Eesti tervishoiusüsteemis jõustus hiljuti kohtulahend, mis võib tulevikus mõjutada iga patsiendi õigusi ning muuta arusaama sellest, milline on Eestis raviteenuse standard ja kes vastutab, kui miski läheb väga valesti.

Uuriv lugu: ühe kohtuasja otsus, mis võib muuta Eesti tervishoiu toimimise aluseid

Minu poole pöördus kannataja – nimetagem teda Henri´ks (toimetusel on teada õige nimi) –, kes on pidanud ühe tervishoiuteenuse juhtumi tõttu käima läbi kogu Eesti kohtusüsteemi. Tema hinnangul ei ole vaidluse keskmes enam tema enda isik ega kogetud tervisekahju, vaid põhimõtteline küsimus: kas lõplik kohtulahend on tavainimesele arusaadav ja kas see tagab Eesti riigis tegeliku õiguskaitse?

Henri saatis toimetusele oma arvamusloo ning selle aluseks olevad kohtulahendid, paludes pöörata tähelepanu sellele, et kohtuotsus, mis tema sõnul “ei ole võimalik mõista”, on jõustunud ja muutub nüüd uueks praktika- ja ravistandardiks kohtuvaidlustes üle riigi.

Taust: 9 aastat kestnud kohtutee

Henri pöördus kohtusse juba 2016. aastal, väites, et oli saanud hambaravikliinikus sellist ravi, mis tema hinnangul:

• toimus ilma diagnoose määramata,
• ei olnud dokumenteeritud nõuete kohaselt,
• viidi läbi ilma temalt nõuetekohast teavitamist ja nõusolekut saamata,
• sisaldas mitmeid ravivigu,
• ja päädis mitmete terviseprobleemide ning elukvaliteedi langusega.

Riigikohusse välja jõudnud protsess kestis kokku üle 9 aasta, mis on meditsiini- ja patsientide õiguste vaidlustes erakordselt pikk aeg.

Kohtute erinevad hinnangud

Maakohus (2024)

Maakohus leidis, et kliiniku tegevus oli korrektne ning ei tuvastanud ühtegi raviviga ega õigusvastast käitumist.
Patsiendi nõue jäeti täielikult rahuldamata.

Ringkonnakohus (2025)

Tallinna ringkonnakohus jõudis diametraalselt teistsugusele järeldusele:

• tuvastati korduvalt dokumenteerimiskohustuse rikkumisi (sh diagnooside, anamneesi ja uuringute puudulik kajastamine ravikaardil) lisa 2, väljavõte 11.07.2025 …;
• leiti, et patsienti ei teavitatud kõigist olulistest riskidest, sh ühe keskse protseduuri puhul ei olnud nõusolekut piisavalt tõendatud ja seda saadud – range keeld ilma nõusolekut omamata patsienti ravida. lisa 2, väljavõte 11.07.2025 …;
• tuvastati mitmed ravivead, sh ühe hamba puhul ebaõige ravitoimingute järjestus ja teisel juhul ebapiisav reageerimine kaebustele. Riiklikud ekspertarstid on aastate kaupa seostanud teist juhtu ja konkreetset protseduuri (ja seal kohtu poolt tuvastatud ravivigu) tänaseni kestva raske tervisekahjustuse ja töövõimetuse tekitamisega (kolmiknärvi kahjustamine kui neuroloogiline haigus). lisa 2, väljavõte 11.07.2025 …;
• mõnes küsimuses pöörati tõendamiskoormis ümber, kuna dokumentatsioon oli puudulik.

Kuid – ja siin peitub loo keskne paradoks – patsiendile siiski ei mõistetud välja mitte ühtegi kahjuhüvitist.

Kohtu hinnangul polnud võimalik tuvastada põhjuslikku seost dokumenteerimata diagnooside, ravivigade ja patsiendile tekkinud tervisekahju vahel.

Henri rõhutab, et kui Eesti vabariigis veel keegi seadusi ka loeks ja järgiks, siis leiaks sealt aga sätte, et kui tegemist on diagnoosi- või raviveaga ja patsiendil tekib terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida, eeldatakse, et kahju tekkis vea tagajärjel. Jõustunud on aga kohtuotsus, mis seda ehk iga patsiendi kaitseks seadusesse juba palju aastaid tagasi sisse viidud sätet ignoreerib ja eeldab risti vastupidist- ringkonnakohtu seisukoha järgi ei ole ravivigade ja selle tagajärgede põhjuslikku seost tõendanud hoopis patsient.

Riigikohus (2025)

Riigikohus jättis kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata, mistõttu jäi jõusse ringkonnakohtu otsus – koos kõigi selle järeldustega, sh ravivigade tuvastamisega, kuid vastutuseta.

Miks peab sellest teadma iga patsient?

Kuna ringkonnakohtu otsus on jõustunud, muutub see kohustuslikuks tõlgenduseks kõigile madalama astme kohtutele uutes tervishoiuteenuse vaidlustes.

Patsiendi arvamusloos on sõnastatud viis keskset järeldust, mis tema hinnangul tulenevad nüüd kehtivast kohtulahendist:

1. Eestis võib tervishoiuteenust osutada ka ilma konkreetse erialase kvalifikatsioonita

Ringkonnakohus leidis, et üks vaidlusalustest raviprotseduuridest ei eeldanud eriarsti pädevust, kuigi ekspert märkis vastupidist.
Henri tõlgenduse järgi tähendab see pretsedenti, kus arst võib pakkuda keerukaid teenuseid “oma paremaks äranägemiseks”, vastutus jääb aga patsiendi kanda.

2. Patsienti ei pea dokumenteerima ega teavitama ulatusel, mida nõuavad määrused ja seadused

Kohtulahend tuvastas ulatuslikke dokumenteerimispuudusi, kuid leidis, et need ei too kaasa vastutust, samuti jättis kohus ühe teavitamata jätmisega seotud nõude sisuliselt lahendamata.

See võib jätta mulje, et patsiendi nõusoleku tõendamine ei ole tervishoiuteenuse osutajale enam vältimatu kohustus.

3. Diagnooside ja anamneesi puudumine ravikaardil ei tähenda enam rikkumist, mis tooks kaasa vastutuse

Kuigi kohus tuvastas, et ravikaardil puudus märkimisväärne hulk diagnoose, uuringuid ja anamneesi, samuti olid mitmed visiidid dokumenteerimata, ei pidanud kohus seda piisavaks aluseks vastutuse rakendamiseks, isegi mitte olukorras, kus eksperdi sõnul teostati ravi sisuliselt “diagnoosideta”.

4. Tekib uus õiguslik kategooria – “oluline” ja “mitteoluline” raviviga

Kohtuotsusest nähtub patsiendi sõnul esmakordselt mõiste, et ravi käigus tehtud vigu saab jagada oluliseks ja mitteoluliseks – viimaste eest tervishoiuteenuse osutaja ei vastuta.
Sellist eristust ei tunne seni Eesti õiguskirjandus ega kohtupraktika.

5. Tõendamatuks jääb enam kui 90% patsiendi tõenditest; enam kui 90% kliiniku omadest võetakse arvesse

Henri hinnangul tõi ringkonnakohtu põhjendus kaasa olukorra, kus suurem osa tema esitatud tõenditest jäeti tähelepanuta, samas kui kliiniku tõenditele tugineti valdavas osas – ja isegi tuvastatud rikkumised ei toonud kaasa vastutust (vt Henri Arvamuslugu).

Kas õigusriik saab lubada otsuseid, millest inimene aru ei saa?

Selles loos ei ole minu hinnangul küsimus enam üksnes ühes hambaravi vaidluses.
Küsimus on õigusriigi toimimises ja selles, mida tähendab seaduse ees võrdsus olukorras, kus:

• tuvastatakse reaalsed rikkumised;
• tuvastatakse ravivead;
• tuvastatakse dokumenteerimata toimingud;
• tuvastatakse teavitamata jätmine;
• kuid vastutust ei järgne.

Henri sõnul on selline kohtuotsus “märgiline ja ohtlik”, sest loob pretsedendi, mis võimaldab tulevikus tervishoius ebamäärasust ja õiguslikku kaitsetust. Ta rõhutab, et otsus puudutab igat Eesti elanikku, sest me kõik oleme patsiendid – varem või hiljem.

Kas kohtuotsus võib muuta patsiendikindlustuse mõttetuks?

Henri tõstatab ka küsimuse, mis puudutab Eestis kavandatava või juba rakendatava patsiendikindlustuse põhimõtet.
Selle süsteemi mõte on lihtne:
tervishoiuasutus maksab kindlustusmakset, et patsiendid saaksid hüvitist siis, kui raviprotsessis tehakse vigu.

Kuid täna jõustunud kohtuotsus seab tema sõnul selle süsteemi toimimise kahtluse alla.

Põhjus on lihtne ja loogiline:
kui kohtulahend tuvastab reaalsed ravivead, teavitamis- ja dokumenteerimisrikkumised – kuid ei näe tervishoiuteenuse osutaja jaoks ette vähimatki vastutust –, siis mille alusel saab tulevikus ükski patsient patsiendikindlustusest hüvitist?

Henri sõnul loob see olukord ohtliku pretsedendi:

“Arst võib teha vea, kohus võib vead ka tuvastada, aga kui vastutust ei järgne ja hüvitist ei maksta, siis mis mõte on kindlustusel? Miks peaks kindlustus üldse maksma, kui kohtupraktika ütleb, et põhjuslikku seost pole, sõltumata rikkumistest?”

Tema hinnangul tekib nõiaring:

• tervishoiuasutus maksab kindlustusmakset,
• kuid kindlustus ei pea hüvitama, kui kohtupraktika seab hüvitise eelduseks tõendamiskoormuse, mida patsient ei suuda täita isegi olukorras, kus rikkumised on kohtulahendiga tuvastatud,
• mis omakorda annab arstidele julgust jätkata praktikaga, kus vead ei too kaasa tagajärgi,
• ja patsient jääb ka uue süsteemi rakendumisel ikkagi hüvitiseta.

Henri sõnul võib selline kohtupraktika muuta patsiendikindlustuse “ilusaks, kuid tühjaks lubaduseks”, mis ei täida oma eesmärki – anda patsiendile kindlus, et kui midagi läheb meditsiinis valesti, ei jää ta üksi.

Ajakirjanduslikult on oluline rõhutada:
see on patsiendi arvamus ja hirm, mida toetab tema konkreetne kogemus ning talle edastatud kohtulahendite sisu (vaata kohtuotsust)

Avaliku huvi kaitseks, mitte kellegi vastu

Nii Henri (kannataja, patsient) kui ka mina ajakirjanikuna rõhutame, et:

• loo eesmärk ei ole kahjustada ühegi arsti, kliiniku ega institutsiooni mainet;
• kõik isikuandmed on kohtulahendi enda nõudel anonüümsed;
• patsient kasutab pseudonüümi, kuna tegemist on delikaatsete terviseandmetega;
• avalikkuse ees ei ole olulised nimed, vaid süsteemi toimimine ja kohtulahendi mõju.

Kui kohtuotsus on jõustunud, kuid seda ei ole võimalik mõista, tekib paratamatult küsimus – kas see vastab põhiseaduslikule õigusele ausale ja arusaadavale kohtumenetlusele?

Lõppsõna: “Ma ei taha, et keegi teine peaks läbi tegema seda, mida mina tegin” – Henri

Henri sõnul on tema eesmärk täna lihtne:

“Ma ei taha, et mitte ükski teine inimene peaks kulutama üheksa aastat oma elust, et selgitada välja, kas teda raviti õigesti või valesti. Ma tahan, et riik kaitseks patsiente, mitte ei keeraks neid üksi lahingusse ekspertsüsteemi ja kohtuaparaadi vastu.”

Avalikkusel on õigus teada, millised ravistandardid ja õigused kehtivad Eestis pärast seda, kui kohtus on jõustunud otsus, mis tuvastab rikkumised, kuid ei rakenda vastutust.

Artikli toimetas Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses. Teejuht Uuele Maale.

Loe lisaks: