Olles kuulanud erinevaid silmapaistvaid ja andekaid arutlejaid ja praktikuid, olen tänulik mitmekülgse info saadavuse eest.
Elu paremale järjele seadmiseks on tõesti mitmeid viise.
Mõned meetodid on võimsad ja annavad kohest tulemust (nt hingamisharjutuste rakendamine, spontaanse heateo tegemine).
Mõned meetodid paistavad olema väga asjalikud ja nõuavad põhjalikku ettevalmistust, pühendumist, tohutut keskendumist, kursustel osalemist.
Mõned meetodid nõuavad piinliku täpsusega toitumiskava jälgimist.
Mõned meetodid eeldavad järjekindlat päevakava täitmist ja planeerimist, et päeva jooksul toimuv oleks maksimaalselt mõtestatud.
Mõned meetodid on kummalised ja mõistusevastased, ent arvukad kogemuslood viitavad peituvale kasulikkusele.
Kindlasti on tunnustamisväärt see, kui on jõutud teadmiseni, et omast vabast tahtest lihtsalt peab midagi enda heaks tegema ja eriti vahva kui jõutakse ka tegudeni.
Enda heaolu nimel tegutsemise all pean silmas miskit, mis tõstab enesetunnet, eneseväärikust ilma et tehtaks ümbritsevatele liiga.
Läbi enda toetamise, endale aja võtmise on võimalik olla parem versioon iseendast ja seeläbi võimaldada paremaid suhteid ümbritsevatega ning teha paremaid otsuseid ja luua kvaliteeti.
Mida olen taibanud, et elu jooksul võib proovida loetamatul hulgal erinevaid meetodeid ja tunda end teatud hetkedel väga hästi, ent küsimus tekib võimes säilitada järjepidevus.
Selge on see, et motivatsioon peab tulema iseendast.
Motivatsiooni puudumisel on sütitajaks inspireerivad inimesed ja nende looming.
Ilmselgelt on erinevaid inimesi ja seetõttu ka meelelaad varieerub. Mõni leiab midagi head, proovib mõned korrad ja tegevuse kordamisest tekib harjumus.
Mõni proovib ja kogeb head, ent pausi tekkimise järgselt (keskkonnavahetus, haigestumine, ilmaolude muutumine vms) ei kiputa üldiselt toetavat tegevust taas üles võtma.
Mõni otsib alati midagi uut ja rutiinne tegevus ei kõneta – lõpuks võib leida end olukorrast, kus lihtsam on vaadata, mida üüratu netiavarus pakub ja sellele lainele jäädagi.
Üsna lihtsalt võib tekkida frustratsioon ja iseendaga sõdimine – alati leiab põhjuse, miks mitte midagi teha ja nii edasi ning kasuliku tegevusega tegelema sundimisest võib saada stressirohke taak, mis lõpuks võib rohkem liiga teha kui head.
Mu hiljutine avastus on aga see, et hoolimata suurest hulgast inspireerivatest inimestest ja vabalt kättesaadavast pealtnäha kasulikust materjalist otsitakse lahendusi probleemidele pinnapealselt.
Näiteks kui mõni näeb, et vajab psühholoogilist nõustamist, siis saab minna vastava väljaõppe saanud isiku juurde ja saada (loodetavasti) oodatud tuge.
Näiteks kui mõni näeb, et tema füüsiline vorm vajab turgutamist, siis saab minna huvipakkuva spordialaga tegelema.
Näiteks kui mõni näeb, et tema vaim vajab turgutamist, et mõistus soovib lihvimist, arukus täiendamist, siis saab minna asjalikele koolitustele, mis aitab omandada toetavamaid, avaramaid mõttemustreid. Näen olukordade probleemsust selles, et hingetasand ja kõik seonduv jäetakse sujuvalt tahaplaanile.
Minu unistus on see, et hakataks rääkima hingest, hingeseisundi märkamise olulisusest ning kõigest seonduvast sama loomulikult kui sellest, kuidas sportimisel läks, milline ilm väljas on ja mida söögiks valiti.
Leian, et just hingest rääkimine, sellele enam tähelepanu pööramine ja selle kui selgelt eristatava substantsina tunnustamine on miski, mis loob võimaluse luua igikestva tervisliku suhte iseendaga ja sealt tulenevalt paraneb ka kõik muu.
Kes me oleme? Oleme ju hingeolendid, kes mõistusele hoomamatul viisil oleme omandanud vaimukeha ja füüsilise keha.
Meil on vaba tahe ja me võime valida, kuidas me soovime elada. Võime terve elu veeta selliselt, et keskendume vaid füüsilisele kehale ja sellega kaasnevatele aistingutele, ent ma ei leia, et see on just kõige arukam teguviis.
Leidsin end olukorrast, kus märkasin, et kui arulage on see, mis massiliselt ümberringi toimub. Igaühe eksistents lähtub tema hingest, ent sellega (veel) ei tegeleta.
Ehk et hingekonditsioonist sõltub see, milline on meelelaad “iseenesest”, milliseid otsuseid tehakse “alateadlikult”, milliseid sõnu kasutatakse vabal suhtlemisel.
Ometi kehtivad üldised arusaamad sellest, et elu Maa tasandil oleks kehv, kui kõik ümberringi oleksid hingetud olendid. Samuti ollakse nõutud, kui märgatakse olukordi, kus on toime pandud kuritegu, looma piinamine, mõni ebainimlik akt. Tõesti kahjuväärne, et maailmas juhtub nii mõndagi halba ja ometi ei ärgita see üldsuses pidama arutelu, et mis puudutaks kõige halva algpõhjust – “äkki kurjategija puhul aitab vanglas viibimine?”.
Igatahes, kutsun igaüht üles vaatama enda sisse.
Sa oled hingeolend.
Sinu loomus tuleneb hingeseisundist.
Hingel on erinevad parameetrid.
Hingeseisund on üks neist.
Hingeseisundit on võimalik parandada ükskõik mis olukord ka ei oleks.
Mida varem hinge ja seonduvat märgata, seda parem.
Hingeseisundi kõige efektiivsemaks toetamiseks on regulaarne palve, mille lõplik sõnastamine võib jääda igaühe enda otsustada, ent isiklikust kogemusest lähtudes sobib lihtsus – Hea Looja, palun täida mu hing su imelise armastusega. Palve on efektiivne, kui see on siiras ja täis tänulikkust.
Küsi ja sulle antakse.
Armastust ja järjepidevat soovi toetada hingearengut kõigile!