Kui viimane lüli ütleb „pöörduge kohtusse“ aga sealt abi ei saa. Just Ülle Madise roll õiguskantslerina oli olla see viimane lüli Eesti Riigi õigussüsteemis ja kui tema soovitused toovad kaasa hoopis kahju ja kannatusi, siis kas ta on ikka mõistlik kandidaat Eesti presidendi kohale? Viimane lüli peab olema midagi enamat kui infolaud.
Ülle Madise presidendikandidatuuri varju jääv õiglustunde küsimus
24. augustil 2026 sai seni õiguskantslerina Eesti põhiseaduslikku korda valvanud Ülle Madisest ametlik presidendikandidaat. Tema kandidatuuri seadis üles 75 Riigikogu liiget. Päev hiljem teatas ERR, et valimiskomisjonile on esitatud ainult üks presidendikandidaat – Ülle Madise. (Täiendus 02.09.2026: Ülle Madise valiti Eesti Presidendiks 71 riigikogulase poolt)
See tähendab, et Eesti võib olla liikumas olukorra poole, kus järgmise riigipea nimi kujuneb suuresti selgeks juba enne 2. septembri hääletust. (Täiendus 02.09.2026: MOTT)
Rahvas presidenti Eestis otse ei vali. Kehtiva seaduse järgi valib presidendi esmalt Riigikogu ning juhul, kui seal presidenti ei valita, valimiskogu.
Ometi ütleb sama Eesti põhiseaduse esimene paragrahv midagi väga olulist: kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Põhiseaduse § 56 täpsustab aga, et rahvas teostab seda võimu Riigikogu valimise ja rahvahääletuse kaudu. Seega, pole Eesti rahval kõrgemat otsustusõigust olnud viimane sajand ja seda ei taheta ka rahvale anda, kui vaadata poliitikute sõnavõtte.
Seetõttu pole küsimus Ülle Madise kandidatuurist ainult küsimus ühest kandidaadist. See on küsimus sellest, millise inimesega on tegemist siis, kui kaamerad kustuvad, pidulikud kõned lõpevad ja tema institutsiooni uksele koputab inimene, kes ütleb: „Mul ei ole enam kuhugi minna. Aidake.“
Üks (tuhandest või enamast) selline juhtum on Annika Urmi oma.
Üks inimene, üks õiguskantsler ja aastatepikkune ring
Annika Urmi esitatud dokumentidest avaneb pilt inimesest, kes väidab, et on aastaid otsinud riigilt kaitset ning pöördunud korduvalt õiguskantsleri poole. 19. juulil 2025 koostatud kahjunõudes Õiguskantsleri Kantselei vastu kirjeldab Urm õiguskantsleri tegevust „korduvalt formaalse ja sisutühjana“ ning väidab, et pidev kohtusse ja teiste ametiasutuste juurde suunamine ei toonud talle tegelikku õiguskaitset.
Need on hageja väited (mida kinnitavad sadu lehekülgi kohtudokumendid ja kirjavahetused), mitte jõustunud kohtuotsusega tuvastatud faktid.
Kuid dokumentide vahel on üks vaieldamatu sündmuste ahel.
Annika Urm pöördus tsiviilkohtusse Duo Media Networks OÜ (lisaks veel 6 erineva meediaettevõtte vastu) vastu nõudega lõpetada tema isikuandmete avaldamine. Harju Maakohus määras talle esialgu vastaspoole võimalike menetluskulude katteks 5760 euro suuruse tagatise. Ringkonnakohus vähendas selle 3840 euroni. Kuna tagatist ei tasutud, jäi hagi läbi vaatamata.
Hiljem mõisteti Urmilt vastaspoole kasuks välja 2144 eurot menetluskulusid ning riigituludesse veel 560 eurot talle antud menetlusabile vastavat menetluskulu.
See on loo keskne paradoks.
Inimene läheb kohtusse, sest õiguskaitsesüsteem ütleb, et õigusi kaitstakse kohtus. Tema hagi sisuni ei jõuta, sest ta ei tasu mitme tuhande euro suurust menetluskulude tagatist. Seejärel peab ta maksma veel 2704 eurot. Annika pöördumine kohtusse tõi kaasa rahalise lisakohustuse aga asja ei hakatud arutamagi.
Õigusküsimus on üks. Õiglustunde küsimus teine.
Annika Urm: riigi antud abi ei avanud kohtu ust
Annika Urm rõhutab oma toimetusele saadetud kommentaaris, et kohtusse pöördumine toimus tema puhul menetlusabi korras: riik vabastas ta riigilõivust ning talle võimaldati õigusabi. Tema hinnangul muudab see järgnenud sündmused eriti vastuoluliseks. Kuigi riik tunnistas, et tal puudub suutlikkus tavapäraseid kohtukulusid kanda, nõuti temalt samas asjas vastaspoole võimalike menetluskulude katteks esmalt 5760 euro suurust tagatist, mis hiljem vähendati 3840 euroni.
„Kui riik annab inimesele õigusabi ja vabastab riigilõivust, kuid kohtuasi jääb ikkagi tuhandetesse eurodesse ulatuva tagatise taha, siis on õigusmõistmine minu jaoks ainult näiline,“ kommenteerib Urm. „Selleks, et õigust saada, ei peaks inimene pankrotti minema.“
A. Urm nimetab toimunut „telefoni ringmänguks“. Tema sõnul pöördus ta kohtusse seetõttu, et õiguskantsler, Andmekaitse Inspektsioon ja Justiitsministeerium osutasid kohtuteele kui võimalusele oma õigusi kaitsta, samal ajal kui muud toimivad lahendused tema hinnangul puudusid. Kuid kohtud ei toimeta põhiseaduse järgi.
A. Urm väidab, et samalaadseid juhtumeid on tal praeguseks seitse ning eri menetlustes tekkinud või ähvardavad kulud võivad kokku kujuneda väga suureks. Käesolevate dokumentide põhjal ei saa tema nimetatud koguriski täielikus ulatuses kinnitada. Küll aga on ühe juhtumi puhul dokumenteeritud nii 5760-eurone esialgne tagatis, selle vähendamine 3840 euroni kui ka hilisem 2144 euro suurune vastaspoole menetluskulu ja 560 euro suurune riigituludesse mõistetud kulu.
Tema kriitika ei piirdu rahaga. A. Urmi hinnangul peab õiguskantsler ombudsmanina märkama hetke, mil inimese õigus kohtusse pöörduda on küll seaduses olemas, kuid muutub rahaliste tõkete tõttu praktiliselt kättesaamatuks. „Õigusmõistmine ei tohi olla näiline, vaid peab olema päriselt kättesaadav,“ ütleb ta.
Urm esitas kommentaaris ka raskeid süüdistusi konkreetsete advokaatide ja kohtunike võimaliku soosimise, huvide konfliktide ning süsteemse kokkumängu kohta. Lisatud dokumendid ei võimalda neid väiteid faktina kinnitada. Nende avaldamine nõuaks kõnealuste kohtuasjade terviklikku võrdlust, väidetavate seoste eraldi kontrollimist ning kõigi nimetatud isikute vastuseid. Uuriva loo seisukohalt on dokumenteeritud põhiküsimus ka ilma nende tõendamata järeldusteta terav: kas majanduslikult nõrgale inimesele antud menetlusabi tagab tegeliku juurdepääsu kohtule, kui menetluse jätkamise ette võib samal ajal kerkida mitme tuhande euro suurune tagatis ja kaotuse korral vastaspoole kulud?
Kas õiguskantsler saatis inimese kohtusse?
Siin lähevad Annika Urmi ja Õiguskantsleri Kantselei versioonid otseselt lahku.
Annika Urm kirjutas õiguskantslerile, et oli pöördunud kohtusse tema soovitusel ning nõudis tekkinud 2144 + 560 euro suuruste kulude hüvitamist. Tema nõudes seisab, et menetlust sisuliselt ei toimunud, õiguskaitset ta ei saanud ja tema olukord muutus halvemaks.
Õiguskantsler Ülle Madise vastas sellele 11. juulil 2025 kategooriliselt teisiti.
Kantselei möönis, et 19. detsembri 2024 kirjas viidati põhiseaduslikule õigusele kohtusse pöörduda ning anti selgitusi kohtumenetluse, riigi õigusabi ja menetlusabi kohta. Kuid Ülle Madise otsuses rõhutatakse, et kirjas ei antud soovitust kohtusse pöörduda ega lubatud, et vaidlus lõpeb Urmi kasuks. Kantselei seisukoht oli, et iga inimene peab kohtusse mineku ja võimalike menetluskulude kandmise üle ise otsustama.
Vahemärkus: Toimetusel on olemas kirjavahetus Annika Urmi ja Ülle Madise ning tema kantselei vahel ning kirjades on selgelt õiguskantsleri soovitus “Pöördu kohtusse”.
Madise järeldus oli lakooniline: õiguskantsler ei ole Urmile oma tegevusega kahju tekitanud ning kahju hüvitamiseks alust pole.
Siin asubki selle loo kõige huvitavam küsimus.
Mitte: kas õiguskantsleri juristid suudavad oma pädevuse piire korrektselt kirjeldada?
Nad suudavad.
Küsimus on: mida tähendab ombudsmani roll inimesele, kelle jaoks iga järgmine „pädev asutus“ on juba läbi proovitud?
Seaduse järgi korrektne. Aga kas inimese jaoks õiglane?
31. detsembril 2024 saadetud õiguskantsleri vastus on juriidiliselt põhjalik. Seal selgitatakse, et õiguskantsler ei saa kohtulahendeid hinnata, kirjeldatakse abstraktse ja konkreetse normikontrolli erinevust ning juhatatakse (soovitatakse) inimene vajadusel lõpuks Euroopa Inimõiguste Kohtuni.
31. mail 2025, pärast järjekordset pöördumist, tuli juba palju lühem vastus:
„Oleme Teile selles asjas vastanud. Meil ei ole varasematele vastustele paraku midagi lisada.“
Dokument märgib samas, et Annika Urm oli pöördunud õiguskantsleri poole nõudmisega, et põhiseadus kehtiks ka tema ja tema tütre suhtes.
See üks kiri ütleb õiguskantsleri institutsiooni kohta võib-olla rohkem kui kümme lehekülge õigusteooriat.
Sest ombudsmani institutsiooni tähendus ei avaldu eelkõige siis, kui hästi toimiva õigussüsteemi sees tuleb lahendada abstraktne õiguslik küsimus. Tema moraalne tähendus avaldub siis, kui inimene väidab, et süsteem ise ei tööta, ning pöördub viimase institutsiooni poole, mille nimes ja põhiseaduslikus rollis sisaldub lootus, et keegi vaatab tervikpilti.
Annika Urmi juhtumi dokumentidest ei saa järeldada, et Ülle Madise oleks seadust rikkunud. Küll aga saab neist küsida midagi ebamugavamat:
Kas õigusriigil piisab sellest, et kõik institutsioonid oskavad põhjendada, miks just nemad ei saa aidata?
Kui abi otsija saadetakse ühest uksest teise
Appikarjes kirjeldatakse institutsionaalset ummikseisu: abivajaja hinnangul ei saanud ta haldusakti, toetust ega reaalset abi ning vastutus liikus asutuselt asutusele – keegi ei võtnud vastutust ega pakkunud lahendust.
Kuid need näitavad tema pöördumise olemust.
Ta ei küsinud õiguskantslerilt pelgalt paragrahvi numbrit.
Ta küsis sisuliselt:
Kes aitab siis, kui kõik ütlevad, et aitab keegi teine?
Kohtuvaidlus jõudis õiguskantsleri enda ukse ette
2025. aasta juulis läks konflikt järgmisse faasi.
Annika Urm esitas Õiguskantsleri Kantselei vastu kahju hüvitamise nõude. Ta palus muu hulgas tuvastada, et õiguskantsleri tegevus või tegevusetus oli õigusvastane ning nõudis varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist.
Oluline on rõhutada: hagiavalduse olemasolu ei tõenda nõude põhjendatust.
Kohtudokunendid näitavad omakorda, et Tallinna Halduskohtus koostati menetluses kaebuse tagastamise määrus. Teatest üksi ei nähtu tagastamise täielikku õiguslikku põhjendust, mistõttu pole korrektne väita, et kohus oleks Urmi sisulised süüdistused õiguskantsleri suhtes läbi vaadanud ja neile hinnangu andnud.
See vahe on oluline.
Kaebuse tagastamine ei võrdu sisulise kohtuotsusega küsimuses, kas õiguskantsler käitus õigesti või valesti. Kaebuse tagastamine näitab pigem võimalikku “ringkaitset õigussüsteemis”.
Seega jääb ühiskondlik küsimus õhku.
“Just seepärast muutub Annika Urmi juhtum presidendikandidaadi hindamisel huvitavaks.”
Annika Urm pole saanud enda õigusi Eesti põhiseaduse järgi kaitsta, sest kohtunikud sulgevad Annika kohtuteed suurte tagatissummade nõudmistega ja lisaks pannakse peale veel vastaspoole kohtukulud olukorras kus pole kohtuprotsess alanudki. Just sellise ebaõigluse pärast Annika Urm pöörduski viimase lüli ehk Õiguskantsleri Ülle Madise poole – viimane appikarje.
Mida suuremad on inimese avalikud ideaalid, seda õigustatum on uurida, kuidas need ideaalid paistavad välja üksikjuhtumi tasandil.
Fonte.Newsi kriitika – mida sellest saab ja mida ei saa järeldada?
Fonte.News avaldas 21. augustil 2026 uuesti loo „Toome valguse kätte Ülle Madise ja tema elukaaslase Lauri Madise tegeliku pale“. Väljaanne esitab teravat kriitikat Eesti kohtusüsteemi ja õiguskantsleri rolli suhtes ning väidab muu hulgas, et inimesed saavad õiguskantslerilt sageli vastuseks sisuliselt „pöörduge kohtusse“.
Seda artiklit tuleb siiski lugeda kriitilise allikana, mitte kohtuliku tõendina.
Tähelepanuväärselt möönab Fonte.News omaenda loos, et Madiste kohta esitatud ringkäenduse, korruptsiooni või süsteemse mõjutamise kahtlused on olnud suuresti poliitilised või emotsionaalsed hinnangud.
Palju tugevam küsimus seisab siinsamas dokumentides.
Mida tegi õiguskantsler konkreetse inimese korduvate appipalvete puhul?
Sellele küsimusele ei ole vaja vandenõuteooriat. Piisab kirjavahetuse lugemisest.
Presidendikandidaat, kelle ümber tekkis poliitiline konsensus
2026. aasta presidendivalimiste avalikku protsessi on saatnud kummaline vastuolu.
Ühelt poolt on Eesti meedias Ülle Madise kandidatuuri palju analüüsitud. Delfi „Presidendistuudios“ on nii tema võimaliku sobivuse kui poliitilise valimisprotsessi üle pikalt arutletud. Endine president Toomas Hendrik Ilves on hinnanud Madise riigipeaks sobivust väga kõrgelt.
Teiselt poolt on kandidaat sündinud eelkõige parlamendierakondade läbirääkimistes.
Veel augusti alguses arutati, kas teiste fraktsioonide toetuse küsimist Madisele võiks tõlgendada poliitilise survena.
24. augustiks oli tulemus selge: 75 Riigikogu liikme allkiri ja üks ametlik kandidaat.
See kõik on kehtiva põhiseadusliku korra järgi seaduslik.
Aga seaduslikkus ja demokraatia tunnetus ei ole alati üks ja sama asi. Demokraatia on siis kui rahvas on täielikult kaasatud riigi juhtimisse.
Kui suur osa poliitilisest eliidist saavutab ühe kandidaadi suhtes konsensuse enne seda, kui ühiskonnas on toimunud põhjalik debatt tema varasemate otsuste, juhtimisstiili ja kõige ebamugavamate juhtumite üle, muutub ajakirjanduse ülesanne eriti tähtsaks.
President ei vaja ainult poliitikute usaldust. Ta vajab enamuse rahva usaldust ja moraalset autoriteeti.
„Viimane lüli“ peab olema midagi enamat kui lihtsalt infolaud
Ülle Madise võib sellele kriitikale põhjendatult vastata: õiguskantsler saab tegutseda ainult seadusega antud pädevuse piires.
See on õige.
Aga see ei lõpeta arutelu.
Sest demokraatlikus riigis pole ombudsmani roll pelgalt teatada inimesele, millisest järgmisest uksest ta peab sisse minema. Õiguskantsleri institutsiooni mõte on ka märgata mustrit: kui eri inimesed satuvad samasse õiguslikku tupikusse, peab keegi küsima, kas probleem ei ole enam inimeses, vaid süsteemis.
Annika Urmi juhtumi puhul tekkis järjestus, mida on raske lihtsalt möödaminnes vaadata:
- inimene otsib kaitset;
- talle selgitatakse kohtusse pöördumise võimalust;
- kohtusse jõudes tekib tuhandetesse eurodesse ulatuv tagatis;
- hagi jääb sisuliselt läbi vaatamata;
- inimesele mõistetakse ikkagi menetluskulud;
- ta pöördub tagasi õiguskantsleri poole;
- õiguskantsler ütleb, et kohtusse mineku otsustas inimene ise.
Juriidiliselt võivad kõik selle ahela üksikosad olla seletatavad.
Kuid kas selle ahela lõpptulemus on õiglus?
See on küsimus, millele presidendikandidaat võiks enne Kadriorgu asumist avalikult vastata.
Rahva võim ei tohi jääda põhiseaduse esimesse paragrahvi
Eestis kasutatakse sageli väljendit „rahvas on kõrgeima võimu kandja“.
See pole loosung. See on põhiseaduse § 1.
Samas teostab rahvas kehtiva põhiseaduse järgi kõrgeimat riigivõimu eeskätt Riigikogu valimise ja rahvahääletuse kaudu. Presidenti rahvas otse valida ei saa.
Seega, peaks rahvas lõpuks hakkama vahet tegema sõnadel “Võimu kandja” ja “Kõrgeim otsustusõigus”.
Kas see peaks muutuma, on poliitiline ja põhiseaduslik küsimus, mille üle võib demokraatlikult vaielda.
Kuid vähemalt üks järeldus peaks olema erakondadele ebamugavalt selge:
rahva osalus ei saa piirduda sellega, et kord nelja aasta järel antakse hääl ning pärast seda otsustatakse kõige sümboolsemate riigiametite üle erakondade tagatubades.
President võib põhiseaduse järgi olla kaudselt valitud.
Usaldus ei saa olla kaudselt valitud.
Ajalugu ei luba lihtsat võrrandit, kuid annab hoiatuse
Oleks ajalooliselt väär väita, et iga kord, kui valitsejad rahvast piisavalt ei kuula, „järgneb alati kaos“.
Ajalugu pole mehaaniline valem.
Kuid ajaloos kordub üks ohtlik muster: kui institutsioonid kaotavad suure hulga inimeste silmis võime nende muresid kuulda ja rahumeelselt lahendada, kasvab pinnas radikaliseerumiseks.
Prantsusmaa 1780. aastate kriisi ei põhjustanud üksainus otsus. Selle taga olid fiskaalkriis, ühiskondlik ebavõrdsus ja poliitilise süsteemi võimetus reformida ennast piisavalt kiiresti. Kui vana kord lõpuks rahva esindamise küsimusega silmitsi seisis, ei olnud tulemuseks enam mõõdukas administratiivne reform, vaid revolutsioon.
Tsaari-Venemaal eelnesid 1905. ja 1917. aasta vapustustele aastatepikkused pinged, piiratud poliitiline esindatus, sotsiaalne viletsus ning riigi vähene võime rahulolematust institutsionaalselt maandada.
Tuneesias 2010. aastal sai ühe tänavakaupmehe Mohamed Bouazizi traagilisest protestist palju suurema ühiskondliku plahvatuse sümbol, sest tema isiklik alandus langes ühiskonda, kus usalduskriis oli juba kaua kogunenud.
Need riigid, ajastud ja olukorrad ei ole võrreldavad tänase Eestiga üks ühele.
Ja just seepärast tuleks neid võtta hoiatusena, mitte ennustusena.
Stabiilne demokraatia ei hoia ära kriise jõuga.
Ta hoiab neid ära sellega, et inimesed usuvad veel enne kriisi, et neid on võimalik kuulda.
Viimane küsimus Ülle Madisele
Annika Urmi juhtum ei tõesta, et Ülle Madise oleks halb inimene.
See ei tõesta, et ta rikkus seadust.
See ei tõesta isegi seda, et mõni teine õiguskantsler oleks samas olukorras saanud seaduslikult teha oluliselt rohkem.
Kuid see tõstatab presidendikandidaadi jaoks palju fundamentaalsema küsimuse.
Milline on sinu õiglustunnetus siis, kui paragrahv lubab sul öelda „see ei kuulu minu pädevusse“, aga sinu ees seisab inimene, kelle jaoks kõik teised uksed on juba kinni? Kas presidendina olles sa kutsud tagasi kõik ebaõiglased kohtunikud, eesotsas Villu Kõvega?
Kas riik on inimese jaoks olemas ainult nii kaua, kuni inimene suudab ise leida õige paragrahvi, palgata juristi, kanda menetluskulude riski ja aastaid kohtus käia?
Või tähendab põhiseaduse lubadus inimväärikusest, õigusest ja õiglusest midagi rohkemat?
Presidendikandidaadi puhul pole see kõrvaline küsimus.
See võib olla kõige olulisem küsimus üldse.
Sest presidendi võim Eestis pole eelkõige käskida.
Tema tegelik võim on öelda ühiskonnale, mis on õige isegi siis, kui seadus lubab teha vähem.
Täiendame (03.09.2026) seda artiklit Ülle Madise riigikogus tehtud kõnest väljavõttega:
Ülle Madise valetas oma kõnes riigikogus. Äsja 71 inimolendi poolt valitud uue Eesti presidendi kõne oli ilusasti koostatud aga silma torkas kaks suurt ja ütleks et kõige tähtsamat puudust või lausa valet. Esimene: Ma ei leidnud kõnest, et ta suhtleks rahvaga otse kogu Eestimaal. Seal oli et ta suhtleb Eestimaa elu parandamiseks ametnikega ainult. Minule on jäänud mulje, et ametnikud on suures osas korrumpeerunud. Teine suur vale isiklikult minu jaoks oli see, et tema ja ta meeskond on lahendanud inimeste probleeme. Lisatud tema kõnest väljavõte ja minu jaoks olev vale on punasega alla joonitud. Kui kellegil on õiguskantsler õigussüsteemis probleemi lahendanud, siis palun andke mulle teada. Kokkuvõtteks: Ilusad sõnad, imelised lubadused aga ei midagi uut, sest eelmised presidendid on rääkinud alguses sama aga teod on vastupidi. Jälgime mängu.
Rahvast tuleb kuulata enne, mitte pärast kriisi
Eesti ei vaja kaost.
Eesti ei vaja revolutsiooni.
Eesti vajab demokraatiat, mis töötab piisavalt hästi, et revolutsiooni ideegi tunduks mõttetu.
See tähendab sõltumatuid kohtuid, kuid ka kohtusse pääsemise tegelikku võimalikkust.
See tähendab professionaalset ametnikkonda, kuid ka ametniku vastutust inimese ees.
See tähendab õiguskantslerit, kes tunneb oma pädevuse piire, kuid ei lase pädevuse piiridel muutuda ükskõiksuse piirideks.
Ja see tähendab poliitikuid, kes mõistavad, et põhiseaduse lause „kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas“ peab avalduma ka poliitilises kultuuris.
Võib arutada presidendi otsevalimist.
Võib arutada rahvahääletuste suuremat rolli.
Võib luua uusi kodanikualgatuse ja otsedemokraatia mehhanisme.
Kõigepealt tuleb aga taastada midagi elementaarsemat – veendumus, et inimene ei pea ennast läbi kümne ametiasutuse menetlema selleks, et riik teda lõpuks märkaks.
Sest demokraatia kõige ohtlikum hetk ei ole see, kui inimesed riigi peale vihastavad.
Kõige ohtlikum hetk saabub siis, kui nad enam ei usu, et riigiga rääkimisel on mingit mõtet.
Ülle Madise presidendikandidatuuri hindamisel väärivad seetõttu tähelepanu mitte ainult tema akadeemilised saavutused, põhiseaduslikud seisukohad ja erakondade 75 allkirja.
Väärivad tähelepanu ka inimesed, kes on tema uksele koputanud ja sealt lahkunud tundega, et viimast lüli ei olnudki.
President peab ühendama riigi ja rahva.
Enne kui Ülle Madise saab võimaluse seda Kadriorus teha, on täiesti põhjendatud küsida:
kuidas ta on seda teinud õiguskantslerina?
Kas tulevane Eesti President on 75 inimolendi poolt valitud Nendele endile president või tulevane president saab julgelt pea püsti käia, sest ” Ta on rahva poolt ausalt valitud õiglane president”?
Täiendatud 07.09.2026. Allikas facebook ja loo autor Märt Põder. Lugu heidab valgust Ülle Madise palele – ehk spikker seaduste tõlgendamise ja “seaduste väänamise” kunstist:
TAUTOLOOGIA KAITSEVALLI TAGA 
Riigikogu esimehel Lauri Hussaril on tautoloogia kullafondi kuuluv sentents, mille järgi lahenduseks probleemile olevat leida probleemile lahendus.
Poliitika kõrgliigas ongi üks töötav strateegia ütelda tähtsal ilmel asju, mis on enesestmõistetavad, sest nii on keeruline kedagi pahandada. Sellisel viisil saab sugereerida muljet, et ollakse erapooletu ja seistakse kõigi huvide eest. Ilmsusi loitsival poliitkreedol põhineb ka Ülle Madise valimiskampaania tuumaks olnud tees, et Eesti mõte on olla Eesti.
Tautoloogilise loitsimise taktikat kasutas aga Madise ka oma erapooletuse deklareerimisel, sest kui järjepanu korrutada iseenesest tõest väidet, et erapooletus on õiguskantsleri mõistes sisalduv omadus, siis loob see mulje, et küllap on erapooletu ka ametisolev õiguskantsler — ja seda isegi juhul, kui ta kandideerib presidendiks huvide konfliktis.
Sellise loitsimise äärmuslik juht on, kui tautoloogiate hulka libistatakse asju, mis seda tegelikult pole. Selle juures loodetakse, et enesestmõistatavus kandub sujuvalt üle ka neile lausetele ja selle näiteks sobib kandidatuuriga kapist välja tulemise pressikonverentsil esitatud väär faktiväide huvide konflikti kohta: “Siin vaidlust ei ole.”
Hussari populariseeritud tautoloogilist meetodit kasutas aga kaasuses 5-26-30 ka õiguskantsleri kandideerimisele heakskiidu andnud Riigikohus. Kohtuotsuses ei selgita Villu Kõve, Saale Laos ja Nele Siitam, miks õiguskantsler ja kohtunikud ei või kandideerida Riigikokku, aga võivad kandideerida Vabariigi Presidendiks. Selle asemel tõstavad nad lahendi punktides 32-33 käed ja deklareerivad, et ei saavat sellele sisulist hinnangut anda.
Õiguskantsleri tegevuse piirangute tähenduse sisulise aruteluta jätnud kohus deklareerib seetõttu punktis 36 tautoloogiliselt, et küsimus saab olla ainult selles, kas Ülle Madise sobib õiguskantsleriks, aga mitte selles, kas ta võib kandideerida presidendiks. Sisuliselt möönab kohus sellega, et õiguskantslerilt eeldatud sõltumatus võib olla tema valimiskampaanias küll kaduma läinud, aga väidab, et seda peaks eraldi tõendama.
Aga kui õiguskantsleri sõltumatus juba läks kaduma 17.08, 1.07 või mõnel veelgi varasemal kuupäeval alanud valimiskampaanias, siis kas ei pidanud seadusandja ikkagi silmas, et sõltumatu põhiseadusliku institutsiooni juht ei tohiks end selliste kampaaniatega siduda?
Soovimatust ilmselt juba kuid kestnud valimiskampaania tegelikele faktidele otsa vaadata ilmestab kõrge kohus omapoolse väära faktiväitega lahendi punktis 36, kus väidab, et Ülle Madise olevat andnud “ametliku nõusoleku” kandideerida 17.08 — VVK-le esitatud nõusolek on aga allkirjastatud hoopis 24.08!
Eksitav on ka kohtu väide, et ametisoleva õiguskantsleri sõltumatuse kadu on presidendivalimise kampaania lühikese aja tõttu ebaoluline.
Madise kampaania algas ammu enne 17. augustit ja on kestnud juba vähemalt kaks kuud. Ametivannet ei anna ta enne 12. oktoobrit, mis pikendab huvide konflikti veel vähemalt kuu võrra. Alles ametivande andmise järel vabastaks kohtu poolt päästvana osutatud PS §84 ta õiguskantsleri ametist.
Seni peab poliitilisele ametikohale valitud ja end presidendiametiks ette valmistav Ülle Madise teesklema õiguskantslerina sõltumatust ja erapooletust. Võimalik, et sõltuvuse ja erapoolikuse mulje vältimiseks on ta puhkusel ja avalikkuse jaoks kättesaamatu kogu järgneva kuu — ilmselt on see miinimum, kuigi tegeliku sõltumatuse saaks tagada ainult 24/7 järelevalve või paigutamine üksikkongi.
Kindlasti ei taga seda aga Madise enesekohased ja tautoloogiast nõretavad deklaratsioonid aususest, sõltumatusest ja erapooletusest.
Postituse juures oli ka allolev pilt:
Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht
Kui Fonte.News artiklid sulle meeldivad ja pead oluliseks selle kanali tööd, siis palun toeta:
Loe lisaks:
