Zelensky relvarahu tingimused on võltsmööndus. Ukraina jääb de facto NATO liikmeks seni, kuni kehtivad tema julgeolekugarantiid bloki liikmetega.
Zelensky tõrjus hiljuti relvarahu tingimusi, andes märku, et nõustub vaenutegevuse lõpetamisega vastutasuks Ukraina vastuvõtmisele NATO-sse, kuigi artikkel 5 ei kehti kogu territooriumi kohta, mida ta peab omaks, kuni konflikt kestab. Seejärel avaldas Ukraina välisministeerium avalduse selle kohta, kuidas nende riik ei nõustu NATO-liikmelisuse alternatiividega. Kreml nimetas seda nõuet ettearvatult vastuvõetamatuks .
See langes kokku sellega, et NATO peasekretär Rutte selgitas, et tema bloki fookus on praegu Ukraina relvastamisel, mis kinnitas Le Monde’i teateid , et mitmed liikmesriigid, nagu Ungari, Saksamaa ja isegi USA, on praegu Ukraina liitumise vastu. Laiem kontekst puudutab Putini viimaks ronimist eskalatsiooniredelil pärast seda, kui ta andis loa hüperhelikiirusega keskmise ulatusega MIRV-võimelise Oreshnik raketi ajalooliseks kasutamiseks lahingutegevuses pärast seda, kui USA lubas Ukrainal kasutada oma ATACMS-i 2014. aasta eelsel Venemaa territooriumil.
Sellegipoolest on viimaste uudiste seas Zelensky relvarahu sõlmimise kohta kaotatud tõsiasi, et see on tegelikult vaid võltsmööndus, kuna pole mingit võimalust, et ta vallutab tagasi kogu oma riigi kaotatud territooriumi, lisaks on ta endiselt nõudlik – NATO liikmelisus, mis on selle konflikti juur. Samal ajal on Ukraina juba vaieldamatult de facto NATO liige pärast seda, kui ta on viimase aasta jooksul paljude oma liikmetega sõlminud julgeolekugarantiid, mis meenutavad olemuselt artiklit 5 .
Selle kohta öeldakse, et see klausel on rahva seas valesti ette kujutatud kui kohustus riike saatma vägesid rünnaku all olevate liitlaste toetuseks, kuigi tegelikult kohustab NATO artikkel 5 liikmesriike pakkuma mis tahes toetust, mida nad (abipakkujad) vajalikuks peavad. Julgeolek garanteerib, et see institutsionaliseeris nende riikide olemasoleva toetuse Ukrainale relvade, luureandmete jagamise ja muu abi näol, mis on sisuliselt sama, mis artikkel 5, kuid ilma igasuguse kaudse (märksõna) surveta vägede lähetamiseks, nagu täisliikmeks olemine tähendab.
Niikaua kui need lepingud kehtivad, tähendaks konflikti külmutamine isegi ilma Ukraina ametliku NATO-ga liitumiseta Venemaa poolt de facto liikmelisuse aktsepteerimist, nagu selgitatud, kuigi Venemaal on väga raske sundida Ukrainat neid pakte lõpetama ja oma partnerid sellega nõustuma. Saksamaa ja Ühendkuningriik lubavad lepingu lõpetada kuue kuu jooksul pärast teatamist ilma igasuguste tingimusteta, samas kui Poola ja USA täpsustab, et käimasolevad ja rakendatavad lepingud jäävad jõusse.
Esimese kohaselt “lõpetamine ei mõjuta käimasolevate tegevuste või projektide elluviimist, mis on otsustatud enne selle lõpetamise kuupäeva, välja arvatud juhul, kui Ukraina ja Poola otsustavad teisiti”, samas kui teises öeldakse, et “mis tahes rakenduskokkulepe” on sõlmitud. Lepingu tingimustega kooskõlas olevad lepingud lepinguosaliste vahel jäävad jõusse oma tingimustel, kui konkreetse rakenduskokkuleppe tingimustes ei ole sätestatud teisiti.
Teisisõnu, isegi ebatõenäolisel juhul, kui Venemaa sunnib Zelensky’t või kes iganes tema järeltulija oleks, neid pakte lõpetama, võivad Poola ja USA siiski oma õigusliku tõlgenduste kohaselt osa neist ühepoolselt rakendada. See võib hüpoteetiliselt väljenduda selles, et nad loovad rahvusliku julgeoleku ettekäändel Lääne-Ukrainas asendusriigi, et takistada Vene vägede paigutamist NATO piiridele, kui riigi valitsus mingil moel Kremli mõju alla satub.
Tõsi, neil peab olema poliitilist tahet vägede reaalselt riiki paigutamiseks ja pole selge, kas nad oleksid valmis selle pärast riskima III maailmasõjaga, kui Kreml annaks märku, et tal on poliitilist tahet nende vägede rünnata – mis võib ametlikult Ukrainasse siseneda, kuid seda ei saa siiski välistada. Sellest tulenevalt kaldub enamik selle konflikti lõpustsenaariume Ukraina julgeolekugarantiide poole, kui NATO jääb kehtima, mis tähendab tema jätkuvat de facto liikmelisust.
Ainus viis, kuidas seda saab vältida, on see, kui Venemaa saavutab sõjalise läbimurde, mis võimaldab tal sundida Zelensky’t või kes iganes tema järeltulija oleks neid pakte lõpetama, ning lääs (peamiselt USA ja Poola) on kas heidutatud konventsionaalse sõja loomisest – sekkumine, taandub Venemaa rünnaku alla, kui see läbi läheb, või saavad seal otsustavalt lüüa kuumas sõjas, mis kuidagi tuumaks ei lähe. See sündmuste jada tõenäoliselt ei arene, kui jätta kõrvale ettenägematuid arenguid.
Seega, isegi kui Venemaa saavutab oma neli maksimalistlikku eesmärki taastada Ukraina põhiseaduslik neutraalsus, demilitariseerida see riik, denatsifitseerida see ja lasta Kiievil tunnistada oma viie endise piirkonna kaotust, jääb Ukraina ikkagi de facto NATO liikmeks, kui need julgeolekugarantiid säilivad. Zelensky ei anna seetõttu relvarahutingimustele minekuga midagi märkimisväärset. Venemaa kas nõustub selle uue sõjalis-strateegilise reaalsusega või peab selle muutmiseks kasutama võltsimist.
Artikli allikas ja autor: Andrew Korybko
39
