Eesti õigussüsteem ei kaitse tavakodanikka ametnike ja kohtutäiturite eest. Viimaste kuude jooksul avalikkuse ette jõudnud skandaalid kohtutäiturite ümber heidavad murettekitava varju Eesti õigussüsteemi toimimisele. Nende juhtumite kaudu joonistub välja vastuoluline ja pehmelt öeldes silmakirjalik pilt riigi õiguskäsitlusest: tavakodanik saab kriminaalkaristuse õllepudeli varguse eest, ent kohtutäitur, kes kasutab oma ametipositsiooni ära, jääb seaduse silmis puutumatuks.
Kahepalgelise õigussüsteemi varjatud pale
Tavalist kodanikku võib tabada kriminaalkaristus juba väikevarguse eest (KarS § 218), ning korduv rikkumine võib viia kriminaalmenetluseni (KarS § 199). Samal ajal tegutseb riigi nimel kohtutäitur, kes võib võlgnikelt küsitava seaduslikkusega raha sisse nõuda, ilma et sellel oleks reaalset õiguslikku järelkontrolli – ega ka tagajärgi.
See toob esile sügava lõhe Eesti õigussüsteemi põhimõtete ja tegeliku toimimise vahel. Küsimus ei ole ainult üksikutes ametnikes, vaid süsteemi ülesehituses: miks on tavakodaniku eksimused kriminaalsed, aga ametniku võimalikud väärteod käsitletavad kui „süsteemi osa“?
Seadusandja vaikimine ja de facto topeltstandardid
Meie seadusandlus on loonud olukorra, kus tavaelu rikkumisi – näiteks liikluseeskirjade või väiksemate varguste rikkumisi – karistatakse kiiresti ja karmi käega. Samal ajal kaitseb sama riik oma süsteemi siseseid ametnikke, eelkõige kohtutäitureid, kes võivad seaduserikkumiste eest jääda karistuseta, kui kahju ei ületa 4000 eurot (KarS § 331³).
Tekib õigustatud küsimus: kas riik ise võib seaduslikult raha inimestelt ära võtta – kontrollita ja läbipaistmatult –, aga kui kodanik teeb sarnase teo, ootab teda kriminaalkaristus?
Süsteem, mis ei tööta
Kohtutäiturite üle kontrolli puudumine tähendab, et:
- Nad võivad teha olulisi eksimusi või isegi kuritarvitusi, millel puuduvad tagajärjed.
- Võlgnik peab oma õiguste eest seisma kohtus – protsess, mis on kallis ja sageli vaesunud inimesele kättesaamatu.
- Kohtud ise on ülekoormatud ega suuda tagada sisulist õigusemõistmist.
- Riik ei tee midagi olukorra parandamiseks – süsteem toimib justkui iseenda eesmärgil, mitte kodaniku teenimiseks.
Kas tõesti on otstarbekam maksumaksjal kinni maksta lõputuid kohtuvaidlusi ja bürokraatlikku süsteemi, kui lihtsam ja odavam oleks ehitada üles läbipaistev ning õiglane mehhanism?
Kus on seadusandja vastutus?
Kui avalikkuses on juba aastakümneid räägitud kohtutäiturite probleemidest, siis miks ei ole seadusandja midagi ette võtnud? Kus on Justiitsministeerium? Miks Riigikogu ei pööra tähelepanu süsteemsetele probleemidele, mis mõjutavad just kõige haavatavamaid inimesi?
Kui riik ei suuda tagada õiglust, siis milleks me üldse maksame makse? Kas me saame veel tõsiselt võtta Kohtutäiturite Koja sisekontrolli, kui süsteem võimaldab, et täna oled aukohtus ja homme juba ise uurimise all – kusjuures uurijaks võib olla keegi, kelle üle sa ise alles otsustasid?
Ametnike vabadus, kodanike vastutus
Me näeme süsteemi, kus:
- Ametnikel on rohkem vabadusi kui tavakodanikul.
- Õiguskaitse ei ole kättesaadav neile, kes seda kõige enam vajavad.
- Sisuline järelvalve puudub või on formaalne.
- Reformide vastu puudub poliitiline huvi, kuigi probleemid on ammu teada.
Kas see on Eesti, mida me tahame?
Kui mitte, siis tuleb hakata nõudma muutusi – olgu selleks rahva referendum uue elukorralduse kokkuleppe vastuvõtmiseks ja senise poliitilise valitsemisekorra lõpetamine.
Lõpetuseks: kas meil on veel võrdne õigus?
Kui riigiametnik saab rikkuda seadust karistuseta, samal ajal kui tavaline inimene saab trahvi pisirikkumise eest, siis kas meil on enam õiglane ja võrdne ühiskond?
Küsimus jääb avatuks. Vastust ootavad kõik need, kelle õiglustunne on seatud kahtluse alla mitte seaduserikkumise, vaid süsteemi enda toimimise tõttu.
Autor Kaire Reier – https://aadria.eu/
Loe lisaks:
39
