Eesti Vabariigi Valitsuse koroonaekspertide nõukogu ei ole esitanud küsimusi, mis avalikkust on kõige rohkem liigutanud. Neid ei ole peaaegu üldse arutatud. Nende hulgas näiteks: kuidas on võimalik, et valitsuse liikmed kehtestasid koolide sulgemise, kohustuslikud maskid ja nn valgusfoori reeglid ning oli endiselt vaid mõõdukalt edukas? Kuidas sai juhtuda, et eakad ja haiged olid kodudes isoleeritud, et surijad pidid minema oma surma üksi kliinikutes? Kuidas “teadus“ on sügavalt mõjutanud sadade tuhandete inimeste elu ja surunud maha põhjendatud arvamused ja uuringud?
Ümberhindamine peab tulema ühiskonna keskelt
Inimestele tekitatud kahju saanuks märkimisväärses ulatuses vähendada, kui riigiteenistujad ja tsiviilpoliitikud oleks järginud inimõiguste miinimumstandardina juba 2016. aastal Berliinis toimunud ülemaailmsel bioeetika kongressis kehtestatud suuniseid ja mille Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) registreeris dokumendis: „Suunised eetiliste küsimustega tegelemiseks nakkushaiguste puhangute korral“.
Individuaalsete põhiõiguste piiramist saab inimõiguste ja põhiõiguste ülddeklaratsiooniga kooskõlla viia ainult väga kitsaste, äärmiselt teadlike ja sammsammuliste meetmete abil.
Põhiõiguste ülddeklaratsiooni loogika alusel iga isik, kes soovib teiste suhtes rakendada diagnostilisi, terapeutilisi või ennetavaid meetmeid, peab tõendama, et eeldatav kasu rahvatervisele õigustab tema valiku kaalumist. Tõendamise asemel (igal üksikjuhul) leiutati täitevvõimu tegevust õigustav teooria, mida nimetatakse kaalutlusruumiks. Selle tulemuseks oli individuaalsete põhiõiguste täielik peatamine nende olemuses ilma tõhusa ja kiire individuaalse õiguskaitseta.
Ükski asutus ei ole pidanud oma meetmeid tõendama ega ole ka tagantjärgi esitanud tõendeid selle kohta, et määratud meetmetest tulenev oodatav kasu rahvatervisele oli üldse olemas. Piisas pelgalt paljasõnalisest väitest. Teisest küljest pöörati ümber kohustus tõendada, et see väide õigustab üksikisiku individuaalse valiku eiramist ning isik pidi äkki hakkama tõendama, et pelgalt ta ei kujuta endast ohtu, kui ta neid meetmeid ei järgi, kuigi pandeemiaks nimetatud oli pigem iatrogeenne sündmus, s.t haiguse, kahjuliku tüsistuse või muu halva toime põhjus, mis tuleneb mis tahes meditsiinilisest tegevusest, sealhulgas diagnoosimisest, sekkumisest, veast või hooletusest.
Konsensuse denonsseerimine
Bioeetika reeglite ümberpööramist ei saa kergekäeliselt vaiba alla pühkida. Kui võtate tõsiselt WHO suuniseid ja bioeetikute maailmakongressi väljaandeid, siis on ilmne, mis on alates 2020. aasta märtsist valesti läinud. See ei ole väike asi, see on vaba maailma põhilise konstitutiivse konsensuse denonsseerimine, mis pärast 20. sajandi kohutavaid kogemusi on inimõiguste ülddeklaratsioonis teadlikult kokku leppinud individuaalse vabaduse ülimuslikkuses.
Kui massihüsteeria udu on hajunud, muutub vaade tekitatud katastroofile selgemaks. Kusjuures, mida ilmsemaks saab, et meetmed olid pettekujutelmad ega järginud meditsiinilis-teaduslikust või bioeetilisest vaatenurgast lähtuvat loogikat, seda enam huvitab inimesi põhjused, miks otsustajad – ilma vähimagi vajaduseta – on isikuvabadusi sellisel viisil piiranud.
Tuletades iga päev meelde nende inimsusevastaseid tegusid
Kodanikuühiskonna ülesanne on iga päev meelde tuletada, et Rooma statuudi tähenduses inimsusevastased kuriteod ei aegu kunagi. Meetmete kehtestajatel tuleb selgitada ja tõestada, milliste teadmiste põhjal nad sundisid inimesi maske kandma, mille alusel surid vanad inimesed üksildaselt, miks kaotasid töö, kes ei õnnestunud neid inimesi – vaatamata miljoneid eurosid maksma läinud enneolematule reklaamikampaaniale – värvata koroonameetmete retsipentideks, miks lapsed said massiliselt psühholoogiliselt kahjustada.
Koroonameetmete inimsusevastaste kuritegude ümberhindamise uurimine?
Inimõiguste organisatsioonid ei ole võtnud kriitiliselt sõna. Selleasemel on otsustatud vaikival kokkuleppel mitte lasta inimestel osaleda oma otsuste põhjendustes isegi mitte pärast kolm aastat ja kolm kuud kestnud nn Suure terrori (2020–2023) kõige intentsiivsemat perioodi.
Seepärast on meie kohus, et inimlik tulevikuühiskond võtaks selle ülesande enda kätte.
Autor: Revo Jaansoo
