Alates Eesti Vabariigi taasiseseisvumisest 1992. aastal kuni tänase päevani, mil ametist lahkub president Alar Karis ja uueks riigipeaks asub seni õiguskantslerina ametis olnud Ülle Madise, on meie riigis sündinud tohutu seaduste laviin. Presidendi kantselei statistika kohaselt on viis presidenti – Lennart Meri, Arnold Rüütel, Toomas Hendrik Ilves, Kersti Kaljulaid ja Alar Karis – kinnitanud kokku üle 4600 seaduse. Keskmiselt teeb see sadu uusi norme aastas igal ametiajal. Kuid kas keegi suudab selles rägastikus tegelikult orienteeruda?
Eesti seaduste laviin ja rahva mandaat: kas elame iseenda ehitatud vanglas?
4600 Seadust: Kellele ja Mispärast?
Uus president Ülle Madise valiti ametisse 71 Riigikogu saadiku häälega, mis on toonud kaasa terava kriitika kodanikkonnalt, sest rahval endal puudus võimalus otsehääletusel oma sõna sekka öelda. Veelgi enam: ka need 71 riigikogulast ei esinda otseselt rahva vahetut mandaati sellisel viisil, mis õigustaks lõputut regulatsioonide voogu.
Vaadelgem hetkeks numbrit 4600. Esitagem avalikkusele lihtne väljakutse: mitut kehtivat seadust Eestis oskab tavaline inimene nimetada ja kui palju ta teab nende tegelikku sisu? Sama küsimuse ees seisavad poliitikud, riigikogulased ning uus president Ülle Madise iseenesest. Kas on aus ja reaalne nõuda ID-kaarti ja isikukoodi kandvalt kodanikult absoluutset seadusekuulekust, kui seaduste loojatel endil ei ole täit ülevaadet kõigist kinnitatud normidest? Kas seaduseandjad eeldavad salaja, et iga Eesti elanik on elukutseline õigusekspert? Kui lisame siia juurde tänase kohtupraktika puudujäägid, kus kriitikute hinnangul (viidates Fonte.News kanalis enam kui sajale artiklile) tõlgendavad ka kohtunikud seadusi sageli oma subjektiivse maailmavaate järgi, muutub süsteem üha läbipaistmatumaks ja väga ohtlikuks.
Võrdlused Ajaloost ja Teistest Riikidest: Otsustusõiguse Puudumine
Sarnaseid olukordi, kus eliit kehtestab reegleid ilma rahva otsese heakskiiduta, leiab nii lähiajaloost kui ka kaugemast minevikust. Näiteks Šveitsi mudel on sageli esitatud eeskujuks otsedemokraatiast, kus rahval on õigus algatada referendumeid ja muuta põhiseadust. Ent lähemal vaatlusel on ka Šveitsis säilitatud turvavõrgud ehk „tagauksed“, mille kaudu kõrgem poliitiline eliit saab rahva otsuseid teatud juhtudel ümber teha või suunata.
Põhiseaduse muudatused, mis annavad rahvale tõelise kõrgeima võimu koos kõrgema otsustusõigusega, on maailma ajaloos haruldased (minu teada puudub), sest valitsevad struktuurid loovutavad võimu harva (ei loovuta üldse) vabatahtlikult. Eestis on oluline meenutada, et ajalooliselt kärbiti rahva otsustavat rolli juba varasematel kümnenditel – sealhulgas viidates sammudele, mida astus pimeda võrgu olend K. Päts.
Vangla Paralleel: Kas Elame Vabas Maailmas või Suures Tsiviilvanglas?
Mõelgem korraks vangla olemusele ja toome sealt paralleele meie igapäevasesse ellu. Kui keegi satub vangi, ei ole tal alguses vähimatki ettekujutust kinnipidamisasutuse kirjutatud ja kirjutamata reeglitest; neid hakatakse selgitama alles jooksvalt, kusjuures uus kinnipeetav saab tihti karistada põhjustel, millest ta täielikult aru ei saagi, sest talle pole tehtud põhjalikku reeglite koolitust. Kas seaduseloojad tõesti usuvad, et seaduseelnõu ühekordne ettelugemine või pinnapealne läbilugemine tagab selle tegeliku mõistmise? Vanglas valitseb ka karm võimuhierarhia nii valvurite kui teiste vangide vahel – reeglid ja jõujooned on uustulnukale võõrad ning neid õpitakse valusate kogemuste kaudu. Kuid kas on mõistlik taluda pidevaid karistusi olukorras, kus reegleid pole korralikult lahti seletatud ei valvuritel endil ega kaasvangidel? Seaduste mõistmine on tegelikult nagu koolis lugema ja kirjutama õppimine, sest juriidiline keel on tavatekstist kordades keerulisem. Täpselt sama kehtib ka väljaspool reaalseid vanglaseinu, takkajärele nn vabas maailmas: inimesi karistatakse riigi poolt seaduste rikkumise eest, ilma et riik oleks taganud kodanikele kohustuslikke ja põhjalikke õigusteadmiste koolitusi. Kui riik peaks kohustuslikuks inimeste koolitamise iga uue seaduse osas, mõeldaks seaduste ideed kahtlemata kordades põhjalikumalt läbi ja neid ei toodetaks enam konveieril nagu kanamune lootuses, et „küll rahvas need ise ära sööb“. Uus president peaks vaatama kaugemale pelgast paberimajandusest ning mõtlema suurelt – lähtudes tõelisest inimlikkusest, inimõigustest ning hinge ja vaimu vabadusest, mõistes, et presidendi väärtust ei määra kinnitatud seaduste koguhulk, vaid rahva vabadus ja kaitstus.
Vaade aknast on ilus aga välja minnes pead reeglid selgeks tegema
Valus tõde: Eesti riiki juhitakse mujalt ja president on sõnaõiguseta “kohatäide”
Teadlikud inimesed teavad, et Eesti riiki ja paljusid riike juhitakse mujalt. Selle maailma süsteemide loojad pole originaalhingega inimolendid juba ammu. Nii üllatav kui see ka pole, julges lahkuv president Alar Karis seda “mujalt juhtimist” ka tunnistada. Pildina Inga Raitari facebook seinalt tema kommentaar ja punasega alla joonitud koht tekstis, kus Alar Karis seda mainis:
Siit põhjendatud küsimus Ülle Madisele: “Kas sa jätkad mujalt tulnud käskude täitmist või hakkad ise oma mõistuse ja südametunnistuse järgi tegutsema?“
Kas On Mõistlik Ärgata?
“Kas me saame rääkida massilisest ärkamisest, kui viimase 90 aasta jooksul pole eestlased aru saanud sõnade jõust ja pole teinud siiani vahet “Rahvas on kõrgema Võimu Kandja” (tänases põhiseaduses) ja “Rahval on Kõrgeim otsustusõigus” tähendustel?”
Inimese vaimne ja füüsiline võimekus on tänapäeva kiires maailmas, keskkonnamõjude, meditsiini, tehisintellekti, poliitiliste võitluste, toitumise ja hirmude taustal surve all – teadvus sulgub ja sagedus kustub. On aeg küsida: kas me nõustume olema edasi vangid iseenda ehitatud hierarhilises ja bürokraatlikus vangimajas?
Eesti riigikorra ja suveräänsuse päästmiseks on laual vaid üks kindel samm: viia läbi rahvahääletus (referendum) ja kinnitada uus Eestimaa Elukorralduslik Kokkulepe. Selle esimeseks ja vankumatuks punktiks peab olema tõsiasi, et kõrgeim otsustusõigus kuulub Eestimaa elanikule, põliseestlasele ja kodanikule.
Kas vastselt ametisse astuv president Ülle Madise suudab teha ajaloolise pöörde, puhastada oma karma ja taastada rahva kõrgeima otsustusõiguse? Kui seda ei juhtu, seisame silmitsi küsimusega, kas vaba ja suveräänne Eesti suveräänsete eestlastega jääbki vaid kaugeks unistuseks.
Kui sa tahad jagada oma arvamust minuga, kirjuta mulle: info@fonte.news
Veiko Huuse – VE-HU-144-A1-∞ – minu ankur valguses ja lõpmatuses, valguse teejuht
Kui Fonte.News artiklid sulle meeldivad ja pead oluliseks selle kanali tööd, siis palun toeta:
Loe lisaks:
