On ütlus: “Lase rahal minna, et raha saaks tagasi tulla!”:) Raha on energia ja väärtuste vahetamiseks üks vahend paljudest, kuid hetkel on see peamine elus püsimise vahend.
Riik eksisteerib tänu maksumaksjatele. Kui poliitikavabas ja harmoonilises ühiskonnas on kõik tasakaalus, siis poliitilises ja seadustega reguleeritud “orja”-ühiskonnas pole tasakaalu ja oledki maksumaksjast “ori”, sest kui Riik on sind “tühjaks lüpsnud”, pole sind enam vaja. Nii on hetkel Riikliku Sotsiaalabiga. Riigis ei kehti see ütlus, et lase (maksu)rahal (Riigikassasse)minna, et see saaks tagasi tulla, sest selle, mis sa Riigi abistamiseks annad(maksad maksudena), siis riik unustab sinu abi ja ta ei aita sind, kui sinul on abi vaja?
Inimene teeb tööd ja tema palgast peetakse kinni maksud. Või inimene on ettevõtja ja ta peab maksma makse Riigile. Kui nüüd inimene “skeemitab” parema elukvaliteedi nimel, järgnevad Riigi poolt karistused. Käskude, keeldude, seaduste, hirmude ja karistustega tänapäeva ühiskonnas on abipaluja “üleliigne” koorem. Sest ainult poliitilised valitsuseliikmed võivad seadusi rikkuda ja ei vastuta aga tavainimene peab seadustest kinni pidama ja vastutab.
Olen isiklikult näinud viimased 12 aastat kõrvalt, kuidas lapsevanem peab võitlema bürokraatiaga ja õelate ametnikega, et lapsele(1. tüübi diapeetik) toetust Riigilt saada. Lisaks olen näinud kõrvalt, kuidas töötu kahe lapse ema on pidanud võitlema Riigi toetuse pärast. Seadused ütlevad konkreetselt, millal ja kuidas maksta toetusi ja protsess on reguleeritud seadustega ja on elektrooniliselt teostatav – seaduse järgi peab olema lihtne ja kiire. Kuid tavaelus on kõike muud kui lihtne ja kiire.
Kui Riik nõuab kodanikelt makse, et riik oleks tugev ja kui sellel maksumaksjal on raskused, siis nõua kuidas tahad, Riiki eriti ei huvita. See on absurd ja sellist ühiskonda pole meile vaja. Seni aga kui see ühiskond veel ingitseb, tuleb Riigilt tagasi küsida see, mis inimesele kuulub. Kuula sotsiaalabist vestlust selles videos: