Kas Karmen Turk ja Maarja Pild kuuluvad ühiskonda lõhestavate advokaatide hulka? Teada on fakt, et Riigis kehtivad reeglid ja seadused on loonud advokaadid, mitte riigijuhid. Seega, ka kõik, mis on ebainimlik, ebaõiglane, moraalitu ja pedofiile kaitsev, on välja töötatud grupi advokaatide poolt – et ikka rahaveski ei rahuneks ja “kõik” osapooled, välja arvatud lihtinimene, saaksid “toidetud”.
Vaatluse all on Karmen Turk, Maarja Pild ja teiste advokaatide tegevus
Eestis on kujunenud ajakirjanduseetika ja isikuõiguste vallas kriitiline probleem, mis puudutab meediaõiguse ja kohtusüsteemi mõju “meedia” ohvrite eludele. Tegemist pole enam ainult teoreetilise aruteluga ajakirjandusvabaduse piiride üle, vaid reaalse olukorraga, kus inimesed kannatavad massiivse, süstemaatilise ülekohtu all, mille allikaks on meediaväljaannete äritegevusmudel. Selle mudeli keskmes on skandaalide loomine ja ekspluateerimine rahalise kasumi eesmärgil, kusjuures ohvrite hea nimi, eraelu ja väärikus on selleks lihtsalt kütuseks. Ajakirjanduseetika on taandunud labaseks SEO ja Google Ads’i klikiäriks. Ohvrite võimalused oma au ja väärikuse kaitseks on seejuures olematud.
Ajakirjanduslik erand kui karistamatuse kilp
Eesti meediamaastikul on ajakirjanduslik erand seadusandluses ja kohtupraktikas kujunenud väärikaitsmise asemel kuritarvitamise vahendiks. Isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 4, mis lubab ajakirjandusel töödelda isikuandmeid ilma subjekti nõusolekuta, on muutunud kummitempliks „avaliku huvi“ ja „päevakajalisuse“ sildi all toimuvale laimukampaaniale. Avaliku elu tegelaste kohta võib Eestis esitada ükskõik milliseid tõendamata väiteid, kuna nende võimet end kaitsta piiravad ebavõrdsed kohtumenetlused ja võimas meedialobitöö.
Vandeadvokaadid Triniti õigusbüroost Karmen Turk, Maarja Pild ja teised on aidanud kaasa ajakirjandusliku erandi praktika laiendamisele, esitades seda sõnavabaduse kaitsena. Tegelikkuses on see loonud tingimused olukorrale, kus meediaettevõtted saavad vastutustundetult levitada laimu ja tõendamata väiteid, tekitades ohvritele pikaajalist kahju. Pressinõukogu, mis peaks kaitsma ajakirjanduse eetilisi põhimõtteid, on muutunud maffialaadseks katuseorganisatsiooniks, mis kaitseb alati oma meediat kui ohvreid. Suvaline kallutatud MTÜ Eesti Meediaettevõtete Liit ei saa ega tohi luua eestis õigussüsteemi tugiposte.
GDPR-i artikkel 5 sätestab, et isikuandmeid tuleb töödelda õiguspäraselt, eesmärgipäraselt ja austades andmesubjekti õigusi. Paraku eiratakse neid põhimõtteid, kui isikute tundlikke andmeid avaldatakse meedias ilma seadusliku aluseta. Lisaks annab GDPR-i artikkel 17 isikule õiguse nõuda enda kohta käivate andmete eemaldamist, kui nende avaldamine ei ole õigustatud ega vasta avalikule huvile. See „õigus olla unustatud“ on eriti oluline juhtudel, kus andmete avalikustamine kahjustab inimese eraelu ja mainet ilma piisava põhjuseta.
Meedia ärilised huvid on sageli vastuolus nende kohustusega austada inimeste privaatsust ja õigusi. Selline süsteem ei kaitse üksikisikut, vaid loob olukorra, kus ohvritel puuduvad võimalused oma õiguste tõhusaks kaitsmiseks. Eesti riik peab tagama, et andmekaitse ja isikuõiguste põhimõtteid järgitakse ning rikkumiste eest kehtiksid selged ja tõhusad sanktsioonid.
Kohus – ebaõigluse kinnitamise väljak
Kui ohver otsustab kohtusse pöörduda, siis vastasseis miljonitesse ulatuva käibega meediaettevõtetega on võitlus tuuleveskitega. Eestis tsiviilkohtumenetluses on ohvri olukord juba algusest peale lootusetu. Kohtukulud ulatuvad 25 000 kuni 100 000 euroni, samas kui kahjutasud on naeruväärselt väikesed – sageli vaid 1000 eurot. Isegi kui ohver võidab, tuleb tal sageli kanda enda ja vastaspoole kohtukulud. Selline üebaõiglane kohtusüsteem soosib selgelt meediaettevõtteid.
Kogu Eesti kohtusüsteem soosib meedia laimu, terrorit ja vägivalda, hävitades ning tühistades inimesi aastateks. Näiteid võib tuua mitmeid: Kristi Loigo, Kadi Viljak, Kristi Timmer, Triin Terasmäe, Tanel Padar, Eneke Roots, Sten Erik Jantson, Varro Vooglaid vs Kaja Kallas ning paljud teised. Ei ole normaalne, et süütu inimene, keda pole kohtus süüdi mõistetud, peab oma süütuse tõestamiseks meediaettevõtte vastu maksma 25 000–100 000 eurot kohtukuludeks, samal ajal kui kahjutasuks määratakse vaid 1000 eurot. Kohtu kokkumängu tõttu jäävad tihti ka võitjate kanda mõlema poole kulud. Näiteks Kristi Timmer, Kristi Loigo ja Varro Vooglaid pidid ise kandma nii oma kui vastaspoole kulud.
Viimane kuulus juhtum puudutab Kaja Kallase vs Varro Vooglaidi kohtuvaidlust, kus Kallas küll pidi vabandama, kuid Vooglaidi kaela jäid siiski 80% menetluskulud, summas umbes 8000 eurot. Mis õiglus see on? Tühistamise ohvriks on langenud ka paljud teised, nagu Annika Urm, Ralf Allikvee, Kajar Lember, Eveli Vavernjuk (kohtunik), Kristi Loigo, Rea Raus ja Hannes Võrno. See nimekiri võiks pikalt jätkuda, näidates, kuidas meedia ja kohtusüsteemi koostöö on loonud ohvriks langemise tsükli, kus süütud inimesed ei leia õigust ega kaitset oma põhiõigustele, mida Eesti riik peab tagama inimesele.
Kristi Loigo pidi maksma 79% Delfi meediat esindanud advokaadi Mari Männiko ja Delfi Meedia kulud isegi siis kui ta võtis. Ringkonnakohus jõudis sellisele värd praktikani, kuna 5 vale “faktiväidedest” tehti 3 ebaõiged “väärtushinnangud” ja kuna Kristi hages 5 punkti ja sai õigeks 2 faktiväidet ja 3 pöörati ebaõigeteks väärtushinnanguteks (mis täehdab, et Kristi sai õiguse ikkagi) siis pidi kulud maksma! See on ebaõiglane kohtupraktika meedia ohvri suhtes, loodud Triniti vandadvokaatide, Karmen Turk ja Maarja Pild, poolt, samuti on jäänud mulje, et ka Delfi Meediat esindav advokaat Mari Männiko on sellele skeemile kaasa aidanud.
Villu Kõve juhitud Riigikohtu praktika on loonud pretsedendi, kus kohtumenetluse külge kleepuvad kõrged kulud, keerukad protseduurid ja vastaspoole advokaatide kulude katmise nõuded. See muudab ohvrite jaoks sisulise arutelu kohtus võimatuks. Meediaettevõtted ei pea kohtusse jõudma oma väiteid tõendama, samal ajal kui ohvrilt nõutakse väga suuri rahalisi tagatisi ja väga kogenud esindust.
Meedia kui majanduslik kurjategija
Ajakirjanduse ülesanne on pakkuda tõest informatsiooni ja teenida avalikku huvi. Kuid Eestis on ajakirjandusest saanud äriprojekt, mille peamiseks eesmärgiks on klikkide tootmine ja kasumi teenimine. Google Ads, reklaamitulu ja tellimused on esikohal, samal ajal kui tõde ja eetika on tagaplaanile jäänud.
Annika Urmi juhtum on siinkohal ilmekas näide. Tema kohta on 9 aastat levitatud valeinformatsiooni, mis on kahjustanud tema mainet ja professionaalset elu. Artiklid, millel pole tõestusmaterjali, ja alusetud väited, mida meedia pole kunagi kohtus tõendanud, on muutunud tema elus pidevaks nuhtluseks. Eesti ajakirjandus on temast teinud finantskurjategija ilma igasuguse kohtuotsuseta. Selline tegevus ei ole ajakirjandus – see on kuritegelik äri.
Eestis on välja kujunenud praktika, kus kohtusse pääsemiseks peavad ohvrid maksma suuri rahalisi tagatisi, et katta vastaspoole advokaadikulud juba enne sisulise menetluse algust. Näiteks Annika Urmi puhul nõuti kohtumenetluse alustamiseks 6000 euro suurust tagatist, mis kujutab endast paljudele ohvritele ületamatut rahalist tõket. See muudab õiguse kaitsmise praktiliselt võimatuks, eriti olukordades, kus vastaspooleks on suurte rahaliste ressurssidega meediaettevõtted.
Selline süsteem soosib ilmset ebavõrdsust, kus meediaettevõtted ei pea tõendama oma esitatud väiteid, samal ajal kui ohvritelt nõutakse suurt rahalist panust, et oma õigusi üldse kaitsta. See loob ebaõiglase pretsedendi, kus õigusriigi põhialused, nagu ligipääs õigusemõistmisele, seatakse sõltuvusse ohvri rahalistest võimalustest.
Kõik ebard ja väärkohtupraktika on loodud advokaatide poolt, kes teeb sellist lobitööd, et kohtunikud saaksid seda kasutada. Kirjutavad arvamusartikleid ja lisaks koolitavad asutuste, liitude, ministeeriumite ja kohtute ametnike. Sama on Helen Hääl Lastekaitse Liidu esimehena loonud lapse võõrandamise prkatika(tema käekiri on näha näiteks Kristiina Heinmets lapse juhtumis, lisaks paljude laste juhtumites) ja sellest kirjutanud, teinud koolitusi ja lobitööd minsiteeriumites, linnaosades ametnikele ja lastekaitse ametikele.
Eesti Riik peab kaitsma iga isiku eralu, süütuse presumptsiooni, õigust õiglasele kohtumõistmisele jne. Annika Urm puhul pole Eesti Riik kaitsnud tema põhiõigusi.
Eriliigiliste isikuandmete lekkimine – uus normaalsus?
Täna oleme jõudnud olukorda, kus isegi kohtud ja ametiasutused ei suuda kaitsta isiku eriliigilisi andmeid. Halduse kohtu kohtunik Pihel Sarv ja pressiesindaja Maria Joost lekitasid poolelioleva kohtumenetluse käigus Annika Urmi eriliigilised andmed Postimees Grupp AS-ile. Ja siis küsitakse kuidas satuvad andmed meediasse prokuratuurist ja kinnistest meentlustest? Eesti riigi ametnikud lekitavad seda ja see on nii ilmne ja karistamatu. Annika Urm eriliigilised tundlikud isikuandmed avaldati www.elu24.ee lehel, kusjuures artiklis kasutati Urmi erakogu pilte, mis varastati tema Instagrami kontolt. Nendega teenitakse raha tema au ja hea nime arvelt, samal ajal kui moraalne ja seaduslik vastutus puudub. Kedagi pole karistatud, andmete levikut ei ole peatatud politsei, halduskohtu tsiviilkohtu ega AKI andmekaitse Inspektsiooni poolt ja isegi Justiitsministeeriumi nõunik Mari Kirs kiitis seda takka justkui kohtunik tohib eriliigilisi isikuandmeid pooleli oleva kohtuprotsessi ajal jagada? See on tegelikult seaduse järgi keelatud!
Isikuandmete kaitse seadus (IKS) ja GDPR: IKS § 4 ja GDPR artikkel 9: Eriliigiliste isikuandmete avaldamine on keelatud ilma andmesubjekti selgesõnalise nõusolekuta.
Eesti riik ei ole loonud süsteemi, mis suudaks efektiivselt kaitsta eriliigilisi tundlikke isikuandmeid.
Lisaks on Annika Urmi vastu kõrge profiiliga ajakirjandusväljaanded nagu Postimees Grupp, Delfi Meedia AS, Geenius Meedia OÜ, AS Õhtuleht Kirjastus ja Duo Media Networks OÜ korduvalt avaldanud valeväiteid, mida nad ei ole kohtumenetluses tõendanud. Seejuures on meediaettevõtted kasutanud isegi kohtus pooleliolevate juhtumite materjale, rikkudes seeläbi põhiseaduslikke õigusi. Kohtunikud nagu Pihel Sarv ja pressiesindajad nagu Maria Joost on oma tegevusega õigustanud seda olukorda, näidates selgelt, kuidas kohtusüsteem ise on madala moraali ja eetilise vastutuse tase.
AKI on selles olukorras näidanud oma tegevusetust, kuna ei ole reageerinud effektiivselt eriliigiliste ja isikuandmete eemaldamisele Postimees Grupp AS Elu24.ee lehelt. Seejuures rikutakse põhiseaduslikku eraelu puutumatuse põhimõtet, mida kaitsevad nii Eesti Põhiseadus kui ka Euroopa Inimõiguste Konventsioon (EIK).
Annika Urmi juhtum on eriti markantne näide, kus rikkumised puudutavad isikuandmete kaitset ja eraelu puutumatust. GDPR-i artikkel 9 sätestab, et eriliigiliste isikuandmete töötlemine, sealhulgas avaldamine, on rangelt keelatud ilma andmesubjekti selgesõnalise nõusolekuta. Urmi eriliigilised andmed lekkisid kohtusüsteemist ja neid kasutati seejärel meedias, sealhulgas tema isiklikke fotosid, millele puudus igasugune seaduslik alus.
Eesti riik ei ole loonud tõhusat süsteemi, mis tagaks eriliigiliste tundlike andmete kaitse ja annaks ohvritele võimaluse selliste rikkumiste korral kiiresti ja tulemuslikult sekkuda. Annika Urmi isikliku elu ja andmete korduv avalikustamine näitab, kuidas kohtud ja ametiasutused, sealhulgas Andmekaitse Inspektsioon, ei suuda täita oma kohustust kaitsta kodanike põhiõigusi.
Selline tegevus mitte ainult ei riku rahvusvahelisi andmekaitse standardeid, vaid kahjustab ka ohvrite eraelu, mainet ja väärikust viisil, mida on raske heastada. Seetõttu on vältimatu, et Eesti kohtusüsteem ja ametiasutused võtaksid vastutuse ning rakendaksid kiireloomulisi reforme, mis tagaksid isikuõiguste tõhusa kaitse.
Riik on oma kohustused hüljanud
Eesti riik on oma kohustused oma kodanike ees täielikult unarusse jätnud. Eesti Riik peab tagama kodanike põhiõiguste kaitse, sealhulgas õiguse eraelu puutumatusele, au ja väärikuse kaitsele, samuti õiglasele kohtupidamisele. Põhiseaduse § 26 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikad näevad ette, et isegi avaliku elu tegelastel on õigus eraelu kaitsele. Eestis aga töötab kogu süsteem ohvrite vastu.
EIK praktika ja selle ignoreerimine Eestis
Eesti ajakirjanduses on korduvalt eiratud Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikaid, mis rõhutavad üksikisikute õigust eraelu kaitsele ja isikuandmete töötlemise õiguslikkusele. Alljärgnevalt on toodud mõned olulised EIK juhtumid, mis seavad rahvusvahelised standardid, kuid mille põhimõtteid Eesti praktikas sageli ei järgita:
M.L. ja W.W. vs. Saksamaa (2018)
EIK leidis, et isikutel on õigus nõuda nende kohta käiva teabe eemaldamist, kui see ei ole enam aktuaalne ega teeni avalikku huvi. Selles juhtumis taotlesid kaks isikut, kes olid varasemalt seotud kuriteoga, nende nimede eemaldamist internetis avaldatud artiklitest. Kohus otsustas, et isegi kuritegudes süüdi mõistetud inimestel on õigus eraelu kaitsele ning nende nimede edasine avalikustamine internetis rikkus nende privaatsust.
M.L. ja W.W. vs. Saksamaa juhtum näitab selgelt, et isikul on õigus olla unustatud ja kaitsta oma isikuandmeid. Euroopa Inimõiguste Kohus leidis, et isikuandmete avalikustamine, mis ei teeni enam avalikku huvi, rikub tema õigust eraelu puutumatusele (EIÕK artikkel 8). See juhtum rõhutas, et isegi kui isik on varem olnud avalikkuse tähelepanu keskpunktis, võib aja möödudes tema privaatsusõigus muutuda olulisemaks kui avalik huvi mineviku sündmuste vastu.
Eestis on sarnased nõuded tihti ignoreeritud. Isegi süütute isikute kohta avaldatud eksitavad ja kahjustavad artiklid jäävad internetti, kuna meediaettevõtted õigustavad seda IKS § 4 ajakirjandusliku erandiga. Samas ei suuda Eesti riik tagada, et andmed eemaldatakse, isegi kui need on tõendatult valed või aegunud.
Von Hannover vs. Saksamaa (2004)
See juhtum rõhutas, et avaliku elu tegelased, kuigi nad võivad taluda suuremat avalikku huvi, on siiski kaitstud nende eraelu vastu suunatud sekkumise eest. Kohus leidis, et isegi avaliku elu tegelastel on õigus eraelule ja meedia ei tohi avaldada isiklikke andmeid, mis ei teeniks reaalset avalikku huvi.
Eestis on aga ajakirjandus tihti avaldanud avaliku elu tegelaste kohta eraelulisi detaile, nagu terviseandmed või eraelulised suhted, millel pole avaliku huviga mingit seost. See on otseses vastuolus Von Hannoveri juhtumi põhimõtetega, kuid Eestis puuduvad mehhanismid, mis meediat selliste rikkumiste eest vastutusele võtaksid.
Axel Springer AG vs. Saksamaa (2012)
Kohus rõhutas, et meedia peab tasakaalustama sõnavabaduse õiguse ja isikute õiguse eraelu puutumatusele. Selle juhtumi puhul otsustas EIK, et meedia ei saa õigustada kõikvõimalike isikliku elu detailide avaldamist ainult avaliku huvi sildi all. Artiklite sisu ja nende mõju inimese mainele peab olema selgelt põhjendatud.
Eestis kasutatakse „avaliku huvi“ mõistet liiga üldiselt, õigustades sellega isegi valesid või moonutatud väiteid. See ei ole kooskõlas Axel Springeri juhtumiga, kus avaliku huvi olemasolu peab olema tõendatav ja selgelt seotud artikli sisuga.
Benedik vs. Sloveenia (2018)
See juhtum tõi esile üksikisiku õiguse andmekaitsele internetis. EIK leidis, et isegi veebiplatvormide kaudu avaldatud andmeid peab kaitsma, kui need rikuvad isiku eraelu või privaatsust. See juhtum rõhutas, et riigid on kohustatud rakendama mehhanisme, mis kaitsevad isikuid internetis levivate ebaõigete või kahjustavate andmete eest.
Eestis on selline kaitse endiselt puudulik. Ajakirjandusväljaannete ja sotsiaalmeedia kaudu levitatavad valed ning kahjustavad väited jäävad tihti üles, kuna puudub efektiivne süsteem nende kiireks eemaldamiseks.
Eestis puudub mehhanism, mis võimaldaks kiiret ja tõhusat reageerimist meedia laimule. AKI ja politsei soovitused viivad asjad tsiviilkohtusse on sisuliselt surnud ring. Tsiviilkohtus on ohvril võimatu enda õigusi kaitsta, kuna süsteem soosib majanduslikult tugevat poolt. Isegi avalike andmete eemaldamine Google’ist on keeruline ja aeganõudev protsess, mis võib kesta aastaid.
Lahendused ja ettepanekud meedia ohvrite elu parandamisele
On aeg muuta seadusandlust ja kohtupraktikat nii, et meediaõiguse kuritarvitamine lõpetataks. Meediaõiguse rikkumised tuleb viia prokuratuuri pädevusse.
Ohvril peab olema võimalus saada tasuta õigusabi ja kiire lahendus oma isikuandmete kaitseks.
Meediaväljaannetele tuleb kehtestada kõrgemad trahvid – summad, mis peegeldaksid nende teenitud kasumit valeinformatsiooni pealt.
Avalikustamise eelsed kohtulikud menetlused peaksid tagama, et artiklid ei sisalda laimu ega valeinformatsiooni.
AKI võiks olla see koht, mis iga eraisiku õiguste rikkumise kaebuse peale eemaldab artiklid meediast koheselt 24 h jooksul, kuniks on selguse andnud kohtus, kas meedia võib selliseid väiteid avaldada. Muidugi võib meedia inimese kohta infot avaldada ainult juhul, kui tal on kirjalik nõusolek eraisiku poolt.
Meediafirmade karistamatuse aeg peab lõppema. Eesti riik peab võtma vastutuse oma kodanike kaitsmise eest ja looma süsteemi, mis tagaks põhiseaduslike õiguste tegeliku kaitse. Seni, kuni see ei toimu, jääb Eesti ajakirjandus väga kaugele sellest, mida nõuavad eetika, moraal ja õigusriik.
Artikli looja Lex Justus, https://fairtrialai.com
Loe lisaks:
39
