Riigid on fiktsioonid – juriidilised ettevõtted paberil(elutud asjad) – millede põhikirjadeks (igal juriidilisel ettevõttel on põhikiri) on põhiseadused. Põhiseadused on üldjuhul kinnitanud iga riigi põlisrahvas, kuid on ka erandeid. Erandiks on näiteks pettused, kus rahvas võttis vastu ühe sisuga põhiseaduse ja valitsus hiljem muutis selle sisu endale sobilikuks – see on Eesti Vabariigi Põhiseaduse näide. On riike, kus põhiseadus on vastu võetud sadu aastaid tagasi ja ilmselgelt on see aegunud, kuna maailm on trastiliselt muutunud – USA põhiseadus võeti vastu 1787 aastal. Maailmavalitsejad koos oma poliitikutest ja pankuritest sõduritega ei taha kuidagi muuta põhiseadusi, sest need on kindlustanud neile võimu ja rikkuse, mida nad ära anda ei taha. Põhiseaduste muutmistega on võimalus inimestel orjanduslikku korda leevendada ja miks mitte ka vabadus kätte saada. Artiklis räägime USA põhjal põhiseaduse muutmisest, milles leiab iga lugeja sarnasusi oma riigi olukorras täna.
Miks USA põhiseaduse muutmine on Eesti Vabariigi jaoks oluline?
“Nagu ütlesin, et Riigid on juriidilised isikud – fiktsioon paberil (elutu väljamõeldis), millega saab teha tehinguid – pettusi korda saata, sest keegi ei vastuta!? Olen varasemalt ühes artiklis rääkinud riikide seoseid ja Eesti Vabariik on USA tütarettevõte. Seega, kui “emaettevõttes toimub põhikirja(põhiseaduse) muudatus, siis peab see toimuma ka Eesti Vabariigi põhiseaduses, sest tingimused muutuvad. Ilmselgelt USA-s on toimumas “juriidilised” muutused AS-s Ameerika Ühendriigid – luuakse uus ettevõte. Seega, kes tahab AS Eesti Vabariiki likvideerida ja asutada uue iseseisva Eesti Vabariigi, siis “valutu” hetk on siis, kui USA on uut juriidilist keha AS Ameerika Ühendriigid loomas – võib juhtuda 2024 a lõpp või 2025 a alguses. Kas aga on mõtet luua uut AS Eesti Vabariiki, sest on tõestatud, et juriidilised fiktsioonid loovad pettust, kaost ja hävingut. Seega, on ehk nüüd õige aeg leppida Eesti rahvaga kokku Uued Elukorralduslikud Põhimõtted ja kehtestada Rahva Võim, ilma poliitikata ja parasiitideta?” – Veiko Huuse
Põhiseaduse kukutamine
Kõik poliitilised pooled peavad endiselt sõda meie – inimeste – põhiseaduslike vabaduste vastu ja “meie, inimesed” jäävad suurimateks kaotajateks seni, kuni “meie, inimesed” ei otsusta teha muutusi.
“Meie, inimesed, oleme nii kongressi kui ka kohtute õigustatud peremehed, mitte põhiseaduse kukutamiseks, vaid meeste kukutamiseks, kes rikuvad põhiseadust.” – Abraham Lincoln
Põhiseaduse kukutamine: kõik poliitilised pooled peavad sõda inimeste vabaduste vastu
Tänavused presidendivalimised pole erand.
Nagu president Ronald Reagani ajal endine peaprokuröri asetäitja Bruce Fein hoiatab hiljutises Baltimore Suni artiklis : “Novembris on Ameerika rahval valida Harris-Walzi ja Trump-Vance’i vahel. Kuid neil ei ole valida impeeriumi ja vabariigi vahel. ”
Teisisõnu, tänavusel hääletussedelil olevad kandidaadid ei esinda mitte niivõrd sisulist valikut vabaduse ja türannia vahel, vaid kujutavad endast kosmeetilist valikut: pakend võib olla väga erinev, kuid sisu jääb samaks.
Pole tähtis, kes võidab, julgeoleku/sõjaväetööstuskompleksi ja selle politseiriigi/süvariigi partnerite bürokraatlikud käsilased hoiavad võimul kägistust.
Ei Donald Trumpil ega Kamala Harrisel pole põhiseaduses sätestatud õiguste tegelikul austamisel kõige paremaid tulemusi, hoolimata sellest, et mõlemad pooled on viimasel ajal välja käinud retoorika seoses nn õigusriigi põhimõtetega.
Tõepoolest, Trump on korduvalt nõudnud põhiseaduse osade lõpetamist , samas kui nii Harris kui ka Trump näivad, et esimese muudatuse tagamine sõnavabadusele, poliitilisele väljendusvabadusele ja protestile on ohtlik , kui seda kasutatakse valitsuse võimu vaidlustamiseks.
See läheb vastuollu kõigega, mille kaitsmise nimel Ameerika asutajad võitlesid.
Need, kes meile põhiseaduse ja õiguste eelnõu andsid, uskusid, et valitsus eksisteerib oma kodanike käsul . See on selleks, et kaitsta, kaitsta ja isegi tugevdada meie vabadusi, mitte neid rikkuda.
Kahjuks, kuigi Bill of Rights võeti vastu rahva kaitsmise vahendina valitsuse türannia eest, teeb valitsus tänapäeval Ameerikas, mida tahab, vabadus olgu neetud.
23 aasta jooksul, mil USA Patriot Act – massiivne, 342-leheküljeline FBI ja CIA laiendatud volitusi sisaldav soovinimekiri – nn 11. septembri terrorirünnakute järel läbi Kongressi rammiti, on see lumepallina välja juurinud kõiki olulisi kaitsemeetmeid valitsuse liialdamise, korruptsiooni ja kuritarvitamise vastu.
Patriot Act lõi panuse läbi õiguste eelnõu keskmesse, rikkudes kümnest algsest muudatusest vähemalt kuut – esimest, neljandat, viiendat, kuuendat, seitsmendat ja kaheksandat muudatust – ning võib-olla ka kolmeteistkümnendat ja neljateistkümnendat muudatust.
Patriot Act defineeris terrorismi ümber nii laialt, et paljusid mitteterroristlikke poliitilisi tegevusi, nagu protestimarsid, meeleavaldused ja kodanikuallumatus, peetakse nüüd potentsiaalseteks terroriaktideks, muutes seega kõik, kes soovivad osaleda kaitstud esimese muudatuse muudatuses, väljendusrikkas tegevuses jälitusriigis kahtlustatavatena.
Patriot Act õigustas laiemat siseriiklikku jälgimist, loogika seisnes selles, et kui valitsusagendid teaksid igast ameeriklasest rohkem, suudaksid nad terroriste seaduskuulekatest kodanikest eristada – kahtlemata on see refleksiivne impulss, mida jagavad nii väikelinna politsei kui ka föderaalagendid.
Washington Posti reporteri Robert O’Harrow juuniori sõnul oli see fantaasia, mis “oli õiguskaitsemaailmas küpsenud juba pikka aega”. Ja 9/11 andis valitsusele suurepärase ettekäände kaugeleulatuva jälgimise läbiviimiseks ja teabe kogumiseks isegi kõige seaduskuulekama kodaniku kohta.
Föderaalagendid ja politseiametnikud on nüüd volitatud läbi viima varjatud musta kotiga kodude ja kontorite läbiotsimisi, kui olete eemal, ning konfiskeerida teie isiklikku vara ilma teile oma kavatsusest või kohalolekust teavitamata.
Seadus andis ka FBI-le õiguse tulla teie töökohta, nõuda teie isiklikke andmeid ja küsitleda teie ülemusi ja kaastöötajaid, kõike seda ilma teid teavitamata; andis valitsusele juurdepääsu teie haiguslugudele, koolidokumentidele ja praktiliselt kõigile teie kohta käivatele isiklikele dokumentidele; ja lubas valitsusel salaja nõuda, et nähakse kõigis külastatud avalikes raamatukogudes ja külastatud Interneti-saitidel välja ostetud raamatuid või ajakirju (vähemalt 545 raamatukogu said sellised nõudmised esimesel aastal pärast Patriot Acti vastuvõtmist).
Terrorismivastase võitluse nimel lubatakse valitsusametnikel nüüd jälgida usulisi ja poliitilisi institutsioone ilma kriminaalkuritegude kahtluseta; vastutusele võtta raamatukoguhoidjad või muude dokumentide hoidjad, kui nad ütlevad kellelegi, et valitsus on välja kutsunud terroriuurimisega seotud teabe; jälgida advokaatide ja klientide vahelisi vestlusi; otsida ja konfiskeerida ameeriklaste pabereid ja asju, ilma tõenäolist põhjust näitamata; ja vangistada ameeriklasi muu hulgas määramata ajaks ilma kohtuprotsessita.
Föderaalvalitsus on samuti kasutanud liberaalselt oma volitusi pärast 11. septembrit, eriti kasutades (ja kuritarvitades) alatuid riikliku julgeoleku kirju, mis võimaldavad FBI-l nõuda Interneti-teenuse pakkujatelt, finantsasutustelt ja krediidiasutustelt isiklikke kliendiandmeid. ettevõtted pelgalt kohaliku FBI kontori eest vastutava valitsusagendi sõnavõtul ja ilma kohtu eelneva loata.
Tegelikult on alates 11. septembrist meid luuranud valvekaamerad, pealt kuulanud valitsusagendid, meie asjad on läbi otsitud, meie telefone on pealt kuulatud, e-post avatud, e-posti jälgitud, meie arvamusi kahtluse alla seatud, oste kontrollitud (all USA Patriot Act, pangad on kohustatud analüüsima teie tehinguid kahtlust tekitavate mustrite suhtes ja kontrollima, kas olete seotud mõne taunitava inimesega) ning meie tegevust jälgiti.
Samuti tehakse riigi lennujaamades invasiivseid häireid ja kogu keha skaneerimist ning meie elektrooniliste seadmete konfiskeerimist. Me ei saa enam isegi apteegist teatud külmetusravimeid osta, ilma et sellest valitsust teavitataks ja meie nimed pole jälgimisnimekirja pandud.
Sel moel terroriseerib, traumeerib ja meelitab valitsus, kes ei hooli meie elust ega meie vabadustest mitte midagi, jätkuvalt “meie, inimesi” ja neid poolpüsivalt järgima.
Bogeymani nimed ja näod on aja jooksul muutunud (terrorism, sõda narkootikumide vastu, illegaalne immigratsioon, viiruspandeemia ja palju muud ees), kuid lõpptulemus jääb samaks: nn riikliku julgeoleku nimel põhiseadus Kongressi, Valge Maja ja kohtute toetusel on seda pidevalt hakitud, õõnestatud, erodeeritud, kärbitud ja üldiselt kõrvale visatud.
Bill of Rights – valitsuse järelevalve, militariseeritud politsei, SWAT-meeskonna haarangute, varade konfiskeerimise, väljapaistvate domeenide, ülekriminaliseerimise, relvastatud jälgimisdroonide, kogu keha skannerite, peatuste ja otseste läbiotsimiste, vaktsiinivolituste, sulgemiste ja taustal. sarnased (kõik on kongressi, Valge Maja ja kohtute poolt heaks kiidetud) – kõlaks arusaadavalt pigem kiidukõnena kaotatud vabadustele kui meile tõeliselt kuuluvate õiguste kinnitusena.
Tänaseks on meile jäänud vaid vari rohkem kui kaks sajandit tagasi vastu võetud jõulisest dokumendist. Kahjuks on suurem osa kahjust tekitatud Bill of Rights’ile.
Siin on, mida tähendab elada püsivas kriisiseisundis, kui meie vabadused on lukustatud:
Esimene muudatus peaks kaitsma vabadust rääkida oma arvamusest, koguneda ja protestida vägivallata, ilma et valitsus seda ohjeldaks. Samuti kaitseb see meediavabadust, samuti õigust kummardada ja palvetada ilma sekkumiseta. Teisisõnu, valitsus ei tohiks ameeriklasi vaigistada. Asutajate jaoks oli kogu Ameerika sõnavabaduse tsoon.
Vaatamata esimeses muudatuses sisalduvatele selgetele kaitsemeetmetele on seal kirjeldatud vabadused pideva rünnaku all. Üha enam kiusatakse ameeriklasi taga oma esimese muudatuse õiguste kasutamise ja valitsuse korruptsiooni vastu sõnavõtmise eest. Aktiviste vahistatakse ja neile esitatakse süüdistus selle eest, et nad julgesid filmida ahistamise või kuritahtliku tegevusega tegelevaid politseinikke. Ajakirjanikke algatatakse vilepuhujatest teatamise pärast. Osariigid võtavad vastu õigusakte, millega suletakse julmadest ja kuritahtlikest ettevõtete tavadest teatamine. Usuministeeriume karistatakse kodutute toitmise ja majutamise katse eest. Protestijaid lastakse pisargaasiga, pekstakse, vahistatakse ja sunnitakse sõnavabadusse. Ja “valitsuse kõne” varjus on kohtud põhjendanud, et valitsus võib vabalt diskrimineerida mis tahes esimese muudatuse tegevust, mis toimub niinimetatud valitsusfoorumil .
Teise muudatuse eesmärk oli tagada “inimeste õigus hoida ja kanda relvi”. Põhimõtteliselt oli selle muudatuse eesmärk anda kodanikele vahendid türanlikule valitsusele vastu seista. Kuigi USA ülemkohus on tunnistanud relva omamist üksikisiku õiguseks, on ameeriklased endiselt võimetud kaitsma end punase lipu relvaseaduste, militariseeritud politsei, SWAT-i meeskonna haarangute ja valitsusasutuste eest, mis on relvastatud hambuni relvastatud sõjaliste relvadega, mis sobivad paremini lahinguväljale.
Kolmas muudatus tugevdab põhimõtet, et tsiviilisikutest valitud ametnikud on sõjaväest kõrgemal, keelates sõjaväel siseneda ühegi kodaniku koju ilma “omaniku nõusolekuta”. Kuna politsei treenib üha enam nagu sõjaväe, käitub nagu sõjaväelane ja esineb sõjaliste jõududena – koos tugevalt relvastatud SWAT-meeskondade, sõjaväerelvade, ründemasinatega jne –, on selge, et meil on nüüd see, mida asutajad kõige rohkem kartsid – alaline armee Ameerika pinnal .
Neljas muudatus keelab valitsuse esindajatel teid jälgida või teid puudutada või teie eraomandisse tungida, välja arvatud juhul, kui neil on tõendeid selle kohta, et teil on midagi kriminaalset. Teisisõnu, neljas muudatus tagab privaatsuse ja kehalise puutumatuse. Kahjuks on neljas muudatus viimastel aastatel kannatanud suurimat kahju ja selle on täielikult hävitanud valitsuspolitsei volituste põhjendamatu laienemine, mis hõlmab kodanike läbiotsimisi ja isegi anaalseid ja vaginaalseid läbiotsimisi, jälgimist (ettevõtte ja muu) ning õigustatud sissetungi terrorismivastase võitluse nimel, aga ka muidu ebaseaduslike tegevuste allhanke korras eratöövõtjatelt.
Viies muudatus ja kuues muudatus töötavad koos. Need muudatused tagavad väidetavalt, et olete süütu, kuni teie süü pole tõestatud, ning valitsusasutused ei saa teilt elu, vabadust ega vara ära võtta ilma õiguseta advokaadile ja õiglasele kohtupidamisele tsiviilkohtuniku ees. Kuid uues kahtlases ühiskonnas, kus me elame, kus jälgimine on norm, on need aluspõhimõtted ümber pööratud. Kui valitsus võib teie vara (raha, maa või vara) meelevaldselt külmutada, arestida või nõuda seda valitsuse varade konfiskeerimise skeemide alusel, pole teil tõelisi õigusi.
