Selles artiklis teen lühikese analüüsi ja lugeja saab teha otsuse, milline õli oleks toiduks mõistlik.
Eesti iduettevõte ÄIO sai investoritelt demotehase ehituseks kuus miljonit eurot. Selline teade ilmus 24.09.2024 Ärilehes rubriigis Tehnoloogiaäri.
Ärileht kirjutab: “Biotehnoloogia iduettevõte ÄIO kaasas riskikapitalifondideLT 6,1 miljonit eurot, et rajada Eestisse demotehas, kus toota puidu- ja põllumajandusjääkidest keskkonnasõbralikke õlisid ja rasvu. Investeerimisvoorus osalesid Eesti riigile kuuluv fondivalitseja SmartCap, Voima Ventures, 2C Ventures ja Nordic Foodtech VC. 2022. aastal Tallinna Tehnikaülikoolist välja kasvanud idufirma ÄIO on arendanud ainulaadse meetodi, mille abil saab toiduainetööstus loobuda keskkonda saastavate loomsete rasvade, palmi- ning teiste taimsete õlide massilisest kasutamisest. ÄIO lahendus muudab puidu- ja põllumajandussaaduste kõrvalproduktid nagu saepurust eraldatud suhkrud spetsiaalse pärmi abil toidulauakõlblikeks rasvadeks ja õlideks, mille valmistamise protsess on ettevõtte väitel oluliselt kiirem ja kurnab vähem loodust…..” Loe kogu artiklit SIIT.
Kas puidust ja põllumajandusjääkidest toodetav toiduõli on inimese tervisele ohutu?
Saepurust või teistest puidujääkidest toiduõli tootmine on uuenduslik ja teatud keskkonnasõbralikum tehnoloogia, mis püüab lahendada nii ressursikasutuse kui ka toidutootmise probleeme. Selle protsessi eesmärk on kasutada biomassi jääke, näiteks saepuru, mille põhikomponendid – tselluloos ja ligniin – lagundatakse suhkruteks. Need suhkrud muundatakse spetsiaalse pärmi abil rasvhapeteks ja õlideks, mida saab kasutada toiduainetööstuses.
Keemiline protsess ja tervisemõjud
Sellised protsessid on keemilised ja sisaldavad mitmeid etappe, sealhulgas:
- Biomassi lagundamine: Saepurust (puitmaterjalist) tuleb esmalt saada kättesaadavaks lihtsuhkrud. Seda tehakse tavaliselt ensüümide või keemilise hüdrolüüsi abil. Need protsessid muudavad tselluloosi ja hemitselluloosi suhkruteks, mida saab kasutada mikroorganismide kasvatamiseks.
- Fermentatsioon: Suhkrud söödetakse genereeritud pärmikultuuridele, mis muudavad need mikroobsete protsesside käigus rasvhapeteks. Pärmid toodavad samal ajal ka erinevaid lipiide, millest sünteesitakse lõpuks õli.
- Õli eraldamine ja rafineerimine: Pärast fermentatsiooniprotsessi tuleb mikroorganismide toodetud rasvad ja õlid eraldada ja rafineerida, et need vastaksid toiduainetööstuse standarditele.
Kas see on tervislikum kui palmiõli või loomarasv või oliiviõli?
- Keskkondlik aspekt: Palmiõli ja loomse rasva tootmine on seotud oluliste keskkonnakahjudega, näiteks metsade raadamise ja kasvuhoonegaaside emissioonidega. Biomassi jääkide kasutamine, näiteks saepuru, on potentsiaalselt keskkonnasõbralikum, kuna see kasutab kõrvalprodukte, mis muidu läheksid raisku.
- Tervislikkus: Toiduõlide tervislikkus sõltub suuresti nende rasvhapete koostisest ja tootmisviisist. Traditsioonilised tervislikud õlid, nagu oliiviõli, on tuntud oma kõrge monoküllastumata rasvhapete sisalduse poolest, mis on südame tervisele kasulikud. Oliiviõli valmistatakse füüsilise külmpressi meetodil, mis säilitab õlis sisalduvad toitained ja antioksüdandid ilma kemikaalide kasutamiseta.
- Loomarasv: Toodetakse kahe erineva töötlusega(kuum sulatamine ja “külm” sulatamine, ilma keemiliste protsessideta ja lisanditeta)) loomade lindude rasvakihist. Loomarasvad sisaldavad konjugeeritud linoolhapet (CLA), millel on leitud potentsiaalseid tervislikke omadusi, sealhulgas vähivastane toime ja mõju rasvade ainevahetusele. Kas loomad ja linnud on keskkonnale koormaks ja kahjulikud?
Saepurust toodetud õli on aga sünteetiline toode, mis läbib mitu keemilist ja biotehnoloogilist etappi. Kuigi see võib olla keskkonnasõbralikum, on oluline uurida, millised täpsed rasvhapete profiilid ja omadused sel lõpp-produktina on ning kas need on inimese tervisele pikaajaliselt sobivad ja ohutud. Töötlemisprotsessi keerukus ja kemikaalide kasutamine toob endaga kaasa küsimuse, kas sellised sünteesitud rasvad ja õlid on pikaajaliselt sama tervislikud kui looduslikud, vähese töötlemisega õlid, näiteks külmpressitud oliiviõli või avokaadoõli.
Kuidas saepuru töödeldakse?
Saepurust suhkru eraldamine toimub peamiselt hüdrolüüsi abil, mis kasutab kas happelisi või ensümaatilisi vahendeid tselluloosi ja hemitselluloosi lagundamiseks lihtsuhkruteks, näiteks glükoosiks ja ksüloosiks. Seejärel kasutatakse neid suhkruid mikroorganismide (nt pärmi) toiduna, kes suudavad neid suhkrud edasi töödelda rasvhapeteks ja lipiidideks.
Suhkru tervisemõjud:
Kuigi saepurust saadud suhkur ei pruugi erineda keemiliselt teistest allikatest pärit suhkrust, on suhkrul tervisele kahjulikud omadused suurtes kogustes tarbimisel, kuna see tõstab veresuhkru taset ja võib põhjustada diabeeti, ülekaalulisust ja südame-veresoonkonna haigusi. Õli tootmise käigus suhkur aga muudetakse pärmi abil rasvaks, nii et lõpp-produkt ei sisalda suhkrut. Oluline on siiski uurida, milline on selle protsessi mõju toiteväärtusele ja tervisele.
Kokkuvõte:
- Keskkonna aspektist võib saepurust ja biojäätmetest saadud õli olla potentsiaalselt keskkonnasõbralikum kui palmiõli.
- Tervislikkuse aspektist tuleb aga arvestada, et tegemist on sünteetiliselt toodetud õliga, mis vajab rohkem teaduslikke uuringuid, et kindlaks teha, kas see on inimese tervisele sama kasulik ja ohutu kui näiteks külmpressitud looduslikud õlid ja looma-linnu rasv.
- Tootmisprotsess on keemiline ja biotehnoloogiline, mis erineb tunduvalt looduslike õlide tootmisest, kus keemilist töötlemist ei ole või on minimaalne.
Tuleviku toidutootmine liigub tõenäoliselt selliste biotehnoloogiliste lahenduste poole, kuid nende mõju tervisele ja toiteväärtusele vajab täiendavat uurimist, enne kui neid saaks tervislikuks alternatiiviks pidada võrreldes traditsiooniliste looduslike õlidega ja rasvadega.
Artikli toimetas Veiko Huuse. Allikad: Ärileht, internet ja isiklikud teadmised.
Loe lisaks:
39
