Avatud kiri Eesti Riigikogu saadikutele. Kas EU liikmesriigid jäävad ilma otsustusõigusest ja inimõigustest?

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni („ÜRO“) agentuur Maailma Terviseorganisatsioon („WHO”) korraldab 76. peaassamblee 21. mail 2023. aastal. Kohtumisel on kavas arutada pandeemialepingut ja rahvusvaheliste tervise-eeskirjade (IHR) muudatusi. Mõnede eksperthinnangute kohaselt on võimalik, et pandeemialeping ja IHRi muudatused lepitakse kokku juba 2023. aasta peaassambleel, kuigi plaan on läbirääkimised lõpetada 2024. aasta mais.

Avatud kirja esitaja tõlgenduse kohaselt võiks kõnealuste dokumentide vastuvõtmise tagajärjed kokku võtta järgmiselt:

Esiteks: WHO peadirektoril oleks ainuõigus otsustada rahvatervisega seotud hädaolukorra väljakuulutamise üle, lähtudes üksnes rahvatervist potentsiaalselt ohustavast olukorrast, sõltumata sellest, kas tegemist on inimesi, loomi või loodust puudutava olukorraga (vt sanitaareeskirjade artiklid 2 ja 12; pandeemiakonventsiooni artikli 4 lõige 14),

Teiseks: märkimisväärne osa riiklikust otsustusõigusest läheks Eestist üle WHO-le, kellel oleks absoluutne kontroll mitme rahvatervisega seotud küsimuse üle (vt sanitaareeskirjade artiklid 1 ja 42; pandeemiakonventsiooni artikkel 15),

Kolmandaks: pandeemiaks valmistumisel ja rahvatervisega seotud hädaolukorras ei austataks põhiõigusi ega inimõigusi. WHO telliks kõigile vaktsineerimise, jälgimise, isoleerimise ja ravimite kasutamise ning piiraks liikumist ja reisimist ühepoolselt (vt sanitaareeskirjade artiklid 3 ja 18; pandeemiakonventsiooni artikkel 14),

Neljandaks: paljud meditsiinilised ja asukohaandmed ei oleks privaatsed, sest neid oleks vaja järelevalve ja piirangute rakendamiseks (vt sanitaareeskirjade artiklid 15, 16, 23, 35 ja 36),

Viiendaks: WHO liikmesriigid kohustuvad piirama sõnavabadust igasuguses suhtluses (vt sanitaareeskirjade artikkel 44; pandeemiakonventsiooni artikkel 17).

Avatud kiri saadikutele

Lugupeetud Riigikogu liige!

2022. aastal alustas WHO läbirääkimisi pandeemialepingu üle, mis käsitleb pandeemiaks valmisolekut ja reageerimist ning rahvusvaheliste tervise-eeskirjade (IHR) muutmist. Asja arutamist jätkatakse WHO Peaassambleel 21. maist kuni 30. maini 2023. aastal ning läbirääkimised lõppevad plaanide kohaselt peaassamblee heakskiiduga 2024. aasta mais.

Kõnealuste dokumentide heakskiitmine suurendaks oluliselt WHO kontrolli liikmesriikide rahvatervisega seotud küsimuste üle. Avatud kirja esitaja on vastu nii pandeemialepingule kui ka rahvusvaheliste tervise-eeskirjade muudatuste aktsepteerimisele, sest need nõrgendavad oluliselt Eesti enesemääramisõigust, ravimiohutust ning kodanike põhi- ja inimõigusi.

Pandeemialepingu vastuvõtmine tähendaks WHO liikmesriikide pädevusega seoses peamiselt järgmist.

1. WHO volitusi liikmesriikide suhtes suurendaks näiteks WHO peadirektori volitused pandeemia väljakuulutamiseks. (Artikli 4 lõige 17; artikli 15 lõige 2)

• Liikmesriigid nõustuvad andma pandeemia ohjamisega seotud toodete – näomaskide, ravimite ja vaktsiinide – logistika WHO järelevalve alla. (Artiklid 1 ja 6)

• Liikmesriigid kohustuvad kiirendama lubade andmist ja heakskiitmist pandeemia ohjamisega seotud toodetele hädaolukordades kasutamiseks. (Artikli 8 lõige 2)

• Liikmesriigid oleksid kohustatud osalema uute patogeenide uurimises. (Artikli 9 lõige 4)

• Liikmesriigid oleksid kohustatud andma WHO-le teavet potentsiaalselt pandeemiat põhjustavate patogeenide kohta, mida WHO-l oleks volitused hallata. (Artikkel 10)

• Liikmesriigid oleksid kohustatud rakendama piiravaid meetmeid, nagu meditsiini olukorras habeas corpus (karantiin) ja isoleerimine, mida ei saa määratleda diskrimineerivana. (Artikkel 14)

• Liikmesriigid kohustuvad piirama ja analüüsima WHO määratletud pandeemiaga seotud teabe edastamist. (Artikkel 17)

• Liikmesriigid kohustuvad kulutama vähemalt 5% oma tervishoiukuludest pandeemiaks valmisolekule ja reageerimisele ning teatud osa SKTst rahvusvahelisele koostööle ja pandeemiaks valmisolekule. (Artikli 19 lõike 1 punktid c ja d)

Liikmesriikide jurisdiktsiooni puudutavad probleemsed ettepanekud rahvusvaheliste tervise-eeskirjade muutmiseks on peamiselt järgmised.

1. WHO roll muutuks suuniste jagamisest asutuseks, mis annab välja õiguslikult siduvaid määrusi. (Artikkel 1; artikkel 42)

• Rahvatervise riskide asemel laieneksid eeskirjad kõikidele olukordadele, millel on võimalik rahvatervist mõjutada. (Artikkel 2)

• Kodanike põhi- ja inimõiguste austamise asemel oleks eeskirjade meetmete rakendamisel rõhk võrdsusel. (Artikkel 3)

• WHO-le antaks volitused hallata liikmesriikide tervishoiutoodete tootmist ja logistikat. (Artikkel 13A)

• WHO-l oleks õigus nõuda kodanikelt arstliku läbivaatuse, vaktsineerimise või muu ennetava ravi tõendi esitamist, samuti nakatunute jälgimist ning meditsiini olukorras habeas corpus (karantiin) kohaldamist, ravi ja isoleerimist. (Artikkel 18)

• WHO erakorralisele komiteele antakse volitused tühistada liikmesriikide tehtud terviseohutuse otsused. (Artikkel 43)

• Liikmesriigid kohustuvad eraldama raha rahvusvahelisele rahastamismehhanismile, tuvastama rahvatervist ähvardavaid ohte ja edendama tervishoiutoodete kättesaadavust. (Artikli 44 lõige 1)

• Liikmesriikidel oleks kohustus piirata teabe edastamist meedias, sotsiaalmeedias ja muudes suhtluskanalites vastavalt WHO poolt määratletud suunistele. (Artikli 44 lõike 1 punkt h; lisa 1 lõige 7)

Ettepanek võib anda WHO-le võimu allutada rahvusriike tervisekriisides

Avatud kirja esitaja näeb tõsiseid riske demokraatiale ja riikide suveräänsusele ning inimeste õigustele ja vabadustele, kuigi Sotsiaalministeerium suhtub asjasse optimistlikult ning usub, et eesmärgiks on pandeemiate ja globaalsete kriiside ärahoidmine.

Avatud kirja esitaja sellega ei nõustu, sest ettepanekute vastuvõtmine võib osutuda oluliselt piiravaks, kärpides märkimisväärselt kodanike põhilisi inimõigusi ja -vabadusi, ning esineb eeldus, et mitmeid meetmeid, nagu need, mida nägime üle maailma COVID-19 mittefarmatseutiliste piirangute ja farmatseutiliste sekkumiste kujul, võidakse hakata rakendama korduvalt.

Piiramine võib tähendada kõike, alates laialdasest kogukonna sulgemisest, sealhulgas koolide, liikumiskeelu, testimise ja näomaskide nõuetest (sh lastele) kuni kohustuslike vaktsineerimistunnistusteni ning reisi- ja karantiininõueteni. See võib puudutada ka meediku läbivaatuse nõudeid ja otsuseid selle kohta, millised ravimid ja ravimeetodid on lubatud ja milliseid tuleks kasutada.

Lisaks saab sõnavabadust piirata, sest WHO-l oleks õigus määratleda eriarvamused või teave desinformatsioonina. Ettepanekute kohaselt peaks WHO-l olema võimalik tervisekriisi või pandeemia välja kuulutada osaliselt uutel ja senisest tunduvalt ebamäärasematel alustel. Näiteks oleks isegi siis võimalik, kui see oleks ainult potentsiaalne oht.

Reeglimuudatused võimaldaksid ka WHO-l tunnistada reaalseteks terviseohtudeks need, mis tegelikult nõuetele ei vasta. See variant muuta isegi väikseim patogeen sõna otseses mõttes ettekäändeks rahvusvahelise tervisehäda väljakuulutamiseks on absoluutselt vastuvõetamatu.

Kaugeltki mitte kõik käimasolevad ülemaailmsed terviseohud ei ole väga tõsised, kuid neid ei jäeta siiski kõrvale, sest puudub selge etalon selle kohta, milline oleks tõsine ja eluohtlik haigus, mida tuleks määratleda ülemaailmse terviseohuna.

Nüüd on vaja viivitamata määratleda kriteeriumid, mille alusel WHO peadirektor saab terviseohu välja kuulutada, sest praktikas need kriteeriumid praegu puuduvad. Selleks pole avatud kirja esitajale teadaolevalt Eestis tehtud tõsiseltvõetavaid jõupingutusi, et kaaluda, kas sellise eriolukorra väljakuulutamise põhitingimused on üldse olemas.

Rahvusvaheliste tervise-eeskirjade muudatuste vastuvõtmisel tuleb muuta põhiseadust inimõiguste- ja vabaduste osas. See võtab päris palju, kui rahvusvahelised lepingud nõuavad põhiseaduse muutmist. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni („EIÕK“) artiklid on väga laiaulatusliku vabaduste ja õiguste kaitsega. Kui Eesti võtab rahvusvahelise õiguse alusel kohustusi, mis sunniksid teda võtma riigisiseseid meetmeid, mis praeguses valitsemisvormis pole lubatud, siis sellisel juhul on seda tüüpi rahvusvahelise õiguse kohustused rangemad ja nõuavad sisemise õiguse muutmist. Põhimõtteliselt esineb käesoleva tõlgenduse korral kohustus põhiseadust muuta.

Teadaolevalt puudub selgus ka selles, kuidas kohustused välja näevad ja kuidas need on üles ehitatud. Kas küsimus on ainult teatud kohustustega pandeemialepingu ja IHRi muutmise allkirjastamises või on küsimus ka selles, et WHO-l kui organisatsioonil on teatud olukordades, näiteks tervisekriiside korral, õigus langetada otsuseid, mis muutuvad seejärel liikmesriikidele siduvaks.

WHO eesmärk on saada rahvusriikidest kaugemale ulatuv mandaat tervisekriiside ohjamiseks selliselt, et osalisriigid tunnustavad WHO-d kui rahvusvahelist rahvatervist juhtiva ja koordineeriva asutusena rahvatervise hädaolukorras (PHEIC) ning kohustuvad järgima WHO soovitusi oma rahvusvahelises rahvatervisealases tegevuses. See viitab selgelt terviseprobleemidega seotud globaalse võimustruktuuri põhjalikule muutusele.

Niipea kui ja nii kaua, kui WHO välja kuulutatud tervisehädaolukord kehtib, peavad kõik liikmesriigid järgima WHO soovitusi ja rakendama neid sõjalise korraldusena.

Eesti on teatanud, et Euroopa Komisjon on volitatud esindama Euroopa Liitu (EL) rahvusvaheliste tervise-eeskirjade (IHR) läbivaatamisel.

Tegemist on kehtiva rahvusvaheliste tervise-eeskirjade (IHR) muudatusega. Sellest tulenevalt on vaja vaid lihthäälteenamust, mis tähendab, et üle 50 protsendi riikidest hääletab ettepanekute vastuvõtmise poolt.

Riigikogu nr 4-14/23-16/2 kirjas on osundatud:

„Euroopa Liidu asjade komisjon arutas 28. veebruari 2022. aasta istungil ning otsustas 4. märtsi 2022. aasta istungil toetada kooskõlas sotsiaalkomisjoni arvamusega Vabariigi Valitsuse seisukohti nõukogu otsuse, millega antakse luba alustada Euroopa Liidu nimel läbirääkimisi pandeemiaks valmisolekut ja sellele reageerimist käsitleva rahvusvahelise kokkuleppe üle ning rahvusvaheliste tervise-eeskirjade (2005) täiendavate muudatuste üle ja WHO rahastamise jätkusuutlikkuse parandamise, kohta.“[1]

EL, millel on 27 liikmesriiki, ei ole lugenud organisatsioonile siduvaks valitsustevahelise organisatsioonina Euroopa Nõukogu (EN) alusdokumente, mille eesmärgiks on edendada demokraatiat ning kaitsta inimõigusi ja õigusriigi põhimõtteid. Euroopa Nõukogu ülesanne  on kaitsta EIÕKst tulenevaid õigusi ja järgida sellest tulenevaid kohustusi, täita Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid ning edendada rahvusvahelise õiguse norme kõigis EN liikmes- ja partnerriikides koostöös EN peasekretäri ja teise põhiorgani EN Parlamentaarse Assambleega.[2]

Teadlik nõusolek

Raviks nõusolek tähendab seda, et isik peab andma loa enne mis tahes ravi, testi või läbivaatust. Luba tähendab luba, mis antakse pärast ravi väljaselgitamist arsti poolt[3].Isiku nõusolek on vajalik olenemata protseduurist, olgu selleks füüsiline läbivaatus, elundidoonorlus või midagi muud.

Nõusoleku põhimõte on EIÕK artiklite oluline osa. Milliseid samme Eesti võtab, et täita ENi ees oma kohustusi anda vastava kvalifikatsiooniga arsti poolt selgitus farmaatsiatoote, võimalike kõrvaltoimete ja saadaolevate alternatiivsete ravimeetodite kohta, millega antakse luba alustada Euroopa Liidu nimel läbirääkimisi pandeemiaks valmisolekut ja sellele reageerimist käsitleva rahvusvahelise kokkuleppe ja rahvusvaheliste tervise-eeskirjade (2005) täiendavate muudatuste üle ning WHO rahastamise jätkusuutlikkuse parandamise kohta[4] (Riigikogu nr 4-14/23-16/2 kiri, lk 1). [Tsiteeritud lõiku on keeleliselt toimetatud.]

Selleks et nõusolek farmaatsiatoote omamiseks kehtiks, peab see olema vabatahtlik ja informeeritud ning asjassepuutuv isik peab olema võimeline sellist otsust tegema. Allpool on esitatud nende mõistete tähendused.

VABATAHTLIK – otsuse raviga nõustumise või mittenõustumise kohta peab langetama isik üksi ning seda ei tohi mõjutada meditsiinitöötajate, sõprade või perekonna (või valitsuse, valitsusvälise organisatsiooni, rahvusvahelise agentuuri või tööandjate) surve ega sund.

Kui mittefarmatseutiline piirang ja/või farmatseutiline sekkumine võib isiku heaolu kahjustada olukorras, kus ta ei nõustu piirangu ja/või sekkumisega, siis avaldatakse survet. Seadus käsitleb üksikisikut nõrgemal positsioonil olevana, kelle üle teostatakse võimu, sest isikul ei ole isegi professionaalse õigusabi korral praktikas võrdset läbirääkimisjõudu. Seetõttu käsitletakse mandaate, mis tulenevad WHO lepingust ja tervise-eeskirjadest tõenäoliselt sunniviisilisena, kui sellega keelitatakse näiteks osalema ravis.

Vabatahtlikkuse standardit selgitab teatud ulatuses tavaõiguse praktikas Ameerika Ühendriikide Tervisevabaduse Kaitsefondi (HFDF), organisatsiooni California Koolitajad Meditsiinivabaduse Eest (CAEMF) ja mitmete üksikute hagejate kaebused LAUSDi vastu kohtus, kui see määras 13. augustil 2021 kõigile töötajatele COVID-19 mRNA ja DNA farmatseutiliste toodetega tehtavas 3. faasi ravimikatses osalemise.

Hagejad väitsid, et COVIDi mRNA ja DNA farmatseutilised tooted on ravi, mitte vaktsiinid[5], sest need ei hoia ära nakatumist ega edasikandumist. See on õiguslikult kaalukas väide seetõttu, et 27. juulil 2021 muutis Haiguste ja Tõrje Keskus (CDC) juhiseid, mille kohaselt ei peata COVIDi tooted väidetava omikroni variandi levikut ega nakatumist. See punkt on kriitiline, sest Ameerika Ühendriikide Ülemkohus (SCOTUS) otsustas 1990. aastal kohtuasjas Cruzan vs. Missouri tervishoiuministeeriumi direktor (497 U.S. 261), et ravist võib keelduda ka neil juhtudel, kui see võib päästa abisaaja elu.

Seda kohtulahendit ei ole 29. aprilli 2023. aasta seisuga teadaolevalt kooskõlastanud Ülemkohus (SCOTUS) 1905. aasta otsusega kohtuasjas Jacobson vs. Massachusetts (197 U.S. 11), milles kohus otsustas, et vaktsiinide liiki kuuluvad tooted võivad olla kohustuslikud selgelt määratletud ja piiratud olukordades, näiteks surmava rõugepuhangu korral. Kuid hingamisteede haiguste infektsioonid ei ole rõuged.

Lisaks lubas Jacobson vaktsiinide liiki kuuluvast farmatseutilisest tootest keeldujatel maksta kohalikule omavalitsusele 5 dollarit manustamise loobumise korral – Jacobson ei lubanud riigil sundida vaktsiini soovimatutele saajatele elatise kaotamise valu tõttu.

Väärib märkimist, et Jacobsoni kohtuasja üle otsustati 1905. aastal. Tegemist oli ajaga, kui naistel oli keelatud hääletada ja Ameerika Ühendriikides kehtisid Jim Crow’ seadused. Sellest ajast möödunud aastakümnete jooksul on põhiliste inimõiguste teadlikkus tõusnud, nagu on kajastatud Nürnbergi koodeksis, ning UNESCO inimõiguste ja bioeetika deklaratsioonis tunnistatakse vabatahtliku teadliku nõusoleku miinimumstandardit.

2021. aasta alguses andis organisatsioon erakorralise kasutusloa (EUA) COVIDi eksperimentaalse mRNA ja DNA geeniteraapia katsetes osalemise kõigile töötajatele, jättes tähelepanuta föderaalseaduses sätestatu, mille kohaselt on EUA tooted vabatahtlikud. LAUSD on rikkunud põhiseaduslikke õigusi korduvalt, volitades EUA toote kasutamist.[6]

TEAVITAMINE – isikule tuleb anda kogu teave selle kohta, mida ravim ja manustatav farmaatsiatoode endast kujutab, sealhulgas kasu ja riskid ning kas on olemas mõistlikud alternatiivsed ravimeetodid.

Kui isikule ei ole esitatud teavet sobivate alternatiivsete ravimeetodite suhtes, mille tõhususe kohta on olemas vastastikuse eksperdihinnanguga uuringuid paljudes vanuserühmades, ning teda ei ole täielikult teavitatud, on tema nõusolek õiguslikult kehtetu.

NÕUSOLEKU VÕTMINE – isik peab olema suuteline andma nõusoleku, mis tähendab, et ta mõistab talle antud teavet ja saab seda kasutada teadliku otsuse tegemiseks.

Teovõimelise isiku õigus ravist keelduda on seadusega sätestatud ja seda ei saa eirata. Samuti ei saa arstiabist keeldujale tagajärgi määrata. Mis tahes vormis keelitamine on teadliku nõusoleku rikkumine. Lisaks vastutab iga farmatseutilist toodet manustav või manustamist põhjustav isik, kes ei ole järginud ülaltoodud protseduuri, isiklikult tekitatud kahju eest ja võib olla ka rahvusvahelise õiguse kohaldamisalas vastutusele võetav. Isiklik vastutus tähendaks, et kahju hüvitab ja kannatanu ees vastutab EIÕKi ratifitseerinud ja oma õiguses siduvaks lugenud liikmesriik.

Isiklikku vastutust ja täielikku teadlikku nõusolekut selgitavad täiendavalt meditsiinikirjanduses käsitletud EIÕKi ratifitseerinud liikmesriigi (Ühendkuningriik) juhtum Montgomery vs. Lanarkshire Health Board 20152[7], mis määrab arstile kohustuse arutada soovitatud ravikuuriga seotud riske ning avalikustada ja arutada mõistlikke alternatiive.

Jennifer McCulloch ja teised vs. Forth Valley Health Board 20213[8] Ühendkuningriigi juhtumis käsitleti Montgomeryt täiendavalt seoses isiku õigusega otsustada, kas nõustuda pakutud ravikuuriga või mitte. Seda õigust saab kasutada üksnes teadlikul teavitamisel, mis tähendab, et sellises olukorras tuleb isikut teavitada riskidest, mis kaasnevad ravikuuri valiku või sellest keeldumisega. Kui alternatiivsed ravivõimalused olid asjaomases olukorras mõistlikult kättesaadavad, oli isikul õigus saada teavet nende eeliste ja riskide kohta.

Eespool viidatud juhtumites sätestatud tavaõigusest nähtub selgelt, et riik peab täitma oma kohustusi seoses teadliku nõusolekuga.

Inimõiguste seaduses on mitmeid artikleid, mida te rikute, kui proovite keelitada farmatseutilist toodet või ravi võtma.

Artikkel 3 – õigus kaitsele piinamise või ebainimliku või alandava kohtlemise eest.[9] Nõusolekuta ravi tagajärgi võib pidada ebainimlikeks või alandavateks. Selle tuvastas Euroopa Inimõiguste Kohus kohtulahendis Herczegfalvy vs. Austria[10], kus mehele nimega Herczegfalvy anti psühhiaatriahaiglas rahusteid ja muud ravi ilma teadliku nõusolekuta.

Kohus nõustus, et nõusolekuta ravi võib rikkuda artiklit 3. Üks tegur, mis näitab, et ravi rikub artiklit 3, seisneb kohtu hinnangul selles, et ravi ei ole meditsiiniliselt ilmtingimata vajalik.

Kui isik arvab, et talle ei ole pakutav ravim või raviplaan ilmtingimata vajalik, ei ole tal enda huvides vajalik talle pakutud ravi. Sellisena rikuks nende selleks sundimine artiklit 3.

Artikkel 8 – Euroopa Inimõiguste Kohus on kinnitanud, et artikkel 8 kaitseb isiku füüsilist, moraalset ja psühholoogilist puutumatust, samuti valikuõigust[11]. Seetõttu kaitseb artikkel 8 nende pädeva ravist keeldumise mittejärgimise ja nende tahte vastaselt ravi osutamise eest.

Selleks et nõusolek oleks kehtiv, tuleb sellest teavitada. Kui isik nõustub raviga eksitava teabe alusel või kui teave ei ole selge, on tegemist artikli 8 rikkumisega.

Seda arvesse võttes on kohustus anda isikule täielik ülevaade farmaatsiatootega või raviplaaniga kaasnevatest isiklikest riskidest, lisada aruannete selge analüüs ning alternatiivsete ravimeetodite analüüs ja nendega kaasnevate riskide tõestused.

Artikkel 9 – õigus usuvabadusele.[12] Artikkel 9 on asjakohane raviga nõustumise küsimustes, kui isik keeldub ravist spirituaalsetele, metafüüsilistele või filosoofilistele veendumustele osundades. Isegi kui on usutav, et selline ravi pikendab eluiga, tuleb artiklit 9 arvesse võtta.

Täiskasvanuna tuleb arvestada inimese õigust olla kaitstud nõusolekuta kohtlemise eest, sealhulgas õigust olla vaba ebainimlikust või alandavast kohtlemisest, kui kohtlemine tooks kaasa heaolu kahjustamise või kannatuse, et järgida artiklit 3.

Isiku vaimsed, spirituaalsed ja filosoofilised tõekspidamised võivad olla sellised, et ta ei aktsepteeri meditsiinilist meedet, mille puhul ei ole tema hinnangul piisava aja jooksul kogutud piisavalt andmeid kahjude kohta. Näiteks COVID-19 farmatseutiliste toodete 3. faasi katsetused lõpevad 2023. aastal, mil saab teada rohkem andmeid kahjude kohta. Lisaks võivad isikud arvata, et praeguseks on registreeritud piisavalt kahjusid, et nad ei peaks osalema farmaatsiatoote manustamise protseduuris.[13]

Siracusa põhimõtetes[14] öeldakse, et inimõiguste piirangud peavad vastama seaduslikkuse, tõenduspõhise vajalikkuse, proportsionaalsuse ja järkjärgulisuse standarditele. Täpsemalt peavad õiguste piirangud olema muude sätete hulgas „rangelt vajalikud“, mis tähendab, et piirangud vastavad tungivale avalikule või sotsiaalsele vajadusele ja taotlevad proportsionaalselt legitiimset eesmärki ning on kõige vähem piiravad vahendid, mida on vaja piirangu eesmärgi saavutamiseks.

Arvestades alternatiivsete ravivõimaluste kättesaadavust, empiiriliste tõenditega näidatud suremust, mis on näiteks sarnane gripiga, ja teaduslike vastuoludeta tõendite puudumist niinimetatud asümptomaatilise leviku kohta, ei oleks tungivat avalikku ega sotsiaalset vajadust osaleda farmatseutilise toote manustamise protseduuris.

WHO huvide konfliktid

WHO kui organisatsioon on murettekitavalt muutunud, mille puhul ähvardab liikmesriikide kontroll nõrgeneda. WHOd on traditsiooniliselt rahastanud liikmesriigid. Viimase 15 aasta jooksul on WHO eelarve järjest enam üles ehitatud eraõiguslikele üksustele.

Arvestades kaudseid rahastamisallikaid, rahastas Bill & Melinda Gatesi Sihtasutus juba 2021. aastal viiendiku WHO eelarvest. Kõnealusel maailma suurimal erafondil on huvide konflikt oma ulatuslike investeeringute tõttu ravimitööstusesse.

Kuigi sihtasutus ei ole demokraatlikult valitud, on selle mõju WHOs sarnane liikmesriikide esindajate omaga. Erafinantseerijate ja ravimitööstuse suurenenud finantsmõju ähvardab mõjutada WHO suuniseid ja tegevusmeetodeid.

Kahtlust on tekitanud ka WHO usaldusväärsus ülemaailmse terviseametkonnana. WHO peadirektor Tedros Adhanom Ghebreyesus kuulutas vastupidiselt WHO erakorralise komitee ekspertide arvamusele 2022. aastal ahvirõuged rahvusvaheliseks rahvatervise ohuks.

Kui pandeemialeping ja rahvusvaheliste tervise-eeskirjade muudatused koondavad võimu konkreetselt WHO peadirektori kätte, on ekspertide hinnangule vastupidine otsuste tegemine küsitav.

WHO on andnud COVID-19 ajastul korduvalt soovitusi, mis rikkusid tema 2019. aasta gripipandeemia suuniseid, mille kohaselt ei tohiks mingil juhul läbi viia nakatunute jälitamist, inimeste karantiini paigutamist ega sisenemis- ja väljumiskontrolli. Mitmete kõrgetasemeliste uuringute kohaselt olid rakendatud piiravad meetmed riigi majandusele ja tervisele väga kahjulikud.

WHO pandeemialepingu ja rahvusvaheliste tervise-eeskirjade kavandatavate muudatuste riskideks on lisaks liikmesriikide iseseisva otsustusõiguse märkimisväärsele ahenemisele ka rahvusvahelise tervisepoliitika medikaliseerimine ja korruptsioon, ravimiohutuse halvenemine, ettevõtluse kasumlikkuse ohustamine ning põhi- ja inimõiguste – eelkõige kehalise enesemääramise, inimväärikuse, liikumis- ja sõnavabaduse – kitsendamine rahvusvahelises seadusandluses.

Eesti haridustase, tervishoid ja tehnoloogiline oskusteave on maailma riikide hulgas arvestataval tasemel. Nimetatud dokumentide puhul tasub mõelda, mida nende allkirjastamine tooks Eestile, mida tal veel ei ole?

Kokkuvõtteks: kirja eesmärk on ergutada Riigikogus arutelu[15] järgmiste põhiküsimuste üle

Kavandatav rahvusvaheline leping (International Treaty, CA+) ja rahvusvaheliste tervise-eeskirjade (International Health Regulations, IHR) muudatused tuginevad kasvavale tsentraliseerimise programmile, mille kohaselt tsentraliseeritakse volitused tervisealaste hädaolukordade väljakuulutamiseks ja haldamiseks WHO juhtkonna ja sellega seotud rahvusvaheliste eraagentuuride seas. Nende eesmärk on laiendada intensiivse jälgimise, ohtude tuvastamise, elanikkonna kohustuslike piirangute ja meditsiiniliste reageeringute tsüklit, mis toimivad riiklikest jurisdiktsioonidest kõrgemal ja väljaspool otsest kontrolli nende mõjutatud elanikkonna üle. Tegemist on kulminatsiooniga erasektori ja ettevõtete kontrolli kasvule WHO ja rahvusvahelise tervishoiupoliitika üle, mida ajendab kaubanduslik kohustus laiendada tervisekaupade turge. Rahvusvaheline tervishoid liigub riigi teenritelt üle kaubanduskartellile, milles Eesti on sisuliselt kinni püütud.

WHO on ÜRO haru, mis loodi 1940. aastate lõpus, et toetada riike tervise erinevate aspektide haldamisel. See pidi alluma liikmesriikide kontrollile, võttes arvesse juhiseid Maailma Terviseassambleelt, mis koosneb liikmesriikide tervishoiuministritest. Kuigi algselt rahastasid WHOd liikmesriigid, see on viimasel kahel dekaadil muutunud üha enam sõltuvaks erafondide ja korporatsioonide rahastamisest, eelkõige nendelt, kes on tihedalt seotud farmaatsiatööstusega või sellesse investeerinud n-ö sidusrühmadega.

Kuigi WHO onmärkinud, et pandeemiad on haruldased ja põhjustavad suhteliselt madalat suremust, tunnistades 120 aasta jooksul enne 2020. aastat neli juhtumit, mida sai nimetada pandeemiaks. Viimastel aastatel on WHO rahastamine nihkunud üha enam määratlemata „pandeemiale“ keskendumise suunas, rõhuasetusega farmatseutilistele reaktsioonidele ja mittefarmatseutilistele piirangutele.

Ajalooliselt haruldase probleemiga tegelemiseks arendatakse märkimisväärsete kuludega alalist rahvusvahelist bürokraatiat. See sõltub uute hädaolukordade või pandeemiate väljakuulutamisest, et õigustada selle olemasolu. Seda rahastatakse märkimisväärselt avaliku sektori vahenditest, kuid selle otsustest saavad ülekaalukalt kasu äriüksused, kes praegu selle kasvu edendavad.

COVID-19 ajastu kontekstis ei ole farmatseutilistel sekkumistel kõva teaduse empiiriliste tõenditega kinnitatud positiivset mõju, samas kui muudel enneolematutel meetmetel, mida WHO edendab oma varasemate pandeemiasuuniste vastaselt, on kahtlemata olnud negatiivne mõju ühiskonna kõigile aspektidele, sealhulgas majandusele (vaesuse massiline suurenemine), tervishoiule ja haridusele.

Rahvusvaheline üldsus vajab foorumeid andmete jagamiseks, tehniliste teadmiste koondamiseks, et toetada neid, kellel need puuduvad ja hõlbustada riikidevahelisi arutelusid terviseküsimuste, sealhulgas hädaolukordade üle. Sellised organisatsioonid peavad teenima liikmesriike ja nende inimesi, mitte tegutsema mittevalitavate ametivõimudena, mida rahastavad ja mõjutavad konfliktsed mitteriiklikud huvid, mis püüavad suunata ja kontrollida vabade kodanike elu.

Maailma Terviseorganisatsiooni vahendite lühiiseloomustus. IHRi muudatusettepanekute eelnõud (täpsem teave siin)

• Laiendada pandeemiate ja tervisealaste hädaolukordade määratlusi, sealhulgas võtta kasutusele pigem potentsiaalne kui tegelik kahju. Samuti laiendatakse sellega selle alla kuuluvate tervisetoodete määratlust, et hõlmata mis tahes kaupa või protsessi, mis võib mõjutada reageerimist või „parandada elukvaliteeti“.
• Muuta rahvusvaheliste tervise-eeskirjade soovitused „mittesiduvatest“ vajalikeks meetmeteks, mida riigid kohustuvad järgima ja rakendama.
• Tugevdada peadirektori võimet iseseisvalt hädaolukordi välja kuulutada.
• Luua liikmesriikides ulatuslik kohustuslik järelevalveprotsess, mida WHO kontrollib regulaarselt maakondliku läbivaatamismehhanismi kaudu.
• Lubada WHO-l jagada riigi andmeid ilma nõusolekuta.
• Anda WHO-le kontroll teatavate riigi ressursside, sealhulgas rahalise toetuse nõuete ning intellektuaalomandi ja oskusteabe pakkumise üle (eespool nimetatud tervisetoodete laia määratluse raames).
• Tagada riiklik toetus WHO tsensuuritegevuse edendamisele, et vältida vastupidiste lähenemisviiside ja murekohtade vaba levitamist.
• Muuta üksikisikuid mõjutavaid kehtivaid IHRi sätteid mittesiduvatest siduvateks, sealhulgas piiride sulgemine, reisipiirangud, meditsiini olukorras habeas corpus (kinnipidamine, karantiin), arstlik läbivaatus ja üksikisikute ravimid. Viimane hõlmaks vaktsiinide või muude ravimitega süstimise või muul viisil manustamise nõudeid.

CA+ (leping) (üksikasjad siin)

• Luua uus rahvusvaheline tarnevõrk, mille üle teostab järelevalvet WHO.
• Rahastada struktuure ja protsesse, nõudes, et ≥ 5% riiklikest tervishoiueelarvetest  eraldataks tervisealastele hädaolukordadele.
• Luua WHO egiidi all riigiülene juhtorgan, mis jälgiks kogu protsessi.
• Laiendada kohaldamisala, rõhutades terviseühtsuse tegevuskava, mida määratletakse kui tõdemust, et paljud elu ja biosfääri aspektid võivad mõjutada heaolu ja kuuluvad seetõttu „potentsiaalse“ rahvusvahelise tervisealase hädaolukorra määratluse alla.

Ajakava

Kui IHRi muudatusettepanekute üle hääletatakse Maailma Terviseassambleel (WHA), siis leiab see aset 2024. aasta mais. Kui hääletus toimub 2024. aasta mais, lõpeb liikmesriikidele ette nähtud 10-kuuline tähtaeg muudatusettepanekute tagasilükkamiseks 2025. aasta märtsis ja muudatused jõustuvad 2025. aasta mais. Kui liikmesriik loobub kohaldamisest, kohaldatakse selle riigi suhtes kehtivat 2005. aasta rahvusvaheliste tervise-eeskirjade versiooni.

WHO pandeemialepingu vastuvõtmiseks on vaja kahekolmandikulist häälteenamust ja selle ratifitseerimiseks 30 liikmesriiki. Kolmkümmend päeva pärast ratifitseerimist jõustub leping selle allkirjastanud riikide suhtes.

Mõlemal oleks rahvusvahelise õiguse kohaselt siduv jõud.

WHO IHRi muudatusettepanekute ja pandeemialepingu puhul ei taheta siiski kolm aastat oodata, nii et vahepeal on töös kolmas võimalus, mis hõlmab WHO raames pandeemiate meditsiiniliste vastumeetmete platvormi loomist, mida on plaanis rakendada juba 2023. aasta septembril. Paljud selle platvormi aspektid muutuvad siis lihtsalt otse IHRi muudatusteks ja lepinguks.

Tõstatame lugupidavalt kriitilise küsimuse kavandatavast pandeemiate ennetamise ja nendeks valmisoleku rahvusvahelisest lepingust ning rahvusvaheliste tervise-eeskirjade (IHR) muudatusettepanekutest^[i] mille üle peavad praegu läbirääkimisi Euroopa Liit, valitsus ja teised WHO liikmesriigid.

Rahvatervist reguleerivad aluspõhimõtted

Inimese tervist mõjutavate tegurite ulatus ning isikliku, kogukondliku ja riikliku kontrolli tähtsus tervise üle kajastuvad WHO poolt varem aktsepteeritud põhimõtetes.

Tervise määratlus: tervis on täieliku füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund, mitte ainult haiguse või puude puudumine. (WHO põhiseadus, 1946) ^[ii]

Teadlik arvamus ja avalikkuse aktiivne koostöö on inimeste tervise parandamisel äärmiselt olulised. (WHO põhiseadus, 1946) ^[ii]

Inimestel on õigus ja kohustus osaleda individuaalselt ja kollektiivselt oma tervishoiu kavandamises ja rakendamises. (IV artikkel, Alma Ata deklaratsioon, 1978) ^[iii]

ÜRO inimõiguste deklaratsioon ^[iv], 1948. aastast, toetab ka üksikisiku põhiõigusi: kõik inimesed sünnivad vabadena ja võrdsetena oma väärikuselt ja õigustelt.

Pandeemiate rahvatervise prioriteet

Pandeemiaid, mis mõjutavad tõsiselt suurt osa noorematest ja keskealistest inimestest, ei ole esinenud alates antibiootikumieelsest ajastust (1918–1920), mil enamikku surmajuhtumitest peeti sekundaarsete bakterite infektsioonide põhjuseks ^[v]. WHO loetleb enne 2020. aastat neli pandeemiat ^[vi]: 1918–1919, 1957–1958, 1968–1969 ja 2009–2010, ainuüksi 1918–1919 oli oletuslikult üle 1,1 miljoni surma.

Rasked pandeemiad on haruldased sündmused. COVID-19 seostatud hingamisteede infektsioonid on põhjustanud küll tõendatult määratlemata asjaoludel märkimisväärseid häireid ja kaasnevat kahju, kuid ei ole toonud kaasa keskmises vanuses suremust; ^[vii] see on sarnane kõigi põhjuste suremusega. Aastatel 2020–2023 on hingamisteede infektsioonide raskusaste selgelt koondunud tuvastatavatesse elanikkonnarühmadesse ^[viii].

Ressursside ümbersuunamisel ja mitmesugustel leevendusmeetmetel, mida kasutati COVID-19 rahvatervisealase reageerimise ajal valdavalt edutult, on olnud märkimisväärne negatiivne mõju majandusele ja tervishoiuteenuste kättesaadavusele. Seda tehes on suunatud ressursse erasektorisse ja ettevõtetele, kes on kavandatud tervishoiualase hädaolukorra programmi edendamisel WHOga tihedalt seotud. See rõhutab riikliku ja kohaliku kontrolli tähtsust haiguspuhangute ajal, tagamaks, et pikaajaline kahju ei kaalu üles kavandatud lühiajalist kasu. Reageerimine peab olema kooskõlas elanikkonna prioriteetidega ja vaba huvide konfliktist.

Kavandatavate lepingutega kaasnevad ohud

WHO kavandatud pandeemialeping ja rahvusvaheliste tervise-eeskirjade (IHR) muudatusettepanekud tõstatavad mitmeid põhimõttelisi probleeme, mis avatud kirja esitaja seisukohast peavad viima nende viivitamatu hülgamiseni.

1. Neid vahendeid järgivate riikide inimesed kaotavad suveräänsuse igapäevaelu peamiste aspektide üle valitsevatele mittevalitud rahvusvahelistele bürokraatidele, kes kannatavad eraisikute ja tööstuse huvide konfliktide all.

• Need WHO bürokraadid otsustavad selliste ülevõtmiste kriteeriumide ja ajastuse üle.

• WHO-l on keeruline delegeerida kontrolli keeruliste küsimuste üle, mis mõjutavad tugevalt majandust, ühiskonda ja rahvatervist, kauges kohas asuvatele inimestele, kellel puudub kogukondlik või asjakohane riiklik kuuluvus ja otsene osalus tulemustes.

• WHO tsentraliseerimine on vastuolus kogukonnapõhise, kohalikult organiseeritud tervishoiu põhisammastega ning vastuolus individuaalsete õiguste ja autonoomia põhimõtetega, millel põhineb WHO põhiseadus.

• Rõhuasetus WHO tehnokraatlikule juhtimisele, mitte inimeste haiguste ja suremuse tegelikele peamistele põhjustele ei ole õigustatud ning rahaliste vahendite ja tegevuse kõrvalesuunamisel on negatiivne mõju kogu populatsioonile ja üksikisikute tervisele.

Maailm vajab rahvusvahelisi foorumeid andmete jagamiseks, tehniliste teadmiste koondamiseks, et toetada riike, kellel need puuduvad, ja hõlbustada riikidevahelisi arutelusid terviseküsimuste, sealhulgas hädaolukordade üle. Sellised organisatsioonid peavad teenima liikmesriike ja nende inimesi, mitte tegutsema mittevalitavate ametivõimudena, mida rahastavad ja mõjutavad konfliktsed mitteriiklikud huvid, mis püüavad suunata ja kontrollida vabade kodanike elu.

WHO kasutatav pandeemia ja tervisealase hädaolukorra määratlus on meelevaldne ^[x], jättes otsuse õõnestada riiklikku suveräänsust tervishoiuküsimustes individuaalse tõlgendamise kapriisile.

WHO loodi pärast kahte maailmasõda organina, mis teenib riike, mis teda juhivad, mitte organina, mis reguleeriks liikmesriikide tegevust. Seadused ja valitsemisprotsess on sajandite jooksul arenenud, et kaitsta üksikisikute õigusi ja säilitada riiklik suveräänsus rahva tahtel. On hädavajalik, et neil, kes kehtestavad poliitikat ja eeskirju keerulistes küsimustes, oleks otsene huvi tulemuste vastu.

Oluline on, et arutelu liiguks edasi konkreetsete rahvatervise sekkumiste üle ning käsitleks pikemaajalisi suveräänsuse, proportsionaalsuse ja huvide konflikti küsimusi. Riikidel on võimalusi teha rahvatervise valdkonnas koostööd, õõnestamata põhi- ja inimõigusi ning demokraatlikke protsesse, mille saavutamise nimel on paljud võideldud.

Kutsume Riigikogu üles nendele väljapakutud lepingutele vastu seisma, tõstatades selle küsimuse, nõudes arutelu ja avatud läbivaatamist riikliku suveräänsuse ja üksikisikute õiguste säilitamise huvides. Nende lepingute eesmärk on kehtestada WHO ettekirjutused riikliku suveräänsuse ja üksikisiku õiguse asemel teha valikuid oma keha ja tervise suhtes ning need on rahvatervise seisukohast ilmselgelt sobimatud ja ebaproportsionaalsed.

Seetõttu nõuame kiiret tegutsemist, et vaadata läbi suveräänsus- ja tervishoiuküsimused, mis on käimasoleva protsessi tõttu ohus, tagades, et WHO ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide roll jääb rangelt nõuandvaks ja tehniliseks, samal ajal kui kõik kodanikke mõjutavad otsused jäävad nii kohalike ja riiklike valitsuste kui ka üksikisikute endi pädevusse.

Eelolevast tulenevalt oleme vastu kõnealuste dokumentide allkirjastamisele ja sellega Eesti sõltumatu otsustusõiguse üleandmisele WHO-le.

Teid on valitud teenima Eesti riigi ja selle rahva huve.

1. Küsige seda oma fraktsioonis ja arutage kõnealuste dokumentide sisu ja tähtsust Eesti jaoks.

• Arutage teiste osalistega dokumentide sisu ja tähtsust Eesti jaoks.

• Võtke ühendust läbirääkimisametnikuga ja Eesti WHO delegatsiooni alalise esindajaga ning öelge neile, et Eesti ei saa nõustuda ülalnimetatud korraldustega vastavalt pandeemialepingule ja/või rahvusvahelistele tervise-eeskirjadele ega rahvusvaheliste inimõiguste piiramisega ja otsustusõiguse üleandmisega WHO-le.

Avatud kirja esitaja palub kõik käesoleva kirjaga seonduvad Riigikogu liikmete kirjad edastada elektronposti aadressile 

Lugupidamisega

Kuidas saab aktiivne kodanik midagi muuta?

Ettepanekud pandeemialepingu ja sanitaareeskirjade muudatuste aktsepteerimise mõjutamiseks

• Jagage seda avatud kirja sotsiaalmeedias

• Võtke selles küsimuses ühendust Riigikogu liikme või kõigi parlamendiliikmetega (vt „2023. aasta Riigikogu liikmete e-posti aadressid“,

https://www.riigikogu.ee/riigikogu/koosseis/riigikogu-liikmed/)

• Viige end kurssi pandeemialepingu ja IHR-muudatustega

• Tutvuge teemaga lähemalt näiteks järgmiste allikate abil

• Andrew Bridgeni ettekanne Ühendkuningriigi parlamendis

• David Belli ettekanne WHO ettepanekud pandeemiaks valmisoleku ja sellele reageerimise kohta

• Poliitikaraport esitab WHO ülemaailmse tervise monopoliseerimise analüüsi

• Meryl Nassi (Ühendriigid) ja Katarina Lindleyi (Horvaatia) ettekanne (lindistuse koht 7:20:24) Euroopa Parlamendis

• James Roguski 100 argumenti WHO peatamiseks

Allikad

1. WHO International Negotiating Body (INB) website for CA+ (pandemic treaty). https://www.who.int/news-room/events/detail/2023/02/27/default-calendar/fourth-meeting-of-the-intergovernmental-negotiating-body-(inb)-for-a-who-instrument-on-pandemic-prevention-preparedness-and-response
2. WHO Working Group for the International Health Regulations website. https://apps.who.int/gb/wgihr/index.html
3. The Proposed Amendments to WHO’s International Health Regulations, and their Implications for Individual and National Sovereignty https://pandata.org/proposed-amendments-whos-ihr/
4. Proposed WHO Instruments for Pandemics and Health Emergencies http-s://pandata.org/proposed-who-instruments-for-pandemicsandhealthemergencies/
5. Council of the European Union, An international treaty on pandemic prevention and preparedness, https://www.consilium.europa.eu/en/policies/coronavirus/pandemic-tr-eaty/
6. WHO, Constitution of the World Health Organization, https://app-s.who.int-/gb/bd/pdf_files/BD_49th-en.pdf#page=6
7. https://cdn.who.int/media/docs/defaultsource/documents/almaatadeclarationen.pdf?sfvrsn=7b3c2167_2
8. International Conference on Primary Health Care, Declaration of Alma-Ata, https://www.un.org/en/about-us/universal-declaration-of-human-rights
9. WHO, Non-pharmaceutical public health measures for mitigating the risk and impact of epidemic and pandemic influenza, https://apps.who.int/iris/bitstream/handle/1066-5/329438/9789241516839-eng.pdf?ua=1

Allikad i-ix esmaallikas on PANDA kodulehel avaldatud dr David Pell: „A template letter to alert your MP to your concerns regarding the proposed WHO pandemic treaty. The letter is intended to stimulate discussion within parliaments on key issues“.

https://pandata.org/raise-objection-to-proposed-pandemic-treaty-of-the-who/ (12. aprill 2023). Külastatud 1. mai 2023

Viited

1. WHO pandeemialeping. https://stm.fi/pandemiasopimus
2. World Health Organization. Proposal for amendments to the International Health Regulations (2005). https://healthpolicy-watch.news/wp-content/uploads/2022-/02/-C.L.2.2022-IHR-amendments-English.pdf
3. World Health Organization. Provisional WGIHR timeline 2022-2024. https://apps.who.int/gb/wgihr/pdf_files/wgihr2/A_WGIHR2_4-en.pdf
4. World Health Organization. Zero draft of the WHO CA+ for the consideration of the Intergovernmental Negotiating Body at its fourth meeting. https://apps.-who.int/gb/inb/pdf_files/inb4/A_INB4_3-en.pdf
5. World Health Organization. Article-by-article compliation of proposed amendments to the International Health Regulations (2005) submitted in accordance with decision WHA75(9) (2022). https://apps.who.in-t/gb/wg-ihr/pdf_files/wgihr1/WGIHR_Com-pilation-en.pdf
6. World Health Organization. International Health Regulations. https://www-.who.int/health-topics/international-health-regulations#tab=tab_1
7. Vaughan, J. Mogedal, S. Kruse, S. Lee, K. Walt, G. de Wilde, K. Financing the World Health Organisation: global importance of extrabudgetary funds. Health Policy 1996, 35: 229-245. https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/10157400/
8. World Health Organization. 2007. Working for health. https://www.slide-share-.net/WERI/working-for-health-2100594
9. World Health Organization. Our contributors. https://www.w-ho.int/abou-t/funding-/contributors
10. World Health Organization. Budget implementation summary. https://w- ww.who.int/about/accountability/results/who-results-report-2020-mtr/budget-summary-details
11. World Economic Forum. How is the World Health Organization funded? https://www.weforum.org/agenda/2020/04/who-funds-world-health-organization-un-coronavirus-pandemic-covid-trump/
12. Bill & Melinda Gates Foundation. Committed grants. https://www.ga-tesfoun-dation.org/about/committedgrants?page=5&q=world%20health%20organization
13. Endpoints News. BioNTech partners with Bill and Melinda Gates Foundation, scoring $55M equity investment; BeiGene brushes off short attack. https://e-ndpts.c-om/biontech-partners-with-bill-and-melinda-gates-foundation-scoring-55m-equity-investment-novartis-sells-china-unit/
14. Bill & Melinda Gates Foundation. Pfizer. https://sif.gatesfoundatio-n.org/i-nves-tme-nts/pfizer/
15. The Nation. Bill Gates’s charity paradox. https://www.the-nation.com/a-rticle/-society/bill-gates-foundation-philanthropy/
16. Politico. 2017. Meet the world’s most powerful doctor: Bill Gates. https://-www.politico.eu/article/bill-gates-who-most-powerful-doctor/
17. World Health Organization. Global influenza programme – Non-pharmaceutical public health measures for mitigating the risk and impact of epidemic and pandemic influenza. https://www.who.int/publications/i/item/non-pharmaceutical-public-health-measuresfor-mitigating-the-risk-and-impact-of-epidemic-and-pandemic-influenza
18. World Health Organization. WHO advice for international traffic in relation to the SARS-CoV-2 Omicron varian (B.1.1.529). https://www.who.int/news-room/articles-detail/who-advice-for-international-traffic-in-relation-to-the-sars-cov-2-omicron-variant#cms
19. World Health Organization. Updated WHO recommendations for international traffic in relation to COVID-19 outbreak. https://www.who.int/news-room/articles-detail/-updated-who-recommendations-for-international-traffic-in-relation-to-covid-19-outbreak
20. World Health Organization. Coronavirus disease (COVID-19): Herd immunity, lockdowns and COVID-19. https://www.who.int/news-room/questions-and-answ-ers-/item/herd-immunity-lockdowns-and-covid-19
21. Al Jazeera. WHO declares monkeypox a global emergency amid surge in cases.  https://www.aljazeera.com/news/2022/7/23/worldhealthorganisationdeclaresmonkeypox-a-global-emergency
22. Politico. WHO declares monkeypox outbreak a global emergency. https://-www.politico.eu/article/who-monkeypox-outbreak-global-health-emergency/
23. World Health Organization. WHO director-general declares the ongoing monkeypox outbreak a Public Health Emergency of International Concern. https://www-.who.int/europe/news/item/23-07-2022-who-director-general-declares-the-ongoing-monkeypox-outbreak-a-public-health-event-of-international-concern
24. Joffe, A. COVID-19: rethinking the lockdown groupthink. Frontiers of Public Health 2021, 9. https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC7952324/
25. Bendavid, E. Oh, C. Bhattacharya, J. Ioannidis, A. Assessing mandatory stay-at-home and business closure effects on the spread of COVID-19. European Journal of Clinical Investigation 2021, 51. https://onlinelibrary.wiley.com/doi/10.1111/-eci.13484
26. Pepp, K. Bjørnskov, C. Lockdown effects on Sars-CoV-2 transmission – The evidence from Northern Jutland. (Preprint) https://papers.ssrn.com/sol-3/papers-.cfm?abstract_id=3756920
27. Lundberg, J. Zeberg, H. Longitudinal variability in mortality predicts COVID-19 deaths. European Journal of Epidemiology 2021, 36. https://link.-springer.-com/article/10.1007/s10654-021-00777-x
28. Gibron, J. Government mandated lockdowns do not reduce Covid-19 deaths: implications for evaluating the stringent New Zealand response. https://-www.semanticscholar.org/paper/Government-mandated-lockdowns-do-not-reduce-deaths:-Gibson/ae33abae901371e353850df01657365fd128f741
29. Larochelambert, Q. Marc, A. Antero, J. Bourg, E. Toussaint, J-F. Covid-19 mortality: A matter of vulnerability among nations facing limited margins of adaptation. Frontiers in Public Health 2020, 8. https://www.frontier-sin.org/articles/10.3389/fpubh-.20-20.604339/full
30. Letizia, A. Ramos, I. Obla, A. Goforth, C. Weir, D. Ge, Y. Bamrhan, M. Dutta, J. Ellis, E. Estrella, L. George, M-C. Gonzalez-Reiche, A. Graham, W. van de Guchte, A. Gutierres, R. Jones, F. Kalomoiri, A. Lizewski, R. Lizewski, S. Marayang, J. Marjanovic, N. Millar, E. Nair, V. Nudelman, G. Nunez, E. Pike, B. Porter, C. Regeimbal, J. Rirak, S. Santa Ana, E. Sealfon, R. Sebra, R. Simons, M. Soares-Schanoski, A. Sugiharto, V. Termini, M. Vangeti, S. Williams, C. Troyanskaya, O. van Bakel, H. Sealton, S. SARS-CoV-2 transmission among marine recruits during quarantine. The New England Journal of Medicine 2020, 383: 2407-2416. https://www.nejm.org/doi/full/10.1056/NEJMoa2029717
31. Neil, T. McGorian, I. Hudson, N. Exploring inter-country coronavirus mortality. Panda. https://pandata.org/wp-content/uploads/2020/07/Exploring-inter-countryvariation.pdf
32. Forbes, H. Morton, C. Bacon, S. McDonald, H. Minassian, C. Brown, J. Rentsch, C. Mathur, R. Schulze, A. DeVito, N. MacKenna, B. Hulme, W. Croker, R. Walker, A. Williamson, E. Bates, C. Mehrkar, A. Curtis, H. Evans, D. Wing, K. Inglesby, B. Drysdale, H. Wong, A. Cockburn, J. McManus, R. Parry, J. Hester, F. Harper, S. Douglas, I. Smeeth, L. Evans, S. Bhaskaran, K. Eggo, R. Goldcre, B. Tomlinson, L. Association between living with children and outcomes from covid-19: OpenSAFELY cohort study of 12 million adults in England. BMJ 2021, 372. https://-www.bm-j.com/content/372/bmj.n628
33. Atkeson, A. Kopecky, K. Zha, T. Four stylized facts about COVID-19. National Bureau of Economic Research. https://www.nber.org/papers/w27719
34. Bjørnskov, C. Did lockdown work? An economist’s cross-country comparison. https://www.semanticscholar.org/paper/DidLockdownWorkAnEconomist%E2%80%99sCrossCountryBj%C3%B8rnskov/14c986d39e38969eb566da6f9d90c9f3b2203c1e
35. Djaparidze, L. Lois, F. SARS-CoV-2 waves in Europe: A 2-stratum SEIRS model soution. (Preprint) https://www.medrxiv.org/content/10.1101/2020.10.09.20210-146v1
36. Herby, J. Jonung, L. Hanke, S. A literature review and meta-analysis of the effects of lockdowns on COVID-19 mortality. Johns Hopkins Institute for Applied Economics. https://sites.krieger.jhu.edu/iae/files/2022/01/A-Literature-Review-and-Meta-Analysis-of-the-Effects-of-Lockdowns-on-COVID-19-Mortality.pdf
37. Petterson, S. Westfall, J. Miller, B. Projected deaths of despair from COVID-19. https://wellbeingtrust.org/wp-content/uploads/2020/05/WBT_Deaths-of-Despair_COVID-19-FINAL-FINAL.pdf
38. Kailash Satyarthi Children’s Foundation. A study on impact of lockdown and economic disruption on poor rural households with special reference to children. https://www.researchcommonsonchildren.com/uploadfile/documents/A_Study_on_Impact_of_Lockdown_and_Economic_Disruption_on_Poor_Rural_Households.pdf
39. Arena, P. Malta, M. Rimoin, A. Strathdee, S. Race, COVID-19 and deaths of despair. EClinical Medicine 2020, 25. https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/-PMC7-396816/
40. Irish Cancer Society. Oireachtas Special Committee on COVID-19 Response. https://data.oireachtas.ie/ie/oireachtas/committee/dail/33/special_committee_on_covid_19_response/submissions/2020/2020-09-30_submission-averil-power-chief-executive-irish-cancer-society-scc19r-r-0419_en.pdf
41. Singh, S. Roy, D. Sinha, K. Parveen, S. Sharma, G. Joshi, G. Impact of COVID-19 and lockdown on mental health of children and adolescents: A narrative review with recommendations. Psychiatry Research 2020, 293. https://www.s-ciencedirect-.com/science/article/pii/S016517812031725X
42. Miles, D. Stedman, M. Heald, A. Living with COVID-19: Balancing costs against benefits in the face of the virus. National Institute Economic Review 2020, 253. https://www.researchgate.net/publication/343278351_LIVING_with_COVID19_BALANCING_COSTS_against_BENEFITS_in_the_FACE_of_the_VIRUS
43. Rice, K. Wynne, B. Martin, V. Ackland, G. Effect of school closures on mortality from coronavirus disease 2019: Old and new predictions. BMJ Clinical Research 2020, 371. https://www.researchgate.net/publication/346031988_Effect_of_sch-ool_clos-ures_on_mortality_from_coronavirus_disease_2019_Old_and_new_predictions
44. Shlomai, A. Leshno, A. Sklan, E. Leshno, M. Modeling social distancing strategies to prevent SARS-CoV-2 spread in Israel – A cost-effectiveness analysis. Value in Health 2021, 24: 607-614. https://www.sciencedirect.com/science/article-/pii/S1098-30152-0344211
45. Aragona, M. Barbato, A. Cavani, A. Costanzo, G. Mirisola, C. Public Health 2020, 186: 52-56. https://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0033350620302-936
46. Melnick, E. Ioannidis, J. Should governments continue lockdown to slow the spread of covid-19? BMJ 2020, 369. https://www.bmj.com/content/bmj/369-/bmj.-m1924.ful-l.pdf

Viidete 1-46, WHO pandeemialepingu ja sanitaareeskirjade muudatuste analüüsi esmaallikas on MKR koostöövõrgustiku dokument.

https://mkrsuomi.fi/whon-pandemiasopimus-ja-ihr-muutokset-riisutaanko-jasenvaltioilta-paatosvalta-ja-ihmisoikeudet/ (25. aprill 2023). Külastatud 1. mai 2023

[1] Riigikogu toimik nr 1-2/21-839: „Soovitus: NÕUKOGU OTSUS, millega antakse luba alustada Euroopa Liidu nimel läbirääkimisi pandeemiaks valmisolekut ja sellele reageerimist käsitleva rahvusvahelise kokkuleppe üle ning rahvusvaheliste tervise-eeskirjade (2005)- COM(2021) 766“.

[2] Eesti Euroopa Nõukogus | Välisministeerium (vm.ee).

[3] Nõusolek raviga -NHS (www.nhs.uk).

[4] Riigikogu toimik nr 1-2/21-839.

[5] Hiljuti avaldati teabevabaduse taotluse alusel pikk vaktsiini hindamisaruanne, mille sponsor oli Pfizer ja mis esitati Austraalia ametile Therapeutic Goods Administration (TGA), pärinedes jaanuarist 2021. Aruanne sisaldab olulist uut teavet. /…/ Tegelikult toimivad need mRNA tooted (õiget terminit kasutades) „pigem ravimite kui vaktsiinidena, kuna need muudavad rakkude sisemist funktsioneerimist, mitte ei stimuleeri immuunvastust antigeeni olemasolule“, nagu on leidnud rahvatervise arst ja biotehnoloogia konsultant ülemaailmses tervises David Bell jt artiklis: „Raseduse kaotuse kahekordistunud määr, loote kõrvalekallete suurenenud määr ja lipiidide nanoosakeste kontsentratsioon munasarjades – kuidas nad saaksid seda vaktsiini „ohutuks“ nimetada?“ – Dailys Ceptic (14. aprill 2023).

[6] Vt Health Freedom Defense, Daily Wire, Dailys Ceptic (kõnealuses kohtuasjas rahuldas Ühendriikide ringkonnakohus LAUSDi avalduse kohtuotsuste tegemiseks, märkides, et „Ilma üheksanda ringkonna täiendavate juhisteta keeldub kohus võtmast vastu kohtupraktikat, mis kohaldab sunniviisilise ravi korral ranget kontrolli COVID-19 vaktsiini kontekstis.“ Teisisõnu ütles ringkonnakohus, et ta ei saa otsustada kaebajate kasuks ilma kõrgemalt kohtult rohelist tuld saamata, nii et HFDF jt on pöördunud üheksanda ringkonna poole ja on väljavaadete suhtes väga optimistlik).

[7] Montgomery ja teadlik nõusolek: kus me praegu oleme? | The BMJ.

[8] Jennifer McCulloch ja teised versus Forth Valley terviseamet [2021] CSIH 21 – Ampersandi advokaadid (ampersandadvocates.com).

[9] Artikkel 3: piinamise ning ebainimliku või alandava kohtlemise keeld | Võrdõiguslikkuse ja inimõiguste komisjon (equalityhumanrights.com).

[10] HERCZEGFALVY VS. AUSTRIA – 10533/83 [1992] EIÕK 83 (24. september 1992) (bailii.org).

[11] Artikkel 8: era- ja perekonnaelu austamine | võrdõiguslikkuse ja inimõiguste komisjon (equalityhumanrights.com).

[12] Artikkel 9: mõtte-, veendumus- ja usuvabadus | võrdõiguslikkuse ja inimõiguste komisjon (equalityhumanrights.com).

[13] Ühendriikide Texase osariigi peaprokurör Ken Paxton on teatanud, et kavatseb uurida ettevõtete võimalikku manipuleerimist ja COVID-19 farmatseutiliste toodete katsete andmete valeandmete esitamist. Peaprokuröri uurimine keskendub Texase petliku kaubandustava seadusele („Texas’s „Deceptive Trade Practice Act“, DPTA), vastavalt tema 30. aprilli 2023. aasta teateleNew York Postile. DPTA punkti 17.46 alapunkti b alapunkti 24 kohaselt peab peaprokurör vastama kahele küsimusele, et teha kindlaks, kas farmaatsiahiidude äriühingud tegutsesid õigusvastaselt. 1) Kas ettevõte ei avalikustanud teadaolevat teavet oma Covidi vaktsiini kohta? 2) Kas selle ebaõnnestumise eesmärk oli ajendada üldsust toodet hankima? Endise New York Timesi reporteri Alex Berensoni hiljutine aruanne Moderna mRNA farmaatsiatoote kohta pakub juhtumiuuringut, mis näitab mõlemale küsimusele jaatavaid vastuseid. Eratootjate seas hüvitatakse peaaegu kogu kahju tänu valitsuse privileegile. Petlikud väited on aga eraldi teema, mille suhtes hüvitamiskaitse ei kehti (Brownstone’i Instituut (2. mai 2023) ja New York Post (30. aprill 2023))

[14] Siracusa-principles-ICCPR-legal-submission-1985-eng.pdf (icj.org).

[15] Prantsuse-ladina gaffioti sõnaraamatu (2020: 542) järgi koosnes algses tähenduses arutelu (disputatio) dialektilises mustris korraldatud arutelust suulise arutelu vormis mitme isiku vahel, tavaliselt publiku ees ja mõnikord avalikult. Seejärel disputatio determinatio magistralise põhjal koostati kirjalik aruanne (questio disputatio) koos resolutsiooniga.

Artikli ja Avatud kirja koostaja: Revo Jaansoo