Seitsmes muudatus tagab kodanikele õiguse vandekohtule. Kuid kui elanikkonnal pole aimugi, mis põhiseaduses on – kodanikuõpetus on enamikust koolide õppekavadest peaaegu kadunud –, tähendab see paratamatult asjatundmatut žürii, kes ei suuda eristada õiglust ja seadust omaenda eelarvamustest ja hirmudest . Kuid nagu üha suurem hulk kodanikke hakkab mõistma, ei tasu alahinnata žürii jõudu valitsuse tegevust tühistada ja seeläbi õigluse skaalasid tasakaalustada. Žürii kehtetuks tunnistamine tuletab valitsusele meelde, et “meie, inimesed” säilitavad võimu otsustada, millised seadused on õiglased.
Kaheksas muudatus sarnaneb kuuendaga selle poolest, et see peaks kaitsma süüdistatavate õigusi ja keelama julma ja ebatavalise karistuse kasutamise. Ülemkohtu otsus, et see, mis on “julm ja ebatavaline”, peaks sõltuma “arenevatest sündsusstandarditest, mis tähistavad küpseva ühiskonna edenemist”, jätab meile vähe kaitset ühiskonnas, kus puudub moraal .
Üheksas muudatus näeb ette, et muud põhiseaduses loetlemata õigused jäävad rahvale. Rahvasuveräänsus – usk, et valitsemisõigus voolab pigem rahvalt ülespoole kui valitsejatelt alla – on selles muudatuses selgelt ilmne. Kuid sellest ajast peale on selle pea peale pööranud tsentraliseeritud föderaalvalitsus, kes peab end kõrgeimaks ja jätkab üha uute seaduste vastuvõtmist, mis piiravad meie vabadusi ettekäändel, et tal on selleks “oluline valitsuse huvi”.
Mis puutub kümnenda muudatuse meeldetuletusse, et rahvale ja osariikidele jäävad kõik võimud, mida põhiseaduses muul viisil ei mainita, siis on juba ammu tagatud valitsemissüsteem, kus võim jaguneb kohalike, osariikide ja riiklike üksuste vahel. Vaieldakse tsentraliseeritud Washingtoni, võimueliidi – presidendi, kongressi ja kohtute – poolt.
Seega, kui sellest kaotatud vabaduste retsiteerimisest on mingit mõtet, on see lihtsalt järgmine: meie isikuvabadused on siseelunditest eemaldatud, et valitsuse volitusi saaks laiendada .
Polnud tühi juhus, et põhiseadus algab kolme võimsa sõnaga: “Meie, inimesed.” Nagu preambulis kuulutatakse:
“Meie, Ameerika Ühendriikide inimesed, selleks, et moodustada täiuslikum liit, luua õiglus, kindlustada kodurahu, tagada ühine kaitse, edendada üldist heaolu ning kindlustada vabaduse õnnistused endale ja oma järglastele, teeme korraldusi. ja kehtestada Ameerika Ühendriikide jaoks käesolev põhiseadus.“
Teisisõnu, meie ülesanne on panna valitsus mängima põhiseaduse reeglite järgi.
Meie peaksime olema peremehed ja nemad – valitsus ja selle agendid – on teenijad.
Meie, ameeriklased – kodanikud – peaksime olema Ameerika heaolu, kaitse, vabaduse, seaduste ja õitsengu vahekohtunikud ja ülimad kaitsjad.
Siiski on raske olla hea kodanik, kui sa ei tea midagi oma õigustest või sellest, kuidas valitsus peaks toimima.
Nagu National Review õigustatult küsib: „ Kuidas saavad ameeriklased teha arukaid ja teadlikke poliitilisi valikuid, kui nad ei mõista oma valitsuse põhistruktuuri? Ameerika kodanikel on õigus omavalitsusele, kuid tundub, et meil jääb selleks üha enam puudu.
Ameeriklased on põhiseaduslikult kirjaoskamatud .
Enamikul kodanikel on vähe teadmisi oma põhiõigustest, kui üldse. Ja meie haridussüsteem teeb kehva tööd põhiseaduses ja õiguste seaduses tagatud põhivabaduste õpetamisel.
Õpetajatel ja koolipidajatel ei lähe palju paremini. Uuringute uuringute ja analüüside keskuse läbiviidud uuring näitas, et iga viies koolitaja ei suutnud nimetada ühtegi esimeses muudatuses sätestatud vabadust .
Ka valitsusjuhid ja poliitikud on halvasti informeeritud . Kuigi nad tõotavad põhiseadust toetada, toetada ja kaitsta „välis- ja sisevaenlaste“ eest, põhjustab nende vähene harimine meie põhiõigustest sageli õiguste seaduse vaenlased.
Mis on siis lahendus?
Thomas Jefferson tõdes, et ” oma õiguste, huvide ja kohustuste ” osas haritud kodanik on ainus tõeline tagatis, et vabadus jääb püsima .
Alates presidendist alates peavad kõik riigiametisse astujad omama põhiseadust ja õiguste deklaratsiooni ning võtma vastutust oma ettekirjutuste järgimise eest. Üks võimalus seda tagada oleks nõuda valitsusjuhtidelt põhiseaduse kursuse läbimist ja selle põhjaliku eksami sooritamist enne ametisse asumist.
Mõned kriitikud pooldavad, et õpilased sooritaksid keskkooli lõpetamiseks Ameerika Ühendriikide kodakondsuse eksami . Teised soovitavad, et see oleks kolledžis osalemise eeltingimus. Ma läheksin nii kaugele, et väidan, et õpilased peaksid enne põhikooli lõpetamist sooritama kodakondsuseksami.
Siin on idee hariduse saamiseks ja vabaduse eest seismiseks: igaüks, kes registreerub Rutherfordi Instituudi liikmeks, saab rahakoti suuruse Bill of Rights kaardi ja kaardi Know Your Rights. Kasutage seda kaarti, et õpetada oma lastele Bill of Rights sätestatud vabadusi.
Terve, esinduslik valitsus on raske töö. Selleks on vaja kodanikke, kes on probleemidega kursis, valitsuse toimimise osas haritud ja valmis tegema enamat kui vaid nurisema ja kurtma.
Nagu ma oma raamatus Battlefield America: The War on the American People ja selle väljamõeldud vastes The Erik Blair Diaries rõhutan , on „meil, inimestel” võim valitsust moodustada ja murda.
Olemasolevad võimud tahavad, et me jääksime poliitika osas lõhestunud, vaenulikud nende suhtes, kellega me poliitiliselt eriarvamusel oleme, ja sallimatu kõigi suhtes, kelle lahendused selle riigi probleemidele erinevad meie omadest. Samuti tahavad nad, et me usuksime, et meie töö kodanikena algab ja lõpeb valimispäeval.
Ometi on meid selles riigis 330 miljonit. Kujutage ette, mida me saaksime saavutada, kui töötaksime tegelikult koos, esitaksime ühtse rinde ja räägiksime ühel häälel.
Türannial poleks võimalust.
“Kui lugesid selle loo läbi ja mõtled Eestimaa peale, kas oleks aeg teha rahva referendum ja võtta vastu uus põhiseadus? Kui me jätkame senise põhiseadusega, siis Eestimaast ei jää varsti midagi järgi ja tagasi seda saada “võõraste” mitteinimeste käest läheb väga raskeks aga see on võimalik.” – Veiko Huuse
“Me näeme täna Eestis valitsuse ja valitsusele alluva kohtusüsteemis töötavate kohtunike võimu kuritarvitamist ja seaduste(põhiseaduse) rikkumisi, sest Eesti Põhiseadusest võttis Päts välja valitsusliikmete ja kohtunike vastutuse! Ja siis rahvas imestab, et miks keegi ei karista põhiseaduse rikkujaid valitsuses ja kohtusüsteemis. ” – Veiko Huuse
Artikli toimetas Veiko Huuse. Artikli allikas: Autorid John & Nisha Whitehead Rutherfordi instituudi kaudu,
Loe lisaks:
Kuula ja loe Eesti Põhiseaduse salajsestmuutmisest Pätsi poolt
Kuula Rahva Võimu ideest ja miks see on Eestimaa ja vaba eestlase jaoks vajalik:
Kuula ja vaata kolme eestlase arvamusi Eestimaa vabadusest, maailma vabadusest ja rahust maailmas:
