Bürokraatliku absurdi tants! Eestis võib juhtuda, et viie sotsiaaltöötaja koostöös kulub 18 kuud, ehk 547 päeva, et hinnata ühe inimese abivajadust. Kui sellele mõelda, siis võib tunduda, et tegemist on erakordselt keerulise ja põhjaliku protsessiga. Võib-olla on tegemist keerukate intervjuude, ankeetide ja põhjalike analüüsidega, mis võistlevad isegi kõige ambitsioonikamate teadusprojektidega. Värske abilinnapea Karl Sander Kase lasi sekretäril vastata, et see pole tema probleem.
Bürokraatliku absurdi tants: kuidas viis sotsiaaltöötajat 18 kuuga ühe inimese abivajadust ei suuda hinnata
Viimase 3 aasta kogemus ja tõendid kinnitavad hierarhiat Tallinna Kesklinnavalitsuses.
Ametnikel kulub tegelikult aega hoopis millekski muuks kui seadusi ilma üleliigse koormata ja bürokraatiata täita. Selle asemel, et abivajaja saaks kiiret ja vajalikku tuge, keskenduvad sotsiaaltöötajad sageli bürokraatlikele protseduuridele ja keerukate skeemide koostamisele, nagu näiteks: “Kui sel aastal me ei jõua otsuseni, proovime järgmise aasta alguses.” Selline töötamine võib mõista, et ametnikud ei pruugi alati olla omavahel kooskõlas ega isegi õigeaegselt reageerida – tihti tuleb neil tegeleda rohkem paberimajandusega kui abivajaja päris probleemidega.
“Ühe abivaja rahaline vajadus aastas kokku on kümneid kordi väiksem, kui viie bürokraadi aastane palgakulu kokku. Kas see pole absurdne?”
Üks meie ühiskonnas esinevaid silmatorkavaid bürokraatlikke olukordi ongi see, et sotsiaaltöötajad ei pruugi oma töö ajal tegelikult abivajaja olukorda koheselt hinnata. Tihti saavad nad keskenduda sellele, kuidas dokumente täita ja protseduurilisi samme järgida, selle asemel, et tegelikult keskenduda inimese igapäevaelu probleemidele. Näiteks on juhtumeid, kus inimene on aastaid oodanud oma abivajaduse hindamist, samas kui ametnikud on töösse kaasatud vaid paberimajanduse ja administratiivsete ülesannete täitmiseks.
Eriti on silma paistnud oma suutmatusega ja ebaprofessionaalsusega Tallinna Kesklinna Sotsiaalhoolekande ametnikud nagu Kristel Tina, Moonika Roosnupp, Marje Paljak, Heinar Eranurme, Krista Tammsaar. Nende ametnike otsene ülemus on abilinnapea Karl Sander Kase.
Samuti tasub meenutada, et Eesti bürokraatlikus süsteemis on tihti tõstatatud küsimus, kas abivajaduse hindamine on tõesti nii keeruline, et seda ei saagi teha kiiremini. Selle asemel, et tegutseda konkreetselt ja viivitamatult, kiputakse keskenduma dokumentide täitmisele, et tagada, et iga euro, mis võiks minna abivajajale, oleks vähemalt 12 korda läbi arutatud. Just selline toimimismudel tagabki tihti selle, et abivajajad jäävad süsteemis “ära kaotatuks”, kuna bürokraatia keerukus võtab üle inimeste tegelikud vajadused.
Võtame näiteks ühe hiljutise juhtumi, kus inimene, kes soovis saada sotsiaaltoetust, pidi ootama rohkem kui aasta enne, kui sotsiaaltöötajad lõpuks tema abivajaduse hindamist alustasid. Protsess oli äärmiselt veniv, kuna igasuguseid dokumente tuli täita mitu korda ja iga kord viidati uutele regulatsioonidele või täiendavatele täpsustustele, mis pidurdasid edasi liikumist. See olukord on muutunud paljude inimeste jaoks igapäevaseks reaalsuseks, kus nad seisavad silmitsi mitte ainult isiklike raskustega, vaid ka ametnike administratiivsete takistustega.
Eestis on ka sarnaseid näiteid, kus ametnike töö kipub olema pigem paberimajanduse täitmine ja menetluste järgimine, mitte päris elu lahendamine. Mitu korda on juhtunud, et abivajajad on pidanud pöörduma sama küsimuse üle mitu korda erinevate ametnike poole, enne kui probleem lahendati. Selline jooksvate menetluste tagajärg on sageli ka see, et inimene ei saa kohe vajalikku tuge ja jääb bürokraatia hammasrataste vahele.
Üks huvitav aspekt on ka see, kuidas kohtunikud tihti selliseid olukordi vaatavad. Kuigi paljuski on tegemist administratiivsete kitsaskohtadega, leiavad mõned ametnikud, et see on lihtsalt osa “avalike vahendite mõistlikust kasutamisest”. Kui mõtleme sellele loogikale, siis võib tekkida küsimus: kas tõesti on kasulikum kulutada aega ja raha administratiivsetele ülesannetele, mitte pakkuda vajalikku toetust inimestele, kes seda vajavad? Kas meil on tõesti ühiskonnas ressursside ja inimeste heaolu jaoks õiged prioriteedid?
“Ühe abivaja rahaline vajadus aastas kokku on kümneid kordi väiksem, kui viie bürokraadi aastane palgakulu kokku. Kas see pole absurdne?”
Kogu see bürokraatia keerukus võib mõnikord tunduda mõttetuna ja isegi absurdina, kuid lõpuks ongi just selline süsteem, mis iseloomustab Eesti ametnike tööd ja organisatsioonilist lähenemist. Ehkki süsteem on oma olemuselt mõeldud tagama õiglasuse ja korra, tundub, et tihti jääb kõige tähtsam kõrvale – inimeste tegelik heaolu ja toetus, mida nad vajavad.
Eesti bürokraatia retoorika: kas oleks lihtsam kohe eeldada, et inimene vajab abi ja tegutseda vastavalt sellele? Täpselt nagu mõned teised riigid on välja pakkunud vähem bürokraatlikke lahendusi ja paindlikumaid meetodeid abivajajate teenindamiseks, võiks Eestiski kaaluda, kuidas süsteemi muuta, et see teeniks rohkem inimesi, mitte ainult ametnike administratiivseid vajadusi.
On aeg teha muutusi bürokraatia vähendamiseks ja vaadata üle ametnike oskused ja pädevused.
Artikli toimetas Kaire Reier
Loe lisaks:
39
