Olles lummuses kuulatud audioraamatust – Maria Kopperman – “Minu kaksteist aastat Siberis” ei saa kuuldut niisama jätta ja vähim, mis see eluloo kirjeldus väärib, on selle jagamine ning hinge helisema jäänud taipamiste kirja panemine.
Kes pole lugenud, ega kuulanud seda lugu, siis soovitan seda teha.
On tehtud suurt ja tänuväärset tööd, et seda teost on võimalik hõlpsalt kuulata siit: http://www.pereraadio.ee/uus/index.php?option=com_content&view=article&id=1691%3Amaria-kopperman-qminu-kaksteist-aastat-siberisq&catid=55%3Ajaerjejutt&Itemid=1
Tunnistan, et enne raamatu lugemist oli mul pigem ähmane arusaam, mida küüditamiste ajal tehti ja mida õieti need pered pidid tundma, kes selle läbi laialipaisatud said.
Kujutasin ette, et see oli tõesti hirmus lugu kui inimesi veeti vägivaldsel moel nende kodudest minema, et nad paigutati rongidele ja et seejärel olid nad sunnitud võõras kohas ja karmides oludes leidma viisi, kuidas hakkama saada.
Maria Koppermani detailne jutustus aga annab võimaluse näha toimunu ebainimlikkuse ulatuse meeletust ja ulmeliste sündmuste uskumatut järgnevust, mis paneb uue pilguga vaatama kõike seda, mida nii lihtne on iseenesest mõistetavaks pidada.
Empaatiavõime olemasolu korral saab tunnetada seda, kuidas ränkade olude kiuste on üks inimene olnud suuteline ellu jääma ja tagatipuks, justkui kõike toimunut unustades, kogeda õudsate sündmuste läbi elamise järgselt elu rõõmsaimaid hetki.
Sellest loost on tohutult palju õppida.
Lausa nii palju, et võib jõuda sisemise tunnetuse läbi taipamiseni, mida päriselt on vaja selleks, et midagi säärast enam eales aset ei leiaks.
Toon siinkohal välja, et küüditamised ja kaasnenud õudused said aset leida vaid selle tõttu, et oli vastav hulk inimesi, kelle südamed olid kalestunud, kelle hinged olid täidetud hirmuga. See ei olnud Stalin, kes saatis inimesi hukka (ega keegi teine diktaator mõnes muus riigis, kes oli andnud täitmiseks ebainimlikke käske). Halb sai juhtuda kuna leidusid inimesed, kes kuulasid käsku rohkem kui midagi muud.
Psühhopaate, vaimselt ebaterveid inimesi võib paraku leida igal ajal.
Negatiivsed sündmused võivadki läbi aja jääda korduma kui ei toimu sisulist muutust.
Sisuline muutus saab juhtuda siis, kui inimesed on teadvustanud vaimse ja hingelise heaoluga seonduvat ja sellel olulisust.
Sisuline muutus saab juhtuda siis, kui inimeste väärtushinnangud ja põhimõtted tuginevad kõige olulisemal – hingeseisundi toetamisel.
Põhjus, miks ma olen pikemalt kirjutanud nendel teemadel, on see, et hetkel näen hingematvat tühimikku – selget, kõigile kättesaadavat hingealast infot on veel tohutult vähe ja seda olukorda saab tänapäevaseid vahendeid rakendades tõhusalt muuta.
Soovin olla õnnistuseks endale ja ümbritsevatele ja näen, et see, mis ma praegu teen, on üks otsesemaid viise, kuidas hingeigatsus saab end väljendada.
Kõike head!
Kasvagem kõik armastuses!
Tänu!