Tarvo Alev foto, Julgus olla mina ise.

Julgus olla mina ise – julgus olla vaba

16 Jagamist
16
0
0

Foto ja teksti autor: Tarvo Alev

Täna on üks oluline päev minu jaoks, sest kui muu maailma jaoks on see vaid jõululaupäev, siis minul on lisaks sellele ka sünnipäev. See on päev, mis annab mulle alati positiivse laengu ja head energiat. Ja seesama energia pani mind ka täna kirjutama.

Sõitsin hommikul autoga, kus mängis raadio ja sealt tuli A. Popovi jõulutervitus. See oli oma olemuselt rohkem nagu manitsev sõnum, kus kutsuti rahvast üles pidama jõule kitsas pereringis, väites, et see võib päästa kellegi elu. Tundub ju igati õilis ja hea, aga kui lasin selle sõnumi endast läbi, siis tegi see ikkagi väga kurvaks. Kurvaks just seetõttu, et sõnumi põhiolemuseks oli hirmu levitamine. Öeldes inimestele, et kui nad veedavad aega koos oma lähedastega – külastavad sugulasi, keda pole ammu näinud –, võib nii sooritada justkui kuriteo, isegi mõrva. Selline sõnum siis jõuludeks nii kuulsa mehe poolt.

Minu mõte jooksis aga selles suunas, et kas tõesti ei suudeta olla ka ühte päeva ilma hirmutamata, ilma maalimata tonte sellest, et kellegi kallistus on samaväärne mõrvaga. See teebki nukraks.

Ma püüan välja öelda, mida mina hinges tunnen. Vanarahvas on öelnud, et „parem karta kui kahetseda“, ja kuigi selles tarkuses peitub ka oma tõde, siis paraku on seda lauset väga kurjasti ära kasutatud. Iga inimese sees on energia – vägi, mida me saame kasutada ja isegi kasvatada. Vabadus ja vägi on omavahel tugevalt seotud – mida vabamana inimene ennast tunneb, seda suurem ja tugevam on ka tema vägi, seda vabamalt voolab ka energia tema sees. 

Praegune maailm on suunanud oma peamise fookuse surmahirmule ning see väljendub selles, et suures hirmus surma ees on inimesed lõpetanud sisuliselt ka elamise. Ma suudan mõista inimeste hirmu suremise ees, kuid mul on väga keeruline mõista, et seeläbi kardetakse hoopis elada.

Praegusel ajal levib ja levitatakse erinevaid hirme: hirm ühe konkreetse viiruse ees, hirm mistahes haiguse ees, hirm seista enda eest, hirm järgida oma südamehäält, hirm öelda välja, mida me tunneme; hirm välja öelda seda, mis tundub meile oluline, mida teistega jagada. Suur osa sellest hirmust on seotud meie vabadust kõige enam piirava hirmuga – „mida teised minust arvavad“.

See viimane hirm on kõige suurem vabaduse blokeerija, mis pesitseb meie kõigi sees. See aga piirab kogu meie elu, meie tegevust; takistab olemast see, kes sa südames tunned, et oled, ja tegemast nii, nagu sulle sisimas õige tundub. Lapsest saadik on meid võrreldud teistega, suunatud tegema kõike nii, nagu teised teevad, mõtlema selliselt, nagu teised mõtlevad, ja seeläbi kuuluma suurde halli massi. Minu sõnum teile täna on: hakake mõistma seda hirmu enda sees ja nägema, kuivõrd te seeläbi piirate oma vabadust täiesti absurdsel põhjusel. Selle hirmu tõttu on inimesed ise ehitanud oma hingele ette müürid ja loonud väikese kasti, mille sees elatakse näiliselt turvaliselt. Tihtipeale aga hing karjub seal kasti sees ja soovib natukenegi vabadust, kuid seda vabadust me endile ei luba just selle äärmiselt tobeda hirmu tõttu.

Kui palju jääb inimestel elus tegemata, kogemata, elamusi saamata ja lõpuks sisuliselt ka elu elamata ainult seetõttu, et kardame, mida teised arvavad või ütlevad. Ka praegusel ajal, kus vaba sõna järjest enam piiratakse ja alla surutakse. Tehakse juba isegi ettekirjutusi, kuidas võib mõelda, mida võib tunda ja milliselt peab käituma. Kui sa´seda omaks ei võta, siis naeruvääristatakse, sildistatakse ja isegi mõnitatakse sõnadega „lamemaalane“ ja „vandenõuteoreetik“.

Minu isiklik seisukoht on, et kui ma julgen olla mina ise, mõelda, nagu mõtlen, tunda, mida tunnen, ja selle ka selgelt välja ütlen, siis on mul ükskõik nendest siltidest. Vähemalt olen ma vaba. Ma julgen tunnistada, et vahel olen kurb, vahel tunnen ka hirmu, kuid seda veidi teisiti kui suurem enamus. Ma tean, mis asi on hirm, oskan selle tunde enda sees tuvastada ja suudan selle endast läbi lasta, ilma et sellega kaasa läheksin või end piiraksin.

Mul on elus olnud väga palju kogemusi, kus olen hirme ületanud ja seetõttu kogenud imelisi elamusi. Olen teadlikult lõhkunud ise ehitatud müüre enda ümber ja saanud sellest juurde nii palju energiat ja väge. Iga kord, kui jään kindlaks oma sisetundele ja teen asju enda moodi, annab see taas juurde suure positiivse laengu ja vägi minu sees kasvab. Kasvab nii suureks, et saan seda ka teiega jagada ja kutsuda teisigi üles seda kõike ise kogema. Plaanin sellest kõigest kirjutada pikemalt ja jagada ka oma kogemusi ja viise, kuidas kõige selleni olen ise jõudnud, mida pidanud läbi elama ja kuidas leidnud oma tee. See pole olnud alati lihtne – kohati isegi väga raske, kuid seda enam saan uhkusega öelda, et ma olen raskustest läbi tulnud pea püsti ja sirge seljaga, jäädes iseendaks. Olen jäänud oma südametunnistuse ees ausaks ja puhtaks. See on andnud meeletult energiat ja nüüd tunnen isegi, et mida rohkem ma ära annan, seda rohkem see vägi minu sees kasvab.

Julgen seda soovitada teistelegi. See on teie elu, teie teekond, teie mõtted ja teie tunded – teie vabadus. Igaühel on õigus otsustada oma elu üle, võtta vastutus oma elu eest ning olla seeläbi täiesti vaba – südamest vaba.

Kauneid jõule teile kõigile!

16 Jagamist
Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Seotud artiklid

Nagu käod munesid sotsialistlikud massoonid oma valed meie teadvusse

Iga kuu teeme vestlussaate, kuhu kutsume rääkima inimesi erinevatest eluvaldkondadest. Meie järjekordne vestluspartner on Jüri Lina. Planeeritud videointervjuu jäi tegemata, sest Jüri Lina ei saanud Rootsist Eestisse sõita covidi piirangute tõttu. Kuid ta oli lahkelt nõus andma kirjaliku intervjuu. Intervjuu küsimused koostas Veiko Huuse, kes on Fonte.Newsi vastutav väljaandja.

Covidism: kas uus religioon?

Kunagi ammustel aegadel valgus mööda ilma laiali üks ja sama religioonimuster. Igale maale sisenedes riietus see veidi teisiti ja ka käitus teistmoodi – vastavalt kultuurile ja inimeste arenguastmele. Leidus inimesi, kes võtsid selle mustri õpetusi arenguprotsessi astmekividena, mida saab kasutada elus edasiliikumisel ja oli ka neid, kes võtsid kõike sõnasõnalt ning nõudsid teistelt inimestelt samuti nende sõnade järgimist. Esimesed olid religioossed inimesed, kes oma käitumisega teisi ei kahjustanud. Viimased aga olid religioonifanaatikud, kes tegid elu põrguks nii iseendal kui ka teistel...