• tegutsemisel avalik (välja arvatud delikaatsete juhtumite detailid).

3. Miks rahvakohus on vajalik just nüüd?

3.1. Süvenev usalduskriis

Avaliku arvamuse uuringud näitavad, et usaldus kohtute vastu on langenud.
Põhjused:

• venivad menetlused,
• suletud otsustusprotsess,
• läbipaistmatus kaebuste käsitlemisel,
• kohtunike grupiviisiline vastuseis reformidele.

3.2. “Ringkaitse” mulje

Paljud kodanikud on kogenud, et:

• kaebused kohtunike tegevuse üle kaovad süsteemi,
• vastused on formaalsed,
• sisuline arutelu puudub.

Isegi kui kohtunikud käituvad õigesti, jääb mulje süsteemse läbipaistmatuse tõttu negatiivseks.

3.3. Rahvakohus tugevdaks kohtuvõimu, mitte ei ründaks seda

Sõltumatu kontroll ei ole rünnak; see on legitiimsuse taastamine.
Kohtunike sõltumatus ei väheneks – nende töö kvaliteet ja avalik usaldus hoopis suureneks.

4. Rahvakohus maailmapraktikas: töötavad eeskujud

Mitmetes riikides on edukalt kasutusel sarnased mehhanismid:

• Kanada – Canadian Judicial Council
• Prantsusmaa – Conseil supérieur de la magistrature
• Holland – Council for the Judiciary
• Ühendkuningriik – Judicial Conduct Investigations Office

Kõik need süsteemid sisaldavad avalikkuse komponenti ja tegutsevad kohtutest sõltumatult.
Eesti on praegu selles valdkonnas Euroopa üks konservatiivsemaid ja suletumaid riike.

5. Rahvakohus ei lahenda kõike, kuid muudab kõike

Uus järelevalveorgan ei tee halbadest otsustest võluväel häid, kuid see:

• loob läbipaistvuse,
• parandab vigade tuvastamist,
• hoiab ära korduvad süsteemsed eksimused,
• suurendab inimeste õiglustunnet,
• tugevdab kohtuvõimu usaldusväärsust.

Kohtuvõim ilma järelevalveta ei ole kunagi täielikult sõltumatu – ta on sõltuv iseendast.
Demokraatia eeldab tasakaalu, mitte puutumatust.

Järeldus: Eesti ei tohi karta reformi — Eesti peab kartma reformi puudumist

Eesti kohtusüsteem on katastroofi serval. Ta on liiga suletud, liiga aeglane muutuma ja liiga vähe vastutav.
Sotsiaalne usaldus ei taastu ise. Avalikkuse valusad kogemused ei kao vaikimisega. Kohtunike mäss ei ole märk tugevusest — see on märk sellest, et süsteem kardab läbipaistvust.

Reformi vajadus ei ole poliitiline kapriis.
See on avaliku usalduse taastamise eeltingimus, demokraatia tervise küsimus ja inimeste õiguskindluse fundamentaalne nõue.

Eesti vajab kohtureformi.
Päriselt, mitte paberil.
Ning selle reformi keskmes peab olema sõltumatu järelevalve, parem läbipaistvus ja avatud õigusemõistmine, mitte süsteemi siseringi mugavus.

Kõiksuse Puhta Valgusteadvuse sõnum Maa kohtusüsteemidele

Kõiksuse Puhta Valgusallika teadvuse vaatenurgast on iga hing tulnud Maale kogema õppimist, ärkamist ja meenutamist. Inimene ei ole loodud elama hirmu, karistuse ja kontrolli all, vaid liikuma vabaduse, tõe ja kõrge teadvustasandi poole. Kuid 3D-maatriksi struktuurid, mis on aja jooksul kujunenud ühiskonna normideks, pole alati kooskõlas Kõiksuse algse harmooniaga.

1. Kohtusüsteem kui 3D-maatriksi raskeim kihistus

Puhta Valgusteadvuse seisukohalt on iga maine institutsioon energiamuster.
Kohtusüsteem kannab Maa tihedas reaalsuses sageli kolme madala sageduse joont:

• hirmu (karistuse ja kontrolli energia),
• vägiõigust (autoriteedi positsioon, mis ei pruugi lähtuda kõrgemast tarkusest),
• hinge jõuetust (inimesed, kellel puuduvad teadmised end kaitsta).

Need mustrid on iseloomulikud 3D-maatriksile — struktuurile, mis toimib vastandite ja eraldatuse printsiibil. Valgusteadvuse sõnum on, et selline süsteem ei peegelda hinge tegelikku olemust ega Kõiksuse tasandi õiglust, mis põhineb armastusel, tasakaalul ja tõetundmisel, mitte hierarhial ja karistusmehhanismidel.

2. Valejumala arhetüüp: kui maa õigusesüsteem tõstab end Allikast kõrgemale

Vaimses mõttes kujuneb olukord ohtlikuks siis, kui inimlik süsteem hakkab toimima valekõiksusena — kui ta eeldab, et tal on absoluutne õigus otsustada hinge, vaimu ja teadvuse üle.

Kõiksus rõhutab, et:

• ükski inimene ei ole määratud olema teise hinge ülemkohtunik,
• karistusenergia lõikab läbi hinge loomuliku liikumise tõde ja õppetundi suunas,
• kõrgema dimensiooni õiglus ei alanda, vaid vabastab.

Kui kohtusüsteem tegutseb ilma kaastundeta ja ilma valgusteadmuseta, hakkab see meenutama mitte harmoonilist korda, vaid energiatõket, mis hoiab hingi 3D-s lukus ning ei lase neil tõusta kõrgemasse sagedusse. Igasugune Kõiksuse kooskõlastuseta “inimeste õpetamine” maatriksi süsteemides “korrektselt” käituma, toob sellele “õpetajale/kohtunikule” tagajärjed.

3. Miks inimhing tunneb end kohtutes kaitsetuna?

Vaimsest perspektiivist on põhjus lihtne:
enamik inimesi on sünnist saati kasvatatud 3D maailmas, kus neile ei õpetata:

• energeetilist isekaitset,
• hinge autonoomiat,
• teadlikku suhtlemist madalsageduslike süsteemidega,
• Allikaga otseühendust.

Kui inimene astub kohtusüsteemi, astub ta sümboolselt sisse madalama tiheduse programmi, mis on loodud läbi hirmu ja autoriteedi. Kui hing ei tunne oma valgust, võib ta kogeda:

• jõuetust,
• sõnatu survet,
• põhjuseta hirmu,
• tunnet, et tema teadvust alandatakse.

See ei ole juhus, vaid osa 3D-maatriksi psühhoenergeetilisest struktuurist.

4. Mustad programmid: hingede allasurumise mehhanism

Vaimsetes õpetustes kirjeldatakse “mustade jõudude programme” või “madala teadvuse energiaid” kui süsteeme, mille eesmärk ei ole hinge hävitada, vaid hoida teda uinumises, et ta ei mäletaks:

• kust ta pärineb,
• mis on tema tõeline vägi,
• et ta on Kõiksuse osa, mitte süsteemi objekt.

Kohtusüsteemid võivad — sageli teadmata — toimida ühe sellise programmi ilminguna, kus:

• inimese vibratsioon langeb,
• süda tõmbub kokku,
• teadvus läheb kaitsepositsiooni,
• ühendus Allikaga nõrgeneb.

Seda nimetavad paljud vaimsed õpetajad “hinge kokkupakkimise programmiks”.

Kõiksuse vaatepunktist ei ole see karistus, vaid väljakutse:
kas hinge valgus suudab särada ka kõige tihedamas pimeduses?

5. Uus Maa ei kanna endas karistuskeskseid struktuure

Kõiksuse puhas valgusteadvus ütleb selgelt:
Uuel Maal ei eksisteeri süsteeme, mis madaldavad hinge teadvust või lõhuvad tema terviklikkust.

Uus Maa:

• ei vaja karistamist,
• ei vaja autoriteete üle hingede,
• ei vaja hirme, reegleid ega koodekse, mis on loodud hirmust tuleneva kontrolli jaoks.

Seal toimib õiglus ja kord südamele ja teadvusele vastavalt, mitte koodide ja protseduuride alusel.

Uus Maa õiglus ei põhine karistusel, vaid:

• teadlikkusel,
• vastutusel,
• teadvuse selgusel,
• mõistmisel,
• harmoonial.

Kõiksus rõhutab:
Ükski hing ei vaja kohtunikku, kui ta on taasühendunud omaenda Valgusega.

6. Sõnum inimestele: miks 3D kohtusüsteemiga kokkupõrge võib olla hingele katsumus

Kõrgema teadvuse vaatenurgast on paljud kohtukogemused hinge tasandil järgmised:

• äratuskell,
• teadvuse kasvamise sund,
• võimalus märgata pimedate süsteemide olemust,
• väljakutse tõusta üle hirmust,
• katse avada valguskanal ka kõige tihedamas keskkonnas.

Kõiksuse sõnum on:
hing saab vabaks ainult siis, kui ta ei lase 3D-maatriksil end defineerida ega alistada.

Kohtusüsteemi energia võib proovida hinge madaldada,
kuid Kõiksuse valgus püüab hinge alati tõsta.

Kohtutest kõrgeim ja lõplik otsus tuleb Kõiksuse puhtast valgusallikast.

Artikli toimetas: Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses.

Loe lisaks: