Ajakirjandusvabaduse, meediaväljaande ja sõnavabaduse tähtsus

Ajakirjandusvabaduse, meediaväljaande ja sõnavabaduse tähtsus on oluline, et Riigijuhid ja ametnikud ei saaks tegutseda kodanike vastu ja teha korruptiivseid tegusid. Eestit on võrreldud maailma ühe korruptiivsema riigi – Ukrainaga. Seda kinnitavad ka mitmed uudised ametnike, kohtunike ja riigijuhtide korruptiivsetest tegudest Eestis. Piisab kasvõi ühest näitest ja see tähendab alati seda, et kui tehakse üks kord, tehakse seda korduvalt. Näiteks kohtunik Reena Nieländer keelas Veiko Huusel sõnavabaduse, mille ta hiljem küll tühistas suure avaliku huvi survel. Kuid selles artiklis räägime erinevate suurriikide põhiseaduste näidete põhjal ja toome faktid ajakirjandusvabaduse, meediaväljaande ja sõnavabaduse takistamiste kohta.

Ajakirjandusvabaduse, meediaväljaande ja sõnavabaduse tähtsus

Ameerika Ühendriikide põhiseaduse esimene muudatus: «Congress shall make no law respecting an establishment of religion, or prohibiting the free exercise thereof; or abridging the freedom of speech, or of the press; or the right of the people peaceably to assemble, and to petition the Government for a redress of grievances.»[1]

Kongress ei anna välja ühtegi seadust, milles kiidetakse heaks mõne religiooni kehtestamine või keelatakse mõne usundi vaba praktiseerimine, samuti ei kärbi Kongress sõna- ja ajakirjandusvabadust ega inimeste õigust rahumeelselt koguneda ja esitada valitsusele palvekirju ülekohtu korvamiseks.[2]

Saksamaa Liitvabariigi põhiseaduse (Grundgesetz für die Bundesrepublik Deutschland, GG) artikli 5 lõige 1„tagab kokku viis põhiõigust: arvamusvabadus, teabevabadus, ajakirjandus-, ringhäälingu- ja filmivabadus. Need on nn põhilised suhtlusõigused”.[3]

GG artikkel 5 lõige 1: «Jeder hat das Recht, seine Meinung in Wort, Schrift und Bild frei zu äußern und zu verbreiten und sich aus allgemein zugänglichen Quellen ungehindert zu unterrichten. Die Pressefreiheit und die Freiheit der Berichterstattung durch Rundfunk und Film werden gewährleistet. Eine Zensur findet nicht statt.»

«Igaühel on õigus vabalt väljendada ja levitada oma arvamust sõnas, kirjas ja pildis ning saada takistamatult teavet üldkasutatavatest allikatest. Tagatud on ajakirjandusvabadus ning reportaaživabadus raadio ja filmi kaudu. Tsensuuri pole.»[4]

Eesti põhiseaduse (PS) § 45 esimene lause: «Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil.» PS § 45 viimane lause sätestab: «Tsensuuri ei ole.»[5]

Saksamaa Föderaalse Konstitutsioonikohtu poolt ajakirjandus- ja ringhäälinguvabadusele kehtestatud kaalukriteeriumid

Föderaalne konstitutsioonikohus on järjekindlalt rõhutanud ajakirjandusvabadust (Sisuliselt BVerfGE 20, 162 (174) = NJW 1966, 1603 – Spiegel) ja ringhäälingu(vt näiteks BVerfGE 77, 65 (74) = NJW 1988, 329 (330) = NStZ 1988, 33 = NVw8, 33 = NVw8, 237 Ls. – Filmimaterjali konfiskeerimine) fundamentaalset tähtsust demokraatia jaoks.

Piirangute kehtestamise kriteeriumid Üldseaduste – sealhulgas ühinguseaduste – koostoime peab olema piiratud ajakirjandus- ja ringhäälinguvabaduse kaudu (BVerfGE 7, 198 (298 jj.) = NJW 1958, 257 – Lüth.). Veebimeediat kaitseb ka Saksa põhiseaduse § 5 lõike 1 teine lause, olenemata sellest, kas neid peetakse ringhäälinguvabaduse, ajakirjandusvabaduse, “internetivabaduse“ osaks, põhiõigus kohaldub ka sõltumatule meediale või ühtsele meediavabadusele (Werdermann: Klubi keelud meediaorganisatsioonide vastu, NwZ 2019, 1005 meN).

Võttes arvesse Saksa põhiseaduse § 5 lõikest 1 ja §-st 3 tulenevat arvamusvabadust, ei piisa piirangu kehtestamisel eeldamisest, et ühendus on kriitiline või põhiseadusliku korra vastu või kaitseb teist korda või levitab põhiseaduse vastaseid ideid või teatud poliitilisi vaateid (vrd BVerfG, 13.7.2018 otsus – 1 BvR 1474/12 ua – BVerfGE 149, 160 Rn. 108 f).

„Tsensuur“ tähendab Saksa põhiseaduse artikli 5 lõike 1 punktis 3 nimetatud eelnevat tsensuuri selles mõttes, et toode tuleb enne selle tootmist või levitamist esitada valitsusasutusele, mis võib seejärel lubada või keelata avaldamise (BVerfGE 47, 198/236; 73, 118/166).

Saksamaa Föderaalne Konstitutsioonikohus sedastab[1], et põhiseaduse artikli 5 lõike 1 kolmandas lauses viidatud mõiste „tsensuur“ viitab ainult eeltsensuurile (BVerfGE 33, 52 [71] koos täiendavate viidetega), st piiravad meetmed enne vaimse teose tootmist või levitamist, eelkõige selle sisust sõltumine, mille all peetakse silmas ametlikku eelkontrolli ja kooskõlastust (keeld loa alusel).

Oma otsuses BVerfGE 33, 52 [71] selgitab föderaalne konstitutsioonikohus mõistet „tsensuur“ järgmiselt:

Vastavalt kohtupraktikas ja kirjanduses valitsevale seisukohale PS § 5 lg 3 kolmandas lauses nimetatud „tsensuuri“ tuleb mõista ainult eeltsensuurina (vrd LVG Rheinland-Pfalz, DÖV 1952, lk. 664 [665]; OVG3, Lüneburg, lk. 195B Luneburg 83BVerfGE 33, 52 (71) BVerfGE 33, 52 (72) [84]; BayObLG, NJW 1960, lk. 160 [161]; Herzog sisse Maunz-Dürig-Herzog, Põhiseaduse kommentaar, 3. väljaanne, Art. Punkt 5. 78; Mangoldt-Klein, GG, 2. väljaanne, I osa, Art. 5, märkus VIII 2; Ridder, Neumann-Nipperdey-Scheuner, Põhiõigused, II osa, lk. 243 [280]; Scheuner, VVDStRL 22, lk. 1 [11]; Stein in Zinn-Stein, Hesseni liidumaa põhiseadus, I osa, 1954, art. 8; Wohland, Infovabadus ja poliitiline filmikontroll, lk. 133 ja järgmised).

Kinematograafiateoste puhul tähendab tsensuur nende üldsusele kättesaadavaks tegemise üldist keeldu, tsenseerimata filmid koos nõudega, et avalikult näidatavad filmid tuleb esmalt esitada pädevale asutusele, kes vaatab need läbi tsensuuri põhimõtete kohaselt. Sellest lähtuvalt ja olenevalt uurimise tulemustest lubab või keelab ta avaliku väljapaneku (Tsensuuri keeld põhiseaduses, 1958, lk. 32 ja lk. 106 koos viidetega). Just niimoodi Kontrolli- ja heakskiitmisprotseduuri olemasolu halvab vaimse elu. Keelu eesmärk on kõrvaldada selliste ennetavate kontrollide tüüpilised ohud. Seetõttu ei saa tsensuuri keelust erandit teha, isegi mitte „üldseaduste“ kaudu.

Selle kategoorilise igasuguse tsensuuri keeluga põhiseadus võiks tähendada ainult eeltsensuuri. Kui intellektuaalne teos on jõudnud publikuni ja avaldada mõju, kehtivad arvamus- ja ajakirjandusvabaduse üldreeglid ja piirangud, nagu need tulenevad Saksa põhiseaduse 5. paragrahvi lõikest 1, lausetest 1 ja 2 ning lõikest 2. Need muutuks mõttetuks, kui tsensuuri keelu alla kuuluks ka järeltsensuur, s.o. järelkontroll või repressiivsete meetmetega ähvardamine või nende kehtestamine, mis algavad alles pärast intellektuaalse teose avaldamist (vrd. BVerfGE 33, 52 (72)).[1] Õigusloome kinnitab Saksa põhiseaduse artikli 5 lõike 1 punkti 3 sellist tõlgendust. Weimari põhiseaduse (WRV) paragrahvi 118 lõike 2 esimese lause identne säte piirdus samuti tsensuurieelsel ajal valitsenud arusaama järgi (vrd Häntzschel Anschützis Thoma, Saksa riigiõiguse käsiraamat, 1932, 2. osa, 6, lk. ff. 6, lk. 5). Parlamendisaadik rõhutas, et dr. Bergsträßer arutles tsensuurireegli üle parlamentaarse nõukogu põhimõtete komisjonis: eeltsensuur on vaid osa tsensuurist; „Me ei taha ka järeltsensuuri.“ Selle asemel kiitis komisjon lõpuks heaks Weimari põhiseaduse 118 artikli sõnastuse. Lõplikus versioonis naasis peatoimetuskomisjon täielikult kooskõlas WRV artikli 118 lõike 2 esimese lause esimese poole sõnastusega (JbÖffR NF, kd. 1, lk. 83 ja lk. 88).

Kui ajakirjandustoodete eelsõelumine eeltsensuuri kaudu ei ole lubatud, kehtib „täielik keeld“, et kõik ajakirja, meediamaja väljaanded –ikka tsensuurikeeldude tõttu läbi kukuks, sest selline keeld on palju tõsisem sekkumine kui Saksa PS artikli 5 lõikes 1 ette nähtud.

Saksa põhiseaduse artikli 1 lõige 3 keelas eelneva tsensuuri, sest lihtsalt eeltsensuuriga on veel võimalus, et ajakirjanduslik toode „elab testi üle“ ja ilmub seejärel muutumatuna. Keelu puhul aga selline võimalus puudub, mis on seda murettekitavam, et riik ei saa teada, millise sisuga need tuleviku tooted on ja kas need võivad olla täiesti kahjutud. Vaatamata sellele, need tuleviku tooted on blokeeritud, mis esindab enamat kui lihtsalt eeltsensuuri (mis on juba keelatud).

Föderaalse konstitutsioonikohtu pretsedendiõigus sõnavabaduse kohta

Saksamaa Föderaalne konstitutsioonikohus on kaitsnud põhiseaduse artikliga 5 tagatud õigust: Konstitutsioonikohtu praktikas on sõnavabadust pikka aega peetud üheks demokraatliku kogukonna oluliseks ja põhiliseks funktsionaalseks elemendiks. Seda peetakse kõige otsesemaks väljenduseks, kehastab inimese isiksust ja on üks üllamaid inimese inimõigusi üldiselt, mis on vaba demokraatia jaoks osa riigikorrast; sest see võimaldab pidevat vaimset arutelu ja arvamuste võitlust kui selle olulist valitsemisvormi osa (vt BVerfG, 14. märtsi 1972. aasta otsus – 2 BvR 41/71).

Sõnavabadus ei võimalda konkreetselt puudutatud isikule piiranguid seada, piirata seda, mis on vajalik õigusriigi põhimõtete kritiseerimiseks ja seega keelata sellel õigus poleemilise eskalatsiooni vältimiseks. Üks osa sellest vabadusest seisneb selles, et kodanikud võivad rünnata süüdistavalt ja isiklikult ametnike suhtes, keda nad peavad vastutavaks oma võimu teostamisel, kartmata, et selliste avalduste isikliku mõju elemendid on sellest kontekstist eemaldatud ja need on drastilise õigusliku aluse aluseks sanktsioonide eest (vt nt BVerfG, B. v. 6.6.2017, 1 BvR 180/17; BVerfG B. v. 14.6.2019, 1 BvR 2433/17).

Juba 1958. aastal teatas Saksa föderaalne konstitutsioonikohus: Põhiõigus sõnavabadusele on kõige otsesem väljendus, olles üheks üllamaks inimisiksuse omaduseks ühiskonnas. Inimõigused üldiselt (üks väärtuslikumaid inimõigusi [Prantsusmaa Vabariigi] 1789. aasta inimõiguste deklaratsioonis) ja vastavalt kodaniku õiguste deklaratsiooni artiklile 11). […] See on teatud mõttes kõigi vabaduse alus, „maatriks“, vajalik alus peaaegu kõigile teistele vabaduse vormide eeltingimustele (BVerfG, 15. jaanuari 1958. aasta otsus – 1 BvR 400/51).

Meediaväljaande kaitse Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) artikli 10 alusel

Kuigi meediavabadust ei ole konventsioonis otseselt mainitud, Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikaga on kaitstud EIÕK artikli 10 alusel õigus sõnavabadusele sõnavabaduse kaitse raames. Hoolimata ühtsest garantiist, Euroopa Inimõiguste Kohus on välja töötanud meedia jaoks valdkondlikud põhimõtted, mis toovad kaasa eelkõige suurenenud õigustusnõuded sõnavabaduse piirangutele (Cornils in Löffler, Presserecht, 6. väljaanne 2015, § 1 LPG Rn 57). Euroopa Inimõiguste Kohtu põhimõtted on kooskõlas rahvusvahelise õiguse sõpruse põhimõttega. Põhiseadusega tuleb arvestada ka üldõiguse ja põhiseaduse tõlgendamisel (BVerfGE 111, 307 (315 f.) = NJW 2004, 3407 (3408) = NVwZ 2005, 7. – Görgülü; vrd. konventsiooni tähtsuse kohta ühinemisõiguses Albrecht, Albrecht/Roggenkamp, Ver-einsG, 2014, sissejuhatus, punkt 23).

Kohtuasjas „Ürper jt. vs. Türgi“ leidis Euroopa Inimõiguste Kohus, et meediaväljaande üldine keeld on vastuolus konventsiooni artikliga 10 (EIK, 14526/07 jt, ECLI:CE:ECHR:2009:1020JUD001452607 – Ürper jt vs. Türgi). Leebemad meetmed, näiteks ajaleheväljaannete konfiskeerimine või teatud artiklite avaldamise piiramine, oleks olnud erand korras ja mõjuvatel põhjustel võimalik, keeld oli juba ainuüksi sel põhjusel ebaproportsionaalne (EIK, 14526/07 jt, ECLI:CE:ECHR:2009:1020JUD001452607 – Ürper jt vs. Türgi, koht 37-38). Üldine otsus oli selge: „Eeskiri keelab edaspidi tervete ajakirjade avaldamise […] ületas demokraatlikus riigis igasuguse „vajaliku“ piirangu mõiste ühiskonnas ja tähendas hoopis tsensuuri.

Konventsiooni artiklist 17 tulenevaid õiguste kuritarvitamist ei esine

Euroopa Inimõiguste Kohus saab keeldu lubada ainult erandjuhtudel, kui on rikutud konventsiooni artiklist 17 tulenevaid õigusi. Konventsiooni artiklit 17 saab kohaldada ainult erandjuhtudel ja äärmuslikel juhtudel (EIK (GC), 34932/04, ECLI:CE:ECHR:2011:0106JUD003493204 = NVwZ 2011, 1307 (1308) 87 – Paksas vs. Leedu).

Euroopa Inimõiguste Kohus leidis, et need ranged nõuded on täidetud näiteks raamatutes, mis kirjeldavad natsi-Saksamaa toime pandud kuritegusid juudi kogukonna vastu, mida on süstemaatiliselt eitatud (EIK, 65831/01, ECLI:CE:ECHR:2003:0624DEC006583101 = NJW 2004, 3691 Garaudy / Prantsusmaa) või väidetes, mille eesmärk oli kahtlemata õigustada sõjakuritegusid, nagu piinamine või hukkamine (EIK, 20985/05, ECLI:CE:ECHR:2009:0115JUD002098505 – Orban jt vs. Prantsusmaa; 42264/98, ECLI:CE:ECHR:2004:0902DEC004226498 – W. P. ym. vs. Puola). Näiteks ühendus ei saa tugineda ühinemisvabadusele või seadusele, kui nõuab ka riigi vägivaldset hävitamist ja selle elanike väljasaatmist ning tapmist (EIK, 31098/08, ECLI:CE:ECHR:2012:0612DEC003109808 – Hizb Ut-Tahrir jt. vs. Saksamaa).

Kohtuasjas ROJ TV A/S vs. Taani(EIK, 24683/14, ECLI:CE:ECHR:2018:0417DEC002468314 – ROJ TV A/S/Taani) kohaldas Euroopa Inimõiguste Kohus konventsiooni artikli 17 sätteid teleringhäälinguorganisatsioonile. Riiklikud kohtud leidsid, et ringhäälinguorganisatsioon oli korduvalt nõudnud lahinguid ja tegevust, mis kujutasid PKK liikmeid kangelaslikena. Need ei olnud lihtsalt kaastundeavaldused, vaid propaganda PKK vastu, mida on Euroopa Liit muu hulgas pidanud terroristlikuks organisatsiooniks. Lisaks rahastas jaama aastatel 2006–2010 suures osas PKK (ECtHR, 24683/14, ECLI:CE:ECHR:2018:0417DEC002468314, punkt 39 jj – ROJ TV A/S vs. Taani 27 Werdermann: Keelud meediaorganisatsioonidele (NVwZ 2019, jj).

Kohtulahendid näitavad, väga karmid kriteeriumid peavad olema täidetud, et mingit tegevust saaks pidada kuritarvitamiseks konventsiooni artikli 17 tähenduses.

Arvestades eelolevat, loogiline on järeldada, et näiteks Eesti põhiseaduse (PS) § 45 esimest lauset ja PS § 45 viimast lauset[1] tuleb kooskõlas konventsiooniga tõlgendada kitsalt. Meediaväljaande tegevus peab olema sedavõrd tõsine ja räigelt inimõigusi rikkuv, et see kujutab endast kuritarvitamist konventsiooni artikli 17 tähenduses. Seega näiteks juba meediaväljaandes avaldatud vestlusele või juba avaldatud teosevabadusele piirangute seadmine või sanktsiooniga ähvardamine (st ennetavalt), mis võib päädida tsensuuriga, kujutab endast üldjuhul konventsiooni artikli 10 rikkumist.

Artikli toimetas Revo Jaansoo

Loe lisaks Põhiseaduste võrdlust:

Allikad:

Loe lisaks:

Kuidas Eesti Andmekaitse Inspektsioon (AKI, juht Pille Lehis) ja kohtunikud tahavad sulgeda Veiko Huuse ja Fonte.News suu aga lubab kõike avaldada pärandmeedial Delfi Meedia, Postimees Grupp, Eesti Ekspress, Geenius Meedia, Elu24, Õhtuleht, Äripäev.

Please follow and like us:

39